August 2017 @ Türgi |III

Kätte on jõudnud mu Türgi seikluste kolmas ja ühtlasi ka viimane osa. Ma loodan, et suudan selle lõpu piisavalt kompaktselt kokku võtta, et see postitus liiga pikaks ei veniks.

28. august 2017

Hommikul kella 8 ajal oli hommikusöök, seejärel pakkisime oma kodinad kokku, liikusime hotellist kesklinna, jätsime Ölüdeniz’iga hüvasti ning hüppasime bussile, mis meid Fethiye’sse viis.

Ühesõnaga, suurema osa 28ndast augustist veetsime me Fethiyes. Kui linna jõudsime, siis tegime kohustusliku peatuse Starbucksis, sest ma janunesin kohutavalt korraliku kohvi järele. Natuke käisime ka kaubanduskeskustes ringi, et aega parajaks teha, kuid ega nagu viitsimist väga polnud ning sisimas kutsus meid juba meri ja rand. Otsustasimegi ranna poole teele asuda. Jalgsi. See oli suuuuht halb mõte, sest me oleksime reaalselt poolel teel ära sulanud. Või lihtsalt päikese käes ära kõrbenud. Teekond randa oli ikka korralikult pikk, ning seetõttu otsustasime lõpuks ikkagi bussi kasuks.

Aga rannas oli mõnus. Ma teadsin, et see oli minu viimane võimalus sel reisil päikest võtta ja meres mõnuleda, seega üritasin me sellest viimast võtta. Ja ennäe imet, ma ei saanudki päikesepõletust, sest tolleks ajaks oli juba nahk vist ära harjunud, et ma pole enam kusagil Narnias, vaid täitsa inimliku kliimaga Türgis.

IMG_20170828_144858 done
Üks sõna: paradiis.

Igatahes, nii me seal rannas peesitasime – oma 3 tundi küll-, ning vahetevahel ennast mere vette kastsime. Kahju oli muidugi rannast ära minna, aga me otsustasime ka Fethiye linnale kerge pilgu peale visata. Läksime ning vaatasime üle näiteks Lüükia elanike matusekambreid. Need ei olnud kuskil maasisse uuristatud urud, vaid täitsa kaljuseina sisse ehitatud hauakambrid. Ja oh, see vaatepilt oli samuti ülikihvt! Ka sinna pääsemiseks oli vaja pilet osta, aga see võis jääda ka ainult kuhugi 5 Türgi liiri ehk umbes 1 euro kanti.

IMG_20170828_183016 done
Lüükia elanike uuristatud hauakambrid
IMG_20170828_183713 done crop
Lihtsalt üks pilt Türgi õiteilust. Ma lihtsalt armastan neid puid.
IMG_20170828_184509 done
Vaade Fethiye’le hauakambrite juurest.
IMAG1716ed
Pilt pildis.

Kui päike loojus ja olustik kippus hämaraks jääma, kõmpisime hauakambrite juurest tagasi Fethiye kesklinna. Tuulasime taaskord paar riidepoodi läbi (nüüd võis juba midagi osta, sest ega enam palju selle seljakotiga käimist polnud jäänud) ning seejärel sattusime Fethiye basaarile. See koht oli mega vahva ja hästi omapärane. Igatahes lahedam, kui Istanbuli basaarid, sest noh, oli suurem tõenäosus, et keegi sind ära ei talla ning see annab alati plusspunkte. Lisaks leidsime õega ühe hästi hubase kohvikunurgakese, kus me siis oma jäätiseid limpsisime.

IMAG1735ed
Bazaar.
IMG_20170828_204507 done
Mõnus nurgake.
IMAG1745ed
Mina oma hariliku resting bitch face’iga.

Tegelikult tahtsime me veel kuhugi baari maha istuda, kuid me mõtlesime, et kuna lennuk läheb kl 6 hommikul ja me tahtsime endale natuke süüa lennujaama kaasa osta, siis hakkasime poele jahti pidama. Me reaalselt kõndisime poodi otsides peaaegu tagasi kesklinna vms, ning siis avastasime, et poleks pidanud üldse kiirustama, sest Türgis on üsna tavaline, et toidupoed veel kella 00ni lahti on ning tegelikult oleksime seal lennujaamas ellu jäänud ka ilma selle söögita. Kuna me olime juba pigem bussijaama lähedal, siis otsustasime, et meil ei ole enam mõtet sinna baaride piirkonda tagasi kõndida, vaid lähme lihtsalt varasema bussiga lennujaama. Mõeldud – tehtud.

