Hahah ma pidin selle mingi aasta aega tagasi postitama, aga mul läks meelest ja nüüd see lihtsalt istus kannatlikult mu draft’is. :’) Igatahes, ma teen kohe 2022 oma ka ära. Võtame hetke, et reageerida 2021… (veel…)
Industrial neet
Mõtlesin oma armsale needikesele uue postituse pühendada. Ega see väga pikk tule, aga lihtsalt natuke juttu sellest, kuidas on paranemisprotsess kulgenud ehk kerge update.
Viimases needi-postituses ma mainisin, et tegemist on enesepiinamismeetodiga. 😀 Okei, nüüd ma võtan oma sõnad tagasi ja palun industrialilt vabandust, et olin tema suhtes nii ülekohtune.
Kõige tähtsam on meeles pidada, et kuna see on kõrva ülaosas ja nõuab 2 auku läbi kõrva kõhreosa, siis see ei ole nii lebo, kui augud kõrvalestas. Ja kaks auku on kehale topelt töö, et infektsioonide vastu võidelda ja paraneda. Ehk siis mõtle enne, kas sa ikka päriselt tahad seda neeti ja tee veidi eeltööd/uurimistööd. Mina nt ei teinud, läksin niisama kohale ja alles hiljem lugesin, et industrial paraneb raskemalt ja sinna võib kergemini infektsioon tekkida. Aga ma räägin nüüd oma isiklikust kogemusest.
Needi lasin teha 15. märts 2018 ja sellest on nüüd rohkem kui kaks aastat möödas. Esimene aasta oli üle kivide ja kändude. Kusjuures ma enam isegi ei mäleta nii kirkalt, kui piinarikas kogu see protsess oli, aga just hiljuti jäin enda ja sõbranna vahelist chat’i tagasi kerima ja sealt tulid need õuduslood jälle erksalt silme ette. Ma siis räägin algusest.
Needi tegemine ise valus polnud, aga ma lasin tuimestuse ka teha. Esimeseks takistuskiviks ilmnes see, et pidin samal päeval bussiga Tallinna minema ja mul olid need ülepea käivad kõrvaklapid. Kõrv tuikas niivõinaa, nii et kui mul oli valida, kas tuikuv kõrv ja bussisõit ilma muusikata, või natuke rohkem tuikuv kõrv muusikaga, siis valisin teise variandi. Ibukas oli muidugi parim sõber.
Järgnemine mure seisnes selles, kuidas pead pesta. See kulges vist suhteliselt valutult. Aga nt mütsi kandmine oli päris ebameeldiv ettevõtmine ja noh, see neet sai täpselt sellisel ajal tehtud, et ilma mütsita ei kannatanud ka kahjuks väljas olla.
Paar esimest päeva tundus, et olukord on täitsa normaalne. Puhastasin seda mingi meresoolalahusega vms, mida soovitati ja valus oli ainult siis, kui puudutasin või midagi vastu läks. Tegelikult peaks neid võimalikult vähe puudutama, ja kui vaja, siis ainult puhaste kätega, sest tegemist on sisuliselt ikkagi haavaga. Ma keerasin neid kuulikesi ka, sest nagu hilisem elu on näidanud, siis just see ülemine kuul armastab end lahti keerata ja ära põgeneda, ja noh, kui see oleks needi paranemise staadiumis juhtunud, oleks küll veidi ebameeldiv olnud. 😀 Ok, ma võin öelda, et mul juhtus see ca 4 kuud hiljem, aga siis polnud neet ikka veel ära paranenud ja need ülemise augu koorikud hoidsid vist seda neeti paigal. Või vähemalt siis ma arvasin seda. Hiljuti avastasin, et ega see sealt nii lihtsalt välja ei libise, kui ülemist kuuli pole.
Mõned päevad hiljem hakkas mul aga ülemine auk vaikselt pekki minema. Ilmselt aitas sellele kaasa fakt, et ma kandsin mütsi ja kõrvaklappe, ehk hea viis, kuidas haavale baktereid sisse suruda, jee. Alkoholi sisaldavaid puhastusvahendeid ei soovitata kasutada, sest need on liiga tugevad ja kuivatavad nahka, aga sõbranna soovitas mulle Braunovidon salvi ja ma arvan, et see oli väga suureks abiks. Tegemist siis joodipõhise salviga, mis aitab põletikuliste/mädaste haavade puhul.
21. märts kirjutasin sõbrannale, et kõrv hakkas valutama. Samal õhtul kirjutasin ma juba, et tahaks aega tagasi kerida. 😀 Ma vist hakkasin sel hetkel tehtud otsuste mõistlikuses vaikselt kahtlema. 😀 Nii palju, kui mäletan, siis kõrv hullult paiste ei läinud. Lihtsalt oli punane. Kui olin kõrvaaugud Braunovidon salviga kokku määrinud, tekkis imelik tunne ja kirjutasin teisele sõbrannale: “Tunnen, nagu mingi sõda käiks mu kõrvas.”
22. märtsil kirjutasin, et kõrv on olemas, hullemaks pole läinud ja et see salv tõmbas küll nagu seda mäda välja. Samas, tolleks hetkeks ma olin kaotanud usu meresoolalahusesse ja hakkasin viinaga puhastama, ise juurde lisades, et ei usu, et mingi meresool infektsiooni suudab välja ravida. Ei teagi, kas see oli hea mõte, või mitte. 😀
23. märtsiks oli kogu sellest saagast juba nädal saanud. Mainisin, et kõrv hakkab just õhtuti eriti kuumetama ja ostsin endale lõpuks nööpkõrvaklapid, et neeti võimalikult vähe ärritada.
25. märts ma kirjutasin, et kõrv hakkas sügelema ja lootsin, et see on pigem hea tähendusega märk.
Edasi nii detailset informatsiooni ei oska anda, aga küllap ta hakkas lõpuks paranema ja siis hakkasin seda jälle meresoolalahusega puhastama, sest ei tahtnud teda uuesti vihale ajada. Industrial oli tükk aega valus, kui sellele kogemata vastu sai mindud. Isegi suvel, juuni algul, kui Itaalias reisil sai käidud, suutsin ma just selle kõrva vähemalt 2 korda autoukse vastu ära lüüa. Kas ma varem olin oma kõrva vastu autoust löönud? Ei. Kas ma hiljem nüüd olen oma kõrva vastu autoust löönud? Ei. Ausalt, see on mingi seadus, et seal, kus on, sinna tuleb juurde. Minu puhul siis ainult häda ja viletsust. 😀
Ma vahepeal ikka mõtlesin, et kurat, kasvatan kinni selle ja unustan ära, aga samas panin selle ravimise alla suhteliselt palju raha ja mulle tegelikult meeldis see neet, nii et ma otsustasin ikkagi ära kannatada. Ega kõik ei peagi siin elus lihtne olema.
Nüüd, kui selle tegemisest on 2 aastat möödas, võin ma öelda, et oleme leidnud ühise keele. Ma saan isegi selle külje peal magada, kuigi mõnel hommikul võib ta olla tundlikum kui teisel. Ma olen ausalt mega rahul selle neediga ja olen kindel, et tasus kogu seda valu taluda. Ma pean ka tunnistama, et pole siiani julgenud seda neeti välja võtta ja vahetada. 😀 Ma lihtsalt ei suuda välja mõelda, kuidas ma seda tegema peaks ja .. hirm on. 😀 Aga samas ma ei tunne väga vajadust ka selle vahetamise järele, nii et .. ma ei tea .. tõenäoliselt kogun veel paar aastat julgust või siis olen möku ja jäängi selle sama neediga chillima. 😀
Mida ma veel tahan toonitada on see, et ära niisama näpi värskelt tehtud neeti, võimalusel ära lämmata seda mütsiga ning ära ärrita seda ülepea käivate kõrvaklappidega. Soovitan puhastada värskelt tehtud neeti eriti hoolikalt ja anda talle rahu. Ega ta ei paranegi üleöö, kuid ma olen kindel, et õigesti hooldades saab protsessi palju kiiremaks ja valutumaks muuta. Mina tõenäoliselt eksisin lihtsalt kõigi reeglite vastu, mida äsja tehtud needi puhul peaks järgima.
Kreeka | mai 2019 3
Nii, oleme vaikselt jõudmas mu Kreeka seiklustega lõpusirgele.
16. mai 2019
Ärkasin üsna vara, et asjad kokku pakkida. Jep, loomulikult hakkasin ma seda alles hommikul tegema, kas see kedagi üldse enam üllatab? 😀 Seejärel viskasin oma koti fuajeesse ja läksin hommikust sööma. Kõik olid kas väsinud või nukrate nägudega, sest varsti oli aeg liikuma hakata ning ka enamik osalejatega hüvasti jätta. 9.30 väljuski buss Leptokaryast ja viis meid tagasi Thessaloniki lennujaama. Kuna enamikel läks lennuk juba üsna pea, algas seal hüvastijätmise esimene etapp. Väga kurb oli armsaks saanud inimestega hüvasti jätta, sisimas teades, et paljudega neist ma tõenäoliselt enam ei kohtu. Lõpuks tuli meil bussile hüpata ja Thessalonikisse sõita. Kreekasse jäid veel mõneks ajaks türklaste punt, horvaatlastest mõned, enamik eestlasi ja enamik kreeklasi tulid ka Thessalonikisse.
Ma nüüd seda päeva meenutades mõtlen, et see tundub maru pika päevana, et kõik see oleks 24h sisse ära mahtunud, aga tegelikult oli lihtsalt väga sündmusterohke. Igatahes, mina, türklased ja horvaatlased läksime oma kodinatega mu uue kreeklasest sõbra sõbra poole. Jah, need kaks “sõpra” peavad järjest olema. 😀 Nagu, mu kreeklasest sõbral oli sõber, kelle juurde me kõik siis maandusime. Ta oli kergelt öeldes üllatunud, sest polnud teadlik, et noortevahetus tema korterisse üle kolib. Okei, tegelikult teised tahtsid lihtsalt oma kotid sinna mõneks tunniks hoiule jätta, et ei peaks neid mööda linna kaasas tassima. Käisime söömas, istusime kuskil väliterrassil koos Thessalonikisse jäänud osalejatega mõnda aega, aga siis tuligi juba horvaatlaste kord lennujaama suunduda. Seejärel jätsime hüvasti kahe Eesti tüdrukuga. Kuigi ka see oli kurb hetk, siis oli ikkagi lootus ja tõenäosus nendega edaspidigi kokku saada.
Türklaste ja kreeklastega chillisime veel linna peal. Üks hetk otsustasime Kataga, ühe armsa Eesti tüdrukuga, vegan toidukohta otsima asuda, sest tema oli päris vegan ja mina taimetoitlane ja me lihtsalt tahtsime kohalikke vegan kohti avastada. Leidsime Roots’i-päris mõnusa atmosfääriga koha ning toit oli ka hea. Me pidime sealt suhteliselt äkitselt minema kiirustama, sest sain teada, et türklased peavad varsti lennujaama minema ning me tahtsime nendega ka enne hüvasti jätta. Ma olin mega kindel, et me jääme hiljaks, aga õnneks jõudsime täpselt õigeks ajaks, huh.
Ja nüüd päeva tipphetk. 😀 Kuna me olime Kataga eelmine õhtul diili teinud, et kui Thessalonikisse jõuame, siis teeme endale kõrva uued needid. Ausalt, mul oli see vahepeal meelest läinud, aga kui hommikupoole linnas ringi kõndisin, siis oli mul imelik tunne, nagu ma oleksin midagi tähtsat ära unustanud. Well, duh, ma olin ära unustanud, et lubasin oma kõrva uue augu teha lasta. 😀 Igatahes, diil oli diil ja nii me Kataga sättisimegi ennast ühte väga decent välimusega stuudiosse. Meid võeti ka suhteliselt kohe vastu ning tegelikult polnud see kogemus üldse väga hull. Nojah, see kord ma ei lasknud industriaali ka teha, vaid ühe augu kõrvalesta. Lisan veel, et kuigi see koht asus südalinnas, siis oli hind ikkagi odavam kui Eestis ja töö tundus väga steriilne. Jäime väga rahule. Pärast käisime küll punaste kõrvadega ringi, aga noh, ilu nõuab ohvreid.
