Imeline Itaalia |märts 2018 |2

10. märts 2018

Meile võimaldati päris palju vaba aega ning seega otsustas enamik seltskonnast minna kõigepealt Pompeii’sse ning seejärel Vesuuvi. Mõeldud – tehtud.

Esimene peatus oligi Pompeiis ehk siis selle antiikse linna varemeid uudistamas, mille suur ja kuri vulkaan Vesuuv 79ndal aastal oma tuha alla mattis. Natuke tarka juttu veel: “Tuhakiht oli 7–9 m paksune. Niimoodi konserveerus see linnake peaaegu tervena paljudeks sajanditeks. 18. sajandil 1748 hakati Pompeilt tuhakihti eemaldama. Vahepeal see töö peatus, järjepidevalt hakati väljakaevamisi tegema uuesti aastal 1860.” (Vikipeedia)

Iseenesest oli tegu päris huvitava ja kindlasti külastamist vääriva kohaga, aga kuna meil giidiga üldse ei vedanud, siis tuiasime seal niisama mingi lambise tiiru peale, maksime vanamehele 5 eurot nägu ning tõmbasime minekut. Selles suhtes, et terve meie grupp oli kindel, et me saime selle kõige mõttetuma giidi (sorry not sorry), sest midagi tarka ja mäletamisväärstet ta ei rääkinud, aga raha sai meie pealt korralikult. Nojah, olgu tal ka üks hea päev. Pompeii’st annavad rohkem aimu alljärgnevad pildid.

IMG_20180310_094057ed

IMG_20180310_100356ed

IMG_20180310_101907ed

IMG_20180310_104202ed

IMG_20180310_101927ed

IMG_20180310_111330ed

IMG_20180310_121357ed

Edasi põrutasime Vesuuvi otsa ning oh em gee, see oli lihtsalt mega lahe. Mul lihtsalt ei olegi rohkem sõnu, kui et ilmselt see oli mu kõikide seniste reiside tipphetk, sest c’moon sõbrad, ma ronisin vulkaani otsa. Samuti on siinkohal asjalikum edasi piltide juurde minna.

IMG_20180310_142043ed

IMG_20180310_151637ed

IMG_20180310_153253ed

IMG_20180310_154302ed

Õhtul läksime enamik eestlaste, kõigi kreeklaste ja mõne peoloomaga teistest riikidest mere äärde juttu rääkima ning seltskonnamänge mängima. Ülivahva oli.

11. märts 2018

Viimane projektipäev. Meid jaotati hommikul kolme rühma: 2 rühma, kes pidid tegema teema kohta video ning 1 rühm pidi tegema ajalehe. Mina kuulusin ühte video tegemise gruppi ning kuna väljas oli lihtsalt fantasiline ilm, otsustasime selle väljas teha. Kuna meie rühmas polnud väga kogenud filmitegijaid, sai see üsna algeline, kuid vahva sellegi poolest. Panen videotest lingid, aga ajalehte ma vist kahjuks siin jagada ei saa.

Video “No hate”

Ma meie videot youtube’ist ei leidnud, nii et mis seal ikka. Teine oligi parem .. *läheb nutab tegelikult patja*.

Kuna oli viimane päev, siis toimusid sellised kokkuvõtvad tegevused. Andsime oma hinnangu ja tagasiside projekti kohta jne. Kurb oli, sest jõudis kohale, et peagi on lahkumine ja peab nende vingete inimestega hüvasti jätma ning endale tunnistama, et suurema osa nende inimestega ei kohtu me enam iialgi. Vot see ongi noortevahetuste juures see ainus ja kõige nõmedam osa.

Pärast projekti ametliku osa lõppu, kogunes enamik osalejaid peale õhtusööki  konverentsiruumi, et viimast korda koos aega veeta, naerda ning midagi lõbusat teha.

