Veel enne, kui ma sain teada, et mind valiti Lõuna-Itaaliasse noortevahetusele, olime vanemate ja õega lennupiletid Põhja-Itaaliasse ära ostnud. Seda suurem oli minu üllatus ja rõõm, kui sain ka Lõuna-Itaaliasse minna. Tegelikult on mul hea meel, et sain Lõunas enne ära käia kui Põhjas, sest need kaks Itaalia osa on ikka korralikult erinevad. Nimelt on Põhja-Itaalia tõepoolest sellisem euroopalikum, puhtam, korrektsem, samas kui Lõuna-Itaalia on rohkem türgilik, väikese korralagedusega.
31. mai 2018
Lend väljus vist peale kella 22. Jäi natuke hiljaks ka, aga noh, see on üsna tavaline. Lendasime Ryanair’iga ja kuigi minek möödus üsna ilma viperusteta, siis tagasilend oli meil kerge kaos ning ma pean endiselt väikest vimma Ryanair’i peale, aga sellest hiljem.
Igatahes kohale jõudsime kohaliku aja järgi umbes südaööl, meie ajajärgi kell 1 öösel.
Õde ja ta noormees olid meil lennujaamas vastas. Olime selleks reisiks rentinud Toyota Yaris’e, mis oli küll päris väike (meie kodinad mahtusid napilt pagasiruumi ära), aga väga tubli ja sobis ideaalselt sellistel mägistel sinka-vonka teedel sõitmiseks.
Tegime õe ja Anıliga kallid ruttu ära ja lippasime kiiresti auto peale, sest parkimine oli tasuline ja iga minut =raha, seega pidime sealt võimalikult ruttu minekut tegema.
Jõudsime ööbimiskohta (päris norm koht, aga toad haisesid veidi kopituse järele), viskasime kotid maha, jagasime toad ära ning läksime väikesele öisele jalutuskäigule. Ronisime kuhugi kõrgemasse kohta, kust avanes imeline öine vaade Bergamo linnale ning avasime vahuveini pudeli, et imelise reisi algust korralikult tähistada.
Kell võis vabalt 3 öösel olla, kui me tagasi ööbimispaika jõudsime ja põhku pugesime, sest ees ootamas oli järjekordne tegus päev.
1. juuni 2018
Päeva esimeses pooles seiklesime Bergamos ringi. Ronisime kuhugi kõrgemasse kohta, kust avanes tõeliselt imeline vaade linnale ning linna ümbritsevale loodusele. Pikemat juttu ma siinkohal ei tee, sest seda ilu on parem edasi anda piltidega.
*
*
Loomulikult ei puudunud ühestki päevast vähemalt üks väike gelato ring (tavaliselt me jätsist seal 94% ajast toitusimegi).
Teel Soricosse möödusime väiksest kohast nimega Calolziocorte, kus vanemad ja õde eelmise Itaalia reisi ajal ööbisid ning kuna vanematele tolle ööbimiskoha majapidajanna ehk nn kitsetädi (sest maja oli farmi tüüpi ja tädi kasvatas seal hoogsalt kitsi) nii südamesse jäi, otsustasid nad korraks ka sealt läbi minna, et talle tere öelda. Nagu ma ise arvasin, siis ega see tädi neid väga ei mäletanud, sest tõenäoliselt käib tal päris palju külalisi ning kõik tõesti ei jää meelde. Aga ta oli tore ja ma usun, et tal oli hea meel selle väikese külaskäigu üle.
