10. märts 2018
Meile võimaldati päris palju vaba aega ning seega otsustas enamik seltskonnast minna kõigepealt Pompeii’sse ning seejärel Vesuuvi. Mõeldud – tehtud.
Esimene peatus oligi Pompeiis ehk siis selle antiikse linna varemeid uudistamas, mille suur ja kuri vulkaan Vesuuv 79ndal aastal oma tuha alla mattis. Natuke tarka juttu veel: “Tuhakiht oli 7–9 m paksune. Niimoodi konserveerus see linnake peaaegu tervena paljudeks sajanditeks. 18. sajandil 1748 hakati Pompeilt tuhakihti eemaldama. Vahepeal see töö peatus, järjepidevalt hakati väljakaevamisi tegema uuesti aastal 1860.” (Vikipeedia)
Iseenesest oli tegu päris huvitava ja kindlasti külastamist vääriva kohaga, aga kuna meil giidiga üldse ei vedanud, siis tuiasime seal niisama mingi lambise tiiru peale, maksime vanamehele 5 eurot nägu ning tõmbasime minekut. Selles suhtes, et terve meie grupp oli kindel, et me saime selle kõige mõttetuma giidi (sorry not sorry), sest midagi tarka ja mäletamisväärstet ta ei rääkinud, aga raha sai meie pealt korralikult. Nojah, olgu tal ka üks hea päev. Pompeii’st annavad rohkem aimu alljärgnevad pildid.
Edasi põrutasime Vesuuvi otsa ning oh em gee, see oli lihtsalt mega lahe. Mul lihtsalt ei olegi rohkem sõnu, kui et ilmselt see oli mu kõikide seniste reiside tipphetk, sest c’moon sõbrad, ma ronisin vulkaani otsa. Samuti on siinkohal asjalikum edasi piltide juurde minna.
Õhtul läksime enamik eestlaste, kõigi kreeklaste ja mõne peoloomaga teistest riikidest mere äärde juttu rääkima ning seltskonnamänge mängima. Ülivahva oli.
11. märts 2018
Viimane projektipäev. Meid jaotati hommikul kolme rühma: 2 rühma, kes pidid tegema teema kohta video ning 1 rühm pidi tegema ajalehe. Mina kuulusin ühte video tegemise gruppi ning kuna väljas oli lihtsalt fantasiline ilm, otsustasime selle väljas teha. Kuna meie rühmas polnud väga kogenud filmitegijaid, sai see üsna algeline, kuid vahva sellegi poolest. Panen videotest lingid, aga ajalehte ma vist kahjuks siin jagada ei saa.
Ma meie videot youtube’ist ei leidnud, nii et mis seal ikka. Teine oligi parem .. *läheb nutab tegelikult patja*.
Kuna oli viimane päev, siis toimusid sellised kokkuvõtvad tegevused. Andsime oma hinnangu ja tagasiside projekti kohta jne. Kurb oli, sest jõudis kohale, et peagi on lahkumine ja peab nende vingete inimestega hüvasti jätma ning endale tunnistama, et suurema osa nende inimestega ei kohtu me enam iialgi. Vot see ongi noortevahetuste juures see ainus ja kõige nõmedam osa.
Pärast projekti ametliku osa lõppu, kogunes enamik osalejaid peale õhtusööki konverentsiruumi, et viimast korda koos aega veeta, naerda ning midagi lõbusat teha.
12. märts 2018
Päris paljud lahkusid juba üsna vara hommikul. Tuli jätta hüvasti armsaks saanud inimestega ning ka ise asju pakkima minna. Umbes kella 11 ajal liikusime eestlaste (v.a Raili, sest tema pidi kahjuks varem lahkuma) ja kreeklastega rongi peale ning kihutasime Napolisse. Nagu ma juba enne mainisin, siis oli meile jäänud üks lisapäev Itaalias. Otsustasime selle Napolis veeta ning see kord vedas meil nii öömajaga ise kui ka selle asukohaga. Sattusime täiesti tip-top rajooni ehk mingi shopping street’i kõrvale, kust polnud ka mereni väga pikk maa. Käisime kõigepealt pitsat söömas – lihtsalt mainin ära, et see kord oli minu gluteenivaba pitsa poole väiksem kui teiste kamraadide oma, aga tegelikult täpselt paras. Seejärel läks meie tiimi naissugupool meigipoode tuuseldama ning mul pole aimugi, kuhu kutid aega parajaks tegema läksid. Ma mingi hetk eraldusin neidudest, et natuke linna niisama avastama minna. Tund või kaks hiljem saime kõik ühe lossi ees kokku ja läksime mere äärde jalutama – sattusime õigel ajal, sest päike hakkas loojuma ning see värvis taeva maagiliselt roosakas-lillaks.
Õhtul tegime süüa ning kutsusime kreeklaste tiimi endale külla, sest nendega saime kõige lähedasemateks ning nemad olid ka ainukesed, kes jäid veel Napolisse. Kreeklastega suhtlen ma siiani ning kui kõik läheb hästi ja plaanipäraselt, üritan ma neile selle aasta teises pooles külla minna. *fingers crossed*
13. märts 2018
Öömajast check-out oli kell 10 ning seejärel läksime jahtima kohta, kus hommikusööki süüa saaks. Arvake ära, kust me end lõpuks leidsime? Eks ikka Mäkist, kust mujalt. Seal müüdi muide gluteenivaba burksi, aga see polnud väga muljetavaldava maitsega (suht ainult sai-pihv-sai + üks õhuke viil juustu).
Seejärel litsusime end viiekesi photobooth’i, et mälestuseks pildid teha. Ja me tegime seda 3 korda, et iga üks endale ühe lehe saaks. Kui keegi seda kõrvalt nägema juhtus, siis see võis ikka parajalt koomiline tunduda.
Pärast käisid osad tiiru poes ning siis algas sõit taksoga lennujaama poole. Ausalt öeldes, ma vahepeal täiega kartsin, et me jääme lennukist maha (see poleks mul esimene kord, eks), sest mingi hetk oli ummik ummiku otsas, kuid kõik läks hästi ning jõudsime nii Napolis kui ka Frankfurdis lennukile. Kusjuures Frankfurdist Tallinnasse minev lend lükati edasi, nii et Tallinnasse jõudsime alles peale südaööd, kuid see oli norm – peaasi, et kõik läks turvaliselt.

Ja vot selline see reis oligi – täis kihvte momente ja vahvaid inimesi. Muidugi Itaalia puges mulle veel rohkem südamesse, nii et ma tundsin ennast seal kui kodus. Üks imeliselt imeline maa ja juba selle kuu lõpus lähen ma sinna tagasi.
Ehk täna .. Nii juhtub, kui loodad postituse varem üles saada, aga jääd liimima ..
Ciao!