12. märts 2018

Päris paljud lahkusid juba üsna vara hommikul. Tuli jätta hüvasti armsaks saanud inimestega ning ka ise asju pakkima minna. Umbes kella 11 ajal liikusime eestlaste (v.a Raili, sest tema pidi kahjuks varem lahkuma) ja kreeklastega rongi peale ning kihutasime Napolisse. Nagu ma juba enne mainisin, siis oli meile jäänud üks lisapäev Itaalias. Otsustasime selle Napolis veeta ning see kord vedas meil nii öömajaga ise kui ka selle asukohaga. Sattusime täiesti tip-top rajooni ehk mingi shopping street’i kõrvale, kust polnud ka mereni väga pikk maa. Käisime kõigepealt pitsat söömas – lihtsalt mainin ära, et see kord oli minu gluteenivaba pitsa poole väiksem kui teiste kamraadide oma, aga tegelikult täpselt paras. Seejärel läks meie tiimi naissugupool meigipoode tuuseldama ning mul pole aimugi, kuhu kutid aega parajaks tegema läksid. Ma mingi hetk eraldusin neidudest, et natuke linna niisama avastama minna. Tund või kaks hiljem saime kõik ühe lossi ees kokku ja läksime mere äärde jalutama – sattusime õigel ajal, sest päike hakkas loojuma ning see värvis taeva maagiliselt roosakas-lillaks.

IMG_20180312_163006ed

IMG_20180312_163733ed

IMG_20180313_222017

IMG_20180312_164940ed

IMG_20180312_180317ed

IMG_20180312_180901ed

Õhtul tegime süüa ning kutsusime kreeklaste tiimi endale külla, sest nendega saime kõige lähedasemateks ning nemad olid ka ainukesed, kes jäid veel Napolisse. Kreeklastega suhtlen ma siiani ning kui kõik läheb hästi ja plaanipäraselt, üritan ma neile selle aasta teises pooles külla minna. *fingers crossed*

13. märts 2018

Öömajast check-out oli kell 10 ning seejärel läksime jahtima kohta, kus hommikusööki süüa saaks. Arvake ära, kust me end lõpuks leidsime? Eks ikka Mäkist, kust mujalt. Seal müüdi muide gluteenivaba burksi, aga see polnud väga muljetavaldava maitsega (suht ainult sai-pihv-sai + üks õhuke viil juustu).

Seejärel litsusime end viiekesi photobooth’i, et mälestuseks pildid teha. Ja me tegime seda 3 korda, et iga üks endale ühe lehe saaks. Kui keegi seda kõrvalt nägema juhtus, siis see võis ikka parajalt koomiline tunduda.

Pärast käisid osad tiiru poes ning siis algas sõit taksoga lennujaama poole. Ausalt öeldes, ma vahepeal täiega kartsin, et me jääme lennukist maha (see poleks mul esimene kord, eks), sest mingi hetk oli ummik ummiku otsas, kuid kõik läks hästi ning jõudsime nii Napolis kui ka Frankfurdis lennukile. Kusjuures Frankfurdist Tallinnasse minev lend lükati edasi, nii et Tallinnasse jõudsime alles peale südaööd, kuid see oli norm – peaasi, et kõik läks turvaliselt.

IMG_20180313_132919_602
Minu imeline tiim + Raili, kes kahjuks piltidelt puudub. 

Ja vot selline see reis oligi – täis kihvte momente ja vahvaid inimesi. Muidugi Itaalia puges mulle veel rohkem südamesse, nii et ma tundsin ennast seal kui kodus. Üks imeliselt imeline maa ja juba selle kuu lõpus lähen ma sinna tagasi.

Ehk täna .. Nii juhtub, kui loodad postituse varem üles saada, aga jääd liimima ..

Ciao! 

 

Imeline Itaalia |märts 2018 |1

Nagu lubatud, siis tuleb mul teile seekord pajatada mu viimasest, aga selle aasta esimesest seiklusest, mis leidis aset Lõuna-Itaalias.

2018-03-14_10-45-37
Tänks Triinule pildi eest. 🙂

 

Ma ei läinud sinna päris puhkusereisile, vaid tegelikult noortevahetusele, mis oli teemal “Youth 4 tolerance” ja mille korraldavaks organisatsiooniks oli Active Youth for Europe, projekti rahastajaks aga loomulikult Erasmus +. Projekt toimus 5.-12. märts Castellammare di Stabias, kuid kuna enamasti lubatakse noortevahetustele minnes olla kohapeal veel kaks lisapäeva, siis kasutasime seda võimalust oma tiimiga ära. Ahjaa, mul oli seekord olla au meie ülivinge grupi juht.

