August 2017 @ Türgi |II

Mu eelmise suve Türgi seiklused jätkuvad. Kui eelmise postituse pildid töötlesin ma ise, siis see kord tõttas mulle appi mu fotograafiatudengist sõbranna Piret.

25. august 2017

Hommiku veetsime veel Pamukkales. Sõime kõhud täis, pakkisime asjad kokku ning uurisime, mis bussiga me Denizlisse saaksime, et sealt edasi Akyaka‘sse liikuda. Ja bussi peale me saime ka. Tegelikult, täpsemalt, busside peale. Denizlist Akyakasse on ca 130 km. Tundub üsna lühike ja kiirelt läbitav maa, jah? Hehe, eip – Türgis sõitis buss seda distantsi üle 2 h. Aga vähemalt pakuti bussi peal küpsiseid ja teed/kohvi (siis ma veel sõin küpsiseid). Hea küll, vähem vingumist nüüd, sest sõit oli seda väärt – Akyaka oli imeline. Väike linnake mägede vahel. Leidsime endale kena ning üpris odava (Eesti mõistes) öömaja. Viskasime asjad sinna, sõime kõhud täis ning õhtupoole liikusime mere äärde.

IMAG1445 done

Mul hakkab seda postitust kirjutades suust ila tilkuma, sest see koht oli lihtsalt nii-nii ilus. Jõudsime mere äärde ajal, kui päike oli juba loojunud ja valgus oli lihtsalt maagiline. Mina hüppasin juba siis lainetesse, kuid mu õde jättis supluse too õhtu vahele. Nii ma seal meres kõndisin, kuni korraga olin juba piisavalt kaugele jõudnud – ühtäkki kerkis ootamatu laine ja mul olid silmad, suu ja nina soolast vett täis. Well, I wasn’t expecting that. Ma reaalselt kartsin, et jään pimedaks, sest ega see meeldiv tunne polnud, kui silmad soolast vett täis olid, eriti, kuna mul olid läätsed silmas. Aga kõik läks hästi ja nende samade läätsedega tulin ma veel tagasi koju (kuigi mul oli teine paar kaasas, aga … ärge küsige).

IMG_20170825_200627 done

IMAG1463 done

Pärast lainetes hullamist, liikusime tagasi “koju”. Õhtul chillisime linna peal natuke ringi, aga ega seal muud väga teha ei olnudki. Läksime õega basseini äärde tiksuma (ujuma ei lastud, sest vesi olevat liiga külmaks läinud) ja mõtlesime, mida järgmine päev teha. Otsustasime, et tuleval hommikul üritame veel merre ujuma minna ning lõuna ajal edasi järgmisse sihtkohta liikuda. Plaanid selged, pugesime ära põhku.

26. august 2017

Akyakas oli merevesi kohati päris jahe, kuid enamasti siiski täpselt paras. Vähemalt ei olnud suuri laineid, mis mind ära uputada oleksid üritanud. Rand oli juba üsna vara hommikul (vara minu jaoks on enne 12, haha) rahvast meeletult täis ning lamamistoolid päikesevarjudega võisid maksta midagi 20 liiri kanti. Meie endale seda ei ostnud, sest ei kavatsenud sinna päikest võtma jääda. Sulistasime veidi aega meres, loputasime ennast dušši all soolasest veest puhtaks, kuivasime mõned minutid päikese käes ning liikusime tagasi hotelli, et riided vahetada, asjad võtta ja edasi liikuda nüüd ootas meid ees Ölüdeniz.

IMG_20170826_112355 done
Akyakas

Ölüdeniz’i me hääletasime. Natuke hirmus küll oli, aga me üritasime olla üliettevaatlikud. Esimesena võtsid meid auto peale kaks tüüp, kes olid täiesti normaalsed, haha. Väga kaugele me nendega ei saanud, sest neid viis tee teise kohta. Kui uuesti hääletasime, saime ühe hästi toreda naise auto peale, kel oli autos ka väike poeg – siis teadsime kohe, et jõuame turvaliselt kohale. Õnneks ta sõitiski ise ka Fethiye’sse, kuhu me tahtsime kõigepealt jõuda, et sealt edasi bussiga Ölüdeniz’i minna (väike vahemaa). See naine oli veel nii abivalmis, et viis meid lausa bussijaama ära, kuigi ta ise otseselt sinna ei pidanud minema.

Igatahes, lõpuks jõudsime õnnelikult ja elusalt Ölüdeniz’i, otsisime endale hotelli, mille valimisega me natuke ämbrisse astusime. Kuigi mu õde küsis türgi keeles, kui palju läheb maksma 2 ööd kahele inimesele koos hommikusöögiga, ütles too tüüp meile konkreetselt ühe öö hinna, mida meie võtsime kui kahe öö oma. Kui mõni tund hiljem tol päeval maksma läksime, selgus see tõsiasi ning me otsustasime endale teiseks ööks uue öömaja leida. Tegelikult oleksime tahtnud juba tol õhtul sealt ära minna, aga kuna me olime juba vahepeal basseinis ujumas käinud jne, siis ilmselgelt ei saanud me seda teha.

27. august 2017

Hommikul sõime hotellis kõhud täis, pakkisime asjad ning kõmpisime uude öömajja. Kuna me olime liiga varajased, siis meie tuba ei olnud veel valmis, küll aga olid nad nõus meie asjad juba enda juurde hoiule võtma. Super!

