Kätte on jõudnud mu Türgi seikluste kolmas ja ühtlasi ka viimane osa. Ma loodan, et suudan selle lõpu piisavalt kompaktselt kokku võtta, et see postitus liiga pikaks ei veniks.
28. august 2017
Hommikul kella 8 ajal oli hommikusöök, seejärel pakkisime oma kodinad kokku, liikusime hotellist kesklinna, jätsime Ölüdeniz’iga hüvasti ning hüppasime bussile, mis meid Fethiye’sse viis.
Ühesõnaga, suurema osa 28ndast augustist veetsime me Fethiyes. Kui linna jõudsime, siis tegime kohustusliku peatuse Starbucksis, sest ma janunesin kohutavalt korraliku kohvi järele. Natuke käisime ka kaubanduskeskustes ringi, et aega parajaks teha, kuid ega nagu viitsimist väga polnud ning sisimas kutsus meid juba meri ja rand. Otsustasimegi ranna poole teele asuda. Jalgsi. See oli suuuuht halb mõte, sest me oleksime reaalselt poolel teel ära sulanud. Või lihtsalt päikese käes ära kõrbenud. Teekond randa oli ikka korralikult pikk, ning seetõttu otsustasime lõpuks ikkagi bussi kasuks.
Aga rannas oli mõnus. Ma teadsin, et see oli minu viimane võimalus sel reisil päikest võtta ja meres mõnuleda, seega üritasin me sellest viimast võtta. Ja ennäe imet, ma ei saanudki päikesepõletust, sest tolleks ajaks oli juba nahk vist ära harjunud, et ma pole enam kusagil Narnias, vaid täitsa inimliku kliimaga Türgis.
Igatahes, nii me seal rannas peesitasime – oma 3 tundi küll-, ning vahetevahel ennast mere vette kastsime. Kahju oli muidugi rannast ära minna, aga me otsustasime ka Fethiye linnale kerge pilgu peale visata. Läksime ning vaatasime üle näiteks Lüükia elanike matusekambreid. Need ei olnud kuskil maasisse uuristatud urud, vaid täitsa kaljuseina sisse ehitatud hauakambrid. Ja oh, see vaatepilt oli samuti ülikihvt! Ka sinna pääsemiseks oli vaja pilet osta, aga see võis jääda ka ainult kuhugi 5 Türgi liiri ehk umbes 1 euro kanti.
Kui päike loojus ja olustik kippus hämaraks jääma, kõmpisime hauakambrite juurest tagasi Fethiye kesklinna. Tuulasime taaskord paar riidepoodi läbi (nüüd võis juba midagi osta, sest ega enam palju selle seljakotiga käimist polnud jäänud) ning seejärel sattusime Fethiye basaarile. See koht oli mega vahva ja hästi omapärane. Igatahes lahedam, kui Istanbuli basaarid, sest noh, oli suurem tõenäosus, et keegi sind ära ei talla ning see annab alati plusspunkte. Lisaks leidsime õega ühe hästi hubase kohvikunurgakese, kus me siis oma jäätiseid limpsisime.
Tegelikult tahtsime me veel kuhugi baari maha istuda, kuid me mõtlesime, et kuna lennuk läheb kl 6 hommikul ja me tahtsime endale natuke süüa lennujaama kaasa osta, siis hakkasime poele jahti pidama. Me reaalselt kõndisime poodi otsides peaaegu tagasi kesklinna vms, ning siis avastasime, et poleks pidanud üldse kiirustama, sest Türgis on üsna tavaline, et toidupoed veel kella 00ni lahti on ning tegelikult oleksime seal lennujaamas ellu jäänud ka ilma selle söögita. Kuna me olime juba pigem bussijaama lähedal, siis otsustasime, et meil ei ole enam mõtet sinna baaride piirkonda tagasi kõndida, vaid lähme lihtsalt varasema bussiga lennujaama. Mõeldud – tehtud.
