Akud laetud

Ma ei tea, kui paljudele mu blogi lugejatele see veel üllatuseks tuleb, aga ma olen nüüd juba ca 2 kuud olnud pealinna preili. Ma lihtsalt tundsin, et üks peatükk mu elus vajas lõpetamist ning uus alustamist. Tartus oli tore, kuid selle aasta kevadel hakkasin ma tundma, et ma vajan muutust. Kogu see Tartu elu hakkas mind kuidagi lämmatama ja siis ma teadsin, et on aeg edasi liikuda. Mu Tartu Ülikooli õpingutest ei saanud samuti asja – kirjandus ja kultuuriteadused ikka ei kuulunud minu teetassi. Tartus ei olnud enam väga kedagi-midagi, mis mind oleks kinni hoidnud. Sõpru ma muidugi tahaks tihedamini näha, aga õnneks pole Tallinna ja Tartu vahel nüüd meeletul hulgal kilomeetreid, nii et saab hakkama. Ma ei kahetse oma otsust, vaid vastupidi – ma just tunnen, et sain oma sisemise rahu tagasi. Mõelda vaid, alles mõni aasta tagasi ma peaaegu et vihkasin Tallinnat, aga nüüd on see linnake armas ja kodune.

Aga Tallinna elu on ikka jube lärmakas ja kiire ja tööd täis. Sellepärast ma olengi otsinud Tallinnas olles viise, kuidas selle linnamüra eest ära põgeneda.

Kui võimalust pole väga kaugele minna, siis on heaks lahenduseks Pääsküla raba. Esimene kord, kui sinna jalutasin ja kohale jõudsin, olin üsna šokeeritud, et selline rahulik ja kihvt koht nii linna lähedal on.

Aga kui mul on pikem kui ühepäevane auk töögraafikus, siis ma üritan ikka maale põgeneda. Just nii ma paar päeva tagasi tegingi. Ja issand kui mõnus oli kiigul lebotada, kuulata, kuidas pääsukesed laulavad ja ritsikad siristavad, kuidas kasepuulehed tuule käes vaikselt sahisevad, kuidas päike mu nägu paitab. Pärast lähen söön oma kõhu tikritest ja hernestest täis ning elu on lihtsalt fantastiline.

Ja reedel, kui see kuuvarjutus oli, siis ma olin algul megapettunud, sest mingit kuud ega selle varjutust ei paistnud kuskilt. Ma olin tööl ka ja siis olid üsna kõrgem hooned ümberringi ning samuti ka pilved. Aga peale mu tööpäeva lõppu läksin sõbrannaga mere äärde vesipiipu tegema ja veini jooma. Olin just piibu üles sättinud, kui märkasin, et kuu oli kuskilt välja ilmunud ja tegi oma varjutusvärki minu silme ees. Päris vahva oli. Kuna sellel kuuvarjutusel pidi mingi eriti tugev mõju vms olema, siis ma olen täitsa põnevil, milles selle mõju hakkab edaspidi väljenduma.

Ma täna kihutan uuesti maale, sest herned ja marjad vajavad söömist. Õnneks on hetkel õde tagasi kodumaal, nii et muru eest las vastutab tema, mwhaha.

Väike selfie, et teil mu nägu ikka meeles püsiks hehe

Ja kuna ma olen üks deep inimloom, siis viskaks ma siia lõppu ühe tsitaadipoisi (või tüdruku), mida mu Momentum minuga lahkesti jagab …

* * *

“You never know how strong you are until being strong is the only choice you have.” – Autor teadmata

Issand ja tema loomaaed

** Ma vahelduseks avaldan oma draftis seisnud postituse selle aasta jaanuarist, sest kunagi ennemuistsel ajal lubasin siin ka oma sügavamaid mõtteid kajastada, kui ainult reiside trill & trall. **

Ma lihtsalt ei suuda seekord oma hämmeldust endale hoida. Oma elujooksul olen kohtunud inimestega, kes on minu käest näiteks küsinud, mis asi on ahjukartul. Ma juba siis mõtetes facepalm’isin endamisi, aga noh, mis seal ikka – kui ei tea, siis ei tea.