Kõndisime tagasi kesklinna. Otsustasime enne randa minekut poes käia, kui mu õde avastas, et tal jäid bikiinid teise kotti maha. Ma küll ütlesin, et suva, osta uued, aga õde jooksis neid ikkagi ära tooma ja ma siis tiksusin koos meie kodinatega kuskil poe ees lõõskava päikese käes  ning neelasin jäätist (just nimelt neelasin, sest mis te arvate, kui kiiresti üks jäts sellise kuumuse käes kooreks muutub).

Aga noh, mere ääres oli ikka kuradima mõnus. Mu silmad lähevad veel praegugi särama sellest, kui mõtlen soojusest, millega päike mind paitas ning merelainetest, mis mind taamal kohisesid. Üleüldse oli see nii vahva päev, et hetkel oleksin ma küll ajamasina üle tohutult õnnelik.

Kõigepealt peesitasime Ölüdeniz’i rannas ning ootasime, millal praam Butterfly Valley‘sse läheb. Butterfly Valley’s ma küll ühtegi liblikat päriselt ei näinud (mängult ka mitte, hehe), aga me ronisime algul kuhugi kaljuprakku ja pidasime seal pikniku. Lootsime, et too on selline vaikne ja mõnus kohake, aga tegelikult vooris meist pidevalt mingeid inimkarju mööda.

IMG_20170827_154917 done
Ok, ärge selle pildi järgi küll nüüd arvake, et see on minu mõistes suur laine. 😀 Seal oli suuremaid, ausõna.
IMAG1530 done
Vaade Butterfly Valley’le paadi pealt. 

Ma tegelikult Butterfly Valley’s merre ei läinudki, sest lained tundusid päris suured olevad, aga seal oli lihtsalt lõbus chillida. Põhimõtteliselt on see selline telkla vms, et inimesed saavad sinna ööseks ka jääda, sest kõik eluks vajalik on olemas – mingid baarid ja söögikohad ja isegi kämpingulaadsed kohad, kuigi sai vist ka ise kuhugi oma telgi püsti panna. Meie sinna aga ööseks ei jäänud, vaid tulime mõne tunni pärast tagasi Ölüdenizi ning läksime Ölüdeniz’i Blue Lagoon’i randa, mis oli kui teises maailmast. Blue Lagoon oli selline merest eraldatud veesopp (issand, see sõna kõlab nii imelikult, aga ma ei tulnud parema peale). Igatahes oli vesi seal maru selge ja soe. Ühesõnaga – mõnus.

Kahjuks pandi aga rand juba kell 20 kinni. Ahjaa, ma unustasin mainida, et see konkreetne rand nõudis sissepääsuks piletit, kuid sellegi poolest oli seal to-hu-tult rahvast. Hind ei olnud muidugi ka midagi hullu, aga ma ise täpselt ei mäleta. Internetist otsides andis, et 10 liiri 2’le inimesele, seega põhimõtteliselt mitte midagi. Ja kas ma mainisin, et Pamukkale pääsemiseks oli ka piletit vaja? Ilmselt mitte, sest ma vana tuulepea, aga nii on. Ka see polnud midagi hullu: 35 Türgi liiri (e ca 7,5 €) ja alla 18. aastastele tasuta. Seega jah, kindlasti väärt oma hinda.

Blue Lagoonist mul kahjuks pilte hetkel pole. Või noh, on, aga kvaliteet annab soovida, seega ei hakka siia neid üles riputama. Ma usun, et guugeldades saab ka aimu, et mu sõnad vastavad tõele.

Kuna kell 20 oli õhtu veel noor ja me ei tahtnud õega tagasi hotelli veel liikuda, käisime poes, ostsime veits näksimist ja läksime istusime sinna tasuta randa maha. Kõik oleks olnud ideaalne, kui lähedal poleks asunud party laeva, kust mingit x muusikat tuli, aga ega me sellest end väga häirida ka ei lasknud, vaid krõbistasime rahulikult oma sihvkapaki lõpuni (tänu Türgile olen ma nüüd professionaalne sihvkade sööja – erilised tänud oma mentorile ehk õele) ja üritasime lainete tekitatud helikunstile pigem keskenduda.

Okei, ma pean lihtsalt ära mainima ka oma tragöödia. Samal ajal, kui õde uuris, mis bussiga tagasi Ölüdeniz’i kesklinna saaks rannast, lippasin mina poodi ja üritasin mingi siidri ligi tõmmata (siider Türgis on muidu üsna harukordne nähtus). Võidurõõmsalt õe juurde tagasi lipates, hakkas mul see siidrinäru käest libisema ja eks ma siis üritasin kuidagi žongleerides seda õnnetukest päästa. Noh, see õnnestus, kuid osavas võitluses jäi kannatajaks mu küüs. Ta murdus.

R.I.P.

Et see postitus liiga pikaks ei veniks (kuigi see juba on mingi kilomeeter-kaks pikk), siis kirjutan allesjäänud trip’ist järgmises postituses.

Kõike head seniks!

