Üritan järele jäänud aja siia postitusse ära mahutada. *fingers crossed*
8. november 2017
Kogu seltskond jagati kaheks grupiks ning anti teemad, mille kaitseks pidid mõlemad grupid pädevad argumendid leidma. Üks grupp pidi välja mõtlema maaelu plussid ja teine grupp miinused. Peale väikest pausi toimus pooltevaheline diskuteerimine.
Pärast lõunasööki jagati meid väiksemateks gruppideks, kus me siis pidime genereerima ideid, kuidas maaelule hing sisse puhuda. Päris paljud tulid üpris huvitavate (ka naljakate) ideedega välja. Iseasi on muidugi ikkagi see, kui teostatavad need mõtted ka tegelikkuses oleksid. Meie grupi idee oli ka selline, mida siin seletada on üpris keeruline, nii et ma pigem jätan selle vahele. 😀
Ma olin terve päev hästi uimane, sest unepuudus hakkas ikka väga hullult tundma andma. Ma isegi proovisin vahepeal magada, aga kuigi ma olin üliväsinud, siis und lihtsalt ei tulnud. Kurb.
Õhtul oli Hispaania ja Leedu kultuuriõhtu. Leedukad juhatasid õhtu sisse – tantsisime nende rahvustantse, kuulasime neid laulmas ning söögiks pakkusid nad meile nt kirjut koera ja suitsujuustu + igasuguseid maiustusi. Hispaanlased korraldasid võistkonna mängu oma kultuuri puudutavate küsimustega, laulsid samuti ning näitasid oma elegantset rahvatantsu (mis erinevalt eesti Kaera-Jaanist oli suht (v oligi) paso doble’i sarnane). Söögiks pakkusid hispaanlased itaallastega üsna sarnaseid asju + sangriat, mis oli loomulikult mu lemmik. 😀
Ma lubasin endale juba päeval, et tol õhtul lähen varem magama. Noh, nii max 00 vms. No jah, läks veits lappama see mõte jälle, sest magama sain ma ikka alles kell 5. 😀
9. november 2017
Hommikul vaatasime eelnevates projektides tehtud videoid (n-ö mikrofilme) ning seejärel jaotati ka kogu meie seltskond gruppideks, sest ka meid ootas ees filmitegemine. Selleks anti ja kuluski terve päev. Istusime algul oma grupiga maha ning tegime kerge ajurünnaku, mis teemalise filmi teeme. Noh, meil oli algul plaan midagi muinasjutulaadset teha, kuid .. jah. Igatahes, siin nad on:
- Love needs silence (minu tiimi film)
- Lost and Found (Pireti tiimi tehtud film, said vist kõige rohkem auhindu vms)
- Love in Poiana Negrii
- The Lonely Luggage
- Escape
Õhtul oli Oscarite gaala ehk parimad said auhinna. Minu arust see oli väga kihvt mõte korraldajate poolt. Meie tiim kahjuks ühtegi auhinda ei võitnud, kuid samas … olgem ausad, teised “filmid” olid paremini teostatud jms.
Igatahes, maru vahva õhtu oli. Ma näiteks laulsin koos itaallastega karaoket jne. Itaalia keeles, muidugi. Sai tantsitud ja juttu räägitud. See oli meie viimane õhtu/öö seal ning kurb oli mõelda, et juba järgmisel õhtul peame me asjad kokku pakkima ja tagasi reaalsuse poole suuna võtma.
10. november 2017
Ma mäletan, et olin üliväsinud. See minimaalne unetundide arv hakkas eriti tunda andma ja ma olin reaalselt juba väga lähedal zombistumisele. Ma ei tea, mitu tassi kohvi ma ära jõin, kuid paraku polnud neist mitte mingit kasu.
Viimasel päeval oli selline lahtiste-otsade-kokku-sõlmimime. Hommikul tegid kõik oma filmitegemise tiimiga infolehed projekti kohta jms. Seejärel pidime rahvusgrupiga välja mõtlema, kuidas me plaanime projekti oma kodumaal kajastada (a la Facebooki postitused, ettekanded jne). Arutasime ka, mis oskusi me projekti käigus omandasime jne (nt filmitegemine, oskus keelebarjäärist üle olla, oskus teha rühmatööd, tegime ise näidendi ja esitasime seda jne).
