Kreeka | mai 2019 1

Ma konkreetselt olen aeglasem kui tigu, kui asi puudutab siia oma reisidest kirjutamist. Ja ma häbenen nurgas sellepärast. Okei, tegelt mitte, sest siis läheks veel rohkem aega raisku ja seda me ei taha, eksju.

Igatahes, täna mul on plaan kirjutada Kreekast ja seal toimunud noortevahetusest, mis leidis aset ca aasta tagasi. Jep, told you I’m slow af. Aga kuna Kreeka oli nii imeline ja mälestus seal käigust soojendab endiselt mu südant, siis ma tahan seda kõike ka siia kirja panna. Eriti praegusel ajal on tore vähemalt mälestustes tagasi Kreekasse reisida ja meenutada seda rõõmu ning vabadust. Ma pikemalt niisama ei mulise siin, nii et lähme asja kallale.

Noortevahetusest: toimus Kreekas, Leptokaryas. Teemaks oli “Ecofriends” e siis keskonnateemaline projekt, mille korraldajateks Youthfully Yours. Riikideks, mis osalesid olid Kreeka, Horvaatia, Türgi, Portugal, Hispaania, Itaalia ja Eesti ja igast riigist 6 osalejat ning sealhulgas üks neist grupijuht. Eesti tiimi grupijuht olin mina. Projekt ise kestis 7.-16. mai 2019, aga ma veetsin Kreekas paar lisapäeva. Projekti päevaplaan: Kl 9-11 esimene sessioon, enne seda hommikusöök. Kl 11.00-11.30 kohvipaus. Kl 11.30-13.30 teine sessioon. Kl 13.30-15.30 lõunapaus. Kl 15.30-17.00 kolmas sessioon. Kl 17.00-17.30 kohvipaus. 17.30-19.00 neljas e päeva viimane sessioon. Kl 19.30 õhtusöök. Tavaliselt peale õhtusööki oli grupijuhtide kohtumine, kus me siis arutasime projekti asju. Ja mõni õhtu ca kl 21.00 oli  mingi üritus (kultuuriõhtu vms), aga üldiselt olid õhtud vabad.

60074932_10156400835318087_5130495317342420992_o
Pildi autor Youthfully Yours.

6. mai 2019

Ärkasin ca 7 ajal ja hakkasin pakkima. Ma olen reaalselt see vend, kes jätab pakkimise alati viimasele minutile ja mul pole isegi piinlik sellepärast, sest siiani olen ma oma asjadega ilusti hakkama saanud. Peamine põhjus, miks pakkimine mul tavaliselt viimasele minutile jääb on selles, et ma tavaliselt päev enne avastan, et mõned vajalikud asjad on vaja pessu visata ja .. nii ta läks ka sel korral. Ma panin eelmisel õhtul pesu pesema, läksin töö juurde (nüüd juba endise töö) kokteilikoolitusele, millele järgnes lihtsalt tore chill töökaaslastega ja sealt ma läksin koju 2 ajal öösel, panin pesu kuivama ja läksin magama. Tuleb tunnistada, et mõned asjad olid hommikul endiselt veel niisked, aga noh, elas üle. Kella üheksa ajaks olin omadega nii kaugele jõudnud, et tellisin takso, et lennujaama minna. Ma korraks kartsin, et jään hiljaks, sest liiklus oli päris tihe ja 10 ajal oleks teoreetiliselt pidanud juba lennuk minema. Aga kuna ma olin ainult käsipagasiga ja Tallinna lennujaama turvakontroll on alati kõige mõnusam turvakontroll maailmas, oma minimaalse või lausa olematu järjekorraga, siis ma väga ei põdenud ja kõik läkski sujuvalt.

Lennujaamas sain kokku oma tiimikaaslasega ning ühtlasi oli ta mu sõber eelmisest, Itaalias toimunud noortevahetusest. Chillisime veidi aega lihtsalt ooteruumis, kuni meid lõpuks lennukile lasti. Nii, siinkohal mainin ära ka, et mu piletid maksid veits üle 200€ ja Kreekasse läksin kolme lennukiga. Jep, ma tean, max tüütu trippimine. Esimene lend läks Tallinnast Riiga. Kestvus oli umbes selline, et viieks minutiks jõudsin silmad sulgeda ja juba olime kohal. Riias tiksusime ca 2 h, enne kui uus lend läks. Kuna ma hommikul kodus ei viitsinud meikimise peale aega raisata, siis oli nüüd ideaalne aeg, et endale niiöelda nägu pähe maalida. Lõpuks saime lennukile, mis viis meid Göteborgi, Rootsi. Seal pidime tiksuma 5 h ringis. Mõlemad istusime peamiselt oma läpakates, aga mingi hetk mõtlesin, et sirutan veits jalgu ja vaatasin poodides ringi ja kui tagasi sõbra juurde jõudsin, siis tuli välja, et ta Facebook’i kontoga on midagi juhtunud. Ma ei mäletagi enam täpselt, mis sellega siis oli, aga ta igatahes ei saanud oma kontosse sisse ja me mässasime sellega seal päris tükk aega, kuni pidime lennukile minema. See oli meie viimane lend õnneks ning maandusime Thessalonikisse, Kreekas.

Meile tuli lennujaama vastu Dimitris – kreeklasest sõber eelmisest noortevahetusest ja see oli uskumatult armas temast + ta pakkus meile ka öömaja. Ma räägin, et noortevahetused on nii väärtuslikud kogemused, sest sa leiad sealt reaalselt sõpru kogu eluks. Läksime kesklinna ja seal liitus meiega samuti üks sõbranna eelmisest noortevahetusest. Maandusime kuhugi välisterrassile, tegime kerged joogid ja viisime üksteist vahepeal toimunuga kurssi. Ülimalt tore oli neid jälle näha ja et meile natuke oma traditsioonilisi jooke tutvustada, tellisid nad mingid väga huvitavad shotid, mille nime mul meeles pole. Okei, ma guugeldasin ja see oli Rakomelo ning ta on rohkem Kreeta teema.

IMG_20190507_000844ed

Veidi aega chillisime veel linnas ringi, aga kuna me olime päris väsinud sellest päevast, siis otsustasime kõik niiöelda “koju” ära minna. Või noh, meie läksime Dimitrise poole ja sättisime magama. A, sõber sai mingi hetk oma Facebooki probleemi ka lahendatud, nii et läks hästi.

7. mai 2019

Ärkasime veidi enne 11, et linna minna ja Angelikiga ehk selle kreeklasest sõbrannaga kokku saada. Dimitris viskas meid linna ära ja jättis hüvasti, sest tal tulid muud toimetused vahele ja oli tõenäousus, et me selle reisi jooksul temaga enam ei kohtu. Angelikiga läksime üles mäe otsa lossi vaatama. Üles mäkke läksime bussiga, pärast alla tulime jala. Igatahes avanes sealt imeline vaade, lihtsalt ilm oli üpris jahe ja tuuline. Mõnda aega me chillisime seal, kuid siis pidime end tagasi linna ajama, sest kella 17 ajal pidime olema lennujaamas, et ülejäänud osalejatega kohtuda ja sealt bussiga ühiselt Leptokarya’sse sõita.

IMG_20190507_125952ed

IMG_20190507_131818ed

IMG_20190507_132052ed

IMG_20190507_135855ed

Sõit tundus päris pikk ja kui me kohale jõudsime, siis see koht tundus täiesti x-kohas, mingis maha jäetud hotellis, millele oli meie tuleku puhul hing sisse puhutud. Okei, tegelikult nägi hotell ise päris ladna välja ja ma pidin tuba jagama ainult ühe inimesega, aga natuke nõme oli, et iga toa peale oli ainult 1 võti, nii et see tegi elu veidi keerulisemaks. Muidu mul toakaaslasega väga vedas – ta oli Portugali tiimi grupijuht, töötas õpetajana ning oli iseloomult väga meeldiv. Meil ainult ühes asjas ei kattunud eelistused ja see oli kardin – tema tõmbas seda kogu aeg ette, kui toas oli, ja kui mina tuppa läksin, siis tõmbasin selle esimese asjana eest alati. 😀 Ööseks ma olin nõus selle ette jätma, aga kuna mu voodi oli rohkem akna all, siis jätsin ühe pisikese prao endale, kust valgus sisse langeks, et ma ärgates teaks, kas on juba hommik v mis toimub. Jah, ma tõesti ei hoia kardinaid mitte kunagi aknal ees. 😀

Õhtul oli kerge tutvustus projekti kohta, õhtusöök ja siis ma tahtsin minna sinna alevisse (defo polnud linn), et vaadata, kas seal pood või midagi on, sest ma “unustasin” (tahtlik unustamine, sest mõtlesin koha pealt osta) hambapasta koju ja kui ma eelmine õhtul laenasin seda sõprade käest, siis nüüd tahtsin juba oma isiklikku omada. Mu algne plaan polnud tervet oma Eesti gruppi sinna kaasa vedada, aga nad ise ühinesid ja kui kohale jõudsime, avastasime, et kõik poed olid kinni. See oli vähemalt 2km kõndi sinna ja pärast tagasi. See koht nägi üldse päris kummituslik välja, sest ma varasemate noortevahetuste tõttu olen harjunud, et see tavaliselt asub linnas (väljaarvatud Rumeenia noortevahetus), aga samas võrreldes Rumeeniaga, see ikkagi asus veidi rohkem tsivilisatsioonis.

IMG_20190508_125227ed

Igatahes löntisime tagasi hotelli. Enamik meist läksid magama, aga ma jäin veel üles, et mõne osalejaga tutvust teha. Sattusimegi vist jälle punti, kus olid peamiselt kreeklased ja rääkisime nendega natuke aega juttu. Seejärel aga avastasin, et kell üsna palju ja kuna mul oli plaan hommikul jooksmas käia, siis otsustasin magama minna.

8. mai 2019

Ma isegi ei mäleta täpselt, mis kell ma ennast üles ajasin, aga kuna esimene sessioon pidi algama kell 9 ja ma tahtsin vähemalt 5km joosta, poes käia, pesus käia ja süüa, siis tõenäoliselt ajasin end kella 7 ajal üles. Üritasin võimalikult vaikselt endale jooksuriided selga ajada, et mitte toakaaslast äratada ning hiilisin välja. Ilm oli mõnus, päikeseline ja soe. Terve jooksu aja avanes mulle vaade Olümpose mäestikust, mis ei olnud Leptokaryast väga kaugel.

IMG_20190508_080204ed
Hommikujooks.

Terve päeva tegevused olid tutvustavad ja pidid niiöelda jääd lõhkuma (inglise k ice-breakers). Kõige traditsioonilisem mäng oli nimemäng e see, kes alustas ütles oma nime ja tegi oma tantsuliigutuse ja kõik järgnevad pidid eelneva ütlema + liigutuse tegema ning seejärel ka omalt poolt juurde lisama. Ma õnneks pole kunagi selles mängus see viimane olnud, sest no siis on ikka metsikult head mälu vaja, et kõikide nimed ja liigutused meelde jätta. Järgnevates sessioonides panime kirja näiteks oma ootused, hirmud jne ja õhtul pidime tegema esitlused gruppides võtmepädevuste kohta. Lõunapausil käisime ka mereääres jalutamas.

IMG_20190508_142805ed

IMG_20190508_143048ed

IMG_20190508_143841ed

Õhtul läksime poodi ja öösel, kui väljas pime oli ehk ca 21 ajal (seal vist läks varem pimedaks) läksime mere äärde ning vaatasime tähti, kuulasime lainete loksumist ning lihtsalt tutvusime teiste osalejatega. Minul hakkas aga üsna ruttu külm ning kuna ma ei tahtnud seal külmetada, otsustasin tagasi hotelli minna. Õnneks oli seal ka inimesi, kes samuti ei tahtnud tähti vaadates külmetada ning ma liitusin nendega, et mänge mängida ja juttu ajada.