 

 

 

 

 

 

 

August 2017 @ Türgi | I

Sellest on nüüd juba neli kuud ja mõni päev peale, kui ma Türki läksin. Oeh, kuidas ma igatsen seda ilusat ja sooja aega. Ma ütlen ausalt, et see on hetkeseisuga mu elu parim reis. Ma üritan selle seikluse mingi 2-3 postitusse ära mahutada, kuigi reis ise kestis ca 11 päeva. Nii, davai, läheb lahti!

21. august 2017

Ärkasin hommikul kl 6, sest mul oli veel kohver pakkimata. Jep, tüüpiline mina. Põhjus? Sest ma olen lootusetu pakkija + ma pesin eelmine päev alles oma riided ära ja need ei olnud ära kuivanud. Aga ma sain lebolt hakkama. Kui ma ei eksi, siis buss Tartus Tallinna läks vist kas 8 või natuke läbi. Lennuk Tallinnast Istanbuli läks 12:30 (tegelikult hiljem). 15:50 oleksin pidanud Istanbuli jõudma, kuid lennuk hilines natuke. Oma õega sain kokku alles pärast kella 17 (kui olin passikontrolli läbinud ja kohvri kätte saanud jne). Tema poole jõudsime alles 19 ajal, sest et jäime täpselt tipptunnile jalgu.

Tol õhtul me suurt midagi ei teinud. Käisime ainult natuke jalutamas ja muljetasime asjadest, mis oli vahepeal toimunud. Mis mulle Istanbuli juures väga meeldib (tegelikult oleneb piirkonnast, hetkel pean silmas Beşiktaş’t), on see, et sa lähed esmaspäeva õhtul kell 23 välja ja inimesed on igal pool välikohvikutes või mere ääres ja lihtsalt chillivad ringi ja naudivad elu. My kind of people.

22. august 2017

Üsna sombune päev. Hommikul käsime Galata Tower’i lähedal ühes kohas söömas ja väikseid poode uudistamas. Kauaks me sinna jääda ei saanud, sest õel tuli töövestlus vahele ning pealegi sajas ikka päris magusalt vihma.

IMG_20170822_102358ed

IMG_20170822_113159ed
Mina mõtlemas: Oi! Tere, vihm.

Vahepeal, kui õde omi asju ajas, käisin ma Beşiktaş’es riidepoodides ringi. Kui ma esimene kord õel seal külas käisin, siis ma poleks seal küll üksi hakkama saanud. Teine kord käies, ma juba enam-vähem teadsin, kuidas koju saada jne (see koht on reaalselt mingi normaalne labürint). Ja nüüd julgesin täitsa üksinda seal juba ringi tuiata.

Õhtupoole läksime lossivaremete juurde ja pärast šoppama, sest midagi muud ei andnud teha. Ikka täiega suur vihmasadu oli. See on nagu aamen kirikus, et alati kui ma Istanbuli lähen, siis on kas pilvine (healjuhul), või sajab vihma (tavaliselt) või on vihm+äike+torm (siis, kui ma eriti “õnnetoov” olen).

IMG_20170822_155850ed

IMG_20170822_160604ed

IMG_20170822_163714 (2)

23. august 2017

Ärkasime õega kell 7, et kella 8 ajal hakata SAW lennujaama minema, sest 9 ajal pidi meil minema lennuk Denizli‘sse. Ja teate mis? Me jäime sellest lennukist maha. Ma pole vist sellist meeleheidet tükk aega tundnud. Reaalselt, me mõtlesime, et mis nüüd saab. Mu õde mõtles, et davai hääletame sinna siis, aga mulle tekitas see plaan *khm* millegipärast veidi kõhedust. Õnneks leidis õe kaaslane meile mingi bussi, mis Denizlisse sõidab ja nii me siis läksime bussiga. See oli reaalselt mingi 12 h sõitmis (väikeste peatustega). Nii et jah, minge ikka varakult lennujaama kohale, mitte ärge olge meie sugused ullpääd. Aga noh, mis ma kurdan, vähemalt pakuti bussi peal küpsiseid ja lahustuvat kohvi. #luksus

Õhtul 23 ajal jõudsime Denizlisse ja sealt edasi liikusime väikese bussiga (u 15 min sõitu) Pamukkale, mis oligi meie tegelik sihtkoht tol päeval (hetkel mõtlen Pamukkale all küla/aleviku moodi asja). Check-in’isime motelli, sõime seal ja jalutasime natuke ringi, enne kui magama läksime.

24. august 2017

Sõime hommikusöögi ära ning hakkasime Pamukkale (kui lubjakiviterrassidega kuumaveeallikad) juurde liikuma. Ja oh my god, kui imeline koht see oli! Nagu reaalselt, loodus on uskumatu! Kahju oli ainult näha, kui suur ala juba ära oli kuivanud ja võibolla mõne aasta pärast pole seal enam üldse vett .. Kurb.

Lisaks oli seal ka antiikse linna Hierapolis‘e varemed. Kõige paremini oli säilinud amfiteater.

Ma rohkem näitan siinkohal pilte, sest üks pilt ütleb rohkem ju kui tuhat sõna. 😉

IMAG1142ed

IMG_20170824_101649eddd

IMG_20170824_103411ed

IMG_20170824_111906ed

IMG_20170824_114749ed

IMG_20170824_143146ed

IMG_20170824_150007ed

IMG_20170824_150540edd

IMG_20170824_164216ed

No ja õhtul käisime veel söömas, basseinis ujumas ning tõmbasime kohalikust külapoest veini ja mahla, et neid kokku miksida ja juua. Õe sõnul pidavat see ainus viis olema, kuidas suuta Türgi veine juua, haha.