Lennujaama jõudsime kuskil 1 ajal. Meil oli lennuni meeletult aega ning seega üritasime kerge uinaku teha, mis minu üllatuseks isegi täitsa õnnestus. Lennule check in’i saime teha 4 ajal vist. A, ja miks me siis nii vara sinna lennujaama ronisime? Loomulikult sellepärast, et õppida oma vigadest ja mitte enam lennukist maha jääda, sest kel on aega jälle see 12tunnine bussireis ette võtta, haha.
Istanbuli tagasi jõudsime ca kell 8. Ma magasin terve lennureisi, sest noh – mida muud tarka ikka nii varajastel hommikutundidel teha.
29. august 2017
Nagu eelnevalt mainitud, jõudsime tagasi Istanbuli. Hommik oli üllatavalt päikeseline, sest teate küll, mul on Istanbuliga keeruline suhe – ta ainult harva viitsib mind päikesega tervitada. Ennatlikult võin öelda, et ega ilm ka seekord nii roosiliseks muidugi ei jäänud. Kui olime reisitolmu endalt maha pesenud ja endid natuke sättinud, läksime välja hommikust sööma. See, mille ma endale tellisin, ei olnud muidugi kõige parem – ainult mingi saialaadne asi tomati-kurgiga, kuid vähemalt sai ära proovitud. Õel on suht tavapärane Türgi hommikusöögitaldrik.
Kuna me mõlemad õega kõndisime mööda linna ringi nagu zombid, otsustasime tagasi koju pöörduda ning kerge uinaku teha. Ärkasime ca 14 ajal ning tundsime ennast juba täitsa inimestena. Otsustasime välja minna ning selle kose uuesti üle vaadata, mis mul kevadel nägemata jäi. Ma mõtlen – see koht ise ei jäänud, aga kosk keeldus koostööd tegemast ning ei vulisenud seal. Mis te arvate, kas sel korral olid asjalood paremad? Hah, sugugi mitte. Kosk oli … kuiv. See ajas meid natuke (loe: palju) närvi, sest me nägime päris palju vaeva, et sinna kohale jõuda. Võitlesime äikese ja tormiga, hüppasime kogemata vale praami peale ja pidime seetõttu skeemitama, mis bussiga edasi saada + ronisime mingist mega rõvedalt järsust mäest üles – ja kogu see vaev oli asjata. Ja ükski mu sõna pole liialdatud, sest nagu ma ennist mainisin, siis Istanbul suht vihkab mind ja saatis meile äikesetormi peale. Lõbus.
Pettunult seiklesime tagasi kodukanti. Kuigi väljas oli üsna jahe (äikesetormist), otsustasime siiski enne koju minekut kuskil õe soovitatud kohas söömas käia. See oli päris hea toidu ja vaatega koht, kuid kuradi jahe oli. Isegi mina lürpisin mitu tassi teed ära (no need on mikro suuruses ka muidugi). Meid teenindas üks ülijutukas noormees, kes tundis päris suurt huvi mu õe vastu, haha. Mu õde pidi mitu korda “sujuvalt” mainima, et: “Jaa, elan siin koos oma noormehega.” Ma samal ajal üritasin oma muiet võimalikult märkamatuna hoida.
Õhtul läksime ühte vesipiibu paari lõõgastuma. Ma ei leidnud seda baari enam interneti kaudud üles. Igatahes, koht oli väga mugav, vaade oli taaskord ilus, piip oli hea ning joogid olid maitsvad (alkoholivabad).
30. august 2017
Minu viimane täispikk päev Türgis. Läksime peale lõunat kõigepealt Taksim’i kanti, sest mul oli veel vaja mõningaid suveniire oma kallitele inimestele vaadata. Kuna see oli mul juba kolmas kord Türgis ja ma olen vanematele sealt juba igasuguseid basic asju toonud, siis seekord tahtsin neid üllatada ja vedada koju midagi erilist. Selleks sobis hästi alloleval pildil figureeriv lamp.