*
*
Suundusime Soricosse, mis asub Milanost ca 80 km kaugusel Como järve ääres. Linn oli pisike ja armas. Meie ööbimiskoht aga ei asunud päris linnas, vaid kuskil mäe otsas kiriku kõrval. Ja no see tee sinna oli ikka uskumatult närvikõdi täis. Algul oli selline tavaliselt tüüpiline sinka-vonka tee, aga kuna meie reis oli alles algusjärgus ja Elise polnud veel väga sellise jubedusega harjunud, siis võttis see mäest üles ronimine meil kõigil peopesad higiseks ja kõhud õõnsaks. Lõpuks tuli välja, et päris ööbimiskohani me oma autoga minna ei saagi, sest tee läheb eriti ulmeliselt kitsaks, nii, et ainult peremees oma spetsiaalselt pisikese autoga seal sõita saab. Nii me siis jätsimegi oma auto kuhugi tee äärde, kus meid see maja peremees juba ootas, ladusime oma asjad tema auto peale ja sõit võis alata. Mina istusin esiistmel ja no päriselt, see vist oli mu elu hirmsaim autosõit, sest ka see auto mahtus napilt sel ülikitsal teel sõitma. Aga tegelikult kogu sõit oli seda väärt, sest ülevalt avanes minu jaoks vaata et kogu meie reisi kõige ilusam ja meeldejäävam vaade. Taaskord on aeg pilte näidata, sest üks pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna. #deep
A üks naljakas lugu enne pilte veel. Kui me algul oma autoga Sorico linna sõitsime ja ööbimiskohta otsisime, siis isa vaatas toda mäe otsas olevat kirikut ja naljatles, et eh, mõtle kui lahe, kui meie ööbimiskoht olekski kusagil seal. Noh, tegelikult ei olnud see lihtsalt kusagil seal, vaid täpselt seal. 😀
*
*
Õhtul me grillisime (st isa peamiselt grillis) ja pärast muljetasime elamusterohkest päevast õhtust süües. Seal tatsas ringi ka üks armas kiisu, keda me siis õega kordamööda kaisutasime.
*
*
2. juuni 2018
Pakkisime asjad ning oli aeg taas minna. Maja peremees viis meid tagasi auto juurde ning kõigepealt käisime korraks Sorico linnast läbi. Eelkõige sellepärast, et ma olin oma neediga kõrva suutnud kuidagi müstilisel kombel vastu autoust ära lüüa ning see tuikas kui vana põrguline mul seal pea küljes. Ühesõnaga, lootsime apteegist mulle mingit rohtu saada, aga kuna oli laupäev, siis oli apteek muidugi kinni. Mitte, et see eestlase jaoks kuidagi loogiliselt kõlaks, eks.. Aga noh, mis seal ikka, läksime hoopis järve äärde ja võtsime jäätised – abiks ikka.
Seejärel võtsime suuna Varenna juurde, mis on samuti Como järveäärne asula. Hästi armas ja värviliste majadega väike kohake oli. Linnas asu ka botaanikaaed, mida me aia tagant natuke uudistasime, sisse me ei hakanud minema. Selles linnas ma sain vist esimest korda aru, kui raske on tegelikult gluteeni talumatusega inimesel Itaalias hakkama saada. Me kõik olime super näljased, aga just minu pärast pidime mööda seda linnalaadset kohta üle poole tunni ringi aelema, et me kõik, k.a mina süüa saaksin. Aga me lihtsalt ei leidnud sellist kohta ega isegi toidupoodi. Kõik olid pizza-pasta kohad või siis ülikallid restod, kuhu me nagunii ei tahtnud oma jalga tõsta. Lõpuks maandusime mingisse kohta ja õde lihtsalt küsis, kas nad saaksid midagi gluteenivaba valmistada, salatit näiteks ja seal tuldi vastu ja tehti. Üldiselt tegelikult nii oligi – kuigi menüüs ei pruukinud salatit olla vms, siis tuldi üldiselt mulle ikka vastu ja klopsiti mingi salat kokku. Nii et tõenäoliselt toitusin mina terve reisi vältel kõige tervislikumalt, sest kui teised krõbistasid pizzasid ja saiakesi, siis mina mälusin oma maltsa, *muu*.