Järgmises postituses kirjutan juba Akyaka’st, Ölüdeniz’ist ja Fethiyest.

 

 

Page 365 of 365

Jah, täna see ongi. Aasta 2017 viimane päev. Ja mida mina teen? Tiksun tööl. Veel tiksun, aga varsti hakkan siin raudselt ringi jooksma nagu homset poleks.

Aasta 2017 on minu jaoks olnud vist üks õpetlikumaid aastaid. Aasta, mil ma tõepoolest sain täiskasvanuks, kuigi olen juba levelil 21, mitte enam 18ndal.

Teen siis väikse kokkuvõtte selle aasta tähtsamatest sündmustest ja üleüldse, mida ma õppisin jne.

Ma ütlen ausalt, et aasta algust ma ei mäleta absoluutselt. Kas jaanuar ja veebruar üldse eksisteerisid sel aastal? Küllap ma siis ainult käisin tööl ja midagi mäletamisväärset ma ei teinud. Seega, liigume edasi.

Ega märts ka midagi erilist polnud. Mul oli siis isal sünnipäev, aga kas ma läksin selleks ajaks maale? Ee, vist läksin. 😀 Nii meeletu tööloom ma ka polnud, et ma poleks oma isa sünnipäeva vabaks võtnud. 😀 Ahaa, ja märtsi lõpus põrutasin ma juba Istanbuli ära ja nägin üle pika aja oma õde.

Nii, aprill oli päris huvitav. See algas mul Istanbulis toimunud noortevahetusega, mille teemaks oli “Europe – home that we want”. Kohtasin seal palju vägevaid inimesi ja üleüldse oli see väga inspireeriv kogemus. Nii et sõbrad, soovitan teil ka noortevahetustel käia, seni, kuni veel olete noored. 😀

Ülejäänud aprill oli ilmselt suht meeeh .. Lähme edasi.

Mai? * kaevab labidaga oma mälusoppides* Ei, ei tule. Äkki oli mul mingi kevadine talveuni käsil või muud sellist ..

Juuni. Mm, jaanid? Mingit hullu prallet ei teinud, littisin sõbrannaga liitrise mojito sisse, kui väljas oli traditsiooniline jaanipakane ja pärast veeresime jääpurikatena koju. Sellised tavalised jaanid.

Juuli? Suvine talveuni, probably.  Nüüd kaks päeva tuli hiljem, et siis käis see ülikooli katsetega jms jebimine.*

August. Oh, see oli üks mu parimaid kuid. Kuu algus möödus tööd tehes, sest poole kuu pealt tulin töölt ära ja põrutasin Türki. Seekord aga peale Istanbuli ka Lõuna-Türki ja ikka koos oma õega. See oli tõesti selline unistuste puhkus – päike, meri, soojus. Mmmm. Üritasin oma D-vitamiini varusid nii palju laadida, kui võimalik, aga ilmselt praeguseks pole neist enam haisugi alles.

Septembris algas ülikoolitee (kirjandus ja kultuuriteadused – > teatriteadus). Oktoobris sain 21.

November. Kõige sõgedam rohkem kui nädal aega Rumeenias. Seal toimus siis samuti noortevahetus ja sel korral oli teemaks “A hope for a rural life”. Me olime ühes väikeses külas Põhja-Rumeenias ja see nädal aega olin ma nagu teises maailmas. Sotsiaalmeedias, kus ma tavaliselt kogu aeg tiksun, ma peaaegu nägu ei näidanudki. E-maili ka ei lugenud. Siis viimastel päevadel tuli meelde, et oih, peaks vist – seal “ilutsesid” igasugused arved [ok, tegelt ainult üks Telia arve, aga veits hüperbooli (hüperbool kirjanduses – liialdus, suurendus – võtke heaks) teile siia #mebeingrandom], kirjad koolist (aga ülikool saadab mingi 10 meili iga päev + need samas on sul ÕISis ka, aga ega küll küllale liiga tee ..) ja siis meilid töölt .. 😀 Okei, igatahes, november oli sõge. Peale Rumeeniat oli mul ränk üleväsimus, aga ega ma ei saanud seda ju kohe välja magada, sest oli vaja kooli minna ja tööl käia. Lõpuks, kui selle aja magamiseks leidsin, lasin 18 h jutti.

A haha, ükskord oli nii, et mul pidi üks pühapäev lõpuks vaba päev olema ja ma juba eelmine päev kujutasin ette, kui produktiivne päev tollest tuleb, kui palju kooli asju ma jõuan ära teha. Reaalsus – ärkasin üles, mõtlesin, et mille kuradi pärast ikka veel väljas pime on, ma ei ole ju nii vähe maganud. Tõde: kell oli 5. Õhtul. #saamatus

No ja detsember on möödunud kooliselt ja töiselt ja jõululiselt. Selline tavaline.