IMG_20190508_221637ed

9. mai 2019

Hommik algas spider-web teambuilding ülesandega. Ehk selle eesmärk oli osalejaid ühise tiimina tegutsema panna ning nägi välja sellisena, et meie ees oli nöörist n-ö ämblikuvõrk ning me pidime kõik oma tiimiliikmed sealt üle/läbi aitama nii, et me seda nööri ei puudutaks. Pärast ma-ei-mäleta- mitmendat katset see meie tiimil vist ka õnnestus? Igatahes oli väga kihvt ülesanne. Ülejäänud päev möödus ka pigem team-building ülesandeid tehes ning Eesti grupi ehk meie kord oli päeva ergutajad (inglise k energizers) korraldada e ülesanded, mis oleksid aktiivsed ja mis paneksid inimesed liikuma ja muudaksid nad rohkem erksamaks. Pärast lõunapausi jaotati meid 4 rühma ja toimus väljas kerge aaretejaht. See oli vahva. Õhtuks oli planeeritud karaoke, aga seda ei toimunud siiski. Et aga õhtu siiski huvitavaks muuta, otsustasime ühe uue sõbraga beer-bongi mängida.

62543471_2359909640742840_2264567909642665984_o
Spider-web. Pildi tegi Youthfully Yours.
61928965_2359977144069423_7700922721604993024_o
Aaret jahtimas. Pildi autor Youthfully Yours.

10. mai 2019

Hommik hakkas ökofoobia testi tegemisega, aga kuna internet jamas, siis see venis ootamatult pikaks ja ei kulgenud väga sujuvalt. Saime ka teada, et pühapäev on vaba päev ja kuna tolleks päevaks lubas halba ilma, siis jäeti Olümposele mineku plaan korraldajate poolt ära ning see põhimõtteliselt asendati minekuga Larissasse. Mina aga ei plaaninud ka Larissasse minna, vaid küsisin korraldajatelt, kas võiksin koos teise sõbraga Eesti tiimist hoopis Volosesse kreeklasest sõbrale külla minna – sain loa, aga sellest kõigest hiljem.

62122703_2360011577399313_559640754134188032_o
Õnneks enamik sessioone toimusid õues. Pildi autor Youthfully Yours.

Tol päeval tegi iga riik ka esitluse oma riigis leiduvate keskkonna probleemide kohta ning hiljem pidi neile võimalikke lahendusi välja mõtlema. Õhtul toimus ka esimene kultuuriõhtu ning riikideks, mida meile osalejate poolt tutvustati, olid Horvaatia, Itaalia ja Portugal.

61963805_2359917667408704_8804757289798991872_o
“Emps, vaata mu kõrvast läbi olevat ora! Hõhõhõõ!” 😀 Pildi autor Youthfully Yours.

Sellega tänaseks lõpetan. Ma ei hakanud kõike seda seiklust ühte postitusse ära pressima, nii et kaks osa tuleb veel.

Olge tublid ❤

Halb aeg ja ärevus

Ma pole siia tükk aega kirjutanud. Ilmselt pooled mu mustandikaustas olevad postitused hakkavad selle lööklausega, aga seekord ma jõuan mustandist kaugemale. Ma loodan.

Mis siis kõik halvasti on? Nii, alustame algusest. Või pigem keskelt. Või noh, kust iganes. Ma hoiatan, et sellest tuleb tõenäoliselt väga vinguv postitus ja edasi lugemine omal vastutusel.

Kõige pealt kõige tähtsam. Tervis on pekis. Juba mitu kuud tagasi märkasin ma, et mu immunsüsteem pole selline nagu võiks, sest kui ma varem sain endale aastas paar korda ohatise näkku (yes, I know, I’m blessed like that), siis viimasel ajal muutus see ohatise närakas eriti maniakaalseks e umbes tekkis paar korda kuus. Vähemalt.

Ja et sellest veel vähe, juhtus veebruari kuu lõpus midagi eriti kummalist ehk üks mu kaelal olev, kõrva all olem lümfisõlm tõmbus väga paiste ja valusaks. Lõpuks üsna väljakannatamatult valusaks. Iga samm tekitas valu ja mul oli päriselt tunne, nagu mu kaelal oleks mingi võõrkeha, kasvaja. Lõpuks läksin sellega kiirabisse (miks ma EMOsse läksin, mitte perearstile nagu üks normaalne inimloom? Sest ma va tölbajaan polnud siia veel endale perearsti sebinud ja Eestisse ei hakanud ka sellepärast lendama) ja ootasin 6h ja kui lõpuks jutule sain, siis üritas arst seda liigutada, mis oli niii kuradima valus, et ma hakkasin peaaegu nutma. Ok, paar pisarat tuli välja lihtsalt, ega ma nii nõrk ka ole. Aga kõige kõhedam oli asja juures, et see ei liikunud, kuigi teoreetiliselt oleks pidanud. Absoluutselt ei olnud jube ju, mkm. Lõpuks määrati mulle antibiootikumid, mis aitasid, aga mille vastu mul oli tõenäoliselt allergia, sest nad panid naha sügelema. Aga ausalt, ma pigem talun sügelust, kui valu, mida isegi valuvaigistitega alla ei saa. Igatahes, ABd (ABd = antibiootikumid) aitasid, lümfisõlm tõmbus tagasi, valu läks ära ja elu sai korda.

Või vähemalt ma niimoodi arvasin.

Ma arvatavasti sain ainult paar päeva tervisehuinjaa vaba aega nautida, kui juba järgmine hetk lendas siia kohale ka see koroonaviiruse paanika. Ja tõenäoliselt mitte ainult paanika, vaid viirus ise. Ma ütlen ausalt, et mind pole testitud ja ma täpselt ei tea, mis minuga toimub, aga see ajab mind vaikselt endast välja. Räägin lähemalt.

Praeguseks juba üle 2 nädala tagasi tekkis mul hingamisraskus. Lihtsalt selline tunne, et ei saa seda sügavat hingetõmmet. No teate küll nt siis, kui olete jooksnud ja peale seda tahate hingamist tagasi paika saada ja selleks ahmite paar korda niimoodi sügavamalt õhku endale sisse? Nagu minu jaoks on see olnud rohkem kui kaks nädalat igapäevane.. Et ma ei saa niisama lihtsalt seda sügavat hingetõmmet kätte ja hingan pinnapealselt. See on väsitav, ärevust ja masendust tekitav, kurnav. Kaks kuradima nädalat ja ma ei näe veel lõppu. Ma algul kartsin isegi öösel magama minna, et kuidas ma siis hakkama saan, aga magades tundub kõik okei olevat. Ma ei tea. Ma algul arvasin, et mul see ärevusest, aga noh, mu aju ikka mingi kaks nädalat paanikas ei tiksu + mul on kopsudes ka imelik tunne olnud terve selle aja. Aga köha pole väga olnud, ainult paar köhatust päevas võibolla. Ehk veel tuleb, kes teab.

Palavikku pole ka. Mitte, et ma väga seda mõõta saaksin, sest me kraadiklaas siin on veits lappes ja ebaadekvaatne, aga tunnet pole olnud, et oleks palavik. Ainult kahel päeval võibolla.

Ja kui ma arvasin, et hingamisraskused on piisavalt kehv juba, siis elu oli nagu – oh no, my friend, the fun is about to begin. Ehk siis, täna on neljapäeva *arvutab sõrmedel tagasi laupäeva* ja 6 päeva tagasi tekkis mul nohu, mis viis mult lõhna – ja maitsmismeeled. Loodetavasti ajutiseks, aga ausalt.. Lõhnatundmine on soliidne null, maitsel teen veits rohkem vahet, kuid siiski on suht tömp tunne. Aga see pole veel kõik – nagu tavaliselt ikka, siis nohuga kaasneb ka ninakinnisus ja kuna ma esimestel päevadel laristasin oma ninaspreid mõtlematult palju, siis nüüd on seda ehmatavalt vähe alles ning peamiselt hoian seda ööks, et saaks vähemalt siis rahu ja inimese moodi hingata. Ja päeval on siis nina päris korralikult kinni ehk mul on hingamisraskused ruudus. Kusjuures ma täna avastasin, et alumisel korrusel on okei hingata ja nina lahti, aga kui ma teisel korrusel olen, siis on lihtsalt peaaegu võimatu hingata. Kus peitub loogika? 

Ma ei tea, mis mul viga on. Ise pigem kaldun arvama, et võib olla koroona, sest ma olen selle jamaga siin ikka päris pikalt juba võitlenud ja see ajab mind juba endast välja. Okei, see rong on läinud – ma ammu juba endast väljas. Jah, mul ei ole köha ja palavikku (vähemalt mitte veel), aga kõik need sümptomid on samuti piisavalt halvad ja kurnavad ning kui need on juba kaks nädalat vaevanud ja midagi paremaks pole läinud, vaid tuleb uusi hädasid juurde, siis ma ei tea. Siis ma ei taha teada, milline veel see koroona oleks ja kuidas mu organismi hävitaks. Ma kardan. Ma kardan, et see ei lähegi paremaks, vaid vaikselt hävitab mu tervist. Ma ei tea, kaua ma niimoodi vastu pean. Kaua mu kopsud vastu peavad. Äkki läheb asi tõsisemaks? Ma ei tea, aga ma kardan.

Ja selle tõttu ei taha ma väga hetkel oma sõpradega jne suhelda. Sest ma ei taha välja näidata, kui halb mul tegelikult on. Kui hirmul ma olen. Ma ei taha neile tunnistada, kui halvasti ma ennast tegelikult siin vahepeal tunnen, kui lootus, et homme on parem, on juba ammu kadunud. Sest siiani pole homme parem olnud. Pole ka eriliselt halvem olnud ja on helgemaid hetki, aga kui ikka rohkem kui kaks nädalat on hingamisraskused vaevanud, siis see mõjub hirmutavalt.

Ja ma tean, et see pole kõige hullem tervislikseisund ja väga paljud inimesed peavad taluma igapäevaselt palju kohutavamaid asju. Ma lihtsalt tahan oleviku ja tuleviku minale ning kõigile teistele tervetele inimestele meelde tuletada, et palun ärge võtke oma head ja tugevat tervist iseenesest mõistetavana, sest ühel hetkel seda ei pruugi enam olla. Ja ärge palun riskige mõttetult sellega, vaid tehke kõik endast olenev, et tervist tugevana säilitada. Praeguses olukorras siis palun püsige kodus!

Okei, sai nüüd see öeldud. Lõpetuseks veel üks asi, mis mind max närvi ajab ja mida ma ei viitsi ka enam endas hoida, et kellegi tundeid säästa, sest mind enam ei huvita. Mind ajab närvi, et on olemas inimesi, kes ei suuda lahti lasta ja oma eluga edasi liikuda. Nende arust on okei teisi inimesi vist igavesti painama ja stalkima jääda. Nad ei saa aru, mis ärevushäireid nad oma teguviisiga valitud ohvritele tekitavad. Kõige kurvem on see, et nad ise ei saa tõenäoliselt arugi, et kuidagi valesti käituksid ja tunnevad ennast ise pigem ohvrina – et nende vastu ollakse ebaõiglane ja neile tehakse liiga, et ainult nende elu on raske. Nad ei saa aru, et oma exi stalkimine 3 aastat peale suhtluse lõppu ei ole päris okei. Ja ma pean silmas siin ikka sellist stalkimist, mida ei peata blokeeringud kõikides sotsiaalmeedia kanalitest. Nad ei saa aru, et ei ole ka okei ex’i perekonna külje alla pugeda, et sealt mingit kaastunnet saada või informatsiooni välja kangutada. Nad ei saa aru, et kui nad on exi poolt blokeeritud kõikides sotsiaalmeedia kanalites, siis neilt e-kirja saamine on viimane asi, mis nende eksi rõõmustaks. Aitäh järjekordse anxiaty attacki eest. Ja nad ei saa mitte kunagi aru sõnadest “palun jäta mind rahule, ma ei soovi sinuga enam kunagi suhelda”, vaid ikka ilmuvad välja oma e-mailide või muude sõnumitega nagu prussakad, ega hooli sinu soovist ega sellest, kuidas sina end tunned. Sest lõppude lõpuks on nad endiselt kindlad, et ikkagi just neile ja ainult neile tehakse liiga. Ja see ajab mind närvi. Mind ajab närvi, kui kuradima isekad ja nahaalsed saavad mõned inimesed olla. Selliste vastu puudub mul igasugune tolerants ja respekt. Ja ma vihkan, et ühe sellise pärast pole ma tahtnud enam tükk aega oma blogi kirjutada, sest ka see annab võimaluse stalkimiseks, aga nüüd on sellega lõpp. Ma lasen end vabaks. Stalkigu palju tahab, minu ellu ta ei kuulu enam kunagi.