Lennujaama jõudsime kuskil 1 ajal. Meil oli lennuni meeletult aega ning seega üritasime kerge uinaku teha, mis minu üllatuseks isegi täitsa õnnestus. Lennule check in’i saime teha 4 ajal vist. A, ja miks me siis nii vara sinna lennujaama ronisime? Loomulikult sellepärast, et õppida oma vigadest ja mitte enam lennukist maha jääda, sest kel on aega jälle see 12tunnine bussireis ette võtta, haha.

Istanbuli tagasi jõudsime ca  kell 8. Ma magasin terve lennureisi, sest noh – mida muud tarka ikka nii varajastel hommikutundidel teha.

29. august 2017

Nagu eelnevalt mainitud, jõudsime tagasi Istanbuli. Hommik oli üllatavalt päikeseline, sest teate küll, mul on Istanbuliga keeruline suhe  – ta ainult harva viitsib mind päikesega tervitada. Ennatlikult võin öelda, et ega ilm ka seekord nii roosiliseks muidugi ei jäänud. Kui olime reisitolmu endalt maha pesenud ja endid natuke sättinud, läksime välja hommikust sööma. See, mille ma endale tellisin, ei olnud muidugi kõige parem – ainult mingi saialaadne asi tomati-kurgiga, kuid vähemalt sai ära proovitud. Õel on suht tavapärane Türgi hommikusöögitaldrik.

IMAG1753ed
Tõenäoliselt nägin taamal kassi, aga olin liiga väsinud, et mingitki elevust näole manada.

Kuna me mõlemad õega kõndisime mööda linna ringi nagu zombid, otsustasime tagasi koju pöörduda ning kerge uinaku teha. Ärkasime ca 14 ajal ning tundsime ennast juba täitsa inimestena. Otsustasime välja minna ning selle kose uuesti üle vaadata, mis mul kevadel nägemata jäi. Ma mõtlen – see koht ise ei jäänud, aga kosk keeldus koostööd tegemast ning ei vulisenud seal. Mis te arvate, kas sel korral olid asjalood paremad? Hah, sugugi mitte. Kosk oli … kuiv. See ajas meid natuke (loe: palju) närvi, sest me nägime päris palju vaeva, et sinna kohale jõuda. Võitlesime äikese ja tormiga, hüppasime kogemata vale praami peale ja pidime seetõttu skeemitama, mis bussiga edasi saada + ronisime mingist mega rõvedalt järsust mäest üles – ja kogu see vaev oli asjata. Ja ükski mu sõna pole liialdatud, sest nagu ma ennist mainisin, siis Istanbul suht vihkab mind ja saatis meile äikesetormi peale. Lõbus.

Pettunult seiklesime tagasi kodukanti. Kuigi väljas oli üsna jahe (äikesetormist), otsustasime siiski enne koju minekut kuskil õe soovitatud kohas söömas käia. See oli päris hea toidu ja vaatega koht, kuid kuradi jahe oli. Isegi mina lürpisin mitu tassi teed ära (no need on mikro suuruses ka muidugi). Meid teenindas üks ülijutukas noormees, kes tundis päris suurt huvi mu õe vastu, haha. Mu õde pidi mitu korda “sujuvalt” mainima, et: “Jaa, elan siin koos oma noormehega.” Ma samal ajal üritasin oma muiet võimalikult märkamatuna hoida.

Õhtul läksime ühte vesipiibu paari lõõgastuma. Ma ei leidnud seda baari enam interneti kaudud üles. Igatahes, koht oli väga mugav, vaade oli taaskord ilus, piip oli hea ning joogid olid maitsvad (alkoholivabad).

IMAG1783 done
Mina niisama kaugusse vaatamas ja elu üle järele mõtlemas.