Nüüd tagasi vaadates ma mõtlen, et põhimõtteliselt tänu nendele reisidele oli see aasta nii vahva nagu ta oli. Ja mäletamisväärne. No ja tänu sõpradele ka, kellega sai kõhulihaseid treenida ja lihtsalt maailmaasjadest rääkida. Ja piipu teha – see on põhiline. 😀

Aga mida ma siis õppisin? Lühidalt: ma olin suhteliselt kadunud enda jaoks vahepeal. Ja see rõhus mind vaimselt väga palju ja tegi väga haiget. Ma olin kadunud mitte enda pärast, vaid kellegi teise pärast. Ja kui ma sellele teemale lõpuks lõpu (mind ennast ka häirib, et need kaks sõna on kõrvuti, aga ma hetkel ei tule parema lahenduse peale) tegin, siis ma reaalselt tundsin, et sain oma elu tagasi. Nagu mingi raske koorem langes mu õlult, südamelt. Ja mul on hea meel, et vähemalt aasta lõppeb kerge südamega.

Ma ilmselt jätan lisaks kõigele muule ka mõned inimesed aastasse 2017. Jep.

CXkTXpnWEAEcph0.jpg

Oh, hell-f@#king-yeah I am. But how about you?

* * *

Head vana-aasta lõppu & imelist uut! 🙂

 

PS! Rohkem pilte ei saa, sest ma kirjutasin selle töö arvutis, he-he.

Aneemiast & gluteeni talumatusest

Enne, kui ma suudan kuidagi oma reisipostitustega järje peale saada (mul on vaja meeletu hulk pilte töödelda nende jaoks), otsustasin ma kirjutada millestki muust, et mitte lihtsalt tummalt vaikida. Tegelikult see postitus võib isegi tähtsam olla ja ka teistele kasuks tulla.

Igatahes, jah, ma räägin aneemiast. Kuna ma olen aneemia all nüüd mõned aastad vahelduva eduga (hetkel mitte just parim väljend, tho) kannatanud, oskan ma juba üht-teist selle kohta öelda.

Esimene kord, kui sain teada, et mul on aneemia, oli 2014 aasta detsembris. Natuke enne jõule. Kõigepealt ma mõtlesin, et issand jumal, mis see on ja kas ma suren ära? See sõna oli minu jaoks võõras. Loomulikult jooksin ma kohe arvuti taha ning hakkasin guugeldama, mis kuriloomaga tegu on.

Mis siis aneemia on? – Aneemia  ehk kehvveresus on kõige sagedasem erütrotsüütide ehk punaverelibledega seotud häire, mille korral on erütrotsüütide ja/või hemoglobiini sisaldus veres normaalsest madalam.

Aneemia on tihti mõne muu haiguse tagajärjel tekkinud muutus, mis põhjustab sageli omakorda sekundaarsete kliiniliste tunnuste tekke. Samas võib aneemia tekkida ka puuduliku toitumise tagajärjel, kui organism ei saa toidust piisavalt vereloomeks vajalikke aineid.” (Vikipeedia)

Minul siis on veres normaalsest vähem erütrosüüte ehk punavereliblesid. Kuidas aneemia väljendub?

Rauavaegusaneemia sümptomid:

  • kahvatus;
  • väsimus;
  • ärrituvus;
  • õhupuudustunne (organism ei saa vähese hemoglobiinisisalduse tõttu piisavalt hapnikku);
  • madal vererõhk (hüpotoonia);
  • valulik keel;
  • lõhed suunurkades;
  • söögiisu vähenemine või puudumine;
  • peavalu otsmiku piirkonnas;
  • isu ebatavaliste ainete järele (kriit, tsement, jää, ajaleht, tikud).

(Vikipeedia)

Kuidas see minul väljendub? Noh, kõigepealt tunnen ma ennast pidevalt nagu zombi. Isegi, kui olen mitu tassi kohvi ära joonud, siis nagu energilisemaks/ ärksamaks see mind ei tee. Kusjuures, kohv on näiteks üks asi, mis viib rauda organismist välja, nii et sellega ei tasu niivõinaa liialdada. Vahepeal on mul lihtsalt nii ränk energiapuudus, et ma ostan endale 300 g šokolaadi ja söön selle ära. Korraga. Jep. Või teen keset päeva uinaku, mis ei ole üldjuhul minu puhul normaalne. Pidevalt on jõuetuse tunne ja aneemiast tingitud väsimus on teistsugune kui see päris väsimus. See väljendub pigem lihtsalt jõetusena – et nagu tahaks küll seda ja teist teha, aga lihtsalt ei suuda.

Trepist/mäest üles minnes tunnen ma ennast 80. aastasena, sest see ajab mu hingeldama ning ka süda hakkab meeletult kloppima. Rumeenias asus ka meil pood kuskil all orus, ning pärast poes käiku pidi sealt künkast (ütleks, et minu jaoks mäest) üles ronima ja noh, ausõna, ma oleks peaaegu otsad andnud.

Õnneks mul puudub valulik keel (kuid vahel avaldub see ka), suunurkade lõhenemine. Mis kõige positiivsem – mul ei ole ka isu ei tikke, kriiti või muude ehitusmaterjalide järele. Okei, see oleks ikka väga gross. Ma ei kujuta ette, mis tasemel see aneemia peaks olema? A et lähed sõpradega nt McDonaldsisse ja siis teised tellivad burksid jms, aga sa hakkad nende kandikupaberit rahumeeli närima v? 😀 Samas nagu, see oleks päris säästlik eluviis. 😀 *please get the joke*

Igatahes, nüüd ma siis pean otseloomulikult jälle rauda lisaks võtma ja paari kuu pärast uuesti analüüsi andma. Eks loodab, et asi läheb ruttu paremaks. Kusjuures eelmine kord mul oli nii, et kui hakkasin rauasiirupit võtma, siis tundsin juba mõni päev hiljem ennast jälle inimesena.