Õhtul läksime alles jäänud rahvaga ühte käsitööõllebaari, mis oli täiega hea valik. Ma tõmbasin endale ligi ühe CR/AK New Zealand gluteenivaba IPA ja see oli mega hea. Kui tavaliselt on IPAd üpris mõrkjad, siis see oli küll IPA kohta päris mahe ja puuviljane. Kohe pärast needi tegemist vist tegelikult ei soovitata/tohiks neid gaasilisi, lahjasid alkohoolseid jooke juua, nii et ärge siinkohal minust eeskuju võtke. Lihtsalt, pööritage silmi vms. Etteruttavalt võin öelda, et see paranes mul ilusti ära. 😀
17. mai 2019
Sõin hommikust ühes maailma parimas falafelikohas. Ehk siis taaskord täiesti vegan koht ja no nämm, kui mõnusalt krõbedad ja maitsekad need falafelid olid. Kata ja Andrea (itaallane) liitusid ka meiega ja otsustasime White Tower’iga lähemalt tutvuma minna. Ostsime piletid, aga me väga ei viitsinud seda muuseumi osa seal torni sees kuulata/vaadata. Ma ise kahjuks pole väga muuseumi inimene + seal oli päris jahe ning tahtsin üles torni katusele vaadet ja päikest nautima minna.
Peale lõunat jalutasime lihtsalt sõbraga linna peal ringi ning rääkisime juttu. Õhtupoole saime teistega kokku ja läksime õllefestivalile. Seal liitus meiega ka mu sõber eelmisest projektist. Kuigi ma olin teda aprilli lõpus juba Eestis näinud, sest ta käis seal noortevahetusel, siis oli teda loomulikult ülitore uuesti näha. Seal õllefestivalil oli iseenesest päris ebameeldiv olla, sest rahvast oli palju ja enamik inimesi meie ümber suitsetasid, seega mul hakkas kergelt halb, sest ma mingi hetk enam värsket õhku ei tundnudki.
Varsti oli aeg Kata, eestlasest sõbra ja ühe kreeka neiuga hüvasti jätta. Taaskord kurb moment, aga ma olin kindel, et kalliks saanud eestlasi näen ma kindlasti veel.
18. mai 2019
Hommikul läksin kreeklastest sõpradega välja. Kõigepealt sebisime midagi hommikusöögiks ning seejärel läksime sadamasse chillima. Seal oli ilus vaade ja niisama mõnus. Varsti liitus veel mu sõprade sõber ning Andrea (itaallane projektist) meiega ning siis rääkisime veidi lihtsalt juttu ja mängisime ka mingeid mänge, mida nt projektis tegime. Üks hetk läksid meil jälle kõhud tühjaks ja siis läksime uuesti toidujahile. See oli mu viimane päev Thessalonikis, sest õhtul pidin juba lennujaama minema. Kusjuures mina ja Andrea olime vist viimased välismaalastest projektis osalejad, kes lahkusid. Andrea jäi minust vist isegi päev kauemaks. Igatahes, läksin ma veel suveniire otsima, sest jah, nagu alati, jätan ma kõik viimasele minutile.. Õnneks möödus see käik päris edukalt ja kiirelt.
Lõpuks oli aeg asjad kokku visata ja lennujaama poole suunduda. Või noh, kõige pealt bussipeatuse poole. Jätsin sõpradega hüvasti, üritasin mitte väga hullult töinama hakata ja astusin bussi peale.
Lennujaamas sujus kõik hästi. Vist? Ma väga täpselt ei mäleta. Igatahes, kuna mu vahemaandumine oli Londonis, siis pidin ka läbi passikontrolli minema. Seal värava juures istudes ja oodates pardale laskmist, hakkasin ühtäkki mõtlema, et miks mu ümber igas variandis briti aktsenti kuulda on. Okei, siis ma isegi ei saanud aru, et seal oleks olnud mitu erinevat aktsenti. Pfh, amatöör, eks. Igatahes, ma saan aru, mida te praegu mõtlete ja miks te peast kinni hoiate, samal ajal küsida soovides, et: “Viola, oled sa kaalunud, et tõenäoliselt tuleneb see asjaolust, et lennuk läheb Londonisse?” Jah, sama. Ma ise ka vahepeal imestan, kui kohuke ma olla suudan. 😀
Londoni Stanstedi lennujaam oli max veider. Ma sinna jõudsin veidi peale südaööd, ja siis ei toimunud seda tavalist lendude transferi e kui sul mõne tunni pärast uus lend läheb ja sa ei viitsi lennujaamast ära käia, vaid plaanid seal selle aja ära oodata, siis sa saad otse edasi sinna väljuvate lendude alasse minna vms. Aga Stansted vist on öösel mingi aeg kinni? Ma ei tea? Igatahes, pidin ma kõik need passikontrollid jms huinjaad läbi tegema, lihtsalt selleks, et kuhugi mega tühja saali, saabuvate lendude värava juurde ennast põrandale istuma sättida. Kuhugi mujale lihtsalt ei lastud. Turvakontroll oli kinni. Ausalt, kõige nukramalt veedetud lennujaama hetked. Ok, valetan, tookord oli mitu korda hullem, kui lennukist maha jäin, aga see selleks. Igatahes, eks ma siis leidsin mingi vaba nurga ja kössitasin põrandale istuma. Õnneks oli mul piisavalt aega ja seal kandsin oma märkmikusse reisil toimunut, nii et tänu sellele on mul üldse praegu veel meeles millestki kirjutada. 😀 Stanstedi lennujaamas otsustasin ma lugeda ka seda kaarti, kuhu projektis osalejad mulle kirjutasid. Korralik pisarakiskuja, aga samas tegi südame nii soojaks.
Lõpuks, ca 4 ajal vist, sain läbi turvakontrolli minna. Ma arvasin, et see Stanstedi lennujaam on sama suur kui Tallinna lennujaam, et noh, kui nad selle turvakontrolli v mille iganes mingiks ajaks kinni panid, aga ei. Et oma väravani jõuda, pidin ma rongi peale minema, mis sõitis ikka korraliku kiirusega ja see sõit kestis ca 5 minutit. Nagu what the hell? Lõbus fakt: ma oleks peaaegu lennukist maha jäänud, sest jäin seal üldises ootesaalis uimama ja ma ei tajunud ära, et oma värava juurde pean rongiga minema. Ma avastasin selle üsna viimasel minutil, kappasin esimesel võimalusel selle lennujaama sisese rongi peale (õnneks need käisid päris tihti) ja jõudsin oma värava juurde reaalselt viimase kutse ajal. Huh. Okei, see oli lõbus fakt lihtsalt selle tõttu, et ma lennukist sel korral maha ei jäänud, hõhõ. Vastasel korral oleks see pigem olnud kurb fakt. 😀 See naeru emoji siin on veidi kohatu jah.
Jõudsin ilusti Tallinna lennujaama. Passikontrollis oleks peaaegu magama vajunud. Hea uudis oli, et Eestis polnudki lund maas, hõhõ. Aa muidu, lennuk Londonist läks 6 ajal hommikul ja Tallinna jõudsin peale 10. Mitte, et see oleks üle 4h lennanud, aga lihtsalt ajavahe tuli mängu.
Pärast trammi ja bussiga trippimist, jõudsin lõpuks koju. Viskasin esimese asjana riided pesumasinasse ning seejärel kerisin mõneks tunniks ära magama. Ma lennukites väga head und seekord ei saanud, seega, et end inimeseks muuta, oli vaja mõneks tunniks padjale kaissu ronida. Ja omg, kuidas ma oma patja igatsesin! 😀
Selline see reis siis oligi. Täis armsaid inimesi, imelisi mälestusi, huvitavaid uusi teadmisi ning hingetuks võtvaid vaateid.
Olge tublid
Kreeka | mai 2019 2
Tere tulemast tagasi. Täna me jätkame Kreeka radadel, nagu pealkirjast järeldada võiks, eks. 😀 Kui ma neid pilte eelmise postituse jaoks töötlesin, siis ma lihtsalt nostalgitsesin ilusatest aegades.
11. mai 2019
Hommik algas sellega, et meid jaotati gruppideks ning me pidime hakkama planeerima oma Ideaalset Linna. Ehk see linn pidi olema keskkonna sõbralik ja eeskujuks teistele linnadele. Ma ausalt pean piinlikusega tunnistama, et ma ei mäleta, milline meie tiimi arust see ideaalne linn välja nägi. Midagi nagu meenub, et hästi roheline ehk palju haljastust ning rattad olid teemas (inspireeritud Amsterdamist), aga rohkem detaile ei oska kahjuks anda. Häbi. Aga paljud teised pakkusid lõbusaid ja innovatiivseid ideid.
Järgmises sessioonis pidime pakkuma välja ideid, mis tegevusi ise open space sessioonide ajal korraldada. Ehk nad olid jätnud programmi sellised vabad sessioonid, mille lasid osalejatel ise ära sisustada ja minu arvates oli see super tore idee. Tuli palju toredaid mõtteid, aga sõelale jäid jooga, meditatsioon, tervislik toitumine, rannakoristamine. Mina pakkusin ka nt rannakoristuse välja, sest rand oli küll ilus, kuid kahjuks oli seal ka parajalt prügi .
Õhtuses sessioonis tehti satir’s mandala ja sellest on pilt all pool. Igatahes pidime me välja mõtlema, mis meid kontektuaalselt (see, mis meid ümbritseb; kus me elame), spirituaalselt (miski, mis toidab hinge), toitumiselt (toit, mis mõjub meie kehale hästi), sensuaalselt (miski, mis stimuleerib meie 5 meelt), interaktiooniliselt (sotsialiseerumine), emotsionaalselt (miski, mis pakub häid, positiivseid emotsioone), intellektuaalselt (miski, mis stimuleerib mõtlemist/aju), füüsiliselt (miski, mida sa teed oma keha jaoks; mis esitab kehale väljakutse) rahuolevaks ja rõõmsaks teeb ning pärast taaskord väikestes gruppides arutama. See oli väga tore ülesanne, pani rohkem enda sisse vaatama. Samas mul juhtus selle ülesande ajal kerge äpardus, sest otsustasin oma tuppa korraks minna, et märkmikusse mõtted kirja panna. Kui toast väljusin ja ukse juba kinni tõmbasin, avastasin, et olin jätnud võtme tuppa. Nagu, see uks käis lahti võtmega, aga kinni läks lihtsalt .. kinni tõmmates? Kinni pannes? Võtmeta? Igatahes, saate aru, mis ma mõtlen, ma loodan. 😀 Ja siis ma olin nagu, et kellad värk, sest see oli meie ainus võti. 😀 Ma siis lonkisin häbelikult alla ühe korraldaja juurde ja rääkisin talle oma loo ära. Ta vastas, et ära muretse, küll me selle lahti saame. Kõigepealt küsis ta koristajalt mingi võtmekimbu ja siis üritasime ise seda õiget võtit üles leida, kuid ebaõnnestusime. Vahepeal mõtlesime juba, et äkki kõrvaltoa rõdu kaudu mu rõdule ronida ja sealt sisse saada, aga rõduuks oli kahjuks kinni. Lõpuks tuli see armas koristaja ise ka meie juurde mingi teise võtmekimbuga ja peale mõningast pusimist õnnestus meil see uks ikka lahti saada ning ma sain oma võtme tagasi, jee. Ei jäänudki kodutuks.
Õhtul oli grupijuhtide koosolek ja kultuuriõhtu, kus lisaks meile tutvustasid oma riike ka türklased, kreeklased ja hispaanlased.
12. mai 2019
Vaba päev. Kuigi lubati halba ilma, siis tegelikult oli asi sellest kaugel. Nagu eelnevas postituses mainitud, otsustasin minna Volosesse sõbrale külla. Ärkasin kuskil kuue ajal, tegin kerge meigi ja veidi peale 7 ajasin end fuajeesse. Pidime koos eestlasest sõbraga sinna minema, aga kes näole ei andnud, oli loomulikult mu sõber. 😀 Ma helistasin talle miljon korda, saatsin sõnumeid, koputasin isegi toa uksele, e niente. Kuna aeg jooksis ja ma ei saanud seal lõpmatuseni oodata, siis pidin ikkagi raske südamega rongijaama jalutama hakkama (2km ringis) ja rong läks 7.45. Mina jõudsin ilusti jaama, sain pileti ostetud ja küsisin inimestelt, kus pool ma seisma pean, et õigele rongile saada. Igatahes, mul kõik sujus.. Kuni jõudsin Larisasse ja seal tekkis kerge segadus õige rongi leidmisega, aga sain ka seal lõpuks tänu heade inimeste abiga hakkama. Kusjuures just paar minutit enne Volosesse jõudmist ärkas ka eestlasest sõber ja avastas, et oli sisse maganud. Me siis arutasime, et äkki ta veel jõuab kuidagi ühineda. Plaan jäi selliseks, et ta läheb koos projektis osalejatega Larissasse ja siis sealt sebib ennast rongi peale, et siia tulla. Jõudsin ise ilusti Volosesse ja ootasin, et sõber vastu tuleks. Teda oli samuti ülitore üle pika aja näha. Jalutasime linnas, mööda mere äärt ja rääkisime juttu. Ilm oli super mõnus ja vaade imeline. Mingi hetk pidi ta mõneks ajaks minema emadepäeva puhul korraldatud paraadile ja pärast mängis veidi aega lastega, sest ta tegutseb kuskil vabatahtlikuna. Ma samal ajal käisin hommikust söömas, chillisin mere ääres, jalutasin linnas ringi ja lihtsalt nautisin vaba päeva.