Tänaseks aitab.

Kõik toredad inimesed – olge hoitud! x

2019│kokkuvõte

Okei, ma ei ole sellist aasta kokkuvõtet mitte kunagi teinud. Ja kui nende küsimuste vormistus veits lonkab ja on selline kohmakas, siis sellepärast, et ma võtsin need siit ja tõlkisin eesti keelde. Igatahes, läheb minna e võtame selle 2019nda aasta siis kokku.

  1. Kui sa peaksid kirjeldama oma 2019. aastat 3 sõnaga, siis mis need oleks? Meeldejääv, jooksmine, kolimine.
  2. Mille või kelle üle oled sa kõige tänulikum? Oh god, pole ainult üht inimest. Ma olen tänulik kõigile, kes on mulle sel aastal oma nõu ja jõuga olemas olnud.
  3. Mida uut sa enda kohta avastasid? Ma legit avastasin, et ma olen ikka päris kõva piff ja ületasin nii mõnedki korrad iseenda ootusi. 😀 Ja et ma olen jäärapäisem kui arvasin ja otsusekindel. Pluss mulle meeldib mu vahel harva spontaanseid otsuseid tegev külg.
  4. Millise saavutuse üle oled sa kõige uhkem? Kahevahel. Aga poolmaraton oli suurem eneseületus, sest tegelt ma ei olnud üldse heas vormis põlvevigastuse tõttu ning päev enne jooksu sain n-ö gluteenimürgistuse ka, nii et müts enda ees maha, et ma üle finishi joone jõudsin. Aga mis halvasti, see uuesti. 🙂
  5. Kõige parem uudis, mille said?Issand, ma ei tea. See vist, kui TBS mu jõuluajalise ajutise töökoha püsivaks otsustasid “pikendada”. 🙂
  6. Kõige lemmikum külastatud koht aastal 2019? Leptokarya, Kreekas. Kujuta ette, et lesid sinise mere ääres sooooja päikese käes ning su selja taha jääb suursugune Olümpose mäemassiiv? Jep.
  7. Milline sinu isiklikest omadustest osutus kõige kasulikumaks sel aastal?Otsusekindlus. St, mul võtab vahepeal pääääris kaua aega, et otsusele jõuda, aga kui ma jõuan, siis ma olen kõikumatu.
  8. Kes oli sinu number üks inimene, kellele said alati loota?Mul on rohkem kui üks inimene, kellele saan alati loota. Aga minu jaoks tähendas meeeega palju see, kui suureks toeks Greta mulle jooksu (21,1km) eel/ajal/pärast oli.
  9. Mis uusi oskusi õppisid? Kindlasti mingeid uusi meigi tšiki-brikisid. Ja seda, kuidas klientidega chillimalt suhelda. Ja tänu oma meega paksule “Psühholoogia” raamatule võibolla seda, kuidas inimesi paremini mõista?
  10. Millisest sündmusest oma lastelastele kindlasti räägiksid?Kõva mehe jooksust ja poolmaratonist, for sure.
  11. Kui keegi kirjutaks raamatu sinu aastast, mis žanris see oleks?Seebiooper.
  12. Mis oli aasta 2019 kõige tähtsam õppetund? Self love is the key to getting everything and anything you want. 
  13. Millistest vaimsetest takistustest jagu said? Ma mäletan, kuidas ma Kõva mehe jooksul ei saanud peaaegu ühest köitevõrgust üle, sest see nii kõikus ja ma olin max kindel, et kukun sealt alla ja murran kõik oma luud. Ma reaalselt passisin seal 10 minutit, kui mitte rohkem ja võitlesin endaga, et kas annan alla või ikka üritan. Ma üritasin ja oh god, see tunne, kui sealt elusalt ja tervelt üle sain.
  14. 5 inimest, kellega koos olemist nautisid kõige rohkem? Caro, Greta, Tage, Iris, Piret + mu perekond. 🙂
  15. Milline oli sinu kõige suurem läbimurre karjääri põhiselt? Kui see kunagi juhtub, küllap ma annan teada. 🙂
  16. Kuidas sinu suhe perekonnaga arenes? Ainult positiivses suunas.
  17. Milline raamat või film mõjutas su elu sügavamõttelisel viisil?Aaa, ma vaatasin esimest korda elus “Avatari” ja pärast filmi tükk aega mõtlesin, et see on niiiii tüüpiline, et inimesed tahavad kõik ilusa ära hävitada. Ilma põhjuseta. Lambist. Kurb.
  18. Aasta 2019 kõige parem kompliment? Mul on tunne, et see on ühtlasi ka mu ülejäänud elu parim kompliment, aga siit see tuleb: “Anyone ever would be lucky af to even have your attention.”
  19. Milliseid pisiasju nautisid kõige rohkem oma igapäeva elus? Kui ärkan üles ja päike paistab.  Kui juuksed püsisid neli päeva puhtad ilma pea pesemiseta. Literally, one of the life goals. Mu padiiii.
  20. Mis lahedaid asju sa ise tegid (loomingulisel viisil) sel aastal?Veits loomingulisemaid makeup look’e.
  21. Millest sa mõtlesid sel aastal kõige rohkem? Jooksmisest ja raha kogumisest.
  22. Teemad, mille õppimist/uue info teada saamist kõige rohkem nautisid? Kõik, mis seondub meigi/iluga. Psühholoogia.
  23. Uued harjumused, mida hakkasid viljelema? Taimetoitlus läheb harjumusena arvesse?
  24. Millist nõu annaksid oma 2019. a alguse iseendale, kui saaksid?Ära muretse, sa saad igast raskusest üle, ‘cause you are bloody awesome.
  25. Kas midagi sinus endas või sinu elus tegi sel aastal kannapöörde? Teise riiki kolimine on suht okei pööre vist?
  26. Mis avaldas su elule kõige suuremat mõju aastal 2019?Taimetoitlaseks hakkamine.
  27. Mis oli kõige sagedasem vaimne olek? Õnnelik olek. Ma ei ole küll kõigega rahul, mis mu elus toimub, aga siis ma hakkan mõtlema igasuguste pisiasjade peale, mis tegelt ei olegi nii pisikesed asjad ja nende omamine oma elus teeb minust õnneliku inimese.
  28. Kas oli midagi, mida tegid esimest korda elus? Jep. Esimene Kõva mehe jooks, poolmaraton, kolimine välisriiki, esimesed jaanid ja jõulud taimetoitlasena, esimesed jõulud välisriigis, ja tuleb esimene AV välisriigis. Kindlasti on veel asju.
  29. Kõige lemmikum sõpradega veedetud hetk? See, kui mu kallad enne mu kolimist kõik kokku tulid.
  30. Mured, mis osutusid täiesti tarbetuks? Ma pole eriline ülemõtleja tüüp, nii et kui ma millegi pärast muretsesin, siis küllap ikkagi oli põhjus ka piisav.
  31. Mis kogemust tahaksid hea meelega uuesti kogeda? Kõva mehe jooks ja poolmaraton.
  32. Parim kingitus, mille said?Meigikoolituse online kursus õelt.
  33. Kuidas sinu üldine väljavaade elule arenes? Positiivselt. Ma vahepeal ise ka üllatun, kui täiskasvanulikult ma mõtlen, a siis tuleb meelde, et ma 23 aastat vana ka juba, nii et oleks nagu aeg kah.
  34. Suurim probleem, millele lahenduse leidsid? Uues elukohas tööleidmine kujunes suuremaks probleemiks, kui arvasin ja päris 100% lahendust polegi veel leidnud.
  35. Kõige naljakam moment, millest mõtlemine sind endiselt naerma ajab? Üks kergelt piinlik seik, mis Kreekas noortevahetusel juhtus. 😀 Mitte midagi hullu, lihtsalt tol hetkel oli piinlik, hiljem juba naljakas. 😀
  36. Aasta 2019 parim ost? Veekindlad saapad, sest et elan UKs. 🙂
  37. Üks asi, mida teeksid teisiti ja miks?
    Ei läheks päev enne poolmaratoni Basiilikusse gluteenivaba pitsat sööma, mille asemel antakse tuimalt tavaline pitsa, ups. Well, because it fucks me up. 
  38. Mille eest väärid patsutust seljale? Et ma ei andnud alla iga tagasilöögi pärast.
  39. Mis tegevusi tehes kaotasid ajataju? Meiki tehes, raamatut lugedes, sõpradega juttu ajades, trenni tehes, lauldes, “Friends”i vaadates.

 

2020 

  1. Aasta 2020 kõikehõlmav teema?Endasse rohkem uskumine.
  2. Mida sa tahaksid näha/ avastada/ uurida? Tahaks rohkem maailma näha, reisida.
  3. Kellega tahaksid rohkem aega veeta? Eestis elavate sõprade ja pereliikmetega, aga see hetkel kahjuks suht võimatu.
  4. Milliseid oskusi tahad õppida, arendada, selgeks saada? Mul on paaaaaalju ruumi veel jumestusalal areneda.
  5. Millist isiklikku omadust tahad arendada või tugevdada?
    Spontaansust.
  6. Milline sa tahaksid, et su igapäeva elu oleks? Rutiinivaba.
  7. Milliseid harjumusi tahaksid muuta, edasi arendada või lahti saada? Ma tahaks lahti saada harjumusest (sõltuvusest) iga goddamn päev šokolaadi süüa.
  8. Mida sa tahad saavutada karjääri-põhiselt? Ma tahaks seoses jumestuskunstiga kuhugi kaugemale jõuda (mis pole väga raske väljakutse, arvestades, et hetkel ma olen suht ei-kusagil sellega.)
  9. Kuidas sa tahaksid mäletada aastat 2020, kui sa vaatad sellele 20 aasta pärast tagasi? Ma tahaks 20 aasta pärast mäletada seda, et aasta 2020 oli see pöördepunkt, tänu millele on maailm veel 20 aasta pärast olemas, elamiskõlbulik ja paremuse poole liikuv, mitte tuumasõdadest ja jumal-teab-veel-millest laastatud tühermaa.
  10. Number üks eesmärk aastal 2020? Olla kõige õnnelikum mina.
img_20190517_141400
Mina ootusärevalt uude aastasse vaatamas

Head vanaaasta lõppu ning paremat uut! 🙂

 

 

Edinburgh |november 2018

Ma seadsin 2017ndal aastal endale eesmärgiks reisida vähemalt kolm korda aastas. Nüüd kaks aastat järjest olen ma seda eesmärki täita suutnud ning ma ei usu, et ka sel aastal halvemini peaks minema – pigem paremini, sest reisida võiks alati rohkem.

Igatahes, 2018nda aasta viimaseks reisiks jäi Šotimaa pealinna Edinburghi külastamine. Läksin sinna kolmeks päevaks – 16.11 hommikul läks lennuk Edinburghi ja 20nda varahommikul hakkasin tagasi kodumaa poole lendama.

16.11

Ärkasin 8 ajal ja hakkasin alles pakkima. Noh, mu pakkimine nägi välja selline, et viskasin esimesed ettejuhtuvad kaltsud kotti ja muud vajalikud asjad ning olingi valmis lennujaama minekuks. Kolme päeva pärast polnud väga vaja pingutada ja aega võttis see max 10 minutit.