Aga miks aneemia tekib? – Noh, selleks on päris palju variante. Kas ei toituta tervislikult-mitmekülgselt; naiste puhul võib olla põhjuseks ka see, et meie “lemmikajal”, mis on kord kuus, kaotame liiga palju verd. Hõissa, eks! Või siis näiteks see, et mingi teine terviseprobleem takistab raua omastamist. See viimane võib minu puhul kõige tõenäolisem olla, sest lisaks aneemiale, kahtlustan ma, et mul võib olla gluteenitalumatus. Jess ..

Miks ma seda veel arvan? – Noh, mul näiteks hakkab mega-mega halb, kui olen midagi gluteeni sisaldavat söönud. Kõige hullemad olid näiteks pitsad-pastad. Mu kõhust sai hetkega õhupall, raske oli hingata, öösel isegi keeruline magama jääda, sest nii halb oli. Kui ma vahepeal (Rumeenias olles) gluteeni  väga ei tarbinud (hästi minimaalselt) ja tagasi tulles sõin midagi, mis seda sisaldas, siis reaalselt, mul tekkisid villid nahale. Hästi sügelevad ja elu rõvedad. Well, ma algul ei osanud üldse arvata, mis seda põhjustab, aga siis taipasin, et see võib olla gluteenist ja kusjuures sümptomid kattusid täielikult. Noh, eks ma siis palusingi enda perearstil mind vereanalüüsile saata ja selle ma ka sain. Lihtsalt, vereanalüüsist ei tulnud välja, et mul oleks gluteeni talumatus, aga see-eest selgus, et mul on aneemia – seega, abiks ikka. Ja kusjuures, ma lugesin, et tegelikult enne selle vereanalüüsi tegemist (et vastus oleks adekvaatne) peaks kuus nädalat vähemalt 2 korda päevas tarbima gluteeni sisaldavaid toiduained. Loomulikult ma ennast niimoodi ei piinanud, seega võibki olla, et mu vereanalüüs ei suutnud seda lihtsalt tuvastada. Mis seal ikka, ma siis hetkel elan niimoodi, et ma lihtsalt ei tarbi gluteeni ja vaatan, mis saab. Kui enesetunne läheb paremaks, siis on ikkagi mu arvamus tõestuse saanud.

Aga miks ma üldse jauran gluteenist ja aneemiast samas postituses? Noh, eks ikka sellepärast, et gluteenitalumatus võib viia aneemiani. Lühidalt, kui organism ei talu gluteeni, aga süüakse ikka seda sisaldavaid tooteid, siis kahjustuvad magu ja seedesüsteemid, ning seetõttu võib raua, foolhappe või B12 vitamiini imendumishäirete tõttu tekkida aneemia. Vot.

Ma alustasin selle postitamise kirjutamist 7. detsembril ja siis jäi see vahepeal jälle sinnapaika. Vahepeal olen ma nüüd usinalt rauasiirupit tarbinud ja gluteeni vältinud (kuigi see pole mul päris 100% õnnestunud, sest goddamn nisujahu on pmts kõikjale peitedud, isegi sihvkadesse) ja mu enesetunne on tagasi normaalseks muutunud. Enam ei käi ringi nagu zombi jne. Nii et asi toimib.

Ma loodan varsti oma Türgi postitustega valmis saada ja üles panna + siis on järg Rumeenial. Ma ise ka ei saa aru, kuidas ma nii aeglane saan olla, aga samas on kogu aeg kiire. Hetkel kirjutan seda lugu siin lõpuni, eksamiks õppimise asemel. Läheb hästi.

Veel enne, kui lähen midagi asjalikku tegema (nagu eelpool mainitud eksamiks õppimine), soovitan ma kuulata Daughter – Youth. Vaatasiin üks päev filmi A Long Way Down (Pikk tee alla) ja sealt alates see lugu nüüd kummitab mind. But I don’t mind.

Ja et lõpetada see postitus eriti deep’ilt, siis tuleb üks tsitaat ka.

❃ ❃ ❃

If you have a dream, don’t just sit there. Gather courage to believe that you can succeed and leave no stone unturned to make it a reality.

Dr Roopleen

 

Long time no see …

Sellest on juba peaaegu terve igavik möödas, millal ma siia viimati midagi kirjutasin. Aga toimunud on väga väga väääga palju. Ma kõigest ei jaksa pikalt kirjutada ning pole ka vajadust, seega võtan enamik sündmusi niisama paarilausega kokku, kuid on ka teemasid, millel ma tahaksin pikemalt peatuda ning seetõttu nõuavad need omaette postitusi (tulemas .. kunagi .. ).

Kuna ma viimati kirjutasin siia juuli algul, siis üritan kirjutada siia juulikeskpaigast kuni praeguse hetkeni.