Mingi hetk tuli eestlasest sõbralt ka teade, et ta meeeeega napilt jõudis Larissas rongi peale ja on Volosesse teel. Jee. Lõpuks saime kõik kolm uuesti kokku, jalutasime linna peal ja mõneks ajaks maandusime ka rannas olevasse baari, et väike jook teha. Hästi tore päev oli. Õhtul 19.25 läks meil rong tagasi Leptokarya. Või noh, kõigepealt Larissasse ja seal oli 1h peatust, nii et käisime seal ka veidi ringi, lihtsalt selleks, et poes käia. Nii et Larissa kohta ma midagi väga öelda ei oska. Larissa ei asu lihtsalt mere ääres, seega minu silmis juba suur miinus, eriti kui võrrelda Volosega. Koju jõudsime mingi 22 ajal ja siis veel veidi chillisin teistega ringi ja muljetasime päevast. Muide, rongide väljumist vaatas kreeklasest sõber mul siit lehelt, just in case.
13. mai 2019
Hommik algas sellega, et tegime testi, mis näitas meie ökoloogilise jalajälje suurust. Ausalt öeldes, see, mis ta mulle tulemuseks andis, oli päris karm. Umbes midagi sellist, et kui kõik inimesed elaksid nagu mina, siis oleks meil vaja 4,5 planeeti Maa vms. Ups. Tehke ise testi ja vaadake, mis tulemuseks saate. Järgmises sessioonis jaotati meid gruppidesse, kus pidime nt transpordi, söögi jms osas leidma lahendusi, kuidas olukorda keskkonna sõbralikumaks muuta. Peale lõunat toimusid open space tegevused ehk need, mida me ise korraldasime. Meie korraldatud rannakoristamine läks päris hästi, lihtsalt oleks tahtnud rohkem aega, sest tegelikult oli seal tohutult palju prügi ning meie jõudsime ainult murdosa jagu ära koristada. Kõige rohkem leidsime liiva seest niiskeid salvrätikuid, kõrsi ja kondoome. Pärast rannakoristust otsustasin minna jooga+meditatsiooni sessiooni ja see oli minu esmane kogemus sellel alal. Jooga oli mõnus – sai oma keha veidi venitada, aga meditatsioon oli lausa uskumatult põnev kogemus. See oli siis juhendatud meditatsioon ja me lebasime kõik oma teki peal pikali maas, silmad kinni. Mingi hetk hakkas päris külm, aga samas ma võitlesin selle vastu, et ei peaks üles tulema ja pusa selga panema. Mingi hetk ma vist lasin end tõesti mega lõdvaks ja vabaks, sest ma ei mäletaks, et mul oleks mingeid mõtteid peas olnud, samas ma olen täiesti kindel, et ma ei jäänud ka magama, sest kui see lindistus uuesti mängima hakkas, siis mu aju sai kohe aru, et miski on valesti, et ma kuulen seda uuesti. Tuli välja, et üks n-ö instruktoritest oli magama jäänud. 😀 Juhtub. Pärast oli selline tunne, et tahaks veidi veel vaikuses istuda ja sellest toibuda, sest kohe peale meditatsiooni tuli söömine ja inimesed olid päris jutukad, nii et sellest zen olekust pidi päris ruttu välja tulema. Õhtul oli juhtide koosolek ja pärast läksime päris suure pundiga “linna” baari, mängisime seal mänge ja veetsime niisama lõbusalt aega.
14. mai 2019
Hommik algas sellega, et läksime n-ö tagasi aastasse 1969 ning pidime uurima, mis on vahepeal 50. aasta jooksul muutunud seoses keskkonna teemadega. Enne lõunat oli taaskord mega omapärane sessioon – nimelt silmside challenge ehk osalejad pandi vastamisi istuma ning ühele öeldi mingit emotsiooni väljendav sõna ning ta pidi seda silmadega suutma teisele edasi anda. Ilma mingite muude grimmasside või sõnadeta. See oli tõesti väga lahe ja kuidagi tekitas veelgi lähedasema sideme osalejate vahel. Õhtune tegevus jäi vihma tõttu ära, seega oli põhimõtteliselt vaba õhtu. Näidati küll mingit filmi, aga see polnud otseselt kohustuslik. Õhtul vaadati ühiselt eurovisiooni ja mängiti taaskord igasuguseid erinevaid mänge.
15. mai 2019
Viimane projektipäev. Esimene tegevus toimus rannas – meditatsioonitaoline harjutus. Anti ka natuke aega selleks, et me leiaksime üles inimese, kellega projekti jooksul väga ei suhelnud, et nüüd, viimasel hetkel, natuke tutvust teha. Minu arust oli see ka väga hea mõte. Järgmises sessioonis räägiti meile Youthpass’ist ehk see on põhimõtteliselt tunnistus, mis tõestab, et oled projekti läbinud. Lõunapausil läksid enamik osalejaid randa ujuma. Ilm oli mega ja vesi oli soe. Okei, alguses oli päris jahe, aga sellega harjus ruttu ära. Igatahes, mega mõnus oli. Pärast lõunapausi vaatasime videot projektist, mis korraldajad kokku olid pannud ja nii mõnelgi tuli seda vaadates pisar silma. Viimases sessioonis toimus salasõprade (meil oli projekti jooksul loosi kaudu valitud sõber, kellele pidime kingitusi või muid armsaid žeste tegema, aga nii, et ta ei saaks teada/aru, kes see inimene on) avaldamine ja Youthpass’ide kätte jagamine. Lisaks oli selles projektis ka esmakordselt selline asi, et korraldajad tegid igale osalejale sellise pisikese vihiku/kaardi vms, kuhu said teised osalejad oma häid mõtteid/soove/jms kirja panna. Seeee oli lihtsalt niii armas ja ma olen natuke kurb, et varasemates projektides sellist asja toimunud pole. Mina otsustasin oma vihikut alles siis lugeda, kui vahemaandun kuskil lennujaamas ja tunnen ennast üksikuna.
Õhtusöök oli uhkem kui tavaliselt ning pärast läks asi peoks. Mega tore õhtu oli, nalja sai, pisaraid sai valatud, kallisid sai tehtud. Aga aeg ei olnud veel hüvasti jätta. Raskem osa ehk hommik oli veel ees.
Aga sellest järgmine kord.
Kreeka | mai 2019 1
Ma konkreetselt olen aeglasem kui tigu, kui asi puudutab siia oma reisidest kirjutamist. Ja ma häbenen nurgas sellepärast. Okei, tegelt mitte, sest siis läheks veel rohkem aega raisku ja seda me ei taha, eksju.
Igatahes, täna mul on plaan kirjutada Kreekast ja seal toimunud noortevahetusest, mis leidis aset ca aasta tagasi. Jep, told you I’m slow af. Aga kuna Kreeka oli nii imeline ja mälestus seal käigust soojendab endiselt mu südant, siis ma tahan seda kõike ka siia kirja panna. Eriti praegusel ajal on tore vähemalt mälestustes tagasi Kreekasse reisida ja meenutada seda rõõmu ning vabadust. Ma pikemalt niisama ei mulise siin, nii et lähme asja kallale.
Noortevahetusest: toimus Kreekas, Leptokaryas. Teemaks oli “Ecofriends” e siis keskonnateemaline projekt, mille korraldajateks Youthfully Yours. Riikideks, mis osalesid olid Kreeka, Horvaatia, Türgi, Portugal, Hispaania, Itaalia ja Eesti ja igast riigist 6 osalejat ning sealhulgas üks neist grupijuht. Eesti tiimi grupijuht olin mina. Projekt ise kestis 7.-16. mai 2019, aga ma veetsin Kreekas paar lisapäeva. Projekti päevaplaan: Kl 9-11 esimene sessioon, enne seda hommikusöök. Kl 11.00-11.30 kohvipaus. Kl 11.30-13.30 teine sessioon. Kl 13.30-15.30 lõunapaus. Kl 15.30-17.00 kolmas sessioon. Kl 17.00-17.30 kohvipaus. 17.30-19.00 neljas e päeva viimane sessioon. Kl 19.30 õhtusöök. Tavaliselt peale õhtusööki oli grupijuhtide kohtumine, kus me siis arutasime projekti asju. Ja mõni õhtu ca kl 21.00 oli mingi üritus (kultuuriõhtu vms), aga üldiselt olid õhtud vabad.
6. mai 2019
Ärkasin ca 7 ajal ja hakkasin pakkima. Ma olen reaalselt see vend, kes jätab pakkimise alati viimasele minutile ja mul pole isegi piinlik sellepärast, sest siiani olen ma oma asjadega ilusti hakkama saanud. Peamine põhjus, miks pakkimine mul tavaliselt viimasele minutile jääb on selles, et ma tavaliselt päev enne avastan, et mõned vajalikud asjad on vaja pessu visata ja .. nii ta läks ka sel korral. Ma panin eelmisel õhtul pesu pesema, läksin töö juurde (nüüd juba endise töö) kokteilikoolitusele, millele järgnes lihtsalt tore chill töökaaslastega ja sealt ma läksin koju 2 ajal öösel, panin pesu kuivama ja läksin magama. Tuleb tunnistada, et mõned asjad olid hommikul endiselt veel niisked, aga noh, elas üle. Kella üheksa ajaks olin omadega nii kaugele jõudnud, et tellisin takso, et lennujaama minna. Ma korraks kartsin, et jään hiljaks, sest liiklus oli päris tihe ja 10 ajal oleks teoreetiliselt pidanud juba lennuk minema. Aga kuna ma olin ainult käsipagasiga ja Tallinna lennujaama turvakontroll on alati kõige mõnusam turvakontroll maailmas, oma minimaalse või lausa olematu järjekorraga, siis ma väga ei põdenud ja kõik läkski sujuvalt.
Lennujaamas sain kokku oma tiimikaaslasega ning ühtlasi oli ta mu sõber eelmisest, Itaalias toimunud noortevahetusest. Chillisime veidi aega lihtsalt ooteruumis, kuni meid lõpuks lennukile lasti. Nii, siinkohal mainin ära ka, et mu piletid maksid veits üle 200€ ja Kreekasse läksin kolme lennukiga. Jep, ma tean, max tüütu trippimine. Esimene lend läks Tallinnast Riiga. Kestvus oli umbes selline, et viieks minutiks jõudsin silmad sulgeda ja juba olime kohal. Riias tiksusime ca 2 h, enne kui uus lend läks. Kuna ma hommikul kodus ei viitsinud meikimise peale aega raisata, siis oli nüüd ideaalne aeg, et endale niiöelda nägu pähe maalida. Lõpuks saime lennukile, mis viis meid Göteborgi, Rootsi. Seal pidime tiksuma 5 h ringis. Mõlemad istusime peamiselt oma läpakates, aga mingi hetk mõtlesin, et sirutan veits jalgu ja vaatasin poodides ringi ja kui tagasi sõbra juurde jõudsin, siis tuli välja, et ta Facebook’i kontoga on midagi juhtunud. Ma ei mäletagi enam täpselt, mis sellega siis oli, aga ta igatahes ei saanud oma kontosse sisse ja me mässasime sellega seal päris tükk aega, kuni pidime lennukile minema. See oli meie viimane lend õnneks ning maandusime Thessalonikisse, Kreekas.
Meile tuli lennujaama vastu Dimitris – kreeklasest sõber eelmisest noortevahetusest ja see oli uskumatult armas temast + ta pakkus meile ka öömaja. Ma räägin, et noortevahetused on nii väärtuslikud kogemused, sest sa leiad sealt reaalselt sõpru kogu eluks. Läksime kesklinna ja seal liitus meiega samuti üks sõbranna eelmisest noortevahetusest. Maandusime kuhugi välisterrassile, tegime kerged joogid ja viisime üksteist vahepeal toimunuga kurssi. Ülimalt tore oli neid jälle näha ja et meile natuke oma traditsioonilisi jooke tutvustada, tellisid nad mingid väga huvitavad shotid, mille nime mul meeles pole. Okei, ma guugeldasin ja see oli Rakomelo ning ta on rohkem Kreeta teema.
Veidi aega chillisime veel linnas ringi, aga kuna me olime päris väsinud sellest päevast, siis otsustasime kõik niiöelda “koju” ära minna. Või noh, meie läksime Dimitrise poole ja sättisime magama. A, sõber sai mingi hetk oma Facebooki probleemi ka lahendatud, nii et läks hästi.