30. august 2017

Minu viimane täispikk päev Türgis. Läksime peale lõunat kõigepealt Taksim’i kanti, sest mul oli veel vaja mõningaid suveniire oma kallitele inimestele vaadata. Kuna see oli mul juba kolmas kord Türgis ja ma olen vanematele sealt juba igasuguseid basic asju toonud, siis seekord tahtsin neid üllatada ja vedada koju midagi erilist. Selleks sobis hästi alloleval pildil figureeriv lamp.

IMG_20170831_233312 done

Käisime ka Spice Bazaaril, sest mul oli vaja taastada oma hennatagavarad. Mõtlesin sealt ka natuke Turkis delight’i (marmelaadi taolised maiustused, aga paremad) kaasa krabada, kuid kuna meil oli plaanis Istanbuli Aasia osale minna, siis jätsime selle plaani katki, sest muidu oleks kandem liiga raskeks muutunud.

Aasia osal uudistasime niisama ringi – tutvusime huvitavate poodide ja kohvikutega. Kusjuures seal oli üks mega vahva pood, mille nimi oli “Kedi” (eesti k: kass) ja kus oli meeeeega palju kiisudega asju: tassid, taldrikud, ehted – you name it. Loomulikult sai see meie lemmikpoeks, haha. Lisaks sattusime ühte väga huvitava miljööga kohvikusse Kadıköy’s ning kohviku enda nimi oli Cadıköy Cafe (ma ei eeldagi, et te türgi keelest aru saaksite – link on pigem visuaalse tutvumise jaoks). Koht oli selline nõiateemaline, väga õdus ja tähelepanuväärne.

IMG_20170830_190633 done

Õhtul sõitsime praamiga tagasi kodukanti, käisime ühes maitsva vegan toiduga kohas söömas. Kesköö ajal otsustasime minna kiisuparki. Oh kurat, ma pole seda ka maininud. Lühidalt – Türgis on väga palju kodutuid loomi (seda vist olen maininud) ja mu õe kodu lähedal on üks park, kus on häääästi palju kiisusid. Lihtsalt minu paradiis Istanbulis. Me tol õhtul (khm, öösel) pakkisime veidi veini kaasa ning läksime parki kiisudele külla.

IMG_20170831_094013 done
Kiisupargis mu viimasel Istanbuli hommikul.

31. august 2017

Jõudis kätte päev, mil pidin oma kohvri kokku pakkima ja tagasi kodumaale sammud seadma. Hommikul ruttasime veel mõnest poest läbi, et viimased ostud teha. Ostsin ka mingi kuhja šokolaade, et sõpradele tuua, aga olgem ausad – ma sõin enamiku neist ise ära. Ups. A, ja kiisupargist käisime ka läbi, et ma saaksin oma uute neljajalgsete sõpradega hüvasti jätta.

Mul reaalselt on iga korraga järjest raskem Istanbulist lahkuda. Ma küll üritasin terve hommik rõõmus olla, aga juba lennujaama viivas metroos hoidsin ma pisaraid tagasi. Noh, ja siis see õega hüvastijätt lennujaamas … Oeh, et see paharet ka nii kaugel peab elama. Igatahes, mu kurbus läks iga hetkega järjest suuremaks ja kui ma Tallinna jõudsin, siis valasin ka veel pisaraid ja sees oli tühi tunne. Mulle jõudis kohale, et see imeline ja vahva aeg mu õe seltsis oli selleks korraks läbi saanud.

IMG_20170830_174424ed
Aeg oma kullatükiga ja sihvkad – mida veel ühelt Türgi reisilt tahta. 
IMG_20170831_150231 done
“Nägemiseni, Istanbul.”

Ma reaalselt tundsin ennast nii tühjana, et kuigi mul oli esialgne plaan Tartu minna, siis teel Tallinnast Tartu helistasin ma empsile, ning küsisin, et kas keegi ei viitsiks mind kella 23 ajal Võrust ära korjata, sest ma tahaksin väga-väga maale tulla. Loomulikult olid nad suurima rõõmuga nõus mulle Võrru järele tulema. Ega vist mitte miski muu ei oleks suutnudki mu enesetunnet parandada, kui vanematega koos olemine. Sain neile rääkida oma seiklustest ja reisimuljetest ning mu enesetunne paranes kohe hoobilt. Eriti rõõmsaks tegi mind see, kui mu toodud kingitus vanematele sära silmadesse tõi (selles suhtes, et silmad säravad neil elurõõmust niivõinaa kogu aeg).’

