Okei, ma ei ole siia miljon aastat kirjutanud ja vahepeal on asju juhtunud, aga samas nagu ei ole ka. Ma pole näiteks aasta aega Inglismaalt välja saanud ja see kõlab minu jaoks nii uskumatuna. Kogu see aeg on mitmel põhjusel nii raske ja stressirohke olnud. Selle tõttu olen ma ka oma füüsilise poole kuidagi käest lasknud, sest jõukad on kas niivõinaa kinni või ei asu piisavalt heas kohas ja ma pole absoluutselt kodus-treenija-tüüp, lihtsalt puudub motivatsioon. Ehk kui ma tahan trenni teha, siis ma pigem alati lähen teen väikse jooksutiiru ja sellele otsa mingid kõhulihased-kätekõverdused. Aga et ma lihtsalt teeksingi terve trenni kodus mingit videot vaadates ära – nope.
Igatahes, kui pikk jutt lühidalt kokku võtta, siis ma otsustasin liituda novembris 65miili e ca 104km challenge’iga. Ma nüüd hakkan mõtlema, et võibolla see distants on liiga optimistlik, aga samas tegelikult on täiesti tehtav ju, kui ma end kokku võtan. Ja kogu selle väljakutse mõte ongi end kokku võtta ja endast parim anda.
4/11/20
Täna on neljas november. Okei, just 7 minutit tagasi hakkas ja see sissejuhatus ka täna kirjutatud. Igatahes, täna mul tuleb hommikul, peale ärkamist end jooksma vedada. Hetkel aga võiks magama kobida, et hommikul värske ja puhanud olla. Ma veits kardan seda challenge’it, aga mul nii villand sellest, kuidas ma kogu aeg vabandusi otsin, et mitte trenni teha ja end käsile võtta. Eks näis, kuidas seekord läheb.
11/11/20
Täna on kolmapäev ja ma nähtavasti ei jõudnudki 4ndal jooksma, vaid 5ndal. Ja siis tuli jälle mitu päeva vahet kuni vedasin end eile jooksma. Ära arvagi, et mul pole vabandus olemas, miks ma nii nadilt jooksma olen jõudnud – mul oli mingi mega veider kõhu v misiganes valu (ma ei suutnudki lõpuks seda õiget piirkonda tuvastada) ja ma otsustasin, et ma pigem ei lähe jooksuga asja hullemaks tegema. Ma mõtlesin siin, et muudan selle challenge’i distantsi 50 miili peale e ca 80km, aga see lehekülg jookseb pidevalt errorisse ja on nagu nope bitch, piinle lõpuni. Selles suhtes, et aega veel ju on ja ma luban endast parima anda. * valetab, sest ei läinud täna ka jooksma *
13/11/20
Nii, ma olen tagasi. Jah, ma kirjutan neid siia jooksvalt. Igatahes, eile ma siis jooksin topelt distantsi e 10km. Ma tegelt suht surin, kui nüüd aus olla. Ma pole kuid jooksnud rohkem kui 2x kuus 5k ja siis eile otsustasin, et davai, teeb siis 10k. Jah, ma tegin selle ära, aga see ei tulnud kergelt. Täna läksin jooksin viieka ja jalad olid üpris töntsid (reaalselt pidin just guugeldama, kas selline sõna päriselt ikka eksisteerib) all. Ma muutsin selle distantsi ka ikka ära, et ma järgnevatel öödel magada saaks ja ei paanitseks, kuidas ma selle 104km ära jõuan joosta. Nüüd siis selle kuu eesmärk 80.5km (e 50 miili, kui kedagi huvitab) ja joostud on 25.9km. Kõigest 54.6km minna ja varsti on pool kuud läbi. Mina ei ole paanikas, sina oled paanikas. 🙃
15/11/20
Niii, mis vahepeal toimunud on? Suurt midagi, lihtsalt eile tegin ühe jooksuvaba päeva, sest jalad olid liiga .. mitte just valusad, aga väsinud(?) eelnevatest jooksudest ja pidasin mõistlikuks neile rahu anda. Täna oli plaan joosta 5k, sest ilm tundus kuidagi tuuline ja neh. Aga ma panin mingi R&B muusika playlisti mängima ja jammisin maha 7km. Tempo oli suts aeglasem võrreldes eelmiste jooksudega, aga samas ma võtan õiguse siinkohal süüdistada tuult ja muusika aeglasemat tempot. Hetkeseisuga 47.6 km veel eesmärgini minna ja pool kuust on läbi. *kuskilt kostub kergelt paanikas huile*
16/11/20
Teate rahvas, ma jõudsin täna ka jooksma. Ma ei tea, kui te pole üllatunud, siis ma vähemalt olen. Hetkeseisuga on joostud 40.1km ja 40.4 km veel minna eeeeeehk pool on põhimõtteliselt tehtud ja see pole olnud teab-kui-raske katsumus. Okei, mõni inimene tõenäoliselt naeraks selle peale pihku ja oleks nagu, et ‘selliseid distantse jookseks ma soojenduseks’ (maratoonarid nt hahah). Tänasest jooksust siis lühidalt: ma mõtlesin taaskord joosta viiekas, aga tegelt salaplaan oli joosta 7.1km et ületaks selle 40km piiri. Ja nii ma lõpuks tegingi. Tegelikult sadas vihma (selline seenekas pigem) ja tuul oli ka tuntav, nii et tagasitee ei möödunud just kuigi meeldivalt, aga samas ei olnud midagi hullu ka ja tunne oli hea.