7. mai 2019
Ärkasime veidi enne 11, et linna minna ja Angelikiga ehk selle kreeklasest sõbrannaga kokku saada. Dimitris viskas meid linna ära ja jättis hüvasti, sest tal tulid muud toimetused vahele ja oli tõenäousus, et me selle reisi jooksul temaga enam ei kohtu. Angelikiga läksime üles mäe otsa lossi vaatama. Üles mäkke läksime bussiga, pärast alla tulime jala. Igatahes avanes sealt imeline vaade, lihtsalt ilm oli üpris jahe ja tuuline. Mõnda aega me chillisime seal, kuid siis pidime end tagasi linna ajama, sest kella 17 ajal pidime olema lennujaamas, et ülejäänud osalejatega kohtuda ja sealt bussiga ühiselt Leptokarya’sse sõita.
Sõit tundus päris pikk ja kui me kohale jõudsime, siis see koht tundus täiesti x-kohas, mingis maha jäetud hotellis, millele oli meie tuleku puhul hing sisse puhutud. Okei, tegelikult nägi hotell ise päris ladna välja ja ma pidin tuba jagama ainult ühe inimesega, aga natuke nõme oli, et iga toa peale oli ainult 1 võti, nii et see tegi elu veidi keerulisemaks. Muidu mul toakaaslasega väga vedas – ta oli Portugali tiimi grupijuht, töötas õpetajana ning oli iseloomult väga meeldiv. Meil ainult ühes asjas ei kattunud eelistused ja see oli kardin – tema tõmbas seda kogu aeg ette, kui toas oli, ja kui mina tuppa läksin, siis tõmbasin selle esimese asjana eest alati. 😀 Ööseks ma olin nõus selle ette jätma, aga kuna mu voodi oli rohkem akna all, siis jätsin ühe pisikese prao endale, kust valgus sisse langeks, et ma ärgates teaks, kas on juba hommik v mis toimub. Jah, ma tõesti ei hoia kardinaid mitte kunagi aknal ees. 😀
Õhtul oli kerge tutvustus projekti kohta, õhtusöök ja siis ma tahtsin minna sinna alevisse (defo polnud linn), et vaadata, kas seal pood või midagi on, sest ma “unustasin” (tahtlik unustamine, sest mõtlesin koha pealt osta) hambapasta koju ja kui ma eelmine õhtul laenasin seda sõprade käest, siis nüüd tahtsin juba oma isiklikku omada. Mu algne plaan polnud tervet oma Eesti gruppi sinna kaasa vedada, aga nad ise ühinesid ja kui kohale jõudsime, avastasime, et kõik poed olid kinni. See oli vähemalt 2km kõndi sinna ja pärast tagasi. See koht nägi üldse päris kummituslik välja, sest ma varasemate noortevahetuste tõttu olen harjunud, et see tavaliselt asub linnas (väljaarvatud Rumeenia noortevahetus), aga samas võrreldes Rumeeniaga, see ikkagi asus veidi rohkem tsivilisatsioonis.
Igatahes löntisime tagasi hotelli. Enamik meist läksid magama, aga ma jäin veel üles, et mõne osalejaga tutvust teha. Sattusimegi vist jälle punti, kus olid peamiselt kreeklased ja rääkisime nendega natuke aega juttu. Seejärel aga avastasin, et kell üsna palju ja kuna mul oli plaan hommikul jooksmas käia, siis otsustasin magama minna.
8. mai 2019
Ma isegi ei mäleta täpselt, mis kell ma ennast üles ajasin, aga kuna esimene sessioon pidi algama kell 9 ja ma tahtsin vähemalt 5km joosta, poes käia, pesus käia ja süüa, siis tõenäoliselt ajasin end kella 7 ajal üles. Üritasin võimalikult vaikselt endale jooksuriided selga ajada, et mitte toakaaslast äratada ning hiilisin välja. Ilm oli mõnus, päikeseline ja soe. Terve jooksu aja avanes mulle vaade Olümpose mäestikust, mis ei olnud Leptokaryast väga kaugel.
Terve päeva tegevused olid tutvustavad ja pidid niiöelda jääd lõhkuma (inglise k ice-breakers). Kõige traditsioonilisem mäng oli nimemäng e see, kes alustas ütles oma nime ja tegi oma tantsuliigutuse ja kõik järgnevad pidid eelneva ütlema + liigutuse tegema ning seejärel ka omalt poolt juurde lisama. Ma õnneks pole kunagi selles mängus see viimane olnud, sest no siis on ikka metsikult head mälu vaja, et kõikide nimed ja liigutused meelde jätta. Järgnevates sessioonides panime kirja näiteks oma ootused, hirmud jne ja õhtul pidime tegema esitlused gruppides võtmepädevuste kohta. Lõunapausil käisime ka mereääres jalutamas.
Õhtul läksime poodi ja öösel, kui väljas pime oli ehk ca 21 ajal (seal vist läks varem pimedaks) läksime mere äärde ning vaatasime tähti, kuulasime lainete loksumist ning lihtsalt tutvusime teiste osalejatega. Minul hakkas aga üsna ruttu külm ning kuna ma ei tahtnud seal külmetada, otsustasin tagasi hotelli minna. Õnneks oli seal ka inimesi, kes samuti ei tahtnud tähti vaadates külmetada ning ma liitusin nendega, et mänge mängida ja juttu ajada.
9. mai 2019
Hommik algas spider-web teambuilding ülesandega. Ehk selle eesmärk oli osalejaid ühise tiimina tegutsema panna ning nägi välja sellisena, et meie ees oli nöörist n-ö ämblikuvõrk ning me pidime kõik oma tiimiliikmed sealt üle/läbi aitama nii, et me seda nööri ei puudutaks. Pärast ma-ei-mäleta- mitmendat katset see meie tiimil vist ka õnnestus? Igatahes oli väga kihvt ülesanne. Ülejäänud päev möödus ka pigem team-building ülesandeid tehes ning Eesti grupi ehk meie kord oli päeva ergutajad (inglise k energizers) korraldada e ülesanded, mis oleksid aktiivsed ja mis paneksid inimesed liikuma ja muudaksid nad rohkem erksamaks. Pärast lõunapausi jaotati meid 4 rühma ja toimus väljas kerge aaretejaht. See oli vahva. Õhtuks oli planeeritud karaoke, aga seda ei toimunud siiski. Et aga õhtu siiski huvitavaks muuta, otsustasime ühe uue sõbraga beer-bongi mängida.
10. mai 2019
Hommik hakkas ökofoobia testi tegemisega, aga kuna internet jamas, siis see venis ootamatult pikaks ja ei kulgenud väga sujuvalt. Saime ka teada, et pühapäev on vaba päev ja kuna tolleks päevaks lubas halba ilma, siis jäeti Olümposele mineku plaan korraldajate poolt ära ning see põhimõtteliselt asendati minekuga Larissasse. Mina aga ei plaaninud ka Larissasse minna, vaid küsisin korraldajatelt, kas võiksin koos teise sõbraga Eesti tiimist hoopis Volosesse kreeklasest sõbrale külla minna – sain loa, aga sellest kõigest hiljem.
Tol päeval tegi iga riik ka esitluse oma riigis leiduvate keskkonna probleemide kohta ning hiljem pidi neile võimalikke lahendusi välja mõtlema. Õhtul toimus ka esimene kultuuriõhtu ning riikideks, mida meile osalejate poolt tutvustati, olid Horvaatia, Itaalia ja Portugal.
Sellega tänaseks lõpetan. Ma ei hakanud kõike seda seiklust ühte postitusse ära pressima, nii et kaks osa tuleb veel.
Olge tublid ❤
Halb aeg ja ärevus
Ma pole siia tükk aega kirjutanud. Ilmselt pooled mu mustandikaustas olevad postitused hakkavad selle lööklausega, aga seekord ma jõuan mustandist kaugemale. Ma loodan.
Mis siis kõik halvasti on? Nii, alustame algusest. Või pigem keskelt. Või noh, kust iganes. Ma hoiatan, et sellest tuleb tõenäoliselt väga vinguv postitus ja edasi lugemine omal vastutusel.
Kõige pealt kõige tähtsam. Tervis on pekis. Juba mitu kuud tagasi märkasin ma, et mu immunsüsteem pole selline nagu võiks, sest kui ma varem sain endale aastas paar korda ohatise näkku (yes, I know, I’m blessed like that), siis viimasel ajal muutus see ohatise närakas eriti maniakaalseks e umbes tekkis paar korda kuus. Vähemalt.
Ja et sellest veel vähe, juhtus veebruari kuu lõpus midagi eriti kummalist ehk üks mu kaelal olev, kõrva all olem lümfisõlm tõmbus väga paiste ja valusaks. Lõpuks üsna väljakannatamatult valusaks. Iga samm tekitas valu ja mul oli päriselt tunne, nagu mu kaelal oleks mingi võõrkeha, kasvaja. Lõpuks läksin sellega kiirabisse (miks ma EMOsse läksin, mitte perearstile nagu üks normaalne inimloom? Sest ma va tölbajaan polnud siia veel endale perearsti sebinud ja Eestisse ei hakanud ka sellepärast lendama) ja ootasin 6h ja kui lõpuks jutule sain, siis üritas arst seda liigutada, mis oli niii kuradima valus, et ma hakkasin peaaegu nutma. Ok, paar pisarat tuli välja lihtsalt, ega ma nii nõrk ka ole. Aga kõige kõhedam oli asja juures, et see ei liikunud, kuigi teoreetiliselt oleks pidanud. Absoluutselt ei olnud jube ju, mkm. Lõpuks määrati mulle antibiootikumid, mis aitasid, aga mille vastu mul oli tõenäoliselt allergia, sest nad panid naha sügelema. Aga ausalt, ma pigem talun sügelust, kui valu, mida isegi valuvaigistitega alla ei saa. Igatahes, ABd (ABd = antibiootikumid) aitasid, lümfisõlm tõmbus tagasi, valu läks ära ja elu sai korda.
Või vähemalt ma niimoodi arvasin.
Ma arvatavasti sain ainult paar päeva tervisehuinjaa vaba aega nautida, kui juba järgmine hetk lendas siia kohale ka see koroonaviiruse paanika. Ja tõenäoliselt mitte ainult paanika, vaid viirus ise. Ma ütlen ausalt, et mind pole testitud ja ma täpselt ei tea, mis minuga toimub, aga see ajab mind vaikselt endast välja. Räägin lähemalt.
Praeguseks juba üle 2 nädala tagasi tekkis mul hingamisraskus. Lihtsalt selline tunne, et ei saa seda sügavat hingetõmmet. No teate küll nt siis, kui olete jooksnud ja peale seda tahate hingamist tagasi paika saada ja selleks ahmite paar korda niimoodi sügavamalt õhku endale sisse? Nagu minu jaoks on see olnud rohkem kui kaks nädalat igapäevane.. Et ma ei saa niisama lihtsalt seda sügavat hingetõmmet kätte ja hingan pinnapealselt. See on väsitav, ärevust ja masendust tekitav, kurnav. Kaks kuradima nädalat ja ma ei näe veel lõppu. Ma algul kartsin isegi öösel magama minna, et kuidas ma siis hakkama saan, aga magades tundub kõik okei olevat. Ma ei tea. Ma algul arvasin, et mul see ärevusest, aga noh, mu aju ikka mingi kaks nädalat paanikas ei tiksu + mul on kopsudes ka imelik tunne olnud terve selle aja. Aga köha pole väga olnud, ainult paar köhatust päevas võibolla. Ehk veel tuleb, kes teab.
Palavikku pole ka. Mitte, et ma väga seda mõõta saaksin, sest me kraadiklaas siin on veits lappes ja ebaadekvaatne, aga tunnet pole olnud, et oleks palavik. Ainult kahel päeval võibolla.
Ja kui ma arvasin, et hingamisraskused on piisavalt kehv juba, siis elu oli nagu – oh no, my friend, the fun is about to begin. Ehk siis, täna on neljapäeva *arvutab sõrmedel tagasi laupäeva* ja 6 päeva tagasi tekkis mul nohu, mis viis mult lõhna – ja maitsmismeeled. Loodetavasti ajutiseks, aga ausalt.. Lõhnatundmine on soliidne null, maitsel teen veits rohkem vahet, kuid siiski on suht tömp tunne. Aga see pole veel kõik – nagu tavaliselt ikka, siis nohuga kaasneb ka ninakinnisus ja kuna ma esimestel päevadel laristasin oma ninaspreid mõtlematult palju, siis nüüd on seda ehmatavalt vähe alles ning peamiselt hoian seda ööks, et saaks vähemalt siis rahu ja inimese moodi hingata. Ja päeval on siis nina päris korralikult kinni ehk mul on hingamisraskused ruudus. Kusjuures ma täna avastasin, et alumisel korrusel on okei hingata ja nina lahti, aga kui ma teisel korrusel olen, siis on lihtsalt peaaegu võimatu hingata. Kus peitub loogika?