Lennuk startis  Tallinnast 12 ajal ja jõudis ca 13 ajal (UK aja järgi, kaks tundi taga Eesti ajast) Edinburghi. Juba maandudes nägin, et Edinburghis on veel mõnus sügis ning päike paistis. Õhus olles oli näha ka Šotimaa imelist maastikku.

Sõitsin lennujaamast bussiga kesklinna ja sealt kõndisin edasi oma airbnb host’i juurde. Ütlen kohe ära, et Edinburghis olles kasutasingi ma transporti ainult lennujaamast linna jõudmiseks ning viimasel päeval tagasi lennujaama minemiseks. Eks võibolla selle tõttu jäi mitmed vaatamisväärsused nägemata, aga samas sain linnapildis orienteerumise selgemaks.

rhdr

Kui jõudsin kesklinna, Princes tänavale, siis hakkasin sealt oma öömaja poole kõndima, sest missoon number 1 oli lahti saada seljakotist. Mu öömaja asus Leith’i kandis ning minu host’iks oli väga armas Tara! Korter oli selline mõnusalt boheemlaslik ning seal oli väga sõbralik kutsa ja üsna peps kiisu, keda mul õnnestus ainult paaril korral näha. Koeraga saime küll headeks sõpradeks.

Kuna check in’i sain teha alles 15 ajal, aga sinna kanti jõudsin varem, siis otsustasin ühe väikse cappuccinoga aega parajaks teha. Koht, kus ma veidi aega tiksusin, oli The Lioness of Leith. Täitsa normaalne koht tundus, huvitava interjööriga. Toitu ma sealt ei tellinud, nii et selle kohta ei oska paraku midagi öelda.

IMG_20181116_143717ED

Kui öömajja sain, otsustasin natuke puhata ja telefoni laadida. Ilmnes esimene probleem – ma ei olnud arvestanud nende veidrate pistikupesadega, mis neil on ning mul jooksis juba elu vaikselt silme eest läbi, sest telefon vajas laadimist. Õnneks laenas pererahvas mulle seda otsa, kuhu saan laadija USB juhtmega panna ja mille teine ots läheb pistikupessa. Selle käigus jäin ma kahjuks ilma oma kiirlaadimisvõimalusest, kuid vähemalt laadis, eks ole. Ennatlikult võin öelda, et ega rohkem äpardusi ja valearvestusi selle reisi jooksul ei toimunudki.

Kui olin veidi puhanud, telefoni laadinud ja Harry Potterit lugenud (riiulis olid kõik osad!!), otsustasin, et peaks linna ka avastama ja mis tähtsam – midagi hamba alla otsima. Noh, sööki siis ikka, eks ole.

Algas missioon number kaks – leida gluteenivabade valikutega söögikoht. Enne põikasin ma läbi ka Poundlandist, kus olid enamik asju ainult £1 (ca 1,15€), nii et ilmselgelt ma ei saanud sinna minemata jätta. Midagi meeletus koguses ma sealt kokku ei ostnud – ainult jõulutuled, mingi meigipintsli, mis osutus ilmselgelt üsna kehvaks ning paki pisikeste Toblerone’i kommidega, aga ma pole kindel, et see ainult £1 oli. Igatahes, oleks võinud neid rohkem varuda, sest nämmm.

Okei, seejärel võtsin suuna kuhugi poole, kus teoreetiliselt pidi mitmeid toidukohti olema. Oligi, aga miski väga ei kõnetanud ja nii ma lonkisin taaskord üle poole tunni ringi, kõht korisemas ja näljast nõrkemas. Lõpuks leidsin PizzaExpressi and oh man, I found my heaven. Seal oli nii mõnus gluteenivaba pitsade valik ja üks GV pitsa oligi mu ideaalsest mini-puhkusest puudu.

IMG_20181116_183825ED

Pärast uudistasin veel natuke linna ja siis suundusin “koju”, et järgmiseks tegevuste rohkeks päevaks välja puhata.

17.11

Ma algul ärkasin üsna vara, mingi 8-9 ajal ja ei saanud aru, kuidas see võimalik on, aga siis meenus, et Eesti ajajärgi oleks kell 10-11. Jetlag, mis teha, hehe. Igatahes magasin sutsu edasi, sest tegemist oli ikkagi minipuhkusega ning umbes lõuna paiku ajasin end välja.

Võtsin kõigepealt suuna Holyrood park’i, kus asus Arthur’s Seat, mis on Edinburgh’i kõrgeim koht ning moodustunud väljasurnud vulkaanist. Ehk siis ma olen juba kahel vulkaanil oma elus käinud, jee. Üks lihtsalt tegutses ca 335 miljonit aastat tagasi ning teine purskas viimati 1944ndal aastal ning mattis 79ndal aastal enda alla Pompeii linna. Aga ma ei pea üht teisest paremaks ning minu jaoks olid need mõlemad väga kihvtid kogemused.

Holyrood park oli tõesti hästi ilus ning kohati ka maagiline. Seal oli järv, kus ujusid ringi lumivalged luiged ning õhk oli mõnusalt puhas ja värske. Hakkasin mingist otsast üles ronimisega pihta. Seal oli mitu kõrgemat kohta, kuhu ikka andis ronida. Vahepeal tegin peatusi ning kogusin energiat eelmisel päeval ostetud Toblerone’i kommidest. Vaade oli täitsa kena, aga suures osas jäid silma ainult lähedal asunud kortermajad. Tegelikult oli mäkke ronimine lihtsam, kui sealt alla ronimine. Üllatav, eks? Põhjus oli lihtsalt selles, et allatuleku rada oli mudast max libe ja seal oli ikka tükk tegemist, et püsti jääda ja mitte pepu peale kukkuda ja mäest alla “kelgutada”.  But I survived. 

IMG_20181117_130918ED

IMG_20181117_132829ED

IMG_20181117_133241ED

IMG_20181117_135722ED

IMG_20181117_143058ED

 

IMG_20181117_151233ED

IMG_20181117_152349ED

Pärast Arthur Seat’il turnimist ronisin ma Calton Hill’i, kuhu jõudsin just päikeseloojangu ajaks. Sealt avanes kindlasti parem vaade linnale ja päikeseloojang tegi kõik palju maagilisemaks. Ilmselgelt ei olnud see niimoodi plaanitud – puht joppamise küsimus.

IMG_20181117_153351ED

IMG_20181117_154725ED

IMG_20181117_154946ED

IMG_20181117_155258ED

Edinburgh’is jäi silma pigem see, et niisama linnapildis väga puid ei olnud. Oli küll mitmeid rohealasid nagu botaanikaaed ja pargid, aga üldiselt tänavatel väga ei tundunud neid olevat. Mis on minu kui eestlase jaoks veidi teistmoodi, sest Eestis ikka linnad mõnusalt rohelised, kuni talv tuleb ja kõik elutuks muutub. Põmm.

Kui ka Calton Hill sai üle vaadatud, läksin tagasi linna uudistama. Käisin losse uurimas ning ka tänaval, millest sai J.K. Rowling inspiratsiooni Diagon Alley loomiseks. Üleüldiselt kirjutas Rowling enamik oma raamatutest Edingburgh’is olles ning seal oli palju kohti, millest ta võlumaailma luues inspiratsiooni ammutas.

Käisin tavalise basic white girl’i kombel ka ikkagi Starbucks’is aega parajaks tegemas. Tegelikult ma lootsin, et seal on USB pesa, et telefoni laadida, but nope. Pettumus. Seejärel läksin ma ühte huvitavasse baari, kus pakuti butter beer’i nimelist jooki. Ehk siis taaskord Harry Potter’ist inspireeritud asi. Hoolimata mu halvast läbisaamisest gluteeniga (sest tavaliselt õlu=gluteen), otsustasin ma selle ikkagi ära proovida. Täitsa huvitav jook oli. Ma täpselt ei jõudnud järgida, mis sinna sisse pandi, aga umbes arvan, et õlu vanillisiirupiga.

IMG_20181117_210826ED

IMG_20181117_215307ED

Baaris rääkisin ka ühe kohalikuga juttu. Ta algul muudkui rääkis ja rääkis ja ma põhimõtteliselt ei saanud midagi aru. Ma arvasin, et ma ise olen max loll ja ei oska enam inglise keelt, aga tegelikult oli asi niivõrd tugevas šoti aktsendis, mis oli minu jaoks lihtsalt niivõrd harjumatu. Kui te olete kunagi “Sõrmuse isandat” vaatanud, siis meenutage, kuidas need päkapikud seal rääkisid ning saate enam-vähem aimu šoti aktsendist. Ma ei taha sellega midagi halba öelda – tegelikult oli väga kihvt ja armas, lihtsalt harjumatu. Ka minuga juttu teinud kohalik mõistis, et ma mitte mõhkugi aru ei saa ning lülitas oma turistidele arusaadava inglise keele aktsendi sisse.

Me veidi chillisin seal, kuid seejärel niitis mind päevasest turnimisest tingitud väsimus ning otsustasin koju tuttu liikuda. Mul oli veel üks päev selles armsas linnas ees.

19.11

Mul oli plaan hommikul oma asjad pakkida ja linna poole leekida. Kuna mul pidi niivõinaa lennuk kell 6 hommikul minema, siis olin ma kohe otsustanud, et viimaseks ööks mõne tunni pärast ei hakka ma öömaja võtma, vaid tiksun nii kaua linnas kui võimalik ja veedan oma viimase aja lennujaamas.

Hommikul küsis mu armas võõrustaja mu plaanide kohta ja uuris, kas ma liigun kuhugi edasi. Ütlesin, et minu seiklus hakkab otsa saama ning tänase öö veedan juba lennujaamas, et siis varahommikul tagasi kodumaale lennata. Tema aga pakkus lahkelt, et kuna neil pole selleks ööks tuba uuesti välja üüritud, siis ma võin vabalt oma asjad ikka veel sinna jätta ja õhtul isegi veidiks puhkama tulla, enne lennujaama minekut. Olin sellest pakkumisest väga liigutatud ning see sobis tegelikult ideaalselt – mul oleks olnud päris nukker oma suure seljakotiga mööda linna ringi trippida.

Tänasin südamest Tarat selle eest ning läksin ennast välja minekuks korda sättima. Kuna ilm oli supermõnus (kõikidel neil päevadel kusjuures), siis otsustasin botaanikaaeda jalutada ning selle ilu üle vaadata. Ütleme nii, et pettuma ma ei pidanud, sest kuigi oli juba novembri keskpaik, siis botaanikaaias valitses veel mõnus värviline sügis. Ka armsad orava poisid ja tüdrukud kepslesid seal ringi.

IMG_20181118_130341ED

IMG_20181118_130603ED

IMG_20181118_131045ED

IMG_20181118_131427ED

IMG_20181118_133553ED

Peale botaanikaaias käiku läksin vaatasin veel vanalinna osa ja “Diagon Alley” üle. Seejärel tegin osturetke Primarki. Ütleme nii, et ma päris hulluks seal ei läinud (nagu esimesel korral Saksamaal haha), aga riideid sai ikka ostetud.

IMG_20181118_140803ED

IMG_20181118_143026ED

IMG_20181118_143126ED

IMG_20181118_144722ED

Pärast Primarki tiiru läksin turgutasin end veel viimast korda Starbucks’i kohviga. Ma ausalt ei tea, mis basic white girl’i tuju mind haaras, aga .. okei, tegelt ma olin rohkem nende suurtest valgetest tassidest võlutud ja mul oli kange tahtmine üks endale saada, aga ma ei hakanud seda plaani mingilgi viisil täide viima.

Kusjuures mu parem jalg (oli vist parem) muutus max lombakaks. Ma reaalselt viimasel päeval lonkasin seal ringi, sest valus oli kõndida, aga ega ma ju ikka mingi takso või bussi peale ei hakanud raha raiskama. Ma lonkasin ikka korralikke kilomeetreid maha, kuid tagant järgi ei tundunud see enam nii mõistlikku mõttena, sest ma lonkasin Eestis ka veel nädal aega vahelduva eduta (jep, eduta, mitte eduga) ringi.