Enne, kui hakkan projektist ja Itaalias veedetud ajast spetsiifilisemalt kirjutama, teen veel veidike selgitustööd.

Projektis osalesid 7 riiki: Itaalia, Eesti, Kreeka, Hispaania, Rumeenia, Bulgaaria ja Ungari. Igast riigist oli 6 osalejat ning sel korral oli vanuse alampiiriks 16, ning noh .. osalejate vanuse ülempiiriks on noortevahetuste puhul 30. Minu grupis oli kolm alaealist ning ma tegelikult kartsin küll, et kuidas ma nendega hakkama saan ja kas ma julgen nii suurt vastutust enda kanda võtta, siis tegelikult ei olnud mul nendega mitte mingit muret. Nad olid kõik nii tublid ja väga täiskasvanulikud .. mida ma seletan – kõik minu grupiliikmed olid lihtsalt imelised inimesed.

Lisapäevad veetsime Napolis, ehk kokku olime Itaalias 4.-13. märts (v.a Raili, kes pidi töö tõttu varem ära tulema).

4. märts 2018

IMG_20180304_115332ed

Ma jõudsin lennujaama juba ca poole 1 ajal öösel, kuigi lennuk läks alles kuue-poole seitsme ajal .. Nii et .. oli pikk öö, vist. 😀 Kuna otselendu Napolisse Tallinnast pole, siis oli meil vahemaandumine Frankfurdis .. Ma mäletan, et Tallinn-Frakfurt lennuki peal suutsin ma juba korraks magama jääda ja kui silmad avasin, siis avastasin, et me oleme ikka veel Tallinnas. Me reaalselt passisime ca tund aega lihtsalt niisama lennukis. Frankfurdis me ootasime järgmist lendu mingi 1-2 tundi. Napolisse jõudsime kella 14-15 ajal. Ma olin meile Airbnb kaudu leidnud mingi päris normaalse öömaja .. noh, vähemalt piltide järgi .. Reaalsus? See asus täielikus ghettokas ja koht ise ei näinud üldse selline välja, nagu piltide peal .. Pärast seda kadus mul igasugune usaldus Airbnb vastu. Aga noh, üldiselt öömaja kõige hullem polnud, aga lihtsalt see asukoht… Esimesest Napolis veedetud päevast jäi küll mõru maik suhu ning ma kartsin, et äkki see terve linn on lihtsalt mega kole, aga õnneks viimane päev lükkas selle arvamise ümber – sellest aga hiljem.

Igatahes, me kartsime isegi välja minna, sest arvasime, et mingi maffia ilmub kuskilt nurga tagant välja ja … noh, teate isegi. Õnneks nii hullult meil päris ei läinud.

Leidsime päeval juba mingi pizzeria, kust ma sain isegi gluteenivaba pitsat (lihtsalt 2 € läks juurde), mis oli ülimaitsev. Kas te teate, et Napoli on pitsa sünnikoht? Seega, kui te kunagi peaksite Napolisse juhtuma, siis pitsa on must have, eks. Ja need pitsad on seal hiiglaslikud. Itaalias peab ka seda silmas pidama, et kui arve saate, võite leida selle oodatust veelgi suurema, sest üsna tavaliselt lisanduvad juurde a la lauakatmistasud/ teenindustasud vms .. See ongi pmts nagu tipp neil, et pärast arve tasumist ei ole vaja tippi eraldi jätta .. ilmselgelt. Muidu tulete puhta vaestena tagasi. 😀 Ja linnamaks on ka, kui kuhugi ööseks jääte. See läheb vist üldiselt ca 2 € per inimene.

IMG_20180304_160705ed

Igatahes, me olime legit mingis sellises rajoonis, kus kõnniteed olid koera fekaalide tõttu nagu miiniväljad ja keset kõnniteed oli ühes kohas korsten, mis oli ühe maja küljest ära kukkunud, aga kuna liiga normaalne oleks see ära koristada, siis olid nad lihtsalt mingi lindi/aia sinna ümber tõmmanud ja mõelnud, et ah – las jääda.