Ma ei tea, mis mul viga on. Ise pigem kaldun arvama, et võib olla koroona, sest ma olen selle jamaga siin ikka päris pikalt juba võitlenud ja see ajab mind juba endast välja. Okei, see rong on läinud – ma ammu juba endast väljas. Jah, mul ei ole köha ja palavikku (vähemalt mitte veel), aga kõik need sümptomid on samuti piisavalt halvad ja kurnavad ning kui need on juba kaks nädalat vaevanud ja midagi paremaks pole läinud, vaid tuleb uusi hädasid juurde, siis ma ei tea. Siis ma ei taha teada, milline veel see koroona oleks ja kuidas mu organismi hävitaks. Ma kardan. Ma kardan, et see ei lähegi paremaks, vaid vaikselt hävitab mu tervist. Ma ei tea, kaua ma niimoodi vastu pean. Kaua mu kopsud vastu peavad. Äkki läheb asi tõsisemaks? Ma ei tea, aga ma kardan.
Ja selle tõttu ei taha ma väga hetkel oma sõpradega jne suhelda. Sest ma ei taha välja näidata, kui halb mul tegelikult on. Kui hirmul ma olen. Ma ei taha neile tunnistada, kui halvasti ma ennast tegelikult siin vahepeal tunnen, kui lootus, et homme on parem, on juba ammu kadunud. Sest siiani pole homme parem olnud. Pole ka eriliselt halvem olnud ja on helgemaid hetki, aga kui ikka rohkem kui kaks nädalat on hingamisraskused vaevanud, siis see mõjub hirmutavalt.
Ja ma tean, et see pole kõige hullem tervislikseisund ja väga paljud inimesed peavad taluma igapäevaselt palju kohutavamaid asju. Ma lihtsalt tahan oleviku ja tuleviku minale ning kõigile teistele tervetele inimestele meelde tuletada, et palun ärge võtke oma head ja tugevat tervist iseenesest mõistetavana, sest ühel hetkel seda ei pruugi enam olla. Ja ärge palun riskige mõttetult sellega, vaid tehke kõik endast olenev, et tervist tugevana säilitada. Praeguses olukorras siis palun püsige kodus!
Okei, sai nüüd see öeldud. Lõpetuseks veel üks asi, mis mind max närvi ajab ja mida ma ei viitsi ka enam endas hoida, et kellegi tundeid säästa, sest mind enam ei huvita. Mind ajab närvi, et on olemas inimesi, kes ei suuda lahti lasta ja oma eluga edasi liikuda. Nende arust on okei teisi inimesi vist igavesti painama ja stalkima jääda. Nad ei saa aru, mis ärevushäireid nad oma teguviisiga valitud ohvritele tekitavad. Kõige kurvem on see, et nad ise ei saa tõenäoliselt arugi, et kuidagi valesti käituksid ja tunnevad ennast ise pigem ohvrina – et nende vastu ollakse ebaõiglane ja neile tehakse liiga, et ainult nende elu on raske. Nad ei saa aru, et oma exi stalkimine 3 aastat peale suhtluse lõppu ei ole päris okei. Ja ma pean silmas siin ikka sellist stalkimist, mida ei peata blokeeringud kõikides sotsiaalmeedia kanalitest. Nad ei saa aru, et ei ole ka okei ex’i perekonna külje alla pugeda, et sealt mingit kaastunnet saada või informatsiooni välja kangutada. Nad ei saa aru, et kui nad on exi poolt blokeeritud kõikides sotsiaalmeedia kanalites, siis neilt e-kirja saamine on viimane asi, mis nende eksi rõõmustaks. Aitäh järjekordse anxiaty attacki eest. Ja nad ei saa mitte kunagi aru sõnadest “palun jäta mind rahule, ma ei soovi sinuga enam kunagi suhelda”, vaid ikka ilmuvad välja oma e-mailide või muude sõnumitega nagu prussakad, ega hooli sinu soovist ega sellest, kuidas sina end tunned. Sest lõppude lõpuks on nad endiselt kindlad, et ikkagi just neile ja ainult neile tehakse liiga. Ja see ajab mind närvi. Mind ajab närvi, kui kuradima isekad ja nahaalsed saavad mõned inimesed olla. Selliste vastu puudub mul igasugune tolerants ja respekt. Ja ma vihkan, et ühe sellise pärast pole ma tahtnud enam tükk aega oma blogi kirjutada, sest ka see annab võimaluse stalkimiseks, aga nüüd on sellega lõpp. Ma lasen end vabaks. Stalkigu palju tahab, minu ellu ta ei kuulu enam kunagi.
Tänaseks aitab.
Kõik toredad inimesed – olge hoitud! x
2019│kokkuvõte
Okei, ma ei ole sellist aasta kokkuvõtet mitte kunagi teinud. Ja kui nende küsimuste vormistus veits lonkab ja on selline kohmakas, siis sellepärast, et ma võtsin need siit ja tõlkisin eesti keelde. Igatahes, läheb minna e võtame selle 2019nda aasta siis kokku.
- Kui sa peaksid kirjeldama oma 2019. aastat 3 sõnaga, siis mis need oleks? Meeldejääv, jooksmine, kolimine.
- Mille või kelle üle oled sa kõige tänulikum? Oh god, pole ainult üht inimest. Ma olen tänulik kõigile, kes on mulle sel aastal oma nõu ja jõuga olemas olnud.
- Mida uut sa enda kohta avastasid? Ma legit avastasin, et ma olen ikka päris kõva piff ja ületasin nii mõnedki korrad iseenda ootusi. 😀 Ja et ma olen jäärapäisem kui arvasin ja otsusekindel. Pluss mulle meeldib mu vahel harva spontaanseid otsuseid tegev külg.
- Millise saavutuse üle oled sa kõige uhkem? Kahevahel. Aga poolmaraton oli suurem eneseületus, sest tegelt ma ei olnud üldse heas vormis põlvevigastuse tõttu ning päev enne jooksu sain n-ö gluteenimürgistuse ka, nii et müts enda ees maha, et ma üle finishi joone jõudsin. Aga mis halvasti, see uuesti. 🙂
- Kõige parem uudis, mille said?Issand, ma ei tea. See vist, kui TBS mu jõuluajalise ajutise töökoha püsivaks otsustasid “pikendada”. 🙂
- Kõige lemmikum külastatud koht aastal 2019? Leptokarya, Kreekas. Kujuta ette, et lesid sinise mere ääres sooooja päikese käes ning su selja taha jääb suursugune Olümpose mäemassiiv? Jep.
- Milline sinu isiklikest omadustest osutus kõige kasulikumaks sel aastal?Otsusekindlus. St, mul võtab vahepeal pääääris kaua aega, et otsusele jõuda, aga kui ma jõuan, siis ma olen kõikumatu.
- Kes oli sinu number üks inimene, kellele said alati loota?Mul on rohkem kui üks inimene, kellele saan alati loota. Aga minu jaoks tähendas meeeega palju see, kui suureks toeks Greta mulle jooksu (21,1km) eel/ajal/pärast oli.
- Mis uusi oskusi õppisid? Kindlasti mingeid uusi meigi tšiki-brikisid. Ja seda, kuidas klientidega chillimalt suhelda. Ja tänu oma meega paksule “Psühholoogia” raamatule võibolla seda, kuidas inimesi paremini mõista?
- Millisest sündmusest oma lastelastele kindlasti räägiksid?Kõva mehe jooksust ja poolmaratonist, for sure.
- Kui keegi kirjutaks raamatu sinu aastast, mis žanris see oleks?Seebiooper.
- Mis oli aasta 2019 kõige tähtsam õppetund? Self love is the key to getting everything and anything you want.
- Millistest vaimsetest takistustest jagu said? Ma mäletan, kuidas ma Kõva mehe jooksul ei saanud peaaegu ühest köitevõrgust üle, sest see nii kõikus ja ma olin max kindel, et kukun sealt alla ja murran kõik oma luud. Ma reaalselt passisin seal 10 minutit, kui mitte rohkem ja võitlesin endaga, et kas annan alla või ikka üritan. Ma üritasin ja oh god, see tunne, kui sealt elusalt ja tervelt üle sain.
- 5 inimest, kellega koos olemist nautisid kõige rohkem? Caro, Greta, Tage, Iris, Piret + mu perekond. 🙂
- Milline oli sinu kõige suurem läbimurre karjääri põhiselt? Kui see kunagi juhtub, küllap ma annan teada. 🙂
- Kuidas sinu suhe perekonnaga arenes? Ainult positiivses suunas.
- Milline raamat või film mõjutas su elu sügavamõttelisel viisil?Aaa, ma vaatasin esimest korda elus “Avatari” ja pärast filmi tükk aega mõtlesin, et see on niiiii tüüpiline, et inimesed tahavad kõik ilusa ära hävitada. Ilma põhjuseta. Lambist. Kurb.
- Aasta 2019 kõige parem kompliment? Mul on tunne, et see on ühtlasi ka mu ülejäänud elu parim kompliment, aga siit see tuleb: “Anyone ever would be lucky af to even have your attention.”
- Milliseid pisiasju nautisid kõige rohkem oma igapäeva elus? Kui ärkan üles ja päike paistab. Kui juuksed püsisid neli päeva puhtad ilma pea pesemiseta. Literally, one of the life goals. Mu padiiii.
- Mis lahedaid asju sa ise tegid (loomingulisel viisil) sel aastal?Veits loomingulisemaid makeup look’e.
- Millest sa mõtlesid sel aastal kõige rohkem? Jooksmisest ja raha kogumisest.
- Teemad, mille õppimist/uue info teada saamist kõige rohkem nautisid? Kõik, mis seondub meigi/iluga. Psühholoogia.
- Uued harjumused, mida hakkasid viljelema? Taimetoitlus läheb harjumusena arvesse?
- Millist nõu annaksid oma 2019. a alguse iseendale, kui saaksid?Ära muretse, sa saad igast raskusest üle, ‘cause you are bloody awesome.
- Kas midagi sinus endas või sinu elus tegi sel aastal kannapöörde? Teise riiki kolimine on suht okei pööre vist?
- Mis avaldas su elule kõige suuremat mõju aastal 2019?Taimetoitlaseks hakkamine.
- Mis oli kõige sagedasem vaimne olek? Õnnelik olek. Ma ei ole küll kõigega rahul, mis mu elus toimub, aga siis ma hakkan mõtlema igasuguste pisiasjade peale, mis tegelt ei olegi nii pisikesed asjad ja nende omamine oma elus teeb minust õnneliku inimese.
- Kas oli midagi, mida tegid esimest korda elus? Jep. Esimene Kõva mehe jooks, poolmaraton, kolimine välisriiki, esimesed jaanid ja jõulud taimetoitlasena, esimesed jõulud välisriigis, ja tuleb esimene AV välisriigis. Kindlasti on veel asju.
- Kõige lemmikum sõpradega veedetud hetk? See, kui mu kallad enne mu kolimist kõik kokku tulid.
- Mured, mis osutusid täiesti tarbetuks? Ma pole eriline ülemõtleja tüüp, nii et kui ma millegi pärast muretsesin, siis küllap ikkagi oli põhjus ka piisav.
- Mis kogemust tahaksid hea meelega uuesti kogeda? Kõva mehe jooks ja poolmaraton.
- Parim kingitus, mille said?Meigikoolituse online kursus õelt.
- Kuidas sinu üldine väljavaade elule arenes? Positiivselt. Ma vahepeal ise ka üllatun, kui täiskasvanulikult ma mõtlen, a siis tuleb meelde, et ma 23 aastat vana ka juba, nii et oleks nagu aeg kah.
- Suurim probleem, millele lahenduse leidsid? Uues elukohas tööleidmine kujunes suuremaks probleemiks, kui arvasin ja päris 100% lahendust polegi veel leidnud.
- Kõige naljakam moment, millest mõtlemine sind endiselt naerma ajab? Üks kergelt piinlik seik, mis Kreekas noortevahetusel juhtus. 😀 Mitte midagi hullu, lihtsalt tol hetkel oli piinlik, hiljem juba naljakas. 😀
- Aasta 2019 parim ost? Veekindlad saapad, sest et elan UKs. 🙂
- Üks asi, mida teeksid teisiti ja miks?
Ei läheks päev enne poolmaratoni Basiilikusse gluteenivaba pitsat sööma, mille asemel antakse tuimalt tavaline pitsa, ups. Well, because it fucks me up. - Mille eest väärid patsutust seljale? Et ma ei andnud alla iga tagasilöögi pärast.
