Mul pole nüüd tükk aega jälle mahti siia kirjutada olnud. Kiire oli, tõesti väga kiire.
Kõik algas sellega, kui suutsin oma töögraafiku lõpuks kuidagi nii rajuks muuta, et mul oli 3 päeva tööd – 1 vaba – 4 tööd. Muidu oleks normaalne olnud, aga mu kannad hakkasid lõpuks ikka päris parajalt streikima – need on need ettekandja rõõmud.
Pärast seda kiiremat tööperioodi sain elu veidi vabamalt võtta – 5 päeva puhkust ning nende keskel Weekend Festival. Jee. Üldmulje jäi mul Weekendist positiivne – mul oli vahva seltskond, nalja sai, tantsida sai, lõbus oli.
Korralduslikpool jättis esimesel päeval muidugi soovida. Piletivahetamine käepaela vastu oli nagu Hunger Game Weekend Edition. Lihtsalt inimesed litsusid peaaegu üksteise siseorganeid juba kokku. Kusjuures just need, kes ise lükkasid, karjusid teistele, et: “Ärge kurat suruge! Loomad olete või? (originaalselt: “Don’t push, don’t push! Are you f*cking animals?!” Nojah, mõnele inimesele oli siis vist rohkem lubatud. Igatahes, ma arvan, et me saime isegi kiiresti oma käepaelad kätte (ja pääsesime elusalt ja tervelt), aga siis saabus uus ootamine värava taga. See vist ei olnud väga pikk, aga piisavalt, et me jäime nt Sigmast ilma. Jep, keegi geenius arvas, et see on mega ok, kui avada väravad pealava pärast tund aega hiljem, aga nad vist ei arvestanud pisiasjaga, et neid inimesi on mingi jõhker hord ja mõistlikum oleks olnud siiski vist kohe sisse laskma hakata.
Kuna pealava oli kinni, siis ruumi oli vähem ja me olime suht nagu silgud pütis seal. Mu sõbrad ootasid mingi tund aega joogijärjekorras. Eriti halenaljakas oli see, kuidas priority piletitel (mul oli lihtsalt premium, sest ma rott) pidi olema oma peldikutsoon, aga sinna pääsesid kõik sisse I(sest mingit kontrolli ei olnud) ja lõpuks oli too rohkem rahvast täis ja sellevõrra ka rohkem lägastatud kui tavalised peldikud. Well done, Weekend. 😀
Natuke enne kella 23 avati vist lõpuks pealava, kuid ma oma kalliga jäime live stage’ile ja ootasime Example’i algust. Nad tulid lavale ca pool tundi hiljem ja me tõmbasime sealt pärast teist laulu minekut, sest nende live oli normaalne pettumus. Nagu mingi lambime viisipidav jorss oleks lavale karglema läinud. Läksime checkisime korraks pealava ka ära, kuid siis oli seal jälle vaikus. Kuna seal ei paistnud lähiajal midagi toimuma ka hakkavat, otsustasime kalliga ööbimiskohta ära minna, sest tegelikult oli see esimene päev meid ikka korralikult ära väsitanud (üsna pikk sõit, see nügimine ja tõmblemine järjekordades, pidev ootamine). Me olime just väravaist välja saanud, kui järsku hakkas pealaval Avicii mängima, aga see oli juba liiga hilja, sest me ei viitsinud tagasi minna + tegelikult kuulsime me seda isegi oma ööbimiskohta.
Järgmised päevad olid väga vinged ja nende üle väga kurta ei saa. Ootamist oli ikka, vihma sadas ka, aga see oli suva, sest meil oli lõbus. Need kolm päeva läksid nii ruttu mööda ja ma ei suuda uskuda, et praegu nädal tagasi lõppes juba Weekendi eelviimane päev. Oh aeg, kuhu kappad?
Nüüd ma olen siin tööl käinud ja puhanud ja juuksuris käinud ja kinos käinud ja … Ahjaa, ma käisin juuksuris – üle mingi 3,5 aasta ma pakun? Ja ega ma sinna nalja ei läinud tegema, et noh, lõika ainult 1 cm otsi, vaid läksin ikka täismängule välja ja lasin ühelt pea poolelt juuksed lühikeseks lõigata. Ma olen seda soengut ammu tahtnud teha, aga varem polnud lihtsalt julgust. Nüüd esmaspäeva öösel jäi see soengupilt kuskilt silma, saatsin selle pildi oma poisile ja ütlesin, et tahtsin ka sellist soengut endale kunagi teha ja ta vastas “ohh ägeee!” ja siis ma tegin otsuse, et davai, homme lähen teen ära. Ja tegingi. Wii.
Kinos käisin muidu Suicide Squadi vaatamas. Kuna mu ootused olid sellised keskpärased, jäin ma filmiga rahule. Natuke reaalsem oleks võinud olla, aga muidu näitlejad tegid head tööd (eriti cool oli Jared Leto heheh).
Violchick 