 

Igatahes, selline see seiklus mul oligi ja ma ootan juba järgmist. Tegelikult ma kirjutangi järgmiseks oma novembris aset leidnud Rumeenia seiklusest – küll ma olen ikka ajast maas, aga parem hilja, kui mitte kunagi.

Järgmise korrani!

 

August 2017 @ Türgi |II

Mu eelmise suve Türgi seiklused jätkuvad. Kui eelmise postituse pildid töötlesin ma ise, siis see kord tõttas mulle appi mu fotograafiatudengist sõbranna Piret.

25. august 2017

Hommiku veetsime veel Pamukkales. Sõime kõhud täis, pakkisime asjad kokku ning uurisime, mis bussiga me Denizlisse saaksime, et sealt edasi Akyaka‘sse liikuda. Ja bussi peale me saime ka. Tegelikult, täpsemalt, busside peale. Denizlist Akyakasse on ca 130 km. Tundub üsna lühike ja kiirelt läbitav maa, jah? Hehe, eip – Türgis sõitis buss seda distantsi üle 2 h. Aga vähemalt pakuti bussi peal küpsiseid ja teed/kohvi (siis ma veel sõin küpsiseid). Hea küll, vähem vingumist nüüd, sest sõit oli seda väärt – Akyaka oli imeline. Väike linnake mägede vahel. Leidsime endale kena ning üpris odava (Eesti mõistes) öömaja. Viskasime asjad sinna, sõime kõhud täis ning õhtupoole liikusime mere äärde.

IMAG1445 done

Mul hakkab seda postitust kirjutades suust ila tilkuma, sest see koht oli lihtsalt nii-nii ilus. Jõudsime mere äärde ajal, kui päike oli juba loojunud ja valgus oli lihtsalt maagiline. Mina hüppasin juba siis lainetesse, kuid mu õde jättis supluse too õhtu vahele. Nii ma seal meres kõndisin, kuni korraga olin juba piisavalt kaugele jõudnud – ühtäkki kerkis ootamatu laine ja mul olid silmad, suu ja nina soolast vett täis. Well, I wasn’t expecting that. Ma reaalselt kartsin, et jään pimedaks, sest ega see meeldiv tunne polnud, kui silmad soolast vett täis olid, eriti, kuna mul olid läätsed silmas. Aga kõik läks hästi ja nende samade läätsedega tulin ma veel tagasi koju (kuigi mul oli teine paar kaasas, aga … ärge küsige).

IMG_20170825_200627 done

IMAG1463 done

Pärast lainetes hullamist, liikusime tagasi “koju”. Õhtul chillisime linna peal natuke ringi, aga ega seal muud väga teha ei olnudki. Läksime õega basseini äärde tiksuma (ujuma ei lastud, sest vesi olevat liiga külmaks läinud) ja mõtlesime, mida järgmine päev teha. Otsustasime, et tuleval hommikul üritame veel merre ujuma minna ning lõuna ajal edasi järgmisse sihtkohta liikuda. Plaanid selged, pugesime ära põhku.

26. august 2017

Akyakas oli merevesi kohati päris jahe, kuid enamasti siiski täpselt paras. Vähemalt ei olnud suuri laineid, mis mind ära uputada oleksid üritanud. Rand oli juba üsna vara hommikul (vara minu jaoks on enne 12, haha) rahvast meeletult täis ning lamamistoolid päikesevarjudega võisid maksta midagi 20 liiri kanti. Meie endale seda ei ostnud, sest ei kavatsenud sinna päikest võtma jääda. Sulistasime veidi aega meres, loputasime ennast dušši all soolasest veest puhtaks, kuivasime mõned minutid päikese käes ning liikusime tagasi hotelli, et riided vahetada, asjad võtta ja edasi liikuda nüüd ootas meid ees Ölüdeniz.