Siis rääkisid mu endised kolleegid mulle, kuidas nende käest küsiti, mis asi on kanafilee ja mis maitsega on tomatimahl. Well, lmgtfy. Ma juba siis mõtlesin, et kas inimestel endal ei ole veits .. piinlik? Nagu, vanasõnal “Küsija suu pihta ei lööda” on siiski ka mingi piir. A ja mis mul jäi mainimata on see, et nende küsimuste küsijateks ei olnud mitte lapsed, vaid teismelised ja täiskasvanud. Ilmselgelt, kui väike laps oleks taolise küsimuse küsinud, et oleks see minu jaoks nii kummaline tundunud.

No ja siis täna. Tuleb üks vanem härrasmees. Mina siis viisakalt teretan teda. Eesti keeles. Ja tema lendab mulle oma vene keelega peale. Üritan siis ikkagi kuidagi aru saada, mida ta soovib, aga seda teen ma eesti keeles, sest et noh, ma võin vene keelest natuke aru saada, aga midagi vastu rääkima ma küll selles keeles ei hakka.

Lühidalt – tema ainus mure seisnes selles, et miks ma ei räägi vene keeles. Ma siis räägin vastu, et kuna ma olen eestlane, elan Eestis ja töötan Eestis, siis ei ole ma ametlikult kohustatud vene keelt oskama ega selles keeles rääkima. Jeebus jah, ma olen õppinud 6. aastat vene keelt, aga see on ausõna maha visatud aeg, sest ma lihtsalt ei oska seda. Ma olen ühe semestri itaalia keelt õppinud ja ma oskan seda ka paremini, kui vene keelt. Miks? Sest mind reaalselt huvitab itaalia keel ja ma hakkasin seda õppima omast vabast tahtest. Põhikoolis pidi aga ju valima, kas vene või saksa keel ja kuna mõlemad variandid olid minu jaoks üsna kesised, valisin ma siiski selle vähem nukrama variandi. Ja no kuna mind see keel siiski päriselt ei huvitanud, siis ega ma püüdnudki seda ju selgeks saada. Tegin nii palju kui vajalik, aga nii vähe kui võimalik. Alles gümnaasiumi viimases klassis mõistsin, et kurat, võiks ikka osata seda, aga siis oli juba hilja, sest meil oli vene keelt veel 2,5 kuud jäänud (perioodõpe) ja varasema 5. aastat baas oli põhimõtteliselt olematu.

Igatahes, siis see vana küsis, et mis keeli ma siis oskan. Vastasin, et eesti keelt ja inglise keelt ning hetkel õpin itaalia keelt. Siis hakkas ta halisema, et mis?!, ma ei oska isegi saksa keelt või? Mis küll minust niimoodi saab. Ma vastasin, et noh, ma oskan inglise keelt ja sellega olen siiani päris hästi hakkama saanud, tänan küsimast.

Ta hädaldas veel midagi vene keeles, millele ma siis eesti keeles vastasin. Põhimõtteliselt meie vestlus toimuski niimoodi, et tema nurises vene keeles ja mina vastasin eesti keeles. Ja siis ta veel ärgitas mind, et noh, oskad küll ju vene keelt, kui minust aru saad. Ma olin nagu, mm, tegelikult mitte, aga ok.

Ja noh, siis ta hakkas mingi hetk täiesti korralikku eesti keelt rääkima. Tol hetkel ma pidin küll mitu korda sügavalt sisse-välja hingama, et teda kohvimasina käpaga mitte visata. Nagu mis mõttes mingi vana lihtsalt arvab, et tal on mingigi õigus tulla Eestimaal minuga vinguma, et ma ei oska temaga vene keeles rääkida. Põhimõtteliselt nii palju ma ikka oskan, et oleksin võinud ta tema enda keeles arusaadavalt “ilusasse” kohta saata. Nagu hallo, Nõukogude aeg sai juba enne minu sündi läbi, tule välja oma nõukaurust.

Ma ei taha siinkohal väita, et vene või saksa vms keele õppimine oleks minu arvates halb. Oh ei, keeleõpe on väga hea ja mul on tõesti kahju, et minu venekeeleoskus peale kuut aastat õppimist nii kesiseks jäi. Lihtsalt nõme on see, et on endiselt venerahvusest inimesi, (pean silmas peamiselt just vanemat generatsiooni) kes Eestis elavad ja arvavad, et eestlaste noorem generatsioon on kohustatud nendega vene keeles rääkima.

Ei ole.