Pärast õhtusööki pakkisime oma asjad kokku ning kell 21 (vist) oli start tagasi Bukaresti. Thank god, et ma sain bussi peal magada. Muidu ma poleks vist elusalt koju jõudnud, ausõna.
11. november 2017
Bukaresti jõudsime ca kell 8 hommikul. Jäime mingi seltskonnaga üpris kauaks metroojaama tiksuma, sest pidime välja mõtlema, mida oma eluga nüüd peale hakata. Kui plaani lõpuks enam-vähem välja mõtlesime, suundus suurem osa meist allesjäänuist kesk-/vanalinna. Kuna meil (mul, korterikaaslasel ja grupijuhil) läks lennuk alles 12nda öösel kell .. 4-6 (mäluauk), siis me endale päris öömaja ei hakanud otsima, sest niivõinaa oleksime üsna vara pidanud lennujaama minema. Õnneks kaks eestlastest projektikaaslast meid päris kodutuks ei tahtnud jätta ning lubasid meil nende juures peatuda. Nii me tiksusime seal natuke, kuni kõht tühjaks läks ning me otsustasime välja liikuda. Käisime kuskil söömas (taaskord ebaõnnestunud valik) ning seejärel läksin koos Piretiga (eelnevalt mainitud kui korterikaaslane 😀 ) šoppama – kutid läksid vist iga üks oma teed.
Kell 18 saime kõik 5 taaskord kokku, otsisime ühe hubase vesipiibu koha ning istusime sinna mõneks ajaks maha. Aga kuna see oli selline pooleldi väljasolev koht, siis hakkas peagi päris külm ning pidime edasi liikuma. Leidsime mingi söögikoha, kus oli lõpuks ometi täitsa söödav söök, aga samas ma isiklikult ei oska öelda, sest ei soovinud midagi süüa. Teised aga kiitsid. Mingi hetk liitusid veel kaks eestlast meiega ning koos läksime otsisime üles rumeenlased, Bukaresti jäänud mõned itaallased ja leedukate tiimi. Sain veel natuke nendega juttu rääkida, enne kui me tiim sealt lambist minema hiilis. Ma ei saanudki päris täpselt aru, miks me niimoodi minema läksime, aga eks ma ka lonkisin oma grupi järgi – mis seal ikka.
Kuigi vanalinn oli inimestest pungil täis, õnnestus meil siiski leida mingi koht, kuhu me seitsmekesi istuma mahtusime. Seal me lihtsalt muljetasime projektist jne. Ma mäletan, et keegi küsis, mida me projekti jooksul taga igatsesime. Kes vastas korraliku uneaega, kes igatses patja, kes oma kaaslast või lemmiklooma jne. Siis tulin mina – õlgu kehitades vastasin, et mitte midagi. Mida või keda ma ikka selle nädala jooksul nii väga igatsema hakkan. 😀 Ma pole üldse väga igatseja-tüüpigi.
Ja siis oligi aeg oma kohvrite järele minna, et lennujaama suunduda. Jätsime esialgu armsaks saanud eesti tüdrukutega hüvasti ning liikusime korterisse. Tõmbasime seal veidi hinge, sättisime ja pakkisime veidike oma kohvreid ning jah – siis aeg oli lahkuda. Jätsime hüvasti ja astusime taksosse.
Lendudest pole väga mõtet rääkida, sest ma magasin – seega läks kõik hästi. Jõudsin ilusti koju.
Tahan tänada Seiklejate Vennaskonda, saatvat organisatsiooni, kelleta poleks see võimalik olnud. Ka mina üritan nüüd vahepeal Seiklejate Vennaskonda ja selle organisatsiooni tegevust tutvustada, sest ma lihtsalt usun, et igal noorel võiks esineda võimalus osaleda milleski nii ägedas, nagu seda on noortevahetus. Hetkel käimas olevate projektide kohta võite lugeda siit.
Aitäh!
Muideks, kohe-kohe ootab mind ees uus seiklus Itaalias, mida ma peagi ka siin kajastan. Nii et on, mida oodata. 😉
☼ ☼ ☼
“A positive attitude causes a chain reaction of positive thoughts, events, and outcomes.”
– Wade Boggs
Violchick 