IMG_20170826_112355 done
Akyakas

Ölüdeniz’i me hääletasime. Natuke hirmus küll oli, aga me üritasime olla üliettevaatlikud. Esimesena võtsid meid auto peale kaks tüüp, kes olid täiesti normaalsed, haha. Väga kaugele me nendega ei saanud, sest neid viis tee teise kohta. Kui uuesti hääletasime, saime ühe hästi toreda naise auto peale, kel oli autos ka väike poeg – siis teadsime kohe, et jõuame turvaliselt kohale. Õnneks ta sõitiski ise ka Fethiye’sse, kuhu me tahtsime kõigepealt jõuda, et sealt edasi bussiga Ölüdeniz’i minna (väike vahemaa). See naine oli veel nii abivalmis, et viis meid lausa bussijaama ära, kuigi ta ise otseselt sinna ei pidanud minema.

Igatahes, lõpuks jõudsime õnnelikult ja elusalt Ölüdeniz’i, otsisime endale hotelli, mille valimisega me natuke ämbrisse astusime. Kuigi mu õde küsis türgi keeles, kui palju läheb maksma 2 ööd kahele inimesele koos hommikusöögiga, ütles too tüüp meile konkreetselt ühe öö hinna, mida meie võtsime kui kahe öö oma. Kui mõni tund hiljem tol päeval maksma läksime, selgus see tõsiasi ning me otsustasime endale teiseks ööks uue öömaja leida. Tegelikult oleksime tahtnud juba tol õhtul sealt ära minna, aga kuna me olime juba vahepeal basseinis ujumas käinud jne, siis ilmselgelt ei saanud me seda teha.

27. august 2017

Hommikul sõime hotellis kõhud täis, pakkisime asjad ning kõmpisime uude öömajja. Kuna me olime liiga varajased, siis meie tuba ei olnud veel valmis, küll aga olid nad nõus meie asjad juba enda juurde hoiule võtma. Super!

Kõndisime tagasi kesklinna. Otsustasime enne randa minekut poes käia, kui mu õde avastas, et tal jäid bikiinid teise kotti maha. Ma küll ütlesin, et suva, osta uued, aga õde jooksis neid ikkagi ära tooma ja ma siis tiksusin koos meie kodinatega kuskil poe ees lõõskava päikese käes  ning neelasin jäätist (just nimelt neelasin, sest mis te arvate, kui kiiresti üks jäts sellise kuumuse käes kooreks muutub).

Aga noh, mere ääres oli ikka kuradima mõnus. Mu silmad lähevad veel praegugi särama sellest, kui mõtlen soojusest, millega päike mind paitas ning merelainetest, mis mind taamal kohisesid. Üleüldse oli see nii vahva päev, et hetkel oleksin ma küll ajamasina üle tohutult õnnelik.

Kõigepealt peesitasime Ölüdeniz’i rannas ning ootasime, millal praam Butterfly Valley‘sse läheb. Butterfly Valley’s ma küll ühtegi liblikat päriselt ei näinud (mängult ka mitte, hehe), aga me ronisime algul kuhugi kaljuprakku ja pidasime seal pikniku. Lootsime, et too on selline vaikne ja mõnus kohake, aga tegelikult vooris meist pidevalt mingeid inimkarju mööda.

IMG_20170827_154917 done
Ok, ärge selle pildi järgi küll nüüd arvake, et see on minu mõistes suur laine. 😀 Seal oli suuremaid, ausõna.
IMAG1530 done
Vaade Butterfly Valley’le paadi pealt. 

Ma tegelikult Butterfly Valley’s merre ei läinudki, sest lained tundusid päris suured olevad, aga seal oli lihtsalt lõbus chillida. Põhimõtteliselt on see selline telkla vms, et inimesed saavad sinna ööseks ka jääda, sest kõik eluks vajalik on olemas – mingid baarid ja söögikohad ja isegi kämpingulaadsed kohad, kuigi sai vist ka ise kuhugi oma telgi püsti panna. Meie sinna aga ööseks ei jäänud, vaid tulime mõne tunni pärast tagasi Ölüdenizi ning läksime Ölüdeniz’i Blue Lagoon’i randa, mis oli kui teises maailmast. Blue Lagoon oli selline merest eraldatud veesopp (issand, see sõna kõlab nii imelikult, aga ma ei tulnud parema peale). Igatahes oli vesi seal maru selge ja soe. Ühesõnaga – mõnus.