19/11/20
Jouu, nii, mis vahepeal toimunud on? Kaks jooksu on toimunud. Mul eile oli lausa 0 motivatsiooni, et jooksma minna (tuuline, vihmane väkkkkk ilm), aga siis Birgita kirjutas, et kuule, lähme ikka. Ja nooo, ma ei saanud ju ‘ei’ öelda. Ajasin oma tagumiku (mis tegelt oligi pikast istumisest juba vaikselt tooli nägu) püsti, viskasin jooksuriided selga ja lohistasin end välja. Tagasiteel oli tuul ikka vastu ja vahepeal polnud kindel, kas liigun edasi, tagasi või lihtsalt ühe koha peal, aga noh, kuidagi ma lõpuks koju ikka jõudsin ja 6,5km sai tehtud.
Täna oli ilus ilm, külm, aga ilus. Okei, ma saan ise ka aru, et ma peaaegu räägin siin rohkem ilmast kui jooksust, aga ma luban, et ma ausalt ei ole sala-meteoroloog või siis mingi Reporteri ilmatüdruk, kes on siia kogemata ära eksinud. Lihtsalt, loogiliselt võttes ma ei roniks tõenäoliselt jooksma, kui taevast mingeid pussnuge või Jumal-teab-mida sajab. Ma loodan, et ma ei andnud siin aastale 2020 mingit uut kõlvatut ideed juurde. Igatahes, tagasi jooksu juurde (oli ka aeg, jep). Täna sai 6,6km joostud, õhk oli mõnusalt karge ja pea tõmbas selgeks. Mul ei ole lõhnadega viimasel ajal just parim suhe ja keegi mu majakaaslastest otsustas kokata midagi sellist, millel oli väga ebameeldiv lõhn ja loomulikult tungis see lõhn (ma ütleks hais, aga kui see oli toit, siis oleks seda ebaviisakas öelda .. vist) raevukalt ka minu tuppa. Jah, raevukalt, sest pidi mõnel ikka olema tahtmine esimeselt korruselt kolmandale ronida. Igatahes, ma vaagusin siin reaalselt (oleks see vaid nali) oksele ja nutma hakkamise vahel, kuni ma taipasin jooksuriided selga ajada ja end viimaste jõuriismete najal õue vedasin. Sõõm värsket õhku ja eluvaim tuli tagasi! Lugu siis sellest, kuidas jooks elusid päästab ja raevukad “lõhnad” mind kiusavad. Jooksu juurde tagasi minnes, siis kerge hetke kokkuvõte: 10 päeva veel ees, 53.2km tehtud, 27.3km veel minna.
21/11/20
Täna ausalt oli suht 0 viitsimist, et end jooksma vedada, aga siis ma korjasin oma jõuriismed kokku ja ikkagi läksin. Ei olnud kõige parema tundega jooks, aga see võis sellest olla, et ma ei olnud niivõinaa väga positiivselt häälestatud selleks jooksuks. Tänaseks distantsiks 7km ja 20.3km veel minna. Oleks no võinud end kokku võtta ja 400m rohkem pingutada, et oleks saanud selle eesootava distantsi alla 20km, aga noh, mis siin ikka enam. 😀
25/11/20
Nii, vahepeal on olnud väääga passiivsed 3 päeva. Okei, pühapäeval ma vähemalt kõndisin tööle ja tagasi, aga need kaks viimast päeva ma olen küll max liikumatuna kodus passinud, sest et lockdown ja õppimine ja laiskus ja ma võin neid vabandusi siia tooma jäädagi.. Aga täna ma läksin jooksma ja plaanisin algul 7km joosta, aga jooksin kogemata 8km. Valetan, tegelikult selle tänase jooksuga oli reaalselt nii, et algul ei saanud vedama, pärast pidama eeehk algul olid jalad nagu .. pakud all, kuidagi elu kanged, aga lõpuks oli nii mõnus tunne sees, jalgades kui ka üleüldiselt, et vabalt oleks võinud ka 10k ära joosta. Nüüd mõeldes ma ei teagi, mis mind täpselt takistas.. Kokkuvõte: 68.2km joostud, 12.3km veel minna ja novembrit on veel 5 päeva.