Õhtul leidsime juhuslikult ühe päris mõnusa baarimoodi koha, kus me maha istusime ja üksteist paremini tundma õppisime. Sinna kohta pidime ka ca 3 km kõndima – ehk me öömaja oli ikka reaalses pommiaugus. Igatahes, õhtu möödus kihvtilt.

5. märts 2018

Kell 11 oli meil check-out ja noh, ega me ei olekski tahtnud sinna pikemaks jääda. Hakkasime rongijaama poole liikuma, et Castellammaresse põrutada. Napolist Castellammaresse on ca 30-40 minutit rongisõitu ja pilet oli vist 2,8 €.

IMG_20180306_112028edd

Castellammaresse jõudsime 13-14 ajal ning otsisime üles hotelli, mis meile nädalaks ajaks koduks pidi saama. Kui kohale jõudsime, siis pidime veidi ootama, enne, kui meid tubadesse jaotati. Mul oli kaks toakaaslast: üks Rumeenia tüdruk ja üks Hispaania tüdruk, kes mulle väga kalliks sai.

Kui olin toaga jõudnud natukene tutvuda, siis otsustasin koos teiste eestlastega poodi otsima minna. Ega seda raske leida polnud – tuli lihtsalt 5 minutit ühes suunas liikuda. Ostsime sealt endale lõunasöögi jaoks toidumaterjale, sest hotellis saime süüa alles õhtul kell 19. Tol päeval sessioone veel ei toimunud, sest inimesed alles saabusid kohale.

Õhtusöögilauas tutvustas igaüks ennast ning korraldajad rääkisid lühidalt, mis meid järgmiste päevade jooksul ees ootab. Õhtul kella 21 ajal läks juba päris suur seltskond välja, et üksteisega lähemalt tutvust teha, mina kaasaarvatud. Lahe oli!

6. märts 2018

Hommikusööki sai süüa 8-9ni. Noh, mitte mina, sest kuna itaallased söövad (kui üldse söövad) hommikusöögiks ainult mingit magusat saiakest/küpsist ja ma olin suht kindel, et need küll gluteenivabad ei olnud, siis algul vaatasin suud vesistades pealt. Õnneks meenus mulle, et mul veel enda ‘võiku’ materjali eelmisest päevast alles, ning eks ma tõingi selle alla ja sõin oma toitu. Niisiis ma hakkasingi igaks hommikusöögiks endale ise midagi hamba alla organiseerima.

9.30 algas esimene sessioon. Esimene päev möödus suuresti tutvustavaid ja nii öelda ice-breaker/team-building mänge mängides/tegevusi tehes, et me üksteisega tuttavaks saaksime ja kaoks see ebamugavus- ja võõristustunne. Kõige efektiivsemaks meetodiks oli minu arvates tegevus nimega speed-date ehk kiirkohting. Tegevus seisnes siis selles, et pidid igaks kellaajaks (1-12ni) leidma ühe inimese, kellega kohting kokku leppida. Kui see osa tehtud, siis nt programmijuht nimetas mingi kellaaja ning ma pidin vaatama, kellega ma sel kellaajal kohtuma pidin ning minema selle isiku juurde. Seejärel öeldi meile ka teema, millest pidime rääkima (nt hobid, unistused jne).

Näiteks jagati meid väiksemateks gruppideks ning me pidime seejärel välja mõtlema loomingulise(d) viisi, kuidas oma grupiliikmeid tutvustada. Või siis moodustati taaskord uued grupid, aga seekord anti meile ülesandeks teha 3 A4 paberist, pikast teibiribast, pikast nööritükist ja ca 15-20 spagetist nii pikk torn kui võimalik. Ütleme nii, et meie tiim oli päris edukas, sest meisterdasime pikkuselt teise torni, jäädes kõige kõrgemale tornile ainult mõne sentimeetriga alla, ja kõik ülejäänud jäid kõrguse poolest meie omale ikka päris kõvasti alla.