- Mis tegevusi tehes kaotasid ajataju? Meiki tehes, raamatut lugedes, sõpradega juttu ajades, trenni tehes, lauldes, “Friends”i vaadates.
2020
- Aasta 2020 kõikehõlmav teema?Endasse rohkem uskumine.
- Mida sa tahaksid näha/ avastada/ uurida? Tahaks rohkem maailma näha, reisida.
- Kellega tahaksid rohkem aega veeta? Eestis elavate sõprade ja pereliikmetega, aga see hetkel kahjuks suht võimatu.
- Milliseid oskusi tahad õppida, arendada, selgeks saada? Mul on paaaaaalju ruumi veel jumestusalal areneda.
- Millist isiklikku omadust tahad arendada või tugevdada?
Spontaansust. - Milline sa tahaksid, et su igapäeva elu oleks? Rutiinivaba.
- Milliseid harjumusi tahaksid muuta, edasi arendada või lahti saada? Ma tahaks lahti saada harjumusest (sõltuvusest) iga goddamn päev šokolaadi süüa.
- Mida sa tahad saavutada karjääri-põhiselt? Ma tahaks seoses jumestuskunstiga kuhugi kaugemale jõuda (mis pole väga raske väljakutse, arvestades, et hetkel ma olen suht ei-kusagil sellega.)
- Kuidas sa tahaksid mäletada aastat 2020, kui sa vaatad sellele 20 aasta pärast tagasi? Ma tahaks 20 aasta pärast mäletada seda, et aasta 2020 oli see pöördepunkt, tänu millele on maailm veel 20 aasta pärast olemas, elamiskõlbulik ja paremuse poole liikuv, mitte tuumasõdadest ja jumal-teab-veel-millest laastatud tühermaa.
- Number üks eesmärk aastal 2020? Olla kõige õnnelikum mina.
Head vanaaasta lõppu ning paremat uut! 🙂
Edinburgh |november 2018
Ma seadsin 2017ndal aastal endale eesmärgiks reisida vähemalt kolm korda aastas. Nüüd kaks aastat järjest olen ma seda eesmärki täita suutnud ning ma ei usu, et ka sel aastal halvemini peaks minema – pigem paremini, sest reisida võiks alati rohkem.
Igatahes, 2018nda aasta viimaseks reisiks jäi Šotimaa pealinna Edinburghi külastamine. Läksin sinna kolmeks päevaks – 16.11 hommikul läks lennuk Edinburghi ja 20nda varahommikul hakkasin tagasi kodumaa poole lendama.
16.11
Ärkasin 8 ajal ja hakkasin alles pakkima. Noh, mu pakkimine nägi välja selline, et viskasin esimesed ettejuhtuvad kaltsud kotti ja muud vajalikud asjad ning olingi valmis lennujaama minekuks. Kolme päeva pärast polnud väga vaja pingutada ja aega võttis see max 10 minutit.
Lennuk startis Tallinnast 12 ajal ja jõudis ca 13 ajal (UK aja järgi, kaks tundi taga Eesti ajast) Edinburghi. Juba maandudes nägin, et Edinburghis on veel mõnus sügis ning päike paistis. Õhus olles oli näha ka Šotimaa imelist maastikku.
Sõitsin lennujaamast bussiga kesklinna ja sealt kõndisin edasi oma airbnb host’i juurde. Ütlen kohe ära, et Edinburghis olles kasutasingi ma transporti ainult lennujaamast linna jõudmiseks ning viimasel päeval tagasi lennujaama minemiseks. Eks võibolla selle tõttu jäi mitmed vaatamisväärsused nägemata, aga samas sain linnapildis orienteerumise selgemaks.
Kui jõudsin kesklinna, Princes tänavale, siis hakkasin sealt oma öömaja poole kõndima, sest missoon number 1 oli lahti saada seljakotist. Mu öömaja asus Leith’i kandis ning minu host’iks oli väga armas Tara! Korter oli selline mõnusalt boheemlaslik ning seal oli väga sõbralik kutsa ja üsna peps kiisu, keda mul õnnestus ainult paaril korral näha. Koeraga saime küll headeks sõpradeks.
Kuna check in’i sain teha alles 15 ajal, aga sinna kanti jõudsin varem, siis otsustasin ühe väikse cappuccinoga aega parajaks teha. Koht, kus ma veidi aega tiksusin, oli The Lioness of Leith. Täitsa normaalne koht tundus, huvitava interjööriga. Toitu ma sealt ei tellinud, nii et selle kohta ei oska paraku midagi öelda.
Kui öömajja sain, otsustasin natuke puhata ja telefoni laadida. Ilmnes esimene probleem – ma ei olnud arvestanud nende veidrate pistikupesadega, mis neil on ning mul jooksis juba elu vaikselt silme eest läbi, sest telefon vajas laadimist. Õnneks laenas pererahvas mulle seda otsa, kuhu saan laadija USB juhtmega panna ja mille teine ots läheb pistikupessa. Selle käigus jäin ma kahjuks ilma oma kiirlaadimisvõimalusest, kuid vähemalt laadis, eks ole. Ennatlikult võin öelda, et ega rohkem äpardusi ja valearvestusi selle reisi jooksul ei toimunudki.
Kui olin veidi puhanud, telefoni laadinud ja Harry Potterit lugenud (riiulis olid kõik osad!!), otsustasin, et peaks linna ka avastama ja mis tähtsam – midagi hamba alla otsima. Noh, sööki siis ikka, eks ole.
Algas missioon number kaks – leida gluteenivabade valikutega söögikoht. Enne põikasin ma läbi ka Poundlandist, kus olid enamik asju ainult £1 (ca 1,15€), nii et ilmselgelt ma ei saanud sinna minemata jätta. Midagi meeletus koguses ma sealt kokku ei ostnud – ainult jõulutuled, mingi meigipintsli, mis osutus ilmselgelt üsna kehvaks ning paki pisikeste Toblerone’i kommidega, aga ma pole kindel, et see ainult £1 oli. Igatahes, oleks võinud neid rohkem varuda, sest nämmm.
Okei, seejärel võtsin suuna kuhugi poole, kus teoreetiliselt pidi mitmeid toidukohti olema. Oligi, aga miski väga ei kõnetanud ja nii ma lonkisin taaskord üle poole tunni ringi, kõht korisemas ja näljast nõrkemas. Lõpuks leidsin PizzaExpressi and oh man, I found my heaven. Seal oli nii mõnus gluteenivaba pitsade valik ja üks GV pitsa oligi mu ideaalsest mini-puhkusest puudu.
Pärast uudistasin veel natuke linna ja siis suundusin “koju”, et järgmiseks tegevuste rohkeks päevaks välja puhata.
17.11
Ma algul ärkasin üsna vara, mingi 8-9 ajal ja ei saanud aru, kuidas see võimalik on, aga siis meenus, et Eesti ajajärgi oleks kell 10-11. Jetlag, mis teha, hehe. Igatahes magasin sutsu edasi, sest tegemist oli ikkagi minipuhkusega ning umbes lõuna paiku ajasin end välja.
Võtsin kõigepealt suuna Holyrood park’i, kus asus Arthur’s Seat, mis on Edinburgh’i kõrgeim koht ning moodustunud väljasurnud vulkaanist. Ehk siis ma olen juba kahel vulkaanil oma elus käinud, jee. Üks lihtsalt tegutses ca 335 miljonit aastat tagasi ning teine purskas viimati 1944ndal aastal ning mattis 79ndal aastal enda alla Pompeii linna. Aga ma ei pea üht teisest paremaks ning minu jaoks olid need mõlemad väga kihvtid kogemused.
Holyrood park oli tõesti hästi ilus ning kohati ka maagiline. Seal oli järv, kus ujusid ringi lumivalged luiged ning õhk oli mõnusalt puhas ja värske. Hakkasin mingist otsast üles ronimisega pihta. Seal oli mitu kõrgemat kohta, kuhu ikka andis ronida. Vahepeal tegin peatusi ning kogusin energiat eelmisel päeval ostetud Toblerone’i kommidest. Vaade oli täitsa kena, aga suures osas jäid silma ainult lähedal asunud kortermajad. Tegelikult oli mäkke ronimine lihtsam, kui sealt alla ronimine. Üllatav, eks? Põhjus oli lihtsalt selles, et allatuleku rada oli mudast max libe ja seal oli ikka tükk tegemist, et püsti jääda ja mitte pepu peale kukkuda ja mäest alla “kelgutada”. But I survived.
Pärast Arthur Seat’il turnimist ronisin ma Calton Hill’i, kuhu jõudsin just päikeseloojangu ajaks. Sealt avanes kindlasti parem vaade linnale ja päikeseloojang tegi kõik palju maagilisemaks. Ilmselgelt ei olnud see niimoodi plaanitud – puht joppamise küsimus.
Edinburgh’is jäi silma pigem see, et niisama linnapildis väga puid ei olnud. Oli küll mitmeid rohealasid nagu botaanikaaed ja pargid, aga üldiselt tänavatel väga ei tundunud neid olevat. Mis on minu kui eestlase jaoks veidi teistmoodi, sest Eestis ikka linnad mõnusalt rohelised, kuni talv tuleb ja kõik elutuks muutub. Põmm.
Kui ka Calton Hill sai üle vaadatud, läksin tagasi linna uudistama. Käisin losse uurimas ning ka tänaval, millest sai J.K. Rowling inspiratsiooni Diagon Alley loomiseks. Üleüldiselt kirjutas Rowling enamik oma raamatutest Edingburgh’is olles ning seal oli palju kohti, millest ta võlumaailma luues inspiratsiooni ammutas.
Käisin tavalise basic white girl’i kombel ka ikkagi Starbucks’is aega parajaks tegemas. Tegelikult ma lootsin, et seal on USB pesa, et telefoni laadida, but nope. Pettumus. Seejärel läksin ma ühte huvitavasse baari, kus pakuti butter beer’i nimelist jooki. Ehk siis taaskord Harry Potter’ist inspireeritud asi. Hoolimata mu halvast läbisaamisest gluteeniga (sest tavaliselt õlu=gluteen), otsustasin ma selle ikkagi ära proovida. Täitsa huvitav jook oli. Ma täpselt ei jõudnud järgida, mis sinna sisse pandi, aga umbes arvan, et õlu vanillisiirupiga.
Baaris rääkisin ka ühe kohalikuga juttu. Ta algul muudkui rääkis ja rääkis ja ma põhimõtteliselt ei saanud midagi aru. Ma arvasin, et ma ise olen max loll ja ei oska enam inglise keelt, aga tegelikult oli asi niivõrd tugevas šoti aktsendis, mis oli minu jaoks lihtsalt niivõrd harjumatu. Kui te olete kunagi “Sõrmuse isandat” vaatanud, siis meenutage, kuidas need päkapikud seal rääkisid ning saate enam-vähem aimu šoti aktsendist. Ma ei taha sellega midagi halba öelda – tegelikult oli väga kihvt ja armas, lihtsalt harjumatu. Ka minuga juttu teinud kohalik mõistis, et ma mitte mõhkugi aru ei saa ning lülitas oma turistidele arusaadava inglise keele aktsendi sisse.
Me veidi chillisin seal, kuid seejärel niitis mind päevasest turnimisest tingitud väsimus ning otsustasin koju tuttu liikuda. Mul oli veel üks päev selles armsas linnas ees.
19.11
Mul oli plaan hommikul oma asjad pakkida ja linna poole leekida. Kuna mul pidi niivõinaa lennuk kell 6 hommikul minema, siis olin ma kohe otsustanud, et viimaseks ööks mõne tunni pärast ei hakka ma öömaja võtma, vaid tiksun nii kaua linnas kui võimalik ja veedan oma viimase aja lennujaamas.
Hommikul küsis mu armas võõrustaja mu plaanide kohta ja uuris, kas ma liigun kuhugi edasi. Ütlesin, et minu seiklus hakkab otsa saama ning tänase öö veedan juba lennujaamas, et siis varahommikul tagasi kodumaale lennata. Tema aga pakkus lahkelt, et kuna neil pole selleks ööks tuba uuesti välja üüritud, siis ma võin vabalt oma asjad ikka veel sinna jätta ja õhtul isegi veidiks puhkama tulla, enne lennujaama minekut. Olin sellest pakkumisest väga liigutatud ning see sobis tegelikult ideaalselt – mul oleks olnud päris nukker oma suure seljakotiga mööda linna ringi trippida.
Tänasin südamest Tarat selle eest ning läksin ennast välja minekuks korda sättima. Kuna ilm oli supermõnus (kõikidel neil päevadel kusjuures), siis otsustasin botaanikaaeda jalutada ning selle ilu üle vaadata. Ütleme nii, et pettuma ma ei pidanud, sest kuigi oli juba novembri keskpaik, siis botaanikaaias valitses veel mõnus värviline sügis. Ka armsad orava poisid ja tüdrukud kepslesid seal ringi.