Juuli 2017

  • külastasin 2 korda botaanikaaeda – esimese külastusest pildid eelmises postituses, teisest külastusest panen mõned pildid siia üles. Botaanikaaed on reaalselt suvel Tartus kõige ilusam koht.
  • õppisin rullitama – ostsin rulluisud endale maikuu lõpus, kuid nendega päriselt sõitma julgesin minna alles juulis ja seda tänu sõbrannale ning ma reaalselt armusin rulluisutamisse!
  • selgusid ülikooli sisseastumistulemused – ma ei saanud ajakirjandusse ja kommunikatsiooni küll sisse, aga nüüd õpin ma kirjandust ja kultuuriteadus ning selgus, et see vist ongi hoopis see, mida ma õppida tahtsin – seega olen valikuga (või saatusega) väga rahul – ülikoolielust plaanin teha ka pikema postituse;
  • käisin vist Tallinnas ka, sõbrannal külas ja klubis Münt – ok koht, ega muud ei oskagi öelda;
  • andsin tööl sisse lahkumisavalduse, sest koolikõrvalt poleks saanud seal töötada (eh, poleks tahtnud ka) ja tahtsin enne kooli reisil käia;
  • kuna juuli oli juba mingi miljon kuud tagasi, siis ei meenugi rohkem midagi :D;

IMG_20170711_194714ed

IMG_20170714_212640ed

IMG_20170715_135219ed

IMG_20170715_235301

IMG_20170717_230101_770

August 2017

  • piltide järgi oletan, et käisin jälle botaanikaaias;
  • lugesin päevi tööaja lõpuni, nagu reaalselt :D;
  • käisin Caro sünnipäeval, st. et esimest korda Türil, yay;
  • lõikasin juuksed lühikeseks – jah, seekord võin ma öelda küll, et lühikeseks. Ma nagu otseselt ei kahetse seda otsust, aga viimasel ajal olen hakanud küll oma pikki juukseid taga igatsema, aga küll need kasvavad;
  • reis Türki – tuleb pikem postitus, ilmselgelt;
juuksed
Minu juuste before  & after
IMAG1138ed
Istanbulis. Photo by Elise Kasak.

September 2017

  • tulin Türgist tagasi;
  • algas minu esimene kooliaasta Tartu Ülikoolis;
  • õppimine, õppimine, õppimine – jah, ega muud polegi septembri kohta lisada :D;
  • a, sain Rumeeniasse noortevahetusele;

Oktoober 2017

  • algas pauguga – st et sain ametlikult klubi Maasika ja kasiinode ealiseks aka level 21 – mida hing veel ihkaks? *palun märgake sarkasmi, eks* :D;
  • suutsin lõpuks ometi ühe tähtsa otsuse langetada, veits deep’im teema;
  • ma siin nüüd viimastel päevadel olen üritanud eriti intensiivselt õppida, sest Rumeeniani on hetkeseisuga 10 päeva, aga on üpris palju asju, mis vajavad tegemist – good luck to me.

Kuna see pidi olema selline lühike kokkuvõttev postitus, siis ei oskagi hetkel siia rohkem midagi lisada.

Mm, Eestis on ilm nii jahedaks, võib isegi öelda, et külmaks ära läinud. Alles eile saatis mulle õde pildi, kuidas Türgis on mõnus t-särgi-ilm, aga ma siin otsin juba oma kapisügavustest paksud kampsunid ja villasokid välja. Hea küll.

Aga kuna ma tahan seda postitust positiivsema noodiga lõpetada ja mu Momentum pakub iga päev mulle uue/huvitava/mõtlemapaneva/ilusa tsitaadi, siis lisan siia ka tänase päeva oma:

“If you have good thoughts they will shine out of your face
like sunbeams and you will always look lovely.”

(Roald Dahl)

“Forget all the reasons why it won’t work and believe the one reason why it will.”

Tänane (*vaatab kella*okei, tehniliselt tegelikult juba eilne) päev on kindlasti üks mu viimase aja huvitavamaid päevi.

Kell 14 oli mul ülikoolis kirjalikkatse, mis .. ei läinud just suurepäraselt. Pärast testi ma tundsin küll ennast muserdatuna, kuid nüüd leidsin ma oma Momentumilt uskumatult hea tsitaadi ning selleks on mu tänase postituse pealkiri. Kahjuks pole teada tsitaadi autor. Igatahes, selle asemel, et oma tuju ebaõnnestumistele mõeldes rikkuda, üritan ma neist õppida ning viimasel katsel endast parima anda.

Pärast testi, kõndsisin Raekojast Kaubamaja poole ning Pahade Poiste ees peatas mind üks neiu, kes küsis, et kui ma saaksin Jumalalt küsida ühe küsimuse, siis mis see oleks. Ma vastasin, et kuigi ma isiklikult Jumala olemasolusse väga ei usu, siis praegu tahaks küll küsida, kas ma saan ülikooli sisse. Tuli välja, et neiu on USAst pärit vabatahtlik, kes on ca aasta Eestis elanud ja ta valdas eesti keelt niii hästi. Muidugi oli tal tuntav aktsent, aga minu jaoks oli lihtsalt nii uskumatult lahe, et ma saan suhelda ameeriklannaga eesti keeles. Ma ütlesin ka talle mitu korda, et ta on nii tubli ja minu poolt suur-suur respekt. Mu tuju muutus hoobilt mitukümmend kraadi paremaks, kuid ma ei saanud väga pikalt temaga rääkima jääda, sest pidin lippama sõbrannaga kokku saama.