Käisime ka Spice Bazaaril, sest mul oli vaja taastada oma hennatagavarad. Mõtlesin sealt ka natuke Turkis delight’i (marmelaadi taolised maiustused, aga paremad) kaasa krabada, kuid kuna meil oli plaanis Istanbuli Aasia osale minna, siis jätsime selle plaani katki, sest muidu oleks kandem liiga raskeks muutunud.
Aasia osal uudistasime niisama ringi – tutvusime huvitavate poodide ja kohvikutega. Kusjuures seal oli üks mega vahva pood, mille nimi oli “Kedi” (eesti k: kass) ja kus oli meeeeega palju kiisudega asju: tassid, taldrikud, ehted – you name it. Loomulikult sai see meie lemmikpoeks, haha. Lisaks sattusime ühte väga huvitava miljööga kohvikusse Kadıköy’s ning kohviku enda nimi oli Cadıköy Cafe (ma ei eeldagi, et te türgi keelest aru saaksite – link on pigem visuaalse tutvumise jaoks). Koht oli selline nõiateemaline, väga õdus ja tähelepanuväärne.
Õhtul sõitsime praamiga tagasi kodukanti, käisime ühes maitsva vegan toiduga kohas söömas. Kesköö ajal otsustasime minna kiisuparki. Oh kurat, ma pole seda ka maininud. Lühidalt – Türgis on väga palju kodutuid loomi (seda vist olen maininud) ja mu õe kodu lähedal on üks park, kus on häääästi palju kiisusid. Lihtsalt minu paradiis Istanbulis. Me tol õhtul (khm, öösel) pakkisime veidi veini kaasa ning läksime parki kiisudele külla.
31. august 2017
Jõudis kätte päev, mil pidin oma kohvri kokku pakkima ja tagasi kodumaale sammud seadma. Hommikul ruttasime veel mõnest poest läbi, et viimased ostud teha. Ostsin ka mingi kuhja šokolaade, et sõpradele tuua, aga olgem ausad – ma sõin enamiku neist ise ära. Ups. A, ja kiisupargist käisime ka läbi, et ma saaksin oma uute neljajalgsete sõpradega hüvasti jätta.
Mul reaalselt on iga korraga järjest raskem Istanbulist lahkuda. Ma küll üritasin terve hommik rõõmus olla, aga juba lennujaama viivas metroos hoidsin ma pisaraid tagasi. Noh, ja siis see õega hüvastijätt lennujaamas … Oeh, et see paharet ka nii kaugel peab elama. Igatahes, mu kurbus läks iga hetkega järjest suuremaks ja kui ma Tallinna jõudsin, siis valasin ka veel pisaraid ja sees oli tühi tunne. Mulle jõudis kohale, et see imeline ja vahva aeg mu õe seltsis oli selleks korraks läbi saanud.
Ma reaalselt tundsin ennast nii tühjana, et kuigi mul oli esialgne plaan Tartu minna, siis teel Tallinnast Tartu helistasin ma empsile, ning küsisin, et kas keegi ei viitsiks mind kella 23 ajal Võrust ära korjata, sest ma tahaksin väga-väga maale tulla. Loomulikult olid nad suurima rõõmuga nõus mulle Võrru järele tulema. Ega vist mitte miski muu ei oleks suutnudki mu enesetunnet parandada, kui vanematega koos olemine. Sain neile rääkida oma seiklustest ja reisimuljetest ning mu enesetunne paranes kohe hoobilt. Eriti rõõmsaks tegi mind see, kui mu toodud kingitus vanematele sära silmadesse tõi (selles suhtes, et silmad säravad neil elurõõmust niivõinaa kogu aeg).’
Igatahes, selline see seiklus mul oligi ja ma ootan juba järgmist. Tegelikult ma kirjutangi järgmiseks oma novembris aset leidnud Rumeenia seiklusest – küll ma olen ikka ajast maas, aga parem hilja, kui mitte kunagi.
Järgmise korrani!
Violchick 