Peale botaanikaaias käiku läksin vaatasin veel vanalinna osa ja “Diagon Alley” üle. Seejärel tegin osturetke Primarki. Ütleme nii, et ma päris hulluks seal ei läinud (nagu esimesel korral Saksamaal haha), aga riideid sai ikka ostetud.
Pärast Primarki tiiru läksin turgutasin end veel viimast korda Starbucks’i kohviga. Ma ausalt ei tea, mis basic white girl’i tuju mind haaras, aga .. okei, tegelt ma olin rohkem nende suurtest valgetest tassidest võlutud ja mul oli kange tahtmine üks endale saada, aga ma ei hakanud seda plaani mingilgi viisil täide viima.
Kusjuures mu parem jalg (oli vist parem) muutus max lombakaks. Ma reaalselt viimasel päeval lonkasin seal ringi, sest valus oli kõndida, aga ega ma ju ikka mingi takso või bussi peale ei hakanud raha raiskama. Ma lonkasin ikka korralikke kilomeetreid maha, kuid tagant järgi ei tundunud see enam nii mõistlikku mõttena, sest ma lonkasin Eestis ka veel nädal aega vahelduva eduta (jep, eduta, mitte eduga) ringi.
Kui Starbucks’is olin kohviga lõpetanud, lonkasin koju, pakkisin oma asjad kokku ja kirjutasin Tarale veel ühe pisikese tänukirja. Seejärel pugesin mõneks tunniks oma laeall olevale voodile tuttu. Mul oli kell 2 äratus, et umbes 3 linna jõuda, bussile saada ja 4ks lennujaamas olla. Kõik kulges plaani päraselt. Välja arvatud see, et “kodust” linna oli päris piinarikas kõndida, aga noh, eks ma ise olin selline rumal rott ja taksot ei raatsinud kasutada.
Lennujaamas võtsin kuskilt endale salati, Costast kohvi ning lõpuks leidsin ka telefoni laadimiseks USB pesa – ilmselgelt reisi tipphetk. Lennujaamast ostsin endale ka Makeup Revolutioni Soph x lauvärvipaletti, mis on siiani üks mu lemmikutest.
Igatahes, mis seal ikka, kui varsti oligi aeg lennukile kobida ja tagasi kodumaale rutiinsesse argiellu pöörduda.
Järgmiste seiklusteni!
Gluteenivaba vegetaarlane
Okei, alustame sellega, et inglise keelne sõna “vegetarian” kõlab eesti keeles ikka päris kummaliselt. Nagu ma kavatseks terve ülejäänud elu gluteenivabalt vegeteerida. Noh, päris nii see ei ole.
Igatahes, ma olen siin nüüd tükk aega olnud gluteenivaba. Eks ma vahepeal olen ikka eksinud ja patustanud, aga see on lõppenud ikkagi piisavalt ebameeldivalt, et ma üritan võimalikult vähe gluteeniga asju oma ellu lubada. Ma vahepeal mõtlen, et eh, ega see väikeses koguses nii hull ei ole, aga oleme ausad, tegelikult on ikka päris halb ja mu paranemisprotsessile kasuks ei tule.
Lisaks sellele, et ma pean olema oma hea enesetunde nimel gluteenivaba, siis mulle on hakanud viimasel ajal vastu ka lihatooted. No ma olen peamiselt niivõinaa ainult kana ja kala söönud, aga isegi need ei lähe enam alla. Ja vot, siis ma otsustasingi, et mis ma ikka pullin siin – hakkan parem vegetaarlaseks! Esialgne plaan on proovida kõigepealt 1 kuu ja vaatab, kuidas hakkama saan.
Ma olen siin mitu kuud tublisti trenni ka teinud, aga toitumine on ikka tegelikult väga mööda olnud. Ma tavaliselt kraban endale poest töö lõunapausidel mingit valmistoitu, aga mul on sellest siiralt nii siiber lihtsalt. Ma viimasel ajal käin lihtsalt mööda poodi ringi, aga mitte miski ei isuta. See vist peaks olema vihje, et ma end käsile võtaks ja kodus korralikult süüa hakkaks tegema.
Ma olen tegelikult päris põnevil, et mis seis kuu aja pärast on ja kuidas ma hakkama saan ja mis tulemused see koos trenniga annab.
Ja näed, siin see oligi – lõpuks üks teistmoodi postitus nende reisijuttude vahel.
Ciao!
Põhja-Itaalia |suvi 2018 III
7. juuni 2018
7ndal juunil viis tee mind Portofinosse. Ausõna, käsi südamel, ma ütlen, et see oli mu kogu reisi lemmikpäev ja kui ma siiamaani Portofinost mõtlen, lähevad mul silmad särama. Kohe räägin, miks.
Esiteks meil vedas ilmaga kohutavalt. Päev oli nii päikeseline ja soe, et praegu ma vajaks hädasti üht sellist päeva .. või mitut .. või mitusadat. Igatahes, jah, juba ilm oli nii ilus, et isegi alati vinguval eestlasel polnud mitte millegi üle kurta.
Teiseks, nii sinist merd polnud minu silmad veel näinud. Mõnusalt selge ja sinine. Ma pole üldse suur ujumise fänn, kuid sinna ma oleks küll tahtnud sulistama jääda. Tegelikult oli vesi algul mega külm, kuid sellega harjus ruttu ära.
Kõigepealt tegime jalutuskäigu mingitel matkaradadel. Vahepeal sibasid tee peale mingid sisalikulaadsed olevused – neil õnnestus mind päris korralikult ehmatada. Ma pole üldse väga putukate ja igasuguste roomajatega väga sinapeal. Aga muidu oli väga kihvt ja sealt avanes tihti ilus vaade merele.
Portofinos olid ka väga uhked ja ilusad majad. Õde teadis rääkida, et see on koht, kus on mõnel moeloojal suvemaja vms. Hakkasin pilte vaatama, et mida peaksin töötlema, et siia üles panna ning ma juba tean, kui keeruliseks valiku tegemine kujuneb. Nii palju ilusaid pilte on, aga ma ei taha seda siin nendega päris üle ka ujutada. Tuli tahtmine oma 7 asja kokku pakkida ja kohe Portofinosse peesitama põrutada. Oeh.. No vaadake seda paradiisi!
Kahjuks ei saanud me igavesti Portofinosse jääda ning pärast kerget suvitamist ja rannas peesitamist, võtsime suuna Genova poole.
Kas ma üldse hakkan enam mainima, et Genovas läks jälle mu söögiotsimise trall lahti? Tol päeval andis õde juba nii alla ja ütles, et me võime kõik oma suundades minna ja ise endale midagi kuskilt otsida. Eks ma siis hakkasingi mööda Genovat ringi jalutama ja otsima võimalikult söödava välimusega puud, põõsast või võimalikult puutumata väljanägemisega muruplatsi. Okei, lõpuks maandusin mingisse kohvikusse ja küsisin, kas neil salatit on. Algul vaadati mind kui UFOt, aga lõpuks ikkagi sain oma salati kätte. Isegi muna ja tuunikala olid olemas. Kusjuures, ma sattusin samasse kohta, kuhu mu vanemad. Mitte, et Genova mingi väike linn oleks, eks.
Kui kõhud täis, tegime väikese toidupoe tiiru, viskasime oma kodinad öömajja maha ja tõmbasime korraks hinge. Õhtul läksin vanemate ja õega linna peale jalutama. Genova ei jätnud mulle väga erilist muljet. Nagu, mitte midagi hullu või koledat, aga samas ka mitte midagi väga erilist. Kuskilt kõrgema vaatega kohast nägin päris head osa Genova linnast ning see pilt meenutas mulle natuke Istanbuli. Ilmselt selle tõttu, et majad olid tuhmilt heledat tooni ja üsna tihedalt koos. Samas, minu arust näeb Genova Istanbulist kindlasti ilusam välja.
Kui linnale tiir peale oli tehtud, oli aeg võtta kohustuslikud gelatod – ega ennem ei ole mõtet isegi magama mineku peale mõelda, kui päevane gelatoports hinge alla pole saanud.
8. juuni 2018
Oli aeg võtta suund Milano poole. Jõudsime sinna juba üsna vara ning hotelli me veel ei saanud. Jätsime asjad hotelli ette autosse ning asusime linnaga tutvust tegema. Milano oli armas linn. Ilmselgelt oli kõige meeldejäävam Milano toomkirik, mis oli tõeliselt uhke ja silmapaistev ehitis. Üldiselt on Milano minu arust selline linn, kus üle 1 päeva pole väga midagi teha-vaadata. A noh, võibolla on asi lihtsalt minus.
Milanos leidis taaskord aset söögidraama. Kui teised jäid pitsat nosima (polnud GF versiooni), läksin ma saba jalge vahel meigipoodidesse šoppama (okei, jah, mulle meeldis meigipoodides šopata, aga tolleks hetkeks oli mul juba näljast kõht selgroo külge kinni jäänud). Kui teistel kõhud täis ja meel hea, siis mina tõmbusin järjest rohkem turri, sest mul oli lihtsalt elunälg. Nii ma siis susisesin seal kui vihane kass, kui mulle mingeid söögikohti välja pakuti, sest ma olin juba lootuse kaotanud ja urisesin, et “ma ei tahagi süüa!”. Well, hell yes ma tahtsin.
Ja siis seal see paistiski – mu oaas keset kõrbe – Gluten Free Bakery. Ausõna, see vist oli mu reisi söögielamuse highlight, haha. Uskumatu, kui õnnelikuks üht inimest tol hetkel mõned saiakesed teha võisid. Lõpuks sain igatahes mina ka kõhu täis ning korraga sai minust jälle täitsa meeldiv inimeseloom.
Õhtul istusime Elise, Anili ja nende sõpradega, kes Milanos elasid, jõe ääres kokteilibaaris. Vanemad jalutasid lähedal ringi ning ema ostis mingit nodi endale kokku. 😀
Enne magama minekut tegin veel ise ühe väikese jalutustiiru hotelli lähiümbruses – see oli minu viis Itaaliaga juba vaikselt hüvasti hakata jätma, sest järgmine päev oli aeg juba tagasi Eestisse lennata.
9. juuni 2018
Pakkisime asjad, sõime hommikusöögi ning oligi aeg seada rool tagasi Bergamo poole. Enne lennujaama minekut käisime veel LIDL’ist läbi, et mingit toidu-joogikraami kodumaale kaasa osta.
Kõik sujus hästi. Lennujaamas jätsime oma truu ratsuga ehk autoga jumalaga, kes meid vapralt neil ebameeldivatel sinka-vonka teedel teenis.
Elise ja Anıli lend läks meie omast ennem, seega jätsime nendega hüvasti ja üritasime mitte pisaratemerd tekitada.
Kuna meie lennuni oli veel aega ja lennujaama vastas oli elusuur kaubanduskeskus, siis otsustasime empsiga sinna korraks šoppama minna, aga isa ohverdas end ning jäi meie asjadega lennujaama tiksuma.
Kui tagasi jõudsime, siis mõtlesin, et meil on veel korralikult aega, aga igaks juhuks läksin vaatama, mis toimub ja kas saab juba oma pagasi ära anda.
Oh jumal, ma ei viitsi seda kogu kammajaad siia isegi kirjutama hakata, aga ma üritan kuidagi kiiresti asja kokku võtta. Olge valmis liht-ja lühilauseteks.
Me lendasime Ryanairigia. See tegelikult juba võtabki kõik kokku, eks. Hahah. Igatahes, me olime tagasilennuks ostnud emale 20kg äraantava pagasi. Minu esimene mõte oli, et see tuleb kõik ühte kotti ära mahutada (ehk kõik pudelid jms ühte kotti), aga õde ütles, et ei pea ühte, 20kg ju nii palju, et on loogiline, kui võib mitmesse kotti panna. Mnjah, võibolla mingi normaalse lennufirma puhul, aga mitte Ryanair’i.
Igatahes ootasime seal järjekorras tükk aega, et oma kaks kotti ära anda. Minu oma läks esimesena, aga seal oli ainult 2 pudelit. Siis hakkasime teist kotti ära andma, aga see tüüp küsis teist piletit/boardingpassi. Ma siis seletasin talle, et ei, see läheb ka meil sinna 20kg alla. Siis tuligi välja, et ainult ühe koti saab anda – pärast vaatasin piletit, oli jah kuskil allääres kirbukirjas, et “20kg bag”, mitte “bagS”. No okei, küsisin siis, et äkki saan oma koti tagasi, et teeks siis väikese ümberpakkimise. Seda ei saanud teha. Ma hakkasin juba vaikselt närvi minema. Siis selguski, et meil on kaks valikut: kas viskame need pudelid ära, sest lennukisse me ei saanud neid võtta, või maksame lisapagasi eest peale. Aeg tiksus ja meil hakkas kiireks minema juba.