Kui Starbucks’is olin kohviga lõpetanud, lonkasin koju, pakkisin oma asjad kokku ja kirjutasin Tarale veel ühe pisikese tänukirja. Seejärel pugesin mõneks tunniks oma laeall olevale voodile tuttu. Mul oli kell 2 äratus, et umbes 3 linna jõuda, bussile saada ja 4ks lennujaamas olla. Kõik kulges plaani päraselt. Välja arvatud see, et “kodust” linna oli päris piinarikas kõndida, aga noh, eks ma ise olin selline rumal rott ja taksot ei raatsinud kasutada. 

Lennujaamas võtsin kuskilt endale salati, Costast kohvi ning lõpuks leidsin ka telefoni laadimiseks USB pesa – ilmselgelt reisi tipphetk. Lennujaamast ostsin endale ka Makeup Revolutioni Soph x lauvärvipaletti, mis on siiani üks mu lemmikutest.

Igatahes, mis seal ikka, kui varsti oligi aeg lennukile kobida ja tagasi kodumaale rutiinsesse argiellu pöörduda.

Järgmiste seiklusteni!

IMG_20181117_155436ED

Gluteenivaba vegetaarlane

Okei, alustame sellega, et inglise keelne sõna “vegetarian” kõlab eesti keeles ikka päris kummaliselt. Nagu ma kavatseks terve ülejäänud elu gluteenivabalt vegeteerida. Noh, päris nii see ei ole.

Igatahes, ma olen siin nüüd tükk aega olnud gluteenivaba. Eks ma vahepeal olen ikka eksinud ja patustanud, aga see on lõppenud ikkagi piisavalt ebameeldivalt, et ma üritan võimalikult vähe gluteeniga asju oma ellu lubada. Ma vahepeal mõtlen, et eh, ega see väikeses koguses nii hull ei ole, aga oleme ausad, tegelikult on ikka päris halb ja mu paranemisprotsessile kasuks ei tule.

Lisaks sellele, et ma pean olema oma hea enesetunde nimel gluteenivaba, siis mulle on hakanud viimasel ajal vastu ka lihatooted. No ma olen peamiselt niivõinaa ainult kana ja kala söönud, aga isegi need ei lähe enam alla. Ja vot, siis ma otsustasingi, et mis ma ikka pullin siin – hakkan parem vegetaarlaseks! Esialgne plaan on proovida kõigepealt 1 kuu ja vaatab, kuidas hakkama saan.

Ma olen siin mitu kuud tublisti trenni ka teinud, aga toitumine on ikka tegelikult väga mööda olnud. Ma tavaliselt kraban endale poest töö lõunapausidel mingit valmistoitu, aga mul on sellest siiralt nii siiber lihtsalt. Ma viimasel ajal käin lihtsalt mööda poodi ringi, aga mitte miski ei isuta. See vist peaks olema vihje, et ma end käsile võtaks ja kodus korralikult süüa hakkaks tegema.

Ma olen tegelikult päris põnevil, et mis seis kuu aja pärast on ja kuidas ma hakkama saan ja mis tulemused see koos trenniga annab.

Ja näed, siin see oligi – lõpuks üks teistmoodi postitus nende reisijuttude vahel.

Ciao!

rhdr
Lõppu väike toidupilt korrast, mil oma armsate kolleegidega Vegan V’s söömas käisime. Terve menüü #vegan! Nämm. 🙂

Põhja-Itaalia |suvi 2018 III

7. juuni 2018

7ndal juunil viis tee mind Portofinosse. Ausõna, käsi südamel, ma ütlen, et see oli mu kogu reisi lemmikpäev ja kui ma siiamaani Portofinost mõtlen, lähevad mul silmad särama. Kohe räägin, miks.

Esiteks meil vedas ilmaga kohutavalt. Päev oli nii päikeseline ja soe, et praegu ma vajaks hädasti üht sellist päeva .. või mitut .. või mitusadat. Igatahes, jah, juba ilm oli nii ilus, et isegi alati vinguval eestlasel polnud mitte millegi üle kurta.

Teiseks, nii sinist merd polnud minu silmad veel näinud. Mõnusalt selge ja sinine. Ma pole üldse suur ujumise fänn, kuid sinna ma oleks küll tahtnud sulistama jääda. Tegelikult oli vesi algul mega külm, kuid sellega harjus ruttu ära.

Kõigepealt tegime jalutuskäigu mingitel matkaradadel. Vahepeal sibasid tee peale mingid sisalikulaadsed olevused – neil õnnestus mind päris korralikult ehmatada. Ma pole üldse väga putukate ja igasuguste roomajatega väga sinapeal. Aga muidu oli väga kihvt ja sealt avanes tihti ilus vaade merele.

Portofinos olid ka väga uhked ja ilusad majad. Õde teadis rääkida, et see on koht, kus on mõnel moeloojal suvemaja vms. Hakkasin pilte vaatama, et mida peaksin töötlema, et siia üles panna ning ma juba tean, kui keeruliseks valiku tegemine kujuneb. Nii palju ilusaid pilte on, aga ma ei taha seda siin nendega päris üle ka ujutada. Tuli tahtmine oma 7 asja kokku pakkida ja kohe Portofinosse peesitama põrutada. Oeh.. No vaadake seda paradiisi!

 

IMG_20180607_105500ED

IMG_20180607_110702ED

IMG_20180607_110936ED

IMG_20180607_120448ED

IMG_20180607_124923ED

Kahjuks ei saanud me igavesti Portofinosse jääda ning pärast kerget suvitamist ja rannas peesitamist, võtsime suuna Genova poole.

Kas ma üldse hakkan enam mainima, et Genovas läks jälle mu söögiotsimise trall lahti? Tol päeval andis õde juba nii alla ja ütles, et me võime kõik oma suundades minna ja ise endale midagi kuskilt otsida. Eks ma siis hakkasingi mööda Genovat ringi jalutama ja otsima võimalikult söödava välimusega puud, põõsast või võimalikult puutumata väljanägemisega muruplatsi. Okei, lõpuks maandusin mingisse kohvikusse ja küsisin, kas neil salatit on. Algul vaadati mind kui UFOt, aga lõpuks ikkagi sain oma salati kätte. Isegi muna ja tuunikala olid olemas. Kusjuures, ma sattusin samasse kohta, kuhu mu vanemad. Mitte, et Genova mingi väike linn oleks, eks.

Kui kõhud täis, tegime väikese toidupoe tiiru, viskasime oma kodinad öömajja maha ja tõmbasime korraks hinge. Õhtul läksin vanemate ja õega linna peale jalutama. Genova ei jätnud mulle väga erilist muljet. Nagu, mitte midagi hullu või koledat, aga samas ka mitte midagi väga erilist. Kuskilt kõrgema vaatega kohast nägin päris head osa Genova linnast ning see pilt meenutas mulle natuke Istanbuli. Ilmselt selle tõttu, et majad olid tuhmilt heledat tooni ja üsna tihedalt koos. Samas, minu arust näeb Genova  Istanbulist kindlasti ilusam välja.

IMG_20180607_171143ED
Vaade Genovale.

IMG_20180607_210020ED

Kui linnale tiir peale oli tehtud, oli aeg võtta kohustuslikud gelatod – ega ennem ei ole mõtet isegi magama mineku peale mõelda, kui päevane gelatoports hinge alla pole saanud.