Kahjuks pandi aga rand juba kell 20 kinni. Ahjaa, ma unustasin mainida, et see konkreetne rand nõudis sissepääsuks piletit, kuid sellegi poolest oli seal to-hu-tult rahvast. Hind ei olnud muidugi ka midagi hullu, aga ma ise täpselt ei mäleta. Internetist otsides andis, et 10 liiri 2’le inimesele, seega põhimõtteliselt mitte midagi. Ja kas ma mainisin, et Pamukkale pääsemiseks oli ka piletit vaja? Ilmselt mitte, sest ma vana tuulepea, aga nii on. Ka see polnud midagi hullu: 35 Türgi liiri (e ca 7,5 €) ja alla 18. aastastele tasuta. Seega jah, kindlasti väärt oma hinda.

Blue Lagoonist mul kahjuks pilte hetkel pole. Või noh, on, aga kvaliteet annab soovida, seega ei hakka siia neid üles riputama. Ma usun, et guugeldades saab ka aimu, et mu sõnad vastavad tõele.

Kuna kell 20 oli õhtu veel noor ja me ei tahtnud õega tagasi hotelli veel liikuda, käisime poes, ostsime veits näksimist ja läksime istusime sinna tasuta randa maha. Kõik oleks olnud ideaalne, kui lähedal poleks asunud party laeva, kust mingit x muusikat tuli, aga ega me sellest end väga häirida ka ei lasknud, vaid krõbistasime rahulikult oma sihvkapaki lõpuni (tänu Türgile olen ma nüüd professionaalne sihvkade sööja – erilised tänud oma mentorile ehk õele) ja üritasime lainete tekitatud helikunstile pigem keskenduda.

Okei, ma pean lihtsalt ära mainima ka oma tragöödia. Samal ajal, kui õde uuris, mis bussiga tagasi Ölüdeniz’i kesklinna saaks rannast, lippasin mina poodi ja üritasin mingi siidri ligi tõmmata (siider Türgis on muidu üsna harukordne nähtus). Võidurõõmsalt õe juurde tagasi lipates, hakkas mul see siidrinäru käest libisema ja eks ma siis üritasin kuidagi žongleerides seda õnnetukest päästa. Noh, see õnnestus, kuid osavas võitluses jäi kannatajaks mu küüs. Ta murdus.

R.I.P.

Et see postitus liiga pikaks ei veniks (kuigi see juba on mingi kilomeeter-kaks pikk), siis kirjutan allesjäänud trip’ist järgmises postituses.

Kõike head seniks!

 

 

 

 

 

 

 

August 2017 @ Türgi | I

Sellest on nüüd juba neli kuud ja mõni päev peale, kui ma Türki läksin. Oeh, kuidas ma igatsen seda ilusat ja sooja aega. Ma ütlen ausalt, et see on hetkeseisuga mu elu parim reis. Ma üritan selle seikluse mingi 2-3 postitusse ära mahutada, kuigi reis ise kestis ca 11 päeva. Nii, davai, läheb lahti!

21. august 2017

Ärkasin hommikul kl 6, sest mul oli veel kohver pakkimata. Jep, tüüpiline mina. Põhjus? Sest ma olen lootusetu pakkija + ma pesin eelmine päev alles oma riided ära ja need ei olnud ära kuivanud. Aga ma sain lebolt hakkama. Kui ma ei eksi, siis buss Tartus Tallinna läks vist kas 8 või natuke läbi. Lennuk Tallinnast Istanbuli läks 12:30 (tegelikult hiljem). 15:50 oleksin pidanud Istanbuli jõudma, kuid lennuk hilines natuke. Oma õega sain kokku alles pärast kella 17 (kui olin passikontrolli läbinud ja kohvri kätte saanud jne). Tema poole jõudsime alles 19 ajal, sest et jäime täpselt tipptunnile jalgu.

Tol õhtul me suurt midagi ei teinud. Käisime ainult natuke jalutamas ja muljetasime asjadest, mis oli vahepeal toimunud. Mis mulle Istanbuli juures väga meeldib (tegelikult oleneb piirkonnast, hetkel pean silmas Beşiktaş’t), on see, et sa lähed esmaspäeva õhtul kell 23 välja ja inimesed on igal pool välikohvikutes või mere ääres ja lihtsalt chillivad ringi ja naudivad elu. My kind of people.