Läksime sõbrannaga Aparaati sööma, sest see on meie lemmikoht ning teiseks, me olime nälga suremas. Meil vedas, sest enamus lauad olid reserveeritud alles õhtuks ning üldiselt polnud ka seal veel väga palju kliente. Aparaat on Tartus väga populaarne söögikoht ning kui on soov minna sinna õhtul, peale 17, siis ilma varasema reserveeringuta sinna väga naljalt sööma ei mahu.

Õhtul sain kokku ühe teise sõbrannaga, kes tutvustas mulle üht huvitavat projekti, mis pakkus mulle päris palju mõtteainet. Projekti tutvustusele järgnes filmiõhtu ning filmiks oli “Miracle” . Ma ei ole tükk aega nii inspireerivat filmi näinud. Mitte, et ma oleks suur hokifänn, aga lihtsalt see sisu ning tagamõte ise olid nii sügavad ja mõtlema panevad.

Linnast koju kõndides oli mu pea mõtteid ja ideid nii täis, et ma reaalselt ei pannud peaaegu tähelegi, kui juba koduuksest sisse astusin. Aeg kipub turboga lendama, kui on huvitav ja lõbus. Või käed-jalad tööd täis.

Tegelikult peaksin ma nüüd tuttu minema, et jõuaksin homme enne tööd veel Hansapäevadelt läbi hüpata, sest töö tõttu rohkem võimalusi selleks sel aastal ei tulegi, aga enne veel tahaksin ma jagada imelisi pilte Tartu botaanikaaia ilust.

Siit nad tulevad ..

IMG_20170702_1726ed18

IMG_20170702_172932ed

IMG_20170702_173523ed

IMG_20170702_174355ed

IMG_20170702_174649ed

IMG_20170702_174900ed

IMG_20170702_180113ed

IMG_20170702_180506ed
Lõpetuseks väike selfie minudest. 😀

Päikest ja minge vaadake ka Tartus asuv pojengiparadiis üle! 😉

Minu lemmikhetked

Eile oli nii mõnus suvine ja soe ilm ning mis veel parem – mul oli vaba päev ning sain seda maal veeta. Nii ma siis lebotasin päikese käes ning mõtlesin oma lemmikhetkedele. Neid leidub igas päevas ning ma usun, et ma pole ainus, kes selliseid hetki naudib.

  • Kui ärkan, arvan, et pean juba üles tõusma, kuid kella vaadates avastan, et paar tundi on veel aega magada. Siis on kohe selline tunne, nagu oleksin mõned tunnid uneaega juurde saanud.
  • Kui päikeselisel, soojal, pilvitul suvepäeval lebotan päikese käes ning tunnen, kuidas soojad päikesekiired mu keha paitavad, linnud rõõmsalt laule siristavad ning soe suvetuul õrnalt jahutab.
  • Kui ma kõnnin hea tujuga kuhugi ning kõrvaklappidest tuleb eriti kaasakiskuv laul. Reaalselt, siis kui mu ümbruses samal hetkel teisi inimesi pole, teen paar veidrat tantsuliigutust või keksin niisama ringi.
  • Üleüldse meeldib mulle viimasel ajal tantsida ning kui klubidessse vahel satun, siis ainult selleks et tantsida. Aga ma võin seda vabalt teha ka kodus jne. Tantsimine annab lihtsalt sellise vabastava tunde ning teeb rõõmsamaks.
  • Mulle meeldib ilusatel suve õhtutel-hilisõhtutel jooksmas käia. Just siis, kui päike on loojunud, õhk on värskendavalt karge ning linnud lõbusalt laulavad + oma hea tempokas muusika.-

IMG_20170618_194857

IMG_20170618_194532

  • Kui täidan oma ammuse unistuse. Olgu see siis kas reisipiletid, tattoo või minu puhul ka keskmisest kallimad lauvärvipalletid, because sometimes money can buy happiness.
  • Rulluiskudega sõitmine. Ma pole veel väga osav selles, aga juba neil mõnel esimesel algelisel katsetusel tundsin ennast nii õnneliku ja vabana. Just see kiirus ja adrenaliin annab tohutult positiivsust.
  • Kallima kaisus lebotamine. Ma pikemalt ei peagi seda ilmselt kommenteerima. 🙂 Sellesse punkti lisaks veel lihtsalt kallite inimestega koos olemise.

IMG_20170618_194354

hdr

  • Lennukiga lendamine päikeseloojangu ajal. Mulle ei meeldi väga lennuki maandumise hetk, sest siis tekib vastik ärevus. Ka õhkutõusmise hetk võtab kõhu korraks õõnsaks. Ja muidu ka ma enamasti üritan lennu ajal magada vms, aga vot päikeseloojangu (ja vb ka tõusu ajal, pole ise lihtsalt kogenud) ajal vahin ma silmad punnis aknast välja. See on lihtsalt nii ilus ja maagiline.

IMG_20170330_200902edd

  • Kui on vihmane päev ja ma ei pea kodust välja minema, vaid saan soe tee/kakao tass käes raamatuid, blogisid lugeda-seriaale vaadata.

Saigi 10 tükki täis. Kindlasti on neid veel, aga kõik ei tulnud lihtsalt hetkel meelde. Nagu te nägite ja ma juba eelpool mainisin, pole tegemist mingite väga raskelt saavutavate hetkedega, vaid pigem pisiasjadega, mis mind õnnelikuks teevad.

Päikest!