8. juuni 2018

Oli aeg võtta suund Milano poole. Jõudsime sinna juba üsna vara ning hotelli me veel ei saanud. Jätsime asjad hotelli ette autosse ning asusime linnaga tutvust tegema. Milano oli armas linn. Ilmselgelt oli kõige meeldejäävam Milano toomkirik, mis oli tõeliselt uhke ja silmapaistev ehitis. Üldiselt on Milano minu arust selline linn, kus üle 1 päeva pole väga midagi teha-vaadata. A noh, võibolla on asi lihtsalt minus.
IMG_20180608_124915ED
IMG_20180608_133224ED
IMG_20180608_150032ED
IMG_20180608_154757ED
IMG_20180608_154858ED
Milanos leidis taaskord aset söögidraama. Kui teised jäid pitsat nosima (polnud GF versiooni), läksin ma saba jalge vahel meigipoodidesse šoppama (okei, jah, mulle meeldis meigipoodides šopata, aga tolleks hetkeks oli mul juba näljast kõht selgroo külge kinni jäänud). Kui teistel kõhud täis ja meel hea, siis mina tõmbusin järjest rohkem turri, sest mul oli lihtsalt elunälg. Nii ma siis susisesin seal kui vihane kass, kui mulle mingeid söögikohti välja pakuti, sest ma olin juba lootuse kaotanud ja urisesin, et “ma ei tahagi süüa!”. Well, hell yes ma tahtsin.
Ja siis seal see paistiski – mu oaas keset kõrbe – Gluten Free Bakery. Ausõna, see vist oli mu reisi söögielamuse highlight, haha. Uskumatu, kui õnnelikuks üht inimest tol hetkel mõned saiakesed teha võisid. Lõpuks sain igatahes mina ka kõhu täis ning korraga sai minust jälle täitsa meeldiv inimeseloom.
Õhtul istusime Elise, Anili ja nende sõpradega, kes Milanos elasid, jõe ääres kokteilibaaris. Vanemad jalutasid lähedal ringi ning ema ostis mingit nodi endale kokku. 😀
Enne magama minekut tegin veel ise ühe väikese  jalutustiiru hotelli lähiümbruses – see oli minu viis Itaaliaga juba vaikselt hüvasti hakata jätma, sest järgmine päev oli aeg juba tagasi Eestisse lennata.
9. juuni 2018
Pakkisime asjad, sõime hommikusöögi ning oligi aeg seada rool tagasi Bergamo poole. Enne lennujaama minekut käisime veel LIDL’ist läbi, et mingit toidu-joogikraami kodumaale kaasa osta.
Kõik sujus hästi. Lennujaamas jätsime oma truu ratsuga ehk autoga jumalaga, kes meid vapralt neil ebameeldivatel sinka-vonka teedel teenis.
Elise ja Anıli lend läks meie omast ennem, seega jätsime nendega hüvasti ja üritasime mitte pisaratemerd tekitada.
Kuna meie lennuni oli veel aega ja lennujaama vastas oli elusuur kaubanduskeskus, siis otsustasime empsiga sinna korraks šoppama minna, aga isa ohverdas end ning jäi meie asjadega lennujaama tiksuma.
Kui tagasi jõudsime, siis mõtlesin, et meil on veel korralikult aega, aga igaks juhuks läksin vaatama, mis toimub ja kas saab juba oma pagasi  ära anda.
Oh jumal, ma ei viitsi seda kogu kammajaad siia isegi kirjutama hakata, aga ma üritan kuidagi kiiresti asja kokku võtta. Olge valmis liht-ja lühilauseteks.
Me lendasime Ryanairigia. See tegelikult juba võtabki kõik kokku, eks. Hahah. Igatahes, me olime tagasilennuks ostnud emale 20kg äraantava pagasi. Minu esimene mõte oli, et see tuleb kõik ühte kotti ära mahutada (ehk kõik pudelid jms ühte kotti), aga õde ütles, et ei pea ühte, 20kg ju nii palju, et on loogiline, kui võib mitmesse kotti panna. Mnjah, võibolla mingi normaalse lennufirma puhul, aga mitte Ryanair’i.
Igatahes ootasime seal järjekorras tükk aega, et oma kaks kotti ära anda. Minu oma läks esimesena, aga seal oli ainult 2 pudelit. Siis hakkasime teist kotti ära andma, aga see tüüp küsis teist piletit/boardingpassi. Ma siis seletasin talle, et ei, see läheb ka meil sinna 20kg alla. Siis tuligi välja, et ainult ühe koti saab anda – pärast vaatasin piletit, oli jah kuskil allääres kirbukirjas, et “20kg bag”, mitte “bagS”. No okei, küsisin siis, et äkki saan oma koti tagasi, et teeks siis väikese ümberpakkimise. Seda ei saanud teha. Ma hakkasin juba vaikselt närvi minema. Siis selguski, et meil on kaks valikut: kas viskame need pudelid ära, sest lennukisse me ei saanud neid võtta, või maksame lisapagasi eest peale. Aeg tiksus ja meil hakkas kiireks minema juba.
Otsustasime vanematega, et ok, maksame siis juurde. Tegelikult oleks odavam olnud need pudelid ära visata, aga samas see oleks ka ikka eriti nõme ja kurb olnud. Vahepeal mõtlesime ise mõne pudeli seal endale hinge alla tõmmata, aga see ei kõlanud ka väga mõistliku plaanina. Tiksusime siis seal “oversized” pagasite sabas oma ühe pisikese näruse kotiga, samal ajal kui meie ees olnud inimesed olid poole oma elamisest kaasa võtnud. Juba see järjekord venis kui kaameli ila. Kui lõpuks meie kord oli, siis see naine oli seal nagu, et ok, ma ei saa  teile seda piletit vms väljastada, et te peate hoopis sinna minema, aga ma pärast võtan teid siis vahele (no thank god sellegi eest). Ma olin juba natuke rohkem kui vaikselt närvis.
Jõudsime siis sinna, kuhu meid saadeti, aga seal oli see  samasugune järjekorra süsteem, nagu a la kuskil PPAs – et sa pead seal masinast valima, mis teenust sa tahad, aga ükski variantidest ei kõnetanud mind. Lõpuks valisin mingi lambise ja olin kindel, et selle eest peab veel sott peale maksma, sest pärast avastasin, et tegemist oli “fast line” vms variandiga. Ma reaalselt korraks lihtsalt istusin seina vastu, hoidsin peast kinni ja nutsin. Ma lihtsalt jooksin suht kokku omadega, kuid õnneks kogusin ma end kiiresti.
Saime siis lõpuks mingi mehe jutule, rääkisin talle oma probleemi ära ning siis ta kadus kuhugi mõneks ajaks mu papsi krediitkaardiga. Siis ma mõtlesin küll, et noniii, nüüd tehakse rahast puhta lagedaks. Aga ta väljastas meile selle pagasipileti vms ja see läks maksma 40 eurot. Siis jooksime tagasi tolle naise juurde, kes meid ennem vahele lubas võtta, kui piletiga tagasi tuleme. See naine oli nagu, oh lahe, ongi pilet olemas jah? A siia te ei saa oma kotti ära anda, te peate hoopis sinna minema. Ma olin nagu, kas sa teed nalja v? Ma olin ikka vääääga vihane. Algul ma ei suutnud isegi süveneda, et kuhu ta meid seekord saatis, aga lõpuks jõudsin ikka tänu tema juhistele õigesse kohta välja ning saime oma koti ära anda. Ma veel küsisin seal sada korda, et on see ikka nüüd õige koht. A ma kuni Tallinnas pagasi kätte saamiseni hoidsin tegelikult hinge kinni,  et see ikka
kohale jõuaks.
Sellega polnud veel kogu seiklus lõppenud. Jooksime siis kiiresti turvakontrolli ning seal läks õnneks kiiresti ja ilma viperusteta. Pardale laskmine oli ilmselt juba tükk aega käinud. Jõudsime hingeldades lennukisse ja istusime oma kohtadele. Ma ei lasknud empsil lennujaamas isegi vetsus käia, sest ma arvasin, et muidu jääme veel lennukist ka maha jne.
Kui kõik inimesed olid kenasti lennukis istet võtnud, teatati, et: “Kuulge sorry, me tegelikult ei saagi veel lendama hakata, sest Saksamaa ja Poola kohal on räige äike. Head lennukis chillimist ja ostke ikka neid Gucci lõhnu, eks.” Siis ma küll mõtlesin, et kirsist tordil on puudu ainult see, kui see lennuk alla kukub .. või leebema variandi puhul see, kui need pudelid seal kallis kottis oleks katki läinud. Õnneks kumbagi nendest variantidest ei juhtunud, küll aga jäid mu vanemad bussist maha, mille piletid olin neil juba tükk aega tagasi ära ostnud. Maandudes ostsin neile kohe uued piletid – kõigest 15 eurot nägu *võlts naeratus*. Aga noh, neil vedas isegi, et ma nii kiiresti tegutsesin, sest paljud jäid tollele bussile pika näoga järele vaatama, sest kohad olid täis.
Õhtul kui koju jõudsin, olin ma emotsionaalselt nii väsinud, nii et võtsin ette teekonna Mäkki ja ostsin endale igast saasta kokku.
Õhtul hakkasin friikaid süües vaatama reisil tehtud pilte ja ma mõtlesin, et oli ikka kuradi äge trip küll. Ükski Ryanair ei suuda mulle mingit mõru maiku sellest jätta, kui väga ta ka ei püüaks.
Lõpp hea, kõik hea.
Järgmiste seiklusteni!
Ciaooooo!
IMAG3384
🖤

 

Põhja-Itaalia |suvi 2018 II

4. juuni 2018
Enne Molvenost edasi liikumist otsustasid õde, ema ja isa käia kuskil atraktsioonipeal ära. No tegelikult üritasin mina ka alguses kaasa minna, aga kuna see eeldas kibekiiresti mööda mäge üles ronimist, siis mul jooksis kops nii kokku, et ma jäin kuhugi tee äärde istuma ja ütlesin, et ma ei tule. Pärast siiski üritasin neile järgi roomata, aga siis nad olid mul juba silmist kadunud. Igatahahes, nemad läksid, nägid ja võitsid.
Ma ei olegi väga kurb, et sinna ise minna ei saanud. Ilusaid vaateid nägin ma niivõinaa ja sel ajal leidsin ma hoopis apteegi üles ning sain lõpuks oma kõrva jaoks mingit rohtu. Apteekriga suhtlesime pooleldi itaalia, pooleldi inglise keeles, aga enam-vähem aru me teineteisest siiski saime.
Pärast saime kõik ööbimiskohas kokku, viskasime asjad autosse ning liikusime edasi. Meil oli plaan õhtuks Veronasse välja jõuda, aga teel sinna tegime kiire peatuse Riva del Gardas. See päev oli vist meie terve reisi vältel ainus vihmane päev.
IMG_20180604_112705edd
Teel Tennosse. 
IMG_20180604_113554ed
Tegelikult, enne Garda järve äärde jõudmist, tegime väikese peatuse Tennos,  kus oli hästi armas ülisinise veega järveke ning kus me ka oma kehasse veidi toitu tankisime. Tennos õnneks väga hull vihm ei olnud, kerge tibutamine.
IMG_20180604_131055ed
Tenno järv.
Kui Riva del Gardasse jõudsime, siis oli sadu juba tugevam. Või noh, see oli selline vahelduva eduga sadu. Vahepeal andis päris normaalselt kõndida, aga siis tuli jälle suurem vihmasahmakas. Garda järve ääres oli muidu vahva, aga kuna sadas vihma ning kaugemal välkus ka äike, siis oli olustik üsna hall ja sombune.
IMG_20180604_143618ed
IMG_20180604_143645ed
IMG_20180604_144559ed
Mu õnnelikud.
Edasi võtsime suuna Veronasse. Veronasse jõudes paistis päike ja ilm oli mõnusalt soe. Lebotasime veidi korteris ning sel õhtul otsustasime pitsade ja pastade (ja maltsataldrikute) keskele vaheldust tuua ning läksime hoopis kebabi sööma.
5 euri eest sai korraliku mitme päeva portsjoni. Kebabi praadidega tavaliselt ongi nii, et vahet pole, kus sa viibid, sa saad paari euri eest ikka väga massiivse prae. Aga noh, see selleks.
Õhtul oli juba üpris jahe ning mingi aeg hakkas ka sadama. Korraks kartsime, et ehk jääbki sadama ning linna väga uudistada ei jõuagi, kuid õnneks sai ilm ka aru, et kogu aeg ei pea selline douche olema ning peagi jäi sadu järgi.
Verona on hästi armas ja romantiline linn. Tegemist on ikkagi linnaga, kus leidis aset Romeo ja Julia traagiline armastuslugu. Reaalselt, Verona linnast õhkus lihtsalt sellist paarikeste vibe’i, et ma tundsin ennast kergelt viienda rattana vankri all, aga see ei takistanud mul ikkagi Elise ja Anıl’i sabas ringi jõlkuda. Verona Arenal toimus mingi konsert ja ema otsustas sellest müüri tagant osa võtta ning isa jäi ka sinna.
5. juuni 2018
Järgmisel hommikul tegime veel väiekse tiiru Veronas, et seda linna ka päevavalguse käes natuke näha. Isa läks Verona Arenat vaatama, ema läks vist suveniire taga ajama ning mina Elise ja Anıl’iga uudistasime jälle mööda linna ringi. Olime kokku leppinud mingi kellaaja, mil pidime kõik ühes kohas kokku saama, aga keda polnud, oli ema.  Nimelt, ta oli vist ühe suveniiriputka juures kimbatusse jäänud, et millist särki mu vennale ikkagi osta .. 😀
IMG_20180605_102724ed
Julia rõdu.
IMG_20180605_102911
Mingi veider komme toppida suht suvaline sein südamest tabalukketäis ning loota igavesele armastusele. #tujurikkuja
IMG_20180605_104353ed
IMG_20180605_111028ed
IMG_20180605_111434ed
Nämmm.
Enne Veronast täiesti ära minekut, käisime tiiru Primarkis šoppamas. Ilmselgelt olin mina see, kes sealt kõige suurema ostukoti ja kõige kergema rahakotiga väljus. Ups.
Järgmine pisike peatus oli Mantova linnas, kus oli päris armas kindlus ning üldiselt ilus arhitektuur. Mu toidujahile kulus jälle üle poole tunni ning lõpptulemuseks oli ikkagi see, et pidin salatikausiga leppima. Ja noh, jäätis sai ka päris korralikult söödud.
IMG_20180605_151948ed
IMG_20180605_163118ed
IMG_20180605_172307ed
Mantovast liikusime edasi Parmasse, kus juba kergelt õhtuhämaruse kätte jäime.  Taaskord oli tegemist pigem väiksemapoolse linnaga, kus olid mõned päris vahva väljanägemisega hooned. Me veetsime seal ainult mõne tunni, nii et mingit erilist sidet mul selle linnaga ei tekkinud. Lihtsalt oli tore sealt korraks läbi põigata.
IMG_20180605_195705ed
IMG_20180605_201450ed
IMG_20180605_211551
Õhtul pidime välja jõudma Tabianosse, kus ootas meid öömaja. Üldiselt oli päris meeldiva välimusega hotell, kus oli ka bassein – ema ja õde käisid seal isegi ujumas. Õde kurtis, et tema toas oli mingi imelik hais, mis ka ta riietele külge jäi. Ei teagi täpselt, kust see tuli – ehk eelmine ööbija oli seal oma parfüümivanne võtnud? Kes teab ..
6. juuni 2018
Hommikul läksime kohe Tabiano kirikut ja lossi vaatama. Algul, me ei leidnud lossi üles ja siis olin mina see, kes pidi mööda seda küla ringi jooksma ja uurima, kuidas lossi juurde saada. Noh, tegin korraliku uurimustöö, sest lõpuks jõudsime ikka lossini ka välja. Kindlus oli mäe otsas ning sealt avanes taaskord imeline vaade.
IMG_20180606_102942ed
IMG_20180606_103637ed
Vaade, kui ma jooksin vaatama, kus see loss siis asub. 
IMG_20180606_104435ed
Tabiano loss. 
IMG_20180606_104619ed
Kui olime Tabianost edasi  liikunud, tabas meid äkitselt kohvinälg. Tegimee väikese kohvipausi Medesanos. Kõik võtsid endale tagasihoidlikult kas ühe kohvi või cappuccino, aga ema tellis endale kohe kaks – mis sest ühest pisikesest cappuccinost tegelikult ikka saab, eks ole. Meile pakkus nalja ka see, et sealse kohviku klienditeenindajad ütlesid “cappuccino” asemel “capuco”. Me nüüd peresiseselt kutsumegi cappuccinisid capucodeks – palju lühem ja toredam sõna ju!