IMG_20180306_170448

Viimane ülesanne tol päeval oli jagudena rahvusgruppidesse ning anda päeva kohta tagasisidet: mis meile kõige rohkem meeldis; kuidas kirjeldame päeva ühe sõnaga; mis vajaks parandamist/arendamist; kuidas hindame päeva 10ne palli süsteemis jne.

7. märts 2018

Hommikul oli väike test Erasmus+ projektide kohta (noortevahetused, koolitused, EVSid) ning meile räägiti neist põhjalikumalt.

Ülejäänud sessioonides hakkasime põhjalikumalt käsitlema ja arutlema projekti põhiteemade üle ehk rassism, stereotüübid, eelarvamused, vihakõne. Viimases sessioonis jaotati meid väikesteks gruppideks ning meile anti teemad, mille üle pidime arutlema. Iga teema üle mõtisklemiseks oli umbes 5-10 minutit. Teemadeks oli nt “Kas me peaksime pagulaste eest Euroopariikide piirid sulgema” jne.

Õhtul oli esimene kultuuriõhtu, kus tegid lühikesed ettekanded oma riikide kohta kõik riigid peale Itaalia –  ehk Rumeenia, Kreeka, Eesti, Bulgaaria ja Ungari. Muidu oli kõik täiega vahva, aga kahjuks oli iga riigi jaoks ülivähe aega ja kogu see esitlus jäi väga pinnapealseks. Parim osa oli muidugi teiste riikide toitude/maiustuste/jookide proovimine.

IMG_20180307_233623ed

8. märts 2018

Meid jaotati rahvustiimidesse ehk eestlased olid kõik koos. Ülesandeks oli meil teha ettekanne pagulaste kohta Eestis: kui palju, kui hästi nad on siia integreeritud, kuidas neisse suhtutakse (vihakõne) ja kas nende toetuseks on ka midagi korraldatud. Samasuguse ettekande pidid kõik riigid tegema. Ilmselgelt oli meie ehk eestlaste ettekanne kõige lühem, sest … meie riik on vastu võtnud tegelikult imepisikese koguse pagulasi ja enamik neist on siit juba ka lahkunud. Kõige pikema ettekande tegid ilmselt kreeklased, sest noh – neil on, millest rääkida.

Tol päeval pärast sessioone võtsin ma ette ka ühe šopinguretke, sest et … miks mitte. Selle käigus sain ma põgusamalt tuttavaks ka Castellammare linnaga.

IMG_20180308_111509ed

IMG_20180308_111516ed

IMG_20180308_111703ed
See armas küngas seal taga on vulkaan Vesuuv.

IMG_20180309_152528ed

Õhtul toimus Itaalia kultuuriõhtu, kus nad tutvustasid lühidalt oma riiki ning pakkusid kõigile pitsat … oh jah, kahjuks see konkreetne pitsa polnud gluteenivaba ning seega ilastasin mina lihtsalt kõrval. Aga üldiselt oli väga vahva ning tore õhtu.

9. märts 2018

Meid jaotati gruppidesse ning me pidime tegema postri vihakõne põhjustest ning mõjudest. Pärast pidime rahvuslikes tiimides välja mõtlema ideed, kuidas pärast projekti kodumaal oma teadmisi teistega jagada ja kuidas anda oma väikene panus, et maailm muutuks natukene tolerantsemaks paigaks.

Pärast lõunasööki tulid meiega rääkima kolm pagulast ning see oli väga silmiavav, liigutav ning emotsionaalne kogemus. Inimesed, kes vihkavad ja parastavad pagulasi, on täiesti empaatiavõimetud ning isekad. Nahavärv, päritolu, sugu vms ei tee mitte kedagi teistest halvemaks ja vähem väärtuslikumaks inimeseks. Inimese teod, käitumine ja suhtumine on need, mis seda määravad.

Igatahes, õhtul ma olin väsinud ja ei jõudnud kuhugi välja minna, vaid otsustasin, et tark mõte on varem magama minna, et viimased päevad inimesemoodi mööda saata.

 

* * *

Kuna mul viimase kolme päeva kohta on vähem juttu, aga rohkem pilte, siis jätan need järgmisse postitusse.

Arrivederci!