*
*
Kõhud täis, ruttasime tagasi auto juurde, sest taevas tõmbus päris tormi endeliseks. Hakkasime väikese mägedest ümbritsetud ja Oglio jõe ääres oleva Malonno linna poole sõitma, sest seal ootas meid järjekordne ööbimispaik. Tegime ka väikese vahepeatuse Sondrio linnas, kus käisime korraks Decathlon’i spordiriiete poes ning LIDLi toidupoes, et endale õhtuks ja järgmiseks hommikuks midagi hamba alla otsida.
Sõit Sondrio linnast Malonnosse kulges jälle mööda mägiseid käänulisi teid. Selle tõttu võttis kohale jõudmine arvatust palju rohkem aega. Olin natuke närvis, sest olin host’iga kokkuleppinud kohalejõudmise aja (mida ma täpselt enam ei mäleta), aga me hilinesime ikka korralikult. Õnneks nad ei olnud väga kurjad. Vist. Igatahes keegi otseselt õiendama ei kukkunud, aga võibolla takistas seda keelebarjäär. Meie ööbimiskoht ei asunud linnas, vaid tuli jälle linnast veidi edasi mäe otsa sõita – see tähendas järjekordset eriti kitsast ja käänulist mägiteed. Aga taaskord, sõit oli seda väärt. Müts maha mu õe eest, kes sai neil jubedatel teedel sõitmisega imeliselt hakkama.
*
*
Igatahes meie ööbimiskoht oli imeline ja suurepärase vaatega mägedele. See oli kahekorruseline uhke maja ning üheöö hind seal oli 42 eurot. Pole paha.
*
*
Tegime uhke õhtusöögi, süütasime kaminasse tule ning veetsime aperol spitze ja veine limpsides õdusalt aega. Pärast mängisime õe ja vanematega kaarte, Anil oli päevast väsinud ja otsustas diivanil veidi lesida (ja ka väikese uinaku teha). Mingi hetk vandus ka mu õde unele alla ning me kolisime vanematega ülemisele korrusele kaarte mängima. Mul läks kaardimängus vist kõige paremini, sest noh, nagu öeldaksegi – kellel ei vea armastuses, veab kaardimängus, hehe. 😀 Või siis ma olen lihtsalt osav. Igatahes, lõpuks oli aeg meil kõigil magama minna, et end järgmiseks tegusaks päevaks välja puhata.
♥
*
3. juuni 2018
Hommikul kui silmad avasin, avanes aknast kohe imeline vaade lumiste tippudega mägedele. Jõin oma hommikukohvi rõdul vaadet nautides.
*
*
Peale hommikusööki jalutasime natuke väljas ringi, tegime pilte ning uudistasime ümbrust. Tõesti oli väga mõnus, rahulik ja ilus kohake.
*
*
Seejärel oli aeg jälle teele asuda. Meid ootas Molveno linn, mis asus Molveno järve ääres. Taaskord oli tegu väga maagilise kohaga. Järve vesi oli nii sinine, selge, aga kuradi külm, sest sinna voolas mägede vesi. Mina katsusin vett ainult käega ja juba siis tõmbusid sõrmed peaaegu külmas krampi, aga mu õde ja isa olid piisavalt vaprad, et sinna ujuma minna. Eks see vist paras eneseületus oli, aga karastamine pidavat tervisele hea olema.
*
*
Õhtul uudistasime linnas ringi ning leidsime minu suureks rõõmuks ühe restorani, kus pakuti gluteenivaba pizzat. Loomulikult haarasin ma võimalusest kinni ja vedasin meid sinna sööma. Okei, keegi teine peale minu seal midagi ei söönud, aga mina tellisin küll endale ühe isuäratava neljajuustu pizza. Jäin pizzaga väga rahule, nomnom. Teised tellisid pärast endale ühest kodulähedal asunud kohast pizzad, aga mul oli juba kõht täis ja olin oma eluga päris rahul. Puudus ainult üks aperol spritz, aga ka sellele murele leidus lahendus – tuli teha üks aperol spritz.
*
Ciao!
Violchick 