Ma nüüd täpselt ei mäleta, aga see võis olla meie reisi esimene päev, kui pidime hakkama kiirteesid kasutama. Itaalias (nagu ilmselt paljudes riikides) on kiirteed tasulised, aga noh, vahelduseks nendele mägistele sinka-vonka teedele, mis mul südame isegi pahaks suutsid ajada, oli päris mõnus üpris sirget teed mööda kiiresti edasi liikuda.

Võtsimegi suuna mere äärde. Meie esimene peatus oli La Spezia linn. Juba selle linnanimi kõlab minu jaoks, nagu seal linnas võiks olla palju palmipuid. Nii ka oli. Lisaks palmidele oli seal ka mõnusalt jahutav meretuul.

IMG_20180606_130139ed
Näete, palmid – ma ütlesin ju.

IMG_20180606_130315ed

IMG_20180606_140319ed

IMG_20180606_140729ed
Ja veel palme. 

IMG_20180606_142932ED

La Speziast liikusime edasi Cinque Terre rahvusparki, kus külastasime ühte viiest kalurikülast – Manarolat. Manarola oli hingetuks võtvalt kauni vaatega kohake. Siinkohal on jälle mõistlikum pigem rohkem pilte näidata, sest ega ma sõnadega ei suuda seda ilu ja erilisust edasi anda. Algul oli seal mõnusalt soe, aga mingi hetk tuli päris jahe tuul ja vist isegi mõni piisk vihma. Igatahes oli mu päris hea meel, et olin hommikul ühe pusa endale seljakotti litsunud ja ei pidanud hambaid plagistades seal ringi jalutama.

IMG_20180606_152751ED

IMG_20180606_160455ED
Mu kaks lemmikut ühel pildil: meri ja kaktused. 
_MG_1275
Mina Cinque Terre’s elu üle järele mõtlemas, a mis ise? Üldiselt on hea näha, et mingi toonierinevus minu ja taeva vahel siiski oli. 😀

Meie järgmine öömaja ootas meid Rapallos. Sinna jõudmiseks ei olnud meil pääsu jällegi neist käänulistest mägiteedest, mis mul südame kergelt pahaks ajasid. Korter oli hästi kihvti sisekujundusega. Ema leidis sealt mingid plaadid ja pani muusika mängima ja peo püsti. Tol õhtul mängisime kaarti ning mina olin taaskord kõige osavam, heheh.

Ciao!

 

Põhja-Itaalia |suvi 2018 I

Veel enne, kui ma sain teada, et mind valiti Lõuna-Itaaliasse noortevahetusele, olime vanemate ja õega lennupiletid Põhja-Itaaliasse ära ostnud. Seda suurem oli minu üllatus ja rõõm, kui sain ka Lõuna-Itaaliasse minna. Tegelikult on mul hea meel, et sain Lõunas enne ära käia kui Põhjas, sest need kaks Itaalia osa on ikka korralikult erinevad. Nimelt on Põhja-Itaalia tõepoolest sellisem euroopalikum, puhtam, korrektsem, samas kui Lõuna-Itaalia on rohkem türgilik, väikese korralagedusega.

 

31. mai 2018

Lend väljus vist peale kella 22. Jäi natuke hiljaks ka, aga noh, see on üsna tavaline. Lendasime Ryanair’iga ja kuigi minek möödus üsna ilma viperusteta, siis tagasilend oli  meil kerge kaos ning ma pean endiselt väikest vimma Ryanair’i peale, aga sellest hiljem.
Igatahes kohale jõudsime kohaliku aja järgi umbes südaööl, meie ajajärgi kell 1 öösel.
Õde ja ta noormees olid meil lennujaamas vastas. Olime selleks reisiks rentinud Toyota Yaris’e, mis oli küll päris väike (meie kodinad mahtusid napilt pagasiruumi ära), aga väga tubli ja sobis ideaalselt sellistel mägistel sinka-vonka teedel sõitmiseks.
Tegime õe ja Anıliga kallid ruttu ära ja lippasime kiiresti auto peale, sest parkimine oli tasuline ja iga minut =raha, seega pidime sealt võimalikult ruttu minekut tegema.
Jõudsime ööbimiskohta (päris norm koht, aga toad haisesid veidi kopituse järele), viskasime kotid maha, jagasime toad ära ning läksime väikesele öisele jalutuskäigule. Ronisime kuhugi kõrgemasse kohta, kust avanes imeline öine vaade Bergamo linnale ning avasime vahuveini pudeli, et imelise reisi algust korralikult tähistada.
Kell võis vabalt 3 öösel olla, kui me tagasi ööbimispaika jõudsime ja põhku pugesime, sest ees ootamas oli järjekordne tegus päev.

1. juuni 2018

Päeva esimeses pooles seiklesime Bergamos ringi. Ronisime kuhugi kõrgemasse kohta, kust avanes tõeliselt imeline vaade linnale ning linna ümbritsevale loodusele. Pikemat juttu ma siinkohal ei tee, sest seda ilu on parem edasi anda piltidega.
*
IMG_20180601_104210ed
IMG_20180601_104832edd
IMG_20180601_110237ed
IMG_20180601_115002ed
IMG_20180601_122119ed
IMG_20180601_124316ed
*
Loomulikult ei puudunud ühestki päevast vähemalt üks väike gelato ring (tavaliselt me jätsist seal 94% ajast toitusimegi).
Teel Soricosse möödusime väiksest kohast nimega Calolziocorte, kus vanemad ja õde eelmise Itaalia reisi ajal ööbisid ning kuna vanematele tolle ööbimiskoha majapidajanna ehk nn kitsetädi (sest maja oli farmi tüüpi ja tädi kasvatas seal hoogsalt kitsi) nii südamesse jäi, otsustasid nad korraks ka sealt läbi minna, et talle tere öelda. Nagu ma ise arvasin, siis ega see tädi neid väga ei mäletanud, sest tõenäoliselt käib tal päris palju külalisi ning kõik tõesti ei jää meelde. Aga ta oli tore ja ma usun, et tal oli hea meel selle väikese külaskäigu üle.
*
IMG_20180601_155255ed
*
Suundusime Soricosse, mis asub Milanost ca 80 km kaugusel Como järve ääres. Linn oli pisike ja armas. Meie ööbimiskoht aga ei asunud päris linnas, vaid kuskil mäe otsas kiriku kõrval. Ja no see tee sinna oli ikka uskumatult närvikõdi täis. Algul oli selline tavaliselt tüüpiline sinka-vonka tee, aga kuna meie reis oli alles algusjärgus ja Elise polnud veel väga sellise jubedusega harjunud, siis võttis see mäest üles ronimine meil kõigil peopesad higiseks ja kõhud õõnsaks. Lõpuks tuli välja, et päris ööbimiskohani me oma autoga minna ei saagi, sest tee läheb eriti ulmeliselt kitsaks, nii, et ainult peremees oma spetsiaalselt pisikese autoga seal sõita saab. Nii me siis jätsimegi oma auto kuhugi tee äärde, kus meid see maja peremees juba ootas, ladusime oma asjad tema auto peale ja sõit võis alata. Mina istusin esiistmel ja no päriselt, see vist oli mu elu hirmsaim autosõit, sest ka see auto mahtus napilt sel ülikitsal teel sõitma. Aga tegelikult kogu sõit oli seda väärt, sest ülevalt avanes minu jaoks vaata et kogu meie reisi kõige ilusam ja meeldejäävam vaade. Taaskord on aeg pilte näidata, sest üks pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna. #deep
A üks naljakas lugu enne pilte veel. Kui me algul oma autoga Sorico linna sõitsime ja ööbimiskohta otsisime, siis isa vaatas toda mäe otsas olevat kirikut ja naljatles, et eh, mõtle kui lahe, kui meie ööbimiskoht olekski kusagil seal. Noh, tegelikult ei olnud see lihtsalt kusagil seal, vaid täpselt seal. 😀
*
IMG_20180602_103827ED
IMG_20180601_202547ed
IMG_20180601_202610ed
*
Õhtul me grillisime (st isa peamiselt grillis) ja pärast muljetasime elamusterohkest päevast õhtust süües. Seal tatsas ringi ka üks armas kiisu, keda me siis õega kordamööda kaisutasime.
*
*

2. juuni 2018

Pakkisime asjad ning oli aeg taas minna. Maja peremees viis meid tagasi auto juurde ning kõigepealt käisime korraks Sorico linnast läbi. Eelkõige sellepärast, et ma olin oma neediga kõrva suutnud kuidagi müstilisel kombel vastu autoust ära lüüa ning see tuikas kui vana põrguline mul seal pea küljes. Ühesõnaga, lootsime apteegist mulle mingit rohtu saada, aga kuna oli laupäev, siis oli apteek muidugi kinni. Mitte, et see eestlase jaoks kuidagi loogiliselt kõlaks, eks.. Aga noh, mis seal ikka, läksime hoopis järve äärde ja võtsime jäätised – abiks ikka.
Seejärel võtsime suuna Varenna juurde, mis on samuti Como järveäärne asula. Hästi armas ja värviliste majadega väike kohake oli. Linnas asu ka botaanikaaed, mida me aia tagant natuke uudistasime, sisse me ei hakanud minema.  Selles linnas ma sain vist esimest korda aru, kui raske on tegelikult gluteeni talumatusega inimesel Itaalias hakkama saada. Me kõik olime super näljased, aga just minu pärast pidime mööda seda linnalaadset kohta üle poole tunni ringi aelema, et me kõik, k.a mina süüa saaksin. Aga me lihtsalt ei leidnud sellist kohta ega isegi toidupoodi. Kõik olid pizza-pasta kohad või siis ülikallid restod, kuhu me nagunii ei tahtnud oma jalga tõsta. Lõpuks maandusime mingisse kohta ja õde lihtsalt küsis, kas nad saaksid midagi gluteenivaba valmistada, salatit näiteks ja seal tuldi vastu ja tehti. Üldiselt tegelikult nii oligi – kuigi menüüs ei pruukinud salatit olla vms, siis tuldi üldiselt mulle ikka vastu ja klopsiti mingi salat kokku. Nii et tõenäoliselt toitusin mina terve reisi vältel kõige tervislikumalt, sest kui teised krõbistasid pizzasid ja saiakesi, siis mina mälusin oma maltsa, *muu*.
*
IMG_20180602_131345ed
Vaade botaanikaaiale.
IMG_20180602_131857ed
IMG_20180602_151449ed
IMG_20180602_152307ed
*
Kõhud täis, ruttasime tagasi auto juurde, sest taevas tõmbus päris tormi endeliseks. Hakkasime väikese mägedest ümbritsetud ja Oglio jõe ääres oleva Malonno linna poole sõitma, sest seal ootas meid järjekordne ööbimispaik. Tegime ka väikese vahepeatuse Sondrio linnas, kus käisime korraks Decathlon’i spordiriiete poes ning LIDLi toidupoes, et endale õhtuks ja järgmiseks hommikuks midagi hamba alla otsida.
Sõit Sondrio linnast Malonnosse kulges jälle mööda mägiseid käänulisi teid. Selle tõttu võttis kohale jõudmine arvatust palju rohkem aega. Olin natuke närvis, sest olin host’iga kokkuleppinud kohalejõudmise aja (mida ma täpselt enam ei mäleta), aga me hilinesime ikka korralikult. Õnneks nad ei olnud väga kurjad. Vist. Igatahes keegi otseselt õiendama ei kukkunud, aga võibolla takistas seda keelebarjäär. Meie ööbimiskoht ei asunud linnas, vaid tuli jälle linnast veidi edasi mäe otsa sõita – see tähendas järjekordset eriti kitsast ja käänulist  mägiteed. Aga taaskord, sõit oli seda väärt. Müts maha mu õe eest, kes sai neil jubedatel teedel sõitmisega imeliselt hakkama.
*
IMG_20180602_201429ed
Vaade mägedele ööbimiskohast.
*
Igatahes meie ööbimiskoht oli imeline ja suurepärase vaatega mägedele. See oli kahekorruseline uhke maja ning üheöö hind seal oli 42 eurot. Pole paha.
*
IMG_20180602_213044
Meie itaaliapärane õhtusöök.
*
Tegime uhke õhtusöögi, süütasime kaminasse tule ning veetsime aperol spitze ja veine limpsides õdusalt aega. Pärast mängisime õe ja vanematega kaarte, Anil oli päevast väsinud ja otsustas diivanil veidi lesida (ja ka väikese uinaku teha). Mingi hetk vandus ka mu õde unele alla ning me kolisime vanematega ülemisele korrusele kaarte mängima. Mul läks kaardimängus vist kõige paremini, sest noh, nagu öeldaksegi – kellel ei vea armastuses, veab kaardimängus, hehe. 😀 Või siis ma olen lihtsalt osav. Igatahes, lõpuks oli aeg meil kõigil magama minna, et end järgmiseks tegusaks päevaks välja puhata.
*