22. august 2017

Üsna sombune päev. Hommikul käsime Galata Tower’i lähedal ühes kohas söömas ja väikseid poode uudistamas. Kauaks me sinna jääda ei saanud, sest õel tuli töövestlus vahele ning pealegi sajas ikka päris magusalt vihma.

IMG_20170822_102358ed

IMG_20170822_113159ed
Mina mõtlemas: Oi! Tere, vihm.

Vahepeal, kui õde omi asju ajas, käisin ma Beşiktaş’es riidepoodides ringi. Kui ma esimene kord õel seal külas käisin, siis ma poleks seal küll üksi hakkama saanud. Teine kord käies, ma juba enam-vähem teadsin, kuidas koju saada jne (see koht on reaalselt mingi normaalne labürint). Ja nüüd julgesin täitsa üksinda seal juba ringi tuiata.

Õhtupoole läksime lossivaremete juurde ja pärast šoppama, sest midagi muud ei andnud teha. Ikka täiega suur vihmasadu oli. See on nagu aamen kirikus, et alati kui ma Istanbuli lähen, siis on kas pilvine (healjuhul), või sajab vihma (tavaliselt) või on vihm+äike+torm (siis, kui ma eriti “õnnetoov” olen).

IMG_20170822_155850ed

IMG_20170822_160604ed

IMG_20170822_163714 (2)

23. august 2017

Ärkasime õega kell 7, et kella 8 ajal hakata SAW lennujaama minema, sest 9 ajal pidi meil minema lennuk Denizli‘sse. Ja teate mis? Me jäime sellest lennukist maha. Ma pole vist sellist meeleheidet tükk aega tundnud. Reaalselt, me mõtlesime, et mis nüüd saab. Mu õde mõtles, et davai hääletame sinna siis, aga mulle tekitas see plaan *khm* millegipärast veidi kõhedust. Õnneks leidis õe kaaslane meile mingi bussi, mis Denizlisse sõidab ja nii me siis läksime bussiga. See oli reaalselt mingi 12 h sõitmis (väikeste peatustega). Nii et jah, minge ikka varakult lennujaama kohale, mitte ärge olge meie sugused ullpääd. Aga noh, mis ma kurdan, vähemalt pakuti bussi peal küpsiseid ja lahustuvat kohvi. #luksus

Õhtul 23 ajal jõudsime Denizlisse ja sealt edasi liikusime väikese bussiga (u 15 min sõitu) Pamukkale, mis oligi meie tegelik sihtkoht tol päeval (hetkel mõtlen Pamukkale all küla/aleviku moodi asja). Check-in’isime motelli, sõime seal ja jalutasime natuke ringi, enne kui magama läksime.

24. august 2017

Sõime hommikusöögi ära ning hakkasime Pamukkale (kui lubjakiviterrassidega kuumaveeallikad) juurde liikuma. Ja oh my god, kui imeline koht see oli! Nagu reaalselt, loodus on uskumatu! Kahju oli ainult näha, kui suur ala juba ära oli kuivanud ja võibolla mõne aasta pärast pole seal enam üldse vett .. Kurb.

Lisaks oli seal ka antiikse linna Hierapolis‘e varemed. Kõige paremini oli säilinud amfiteater.

Ma rohkem näitan siinkohal pilte, sest üks pilt ütleb rohkem ju kui tuhat sõna. 😉

IMAG1142ed

IMG_20170824_101649eddd

IMG_20170824_103411ed

IMG_20170824_111906ed

IMG_20170824_114749ed

IMG_20170824_143146ed

IMG_20170824_150007ed

IMG_20170824_150540edd

IMG_20170824_164216ed

No ja õhtul käisime veel söömas, basseinis ujumas ning tõmbasime kohalikust külapoest veini ja mahla, et neid kokku miksida ja juua. Õe sõnul pidavat see ainus viis olema, kuidas suuta Türgi veine juua, haha.

Järgmises postituses kirjutan juba Akyaka’st, Ölüdeniz’ist ja Fethiyest.