30.06
Hommik algas päikeseliselt ja mõnusalt. Saime lõpuks jälle oma ajutises kodus rahulikult hommikusööki nosida ning seejärel olimegi valmis uuteks seiklusteks. Sel päeval oli meil plaan minna Potsdamisse. Nii me ka tegime.
Kui läbi elamurajooni metroo peale kõndisime, märkasime paljudes aedades viljadest punetavaid kirsipuid. See vaatepilt pani meil neelud käima ning me olime peaaegu valmis juba kirsiraksu minema, kuid siis avastasime, et mõned elanikud müüsid tee ääres lahkelt oma saaki. Loomulikult otsustasime legaalset teed minna ning need magusad viljad endale osta – paar euri üpris suure karbi kirsside eest oli päris hea diil.
Potsdam asub Berliini kesklinnast 24 km kaugusel ja sinna sõitsime metrooga ikka päris tükk aega. Ma ei mäleta, kui kaua, aga igatahes jõudsin ma paar korda unne suikuda.
Potsdam oli armas ning huvitava arhitektuuriga linn.
“1990. aastal tegid Ida- ja Lääne-Saksamaa ühise avalduse Potsdami kultuurimaastiku kandmiseks UNESCO maailmapärandi nimistusse. Kokku hõlmab maailmapärandi nimistusse kantud ala umbes 500 hektarit parke ja 150 hoonet aastatest 1730–1916.” (Vikipeedia)
Potsdamis ja linna ümbruses on umbes 20 lossi, millest mina nägin nelja. Kõik nad olid suursugused, kuid oma stiili poolest siiski erinevad ning asusid Sanssouci pargis. Tegelikult, kui me oleksime jaksanud seal pargis rohkem ringi kõndida, oleksime ühte paleed kindlasti veel näinud, aga kõige suuremaks takistuseks saingi mina koos oma jalanõudega.
Nimelt, ma olin reisile läinud selliste ketsidega, millel tald oli (eriti kandade pealt) paberõhukeseks kulunud. Ma enamik päevadest suutsin nendega ära käia, aga mida päev edasi, seda valusamaks mu jalgade olukord muutus. Seega lõpuks ostsin ma endale Primarkist uued ketsid, kuid need vajasid jälle sisse kandmist, sest hakkasid algul kõvasti mu varbaid hõõruma. Seega, terve Potsdami päeva kõndisingi ma jalatseid vahetades ringi. Kui ühed jalatsid hakkasid kandadele liialt valu tegema, vahetasin nende vastu välja, mis mu varbaid õgima hakkasid. Ja nii see päevake möödus.
Igatahes, kõige esimene hoone, mida me Sanssouci pargis nägime, oli Bildergalerie ehk Pildigalerii. See asub Sansoucci lossist ida pool ning ta on vanim säilinud muuseum, mis on Saksamaal ehitatud valitseja (Frederick II) jaoks.
Järgmisena nägimegi rokokoo stiilis Sanssouci paleed ennast, mis pärineb aastast 1747 ning oli Frederick II suvepalee. See nägi väga ilus ning suursugune välja, eriti alt üles vaadates.
Pargis edasi liikudes, jäi meile põõsaste vahelt silma Uus Kamber, mis asus Sanssoucist lääne pool ning kuulub suvepaleekompleksi.
Vaatasime lähedalt ka aia paviljonist Hiinamaja (Chinesisches Haus), mille Frederick II lasi ehitada oma lille- ja juurviljaaia kaunistamiseks.
Seejärel jalutasime Uue Palee (Neue Palais), mis on Potsdami linna lossidest suurim ning valmis 1769. aastal. Seda peetakse viimaseks suureks Preisi lossikompleksiks, mis on ehitatud barokk stiilis. Uus palee on kavandatud täitma vaid esindusfunktsiooni. Selles on enam kui 200 tuba, neli peosaali ja rokokoo teater. Fassaadi ja katusebalustraadi kaunistavad üle 400 antiikjumala kuju. (Vikipeedia)
Charlottenhof’i palee (oli suveresidentsiks kroonprints Frederik Willaim’ile) nägi väljast päris tagasihoidlik välja, kuid seda ümbritses imeilus lilledest pakatav aed.
Pärast Sanssouci parki jalutasime lihtsalt linnas ringi ning otsisime kohta, kust midagi hamba alla leida. Lõpuks maandusimegi ühes kebabi kohas, kuid kuna mul oli veel meeles hiljutine halb kebabi kogemust Bremenist (rasvast tilkuv kebab ..), siis mina jätsin seal söömise vahele (kuigi seekord näis toit täitsa hea välja) ning läksin hiljem .. Subwaysse. Jep, nii eriline ja uudne kogemus, hahah.
Õhtupoole sõitsime trammiga linnas ringi ja läksime mingi pargi juures maha, kus oli minigolfi väljak ja muid atraktsioone (mis küll ei olnud lahti/ ei töötanud). Me ostsime kõrval asuvast toidupoest veini ning nautisime seda pargis istudes ja reisist muljetades.
Hiljem liikusime tagasi kesklinna, et siis metrooga Berliini sõita ning “kodu” tudule minna. Meie Saksamaa seiklus hakkas lõpusirgele jõudma ja juba järgmisel hommikul pidime varakult ärkama, et Bremenisse viivale bussile jõuda.
Esimene juuli mööduski peamiselt bussiga sõites ning lennates. Enne lennu väljumist oli meil veel Bremenis mõni tund aega ringi vaadata ja vajadusel viimasehetke suveniirid ligi tõmmata.
Ma jäin reisiga väga rahule ning oli ülimalt tore väikest osa Põhja-Saksamaast avastada. Reis oli ka üsna väsitav, sest meil oli ikkagi päris vähe aega seal olemiseks ning me tahtsime seda aega maksimaalselt ära kasutada.
Mina soovitan küll Saksamaale reisida. Kui mägesid tahate näha, siis on targem Lõuna-Saksamaa sihtkohaks valida – meie sinna sel korral kahjuks ei jõudnud. Aga vähemalt saime Schwerini lossipargis ringi jalutada ning ennast seal kuninglikena tunda.
Head seiklemist ja kevadet! 🙂
Violchick 