3. juuni 2018

Hommikul kui silmad avasin, avanes aknast kohe imeline vaade lumiste tippudega mägedele. Jõin oma hommikukohvi rõdul vaadet nautides.
*
IMG_20180603_095008ed
Hommikukohv ja mägede ilu.
*
Peale hommikusööki jalutasime natuke väljas ringi, tegime pilte ning uudistasime ümbrust. Tõesti oli väga mõnus, rahulik ja ilus kohake.
*
IMG_20180603_120744ed
Vaade mägedele ööbimiskoha lähedal.
IMG_20180603_140339ed
Tegime tee peal peatuse, et loodust imetleda.
IMG_20180603_140655ed
*
Seejärel oli aeg jälle teele asuda. Meid ootas Molveno linn, mis asus Molveno järve ääres. Taaskord oli tegu väga maagilise kohaga. Järve vesi oli nii sinine, selge, aga kuradi külm, sest sinna voolas mägede vesi. Mina katsusin vett ainult käega ja juba siis tõmbusid sõrmed peaaegu külmas krampi, aga mu õde ja isa olid piisavalt vaprad, et sinna ujuma minna. Eks see vist paras eneseületus oli, aga karastamine pidavat tervisele hea olema.
*
IMG_20180603_180835ed
Ma juba ise unustasin peaaegu ära, kui ebareaalselt ilusa vaatega koht Molveno taaskord oli.
IMG_20180603_195844ed
IMG_20180603_183923ED
IMG_20180603_192757ED
“Cin cin!”
*
Õhtul uudistasime linnas ringi ning leidsime minu suureks rõõmuks ühe restorani, kus pakuti gluteenivaba pizzat. Loomulikult haarasin ma võimalusest kinni ja vedasin meid sinna sööma. Okei, keegi teine peale minu seal midagi ei söönud, aga mina tellisin küll endale ühe isuäratava neljajuustu pizza. Jäin pizzaga väga rahule, nomnom. Teised tellisid pärast endale ühest kodulähedal asunud kohast pizzad, aga mul oli juba kõht täis ja olin oma eluga päris rahul. Puudus ainult üks aperol spritz, aga ka sellele murele leidus lahendus – tuli teha üks aperol spritz.
*
IMG_20180603_184229ed
Panoraampilt Molveno linnast.
Ciao!

Akud laetud

Ma ei tea, kui paljudele mu blogi lugejatele see veel üllatuseks tuleb, aga ma olen nüüd juba ca 2 kuud olnud pealinna preili. Ma lihtsalt tundsin, et üks peatükk mu elus vajas lõpetamist ning uus alustamist. Tartus oli tore, kuid selle aasta kevadel hakkasin ma tundma, et ma vajan muutust. Kogu see Tartu elu hakkas mind kuidagi lämmatama ja siis ma teadsin, et on aeg edasi liikuda. Mu Tartu Ülikooli õpingutest ei saanud samuti asja – kirjandus ja kultuuriteadused ikka ei kuulunud minu teetassi. Tartus ei olnud enam väga kedagi-midagi, mis mind oleks kinni hoidnud. Sõpru ma muidugi tahaks tihedamini näha, aga õnneks pole Tallinna ja Tartu vahel nüüd meeletul hulgal kilomeetreid, nii et saab hakkama. Ma ei kahetse oma otsust, vaid vastupidi – ma just tunnen, et sain oma sisemise rahu tagasi. Mõelda vaid, alles mõni aasta tagasi ma peaaegu et vihkasin Tallinnat, aga nüüd on see linnake armas ja kodune.

Aga Tallinna elu on ikka jube lärmakas ja kiire ja tööd täis. Sellepärast ma olengi otsinud Tallinnas olles viise, kuidas selle linnamüra eest ära põgeneda.

Kui võimalust pole väga kaugele minna, siis on heaks lahenduseks Pääsküla raba. Esimene kord, kui sinna jalutasin ja kohale jõudsin, olin üsna šokeeritud, et selline rahulik ja kihvt koht nii linna lähedal on.

IMG_20180708_161312ed

IMG_20180708_161910ed

Aga kui mul on pikem kui ühepäevane auk töögraafikus, siis ma üritan ikka maale põgeneda. Just nii ma paar päeva tagasi tegingi. Ja issand kui mõnus oli kiigul lebotada, kuulata, kuidas pääsukesed laulavad ja ritsikad siristavad, kuidas kasepuulehed tuule käes vaikselt sahisevad, kuidas päike mu nägu paitab. Pärast lähen söön oma kõhu tikritest ja hernestest täis ning elu on lihtsalt fantastiline.

IMG_20180725_162025ed

IMG_20180725_194212_731

Ja reedel, kui see kuuvarjutus oli, siis ma olin algul megapettunud, sest mingit kuud ega selle varjutust ei paistnud kuskilt. Ma olin tööl ka ja siis olid üsna kõrgem hooned ümberringi ning samuti ka pilved. Aga peale mu tööpäeva lõppu läksin sõbrannaga mere äärde vesipiipu tegema ja veini jooma. Olin just piibu üles sättinud, kui märkasin, et kuu oli kuskilt välja ilmunud ja tegi oma varjutusvärki minu silme ees. Päris vahva oli. Kuna sellel kuuvarjutusel pidi mingi eriti tugev mõju vms olema, siis ma olen täitsa põnevil, milles selle mõju hakkab edaspidi väljenduma.

IMG_20180714_231429_867ed

Ma täna kihutan uuesti maale, sest herned ja marjad vajavad söömist. Õnneks on hetkel õde tagasi kodumaal, nii et muru eest las vastutab tema, mwhaha.

IMG_20180720_164810ed
Väike selfie, et teil mu nägu ikka meeles püsiks hehe

Ja kuna ma olen üks deep inimloom, siis viskaks ma siia lõppu ühe tsitaadipoisi (või tüdruku), mida mu Momentum minuga lahkesti jagab …

* * *

“You never know how strong you are until being strong is the only choice you have.” – Autor teadmata

Issand ja tema loomaaed

** Ma vahelduseks avaldan oma draftis seisnud postituse selle aasta jaanuarist, sest kunagi ennemuistsel ajal lubasin siin ka oma sügavamaid mõtteid kajastada, kui ainult reiside trill & trall. **

Ma lihtsalt ei suuda seekord oma hämmeldust endale hoida. Oma elujooksul olen kohtunud inimestega, kes on minu käest näiteks küsinud, mis asi on ahjukartul. Ma juba siis mõtetes facepalm’isin endamisi, aga noh, mis seal ikka – kui ei tea, siis ei tea.

Siis rääkisid mu endised kolleegid mulle, kuidas nende käest küsiti, mis asi on kanafilee ja mis maitsega on tomatimahl. Well, lmgtfy. Ma juba siis mõtlesin, et kas inimestel endal ei ole veits .. piinlik? Nagu, vanasõnal “Küsija suu pihta ei lööda” on siiski ka mingi piir. A ja mis mul jäi mainimata on see, et nende küsimuste küsijateks ei olnud mitte lapsed, vaid teismelised ja täiskasvanud. Ilmselgelt, kui väike laps oleks taolise küsimuse küsinud, et oleks see minu jaoks nii kummaline tundunud.

No ja siis täna. Tuleb üks vanem härrasmees. Mina siis viisakalt teretan teda. Eesti keeles. Ja tema lendab mulle oma vene keelega peale. Üritan siis ikkagi kuidagi aru saada, mida ta soovib, aga seda teen ma eesti keeles, sest et noh, ma võin vene keelest natuke aru saada, aga midagi vastu rääkima ma küll selles keeles ei hakka.

Lühidalt – tema ainus mure seisnes selles, et miks ma ei räägi vene keeles. Ma siis räägin vastu, et kuna ma olen eestlane, elan Eestis ja töötan Eestis, siis ei ole ma ametlikult kohustatud vene keelt oskama ega selles keeles rääkima. Jeebus jah, ma olen õppinud 6. aastat vene keelt, aga see on ausõna maha visatud aeg, sest ma lihtsalt ei oska seda. Ma olen ühe semestri itaalia keelt õppinud ja ma oskan seda ka paremini, kui vene keelt. Miks? Sest mind reaalselt huvitab itaalia keel ja ma hakkasin seda õppima omast vabast tahtest. Põhikoolis pidi aga ju valima, kas vene või saksa keel ja kuna mõlemad variandid olid minu jaoks üsna kesised, valisin ma siiski selle vähem nukrama variandi. Ja no kuna mind see keel siiski päriselt ei huvitanud, siis ega ma püüdnudki seda ju selgeks saada. Tegin nii palju kui vajalik, aga nii vähe kui võimalik. Alles gümnaasiumi viimases klassis mõistsin, et kurat, võiks ikka osata seda, aga siis oli juba hilja, sest meil oli vene keelt veel 2,5 kuud jäänud (perioodõpe) ja varasema 5. aastat baas oli põhimõtteliselt olematu.

Igatahes, siis see vana küsis, et mis keeli ma siis oskan. Vastasin, et eesti keelt ja inglise keelt ning hetkel õpin itaalia keelt. Siis hakkas ta halisema, et mis?!, ma ei oska isegi saksa keelt või? Mis küll minust niimoodi saab. Ma vastasin, et noh, ma oskan inglise keelt ja sellega olen siiani päris hästi hakkama saanud, tänan küsimast.

Ta hädaldas veel midagi vene keeles, millele ma siis eesti keeles vastasin. Põhimõtteliselt meie vestlus toimuski niimoodi, et tema nurises vene keeles ja mina vastasin eesti keeles. Ja siis ta veel ärgitas mind, et noh, oskad küll ju vene keelt, kui minust aru saad. Ma olin nagu, mm, tegelikult mitte, aga ok.

Ja noh, siis ta hakkas mingi hetk täiesti korralikku eesti keelt rääkima. Tol hetkel ma pidin küll mitu korda sügavalt sisse-välja hingama, et teda kohvimasina käpaga mitte visata. Nagu mis mõttes mingi vana lihtsalt arvab, et tal on mingigi õigus tulla Eestimaal minuga vinguma, et ma ei oska temaga vene keeles rääkida. Põhimõtteliselt nii palju ma ikka oskan, et oleksin võinud ta tema enda keeles arusaadavalt “ilusasse” kohta saata. Nagu hallo, Nõukogude aeg sai juba enne minu sündi läbi, tule välja oma nõukaurust.

Ma ei taha siinkohal väita, et vene või saksa vms keele õppimine oleks minu arvates halb. Oh ei, keeleõpe on väga hea ja mul on tõesti kahju, et minu venekeeleoskus peale kuut aastat õppimist nii kesiseks jäi. Lihtsalt nõme on see, et on endiselt venerahvusest inimesi, (pean silmas peamiselt just vanemat generatsiooni) kes Eestis elavad ja arvavad, et eestlaste noorem generatsioon on kohustatud nendega vene keeles rääkima.

Ei ole.