Otsustasime vanematega, et ok, maksame siis juurde. Tegelikult oleks odavam olnud need pudelid ära visata, aga samas see oleks ka ikka eriti nõme ja kurb olnud. Vahepeal mõtlesime ise mõne pudeli seal endale hinge alla tõmmata, aga see ei kõlanud ka väga mõistliku plaanina. Tiksusime siis seal “oversized” pagasite sabas oma ühe pisikese näruse kotiga, samal ajal kui meie ees olnud inimesed olid poole oma elamisest kaasa võtnud. Juba see järjekord venis kui kaameli ila. Kui lõpuks meie kord oli, siis see naine oli seal nagu, et ok, ma ei saa teile seda piletit vms väljastada, et te peate hoopis sinna minema, aga ma pärast võtan teid siis vahele (no thank god sellegi eest). Ma olin juba natuke rohkem kui vaikselt närvis.
Jõudsime siis sinna, kuhu meid saadeti, aga seal oli see samasugune järjekorra süsteem, nagu a la kuskil PPAs – et sa pead seal masinast valima, mis teenust sa tahad, aga ükski variantidest ei kõnetanud mind. Lõpuks valisin mingi lambise ja olin kindel, et selle eest peab veel sott peale maksma, sest pärast avastasin, et tegemist oli “fast line” vms variandiga. Ma reaalselt korraks lihtsalt istusin seina vastu, hoidsin peast kinni ja nutsin. Ma lihtsalt jooksin suht kokku omadega, kuid õnneks kogusin ma end kiiresti.
Saime siis lõpuks mingi mehe jutule, rääkisin talle oma probleemi ära ning siis ta kadus kuhugi mõneks ajaks mu papsi krediitkaardiga. Siis ma mõtlesin küll, et noniii, nüüd tehakse rahast puhta lagedaks. Aga ta väljastas meile selle pagasipileti vms ja see läks maksma 40 eurot. Siis jooksime tagasi tolle naise juurde, kes meid ennem vahele lubas võtta, kui piletiga tagasi tuleme. See naine oli nagu, oh lahe, ongi pilet olemas jah? A siia te ei saa oma kotti ära anda, te peate hoopis sinna minema. Ma olin nagu, kas sa teed nalja v? Ma olin ikka vääääga vihane. Algul ma ei suutnud isegi süveneda, et kuhu ta meid seekord saatis, aga lõpuks jõudsin ikka tänu tema juhistele õigesse kohta välja ning saime oma koti ära anda. Ma veel küsisin seal sada korda, et on see ikka nüüd õige koht. A ma kuni Tallinnas pagasi kätte saamiseni hoidsin tegelikult hinge kinni, et see ikka
kohale jõuaks.
Sellega polnud veel kogu seiklus lõppenud. Jooksime siis kiiresti turvakontrolli ning seal läks õnneks kiiresti ja ilma viperusteta. Pardale laskmine oli ilmselt juba tükk aega käinud. Jõudsime hingeldades lennukisse ja istusime oma kohtadele. Ma ei lasknud empsil lennujaamas isegi vetsus käia, sest ma arvasin, et muidu jääme veel lennukist ka maha jne.
Kui kõik inimesed olid kenasti lennukis istet võtnud, teatati, et: “Kuulge sorry, me tegelikult ei saagi veel lendama hakata, sest Saksamaa ja Poola kohal on räige äike. Head lennukis chillimist ja ostke ikka neid Gucci lõhnu, eks.” Siis ma küll mõtlesin, et kirsist tordil on puudu ainult see, kui see lennuk alla kukub .. või leebema variandi puhul see, kui need pudelid seal kallis kottis oleks katki läinud. Õnneks kumbagi nendest variantidest ei juhtunud, küll aga jäid mu vanemad bussist maha, mille piletid olin neil juba tükk aega tagasi ära ostnud. Maandudes ostsin neile kohe uued piletid – kõigest 15 eurot nägu *võlts naeratus*. Aga noh, neil vedas isegi, et ma nii kiiresti tegutsesin, sest paljud jäid tollele bussile pika näoga järele vaatama, sest kohad olid täis.
Õhtul kui koju jõudsin, olin ma emotsionaalselt nii väsinud, nii et võtsin ette teekonna Mäkki ja ostsin endale igast saasta kokku.
Õhtul hakkasin friikaid süües vaatama reisil tehtud pilte ja ma mõtlesin, et oli ikka kuradi äge trip küll. Ükski Ryanair ei suuda mulle mingit mõru maiku sellest jätta, kui väga ta ka ei püüaks.
Lõpp hea, kõik hea.
Järgmiste seiklusteni!
Ciaooooo!
Põhja-Itaalia |suvi 2018 II
4. juuni 2018
Enne Molvenost edasi liikumist otsustasid õde, ema ja isa käia kuskil atraktsioonipeal ära. No tegelikult üritasin mina ka alguses kaasa minna, aga kuna see eeldas kibekiiresti mööda mäge üles ronimist, siis mul jooksis kops nii kokku, et ma jäin kuhugi tee äärde istuma ja ütlesin, et ma ei tule. Pärast siiski üritasin neile järgi roomata, aga siis nad olid mul juba silmist kadunud. Igatahahes, nemad läksid, nägid ja võitsid.
Ma ei olegi väga kurb, et sinna ise minna ei saanud. Ilusaid vaateid nägin ma niivõinaa ja sel ajal leidsin ma hoopis apteegi üles ning sain lõpuks oma kõrva jaoks mingit rohtu. Apteekriga suhtlesime pooleldi itaalia, pooleldi inglise keeles, aga enam-vähem aru me teineteisest siiski saime.
Pärast saime kõik ööbimiskohas kokku, viskasime asjad autosse ning liikusime edasi. Meil oli plaan õhtuks Veronasse välja jõuda, aga teel sinna tegime kiire peatuse Riva del Gardas. See päev oli vist meie terve reisi vältel ainus vihmane päev.
Tegelikult, enne Garda järve äärde jõudmist, tegime väikese peatuse Tennos, kus oli hästi armas ülisinise veega järveke ning kus me ka oma kehasse veidi toitu tankisime. Tennos õnneks väga hull vihm ei olnud, kerge tibutamine.
Kui Riva del Gardasse jõudsime, siis oli sadu juba tugevam. Või noh, see oli selline vahelduva eduga sadu. Vahepeal andis päris normaalselt kõndida, aga siis tuli jälle suurem vihmasahmakas. Garda järve ääres oli muidu vahva, aga kuna sadas vihma ning kaugemal välkus ka äike, siis oli olustik üsna hall ja sombune.
Edasi võtsime suuna Veronasse. Veronasse jõudes paistis päike ja ilm oli mõnusalt soe. Lebotasime veidi korteris ning sel õhtul otsustasime pitsade ja pastade (ja maltsataldrikute) keskele vaheldust tuua ning läksime hoopis kebabi sööma.
5 euri eest sai korraliku mitme päeva portsjoni. Kebabi praadidega tavaliselt ongi nii, et vahet pole, kus sa viibid, sa saad paari euri eest ikka väga massiivse prae. Aga noh, see selleks.
Õhtul oli juba üpris jahe ning mingi aeg hakkas ka sadama. Korraks kartsime, et ehk jääbki sadama ning linna väga uudistada ei jõuagi, kuid õnneks sai ilm ka aru, et kogu aeg ei pea selline douche olema ning peagi jäi sadu järgi.
Verona on hästi armas ja romantiline linn. Tegemist on ikkagi linnaga, kus leidis aset Romeo ja Julia traagiline armastuslugu. Reaalselt, Verona linnast õhkus lihtsalt sellist paarikeste vibe’i, et ma tundsin ennast kergelt viienda rattana vankri all, aga see ei takistanud mul ikkagi Elise ja Anıl’i sabas ringi jõlkuda. Verona Arenal toimus mingi konsert ja ema otsustas sellest müüri tagant osa võtta ning isa jäi ka sinna.
5. juuni 2018
Järgmisel hommikul tegime veel väiekse tiiru Veronas, et seda linna ka päevavalguse käes natuke näha. Isa läks Verona Arenat vaatama, ema läks vist suveniire taga ajama ning mina Elise ja Anıl’iga uudistasime jälle mööda linna ringi. Olime kokku leppinud mingi kellaaja, mil pidime kõik ühes kohas kokku saama, aga keda polnud, oli ema. Nimelt, ta oli vist ühe suveniiriputka juures kimbatusse jäänud, et millist särki mu vennale ikkagi osta .. 😀
Enne Veronast täiesti ära minekut, käisime tiiru Primarkis šoppamas. Ilmselgelt olin mina see, kes sealt kõige suurema ostukoti ja kõige kergema rahakotiga väljus. Ups.
Järgmine pisike peatus oli Mantova linnas, kus oli päris armas kindlus ning üldiselt ilus arhitektuur. Mu toidujahile kulus jälle üle poole tunni ning lõpptulemuseks oli ikkagi see, et pidin salatikausiga leppima. Ja noh, jäätis sai ka päris korralikult söödud.
Mantovast liikusime edasi Parmasse, kus juba kergelt õhtuhämaruse kätte jäime. Taaskord oli tegemist pigem väiksemapoolse linnaga, kus olid mõned päris vahva väljanägemisega hooned. Me veetsime seal ainult mõne tunni, nii et mingit erilist sidet mul selle linnaga ei tekkinud. Lihtsalt oli tore sealt korraks läbi põigata.
Õhtul pidime välja jõudma Tabianosse, kus ootas meid öömaja. Üldiselt oli päris meeldiva välimusega hotell, kus oli ka bassein – ema ja õde käisid seal isegi ujumas. Õde kurtis, et tema toas oli mingi imelik hais, mis ka ta riietele külge jäi. Ei teagi täpselt, kust see tuli – ehk eelmine ööbija oli seal oma parfüümivanne võtnud? Kes teab ..
6. juuni 2018
Hommikul läksime kohe Tabiano kirikut ja lossi vaatama. Algul, me ei leidnud lossi üles ja siis olin mina see, kes pidi mööda seda küla ringi jooksma ja uurima, kuidas lossi juurde saada. Noh, tegin korraliku uurimustöö, sest lõpuks jõudsime ikka lossini ka välja. Kindlus oli mäe otsas ning sealt avanes taaskord imeline vaade.
Kui olime Tabianost edasi liikunud, tabas meid äkitselt kohvinälg. Tegimee väikese kohvipausi Medesanos. Kõik võtsid endale tagasihoidlikult kas ühe kohvi või cappuccino, aga ema tellis endale kohe kaks – mis sest ühest pisikesest cappuccinost tegelikult ikka saab, eks ole. Meile pakkus nalja ka see, et sealse kohviku klienditeenindajad ütlesid “cappuccino” asemel “capuco”. Me nüüd peresiseselt kutsumegi cappuccinisid capucodeks – palju lühem ja toredam sõna ju!
Ma nüüd täpselt ei mäleta, aga see võis olla meie reisi esimene päev, kui pidime hakkama kiirteesid kasutama. Itaalias (nagu ilmselt paljudes riikides) on kiirteed tasulised, aga noh, vahelduseks nendele mägistele sinka-vonka teedele, mis mul südame isegi pahaks suutsid ajada, oli päris mõnus üpris sirget teed mööda kiiresti edasi liikuda.
Võtsimegi suuna mere äärde. Meie esimene peatus oli La Spezia linn. Juba selle linnanimi kõlab minu jaoks, nagu seal linnas võiks olla palju palmipuid. Nii ka oli. Lisaks palmidele oli seal ka mõnusalt jahutav meretuul.
La Speziast liikusime edasi Cinque Terre rahvusparki, kus külastasime ühte viiest kalurikülast – Manarolat. Manarola oli hingetuks võtvalt kauni vaatega kohake. Siinkohal on jälle mõistlikum pigem rohkem pilte näidata, sest ega ma sõnadega ei suuda seda ilu ja erilisust edasi anda. Algul oli seal mõnusalt soe, aga mingi hetk tuli päris jahe tuul ja vist isegi mõni piisk vihma. Igatahes oli mu päris hea meel, et olin hommikul ühe pusa endale seljakotti litsunud ja ei pidanud hambaid plagistades seal ringi jalutama.
Meie järgmine öömaja ootas meid Rapallos. Sinna jõudmiseks ei olnud meil pääsu jällegi neist käänulistest mägiteedest, mis mul südame kergelt pahaks ajasid. Korter oli hästi kihvti sisekujundusega. Ema leidis sealt mingid plaadid ja pani muusika mängima ja peo püsti. Tol õhtul mängisime kaarti ning mina olin taaskord kõige osavam, heheh.
Ciao!
Violchick 