26/11/20
Täna on kuidagi mega hea tunne ja tuju. Tegelikult täna mul ei olnud vist 100% plaani jooksma minna, aga ma “kogemata” sõin 100g tumedat šokolaadi ära (jep, mul pole mitte mingisugust enesekontrolli, kui asi puudutab magusat) ja pärast mul oli üpris halb olla. Pfff, mitte süümepiinade pärast, et ma just terve šoksi nahka pistsin, vaid füüsiliselt oli halb olla ja ma kujutasin ette, kuidas mu keha etteheitvalt silmi pööritas ja “che cosa?” küsis, samal ajal itaallaste kombel kätega žestikuleerides.
Okei, igatahes jooks oli mega mõnus ja 7km tuli väga reipalt ära. Ma olen lihtsalt aru saanud, et mul on vaja uusi jooksutosse. Need, millega poolmaraton sai joostud ja on muidu ustavalt teeninud, ei ole enam piisavalt toetavad ja ausalt öeldes on isegi asfaldi .. kumerusi(?) kergelt tunda. Täna üritasin mingi jupi kõnnitee ääres, murul, joosta ja palvetasin kõrgemate jõudude poole, et ma mõne junni sisse ei astu ja mingi imekombel läks isegi õnneks. Ma ei tee nalja kui ütlen, et siin on isegi vahepeal raskusi kõnniteel junnide sisse astumisest hoiduda, kogu aeg peab valvel olema ja vaatama, kuhu astud. Õhtusöögiks tegin makaroni salatit, mis tuli nii gluteenivaba kui ka vegan. Ma pean tunnistama, et ma ei mäletagi, millal viimati makaronisalatit sõin? Tõenäoliselt enne mu gluteenivaba ajaarvamise algust e ca 3 aastat tagasi? Ja teate, minu arust on vegan majonees palju parem kui tavaline. Kokkuvõtvalt – minu arust päris korda läinud päev ja viiekas ja suts peale veel vaja joosta. Lebooooo 😉
30/11/20
Ma kujutan ette, kuidas kõik nüüd ootusärevalt ootavad mu lõpptulemust, et kas sain hakkama või lõin viimasel hetkel käega. No mis te ise arvate – muidugi sain ja enamgi veel. Kuna ma valisin personaliseeritud medali võimaluse (edaspidi pigem ei tasu), siis ma otsustasin joosta 55miili ehk 88.6km ja nii ma ka tegin. Eile jooksin 7 millegagi ja täna 6.2km. Viimaste jooksude ajal on mu põlved olnud natuke valusad (võibolla isegi rohkem kui natuke ja ma kujutan selgelt ette, kuidas mu emps seda lugedes silmi pööritab), aga täna oli täitsa okei. Tegin mitu korda korralikuma soojenduse ja joostes väiksemad sammud ning ma olen siinkohal optimistlik ja arvan, et saan asja täiesti korda.
88.6km on üsna soliidne distants kellegi jaoks, kes pole kuid jooksnud. Mis muutused mu kehaga veel toimusid? Ma ei tea, kas mu kaal muutus, sest olgem ausad, enamik päevadel oli see ainus hetk, kui end liigutasin (köögi ja WC vahet loivamine ei lähe arvesse), sest et lockdown. Aga see pole isegi tähtis ja see on tõenäoliselt esimene kord elus, mil ma seda ütlen ja seda ka usun. Ma keskendusin rohkem sellele, kuidas ma suutsin joosta distantse järjest kiiremini ja püsivamalt (algul ma tegin ikka mõned jalutuspausid jooksmise vahele) ja kuidas ma reaalselt tundis, et mu keha muutub tugevamaks ja vastupidavamaks. Ma tegin tavaliselt peale jooksmist veits kõhulihaseid, kätekõverdusi jms ka + lõpetasin venitustega. Tähtis on ka see, et mu VO2max-näitaja paranes veidi. VO2max näitab seda, mitu milliliitrit hapnikku keha on võimeline transportima ja kasutama kehamassi ühe kilogrammi kohta ühes minutis. Ehk novembri algul oli see veel 39 (fair) ehk suht käib kah, aga võiks parem olla. Nüüd on see 40 (good) ehk hea. See on alles seal “hea” tsooni alguses, aga ma olen kindel, et suudan seda veelgi parandada. Ja füüsilistest muutustest tähtsam on tegelikult isegi mentaalsed muutused ehk ma tunnen ennast palju emotsionaalselt stabiilsemana (mitte, et ma oleks siin enne igapäev karjunud, nutnud või jumal teab kuidas lällanud) ja üldiselt palju rohkem rahulolevana. Lihtsalt mõnus on olla.
Ja lõpetuseks aasta lõbusaim fakt ka teile. Nimelt, mäletate kui ma enda arust poolmaratoniks maru hullult treenisin, jep? Statistika ütleb, et suurima kilometraažiga kuu oli september 2019 e 63.9km ja 1/3 moodustas selles poolmaraton ise, eelnevatel kuudel 40km või alla selle. Nii et kui keegi siin hetkel imestusest pead vangutab, et kuidas ma selle poolmaratoni üldse ära jooksin, siis ausalt, ma ise ka päris täpselt ei tea.
Aga davai, olge muhedad. ✨
Violchick 