Industrial neet

Mõtlesin oma armsale needikesele uue postituse pühendada. Ega see väga pikk tule, aga lihtsalt natuke juttu sellest, kuidas on paranemisprotsess kulgenud ehk kerge update.

Viimases needi-postituses ma mainisin, et tegemist on enesepiinamismeetodiga. 😀 Okei, nüüd ma võtan oma sõnad tagasi ja palun industrialilt vabandust, et olin tema suhtes nii ülekohtune. 

Kõige tähtsam on meeles pidada, et kuna see on kõrva ülaosas ja nõuab 2 auku läbi kõrva kõhreosa, siis see ei ole nii lebo, kui augud kõrvalestas. Ja kaks auku on kehale topelt töö, et infektsioonide vastu võidelda ja paraneda. Ehk siis mõtle enne, kas sa ikka päriselt tahad seda neeti ja tee veidi eeltööd/uurimistööd. Mina nt ei teinud, läksin niisama kohale ja alles hiljem lugesin, et industrial paraneb raskemalt ja sinna võib kergemini infektsioon tekkida. Aga ma räägin nüüd oma isiklikust kogemusest.

Needi lasin teha 15. märts 2018 ja sellest on nüüd rohkem kui kaks aastat möödas. Esimene aasta oli üle kivide ja kändude. Kusjuures ma enam isegi ei mäleta nii kirkalt, kui piinarikas kogu see protsess oli, aga just hiljuti jäin enda ja sõbranna vahelist chat’i tagasi kerima ja sealt tulid need õuduslood jälle erksalt silme ette. Ma siis räägin algusest.

Needi tegemine ise valus polnud, aga ma lasin tuimestuse ka teha. Esimeseks takistuskiviks ilmnes see, et pidin samal päeval bussiga Tallinna minema ja mul olid need ülepea käivad kõrvaklapid. Kõrv tuikas niivõinaa, nii et kui mul oli valida, kas tuikuv kõrv ja bussisõit ilma muusikata, või natuke rohkem tuikuv kõrv muusikaga, siis valisin teise variandi. Ibukas oli muidugi parim sõber.

Järgnemine mure seisnes selles, kuidas pead pesta. See kulges vist suhteliselt valutult. Aga nt mütsi kandmine oli päris ebameeldiv ettevõtmine ja noh, see neet sai täpselt sellisel ajal tehtud, et ilma mütsita ei kannatanud ka kahjuks väljas olla. 

Paar esimest päeva tundus, et olukord on täitsa normaalne. Puhastasin seda mingi meresoolalahusega vms, mida soovitati ja valus oli ainult siis, kui puudutasin või midagi vastu läks. Tegelikult peaks neid võimalikult vähe puudutama, ja kui vaja, siis ainult puhaste kätega, sest tegemist on sisuliselt ikkagi haavaga. Ma keerasin neid kuulikesi ka, sest nagu hilisem elu on näidanud, siis just see ülemine kuul armastab end lahti keerata ja ära põgeneda, ja noh, kui see oleks needi paranemise staadiumis juhtunud, oleks küll veidi ebameeldiv olnud. 😀 Ok, ma võin öelda, et mul juhtus see ca 4 kuud hiljem, aga siis polnud neet ikka veel ära paranenud ja need ülemise augu koorikud hoidsid vist seda neeti paigal. Või vähemalt siis ma arvasin seda. Hiljuti avastasin, et ega see sealt nii lihtsalt välja ei libise, kui ülemist kuuli pole.

Mõned päevad hiljem hakkas mul aga ülemine auk vaikselt pekki minema. Ilmselt aitas sellele kaasa fakt, et ma kandsin mütsi ja kõrvaklappe, ehk hea viis, kuidas haavale baktereid sisse suruda, jee. Alkoholi sisaldavaid puhastusvahendeid ei soovitata kasutada, sest need on  liiga tugevad ja kuivatavad nahka, aga sõbranna soovitas mulle Braunovidon salvi ja ma arvan, et see oli väga suureks abiks. Tegemist siis joodipõhise salviga, mis aitab põletikuliste/mädaste haavade puhul.

21. märts kirjutasin sõbrannale, et kõrv hakkas valutama. Samal õhtul kirjutasin ma juba, et tahaks aega tagasi kerida. 😀 Ma vist hakkasin sel hetkel tehtud otsuste mõistlikuses vaikselt kahtlema. 😀 Nii palju, kui mäletan, siis kõrv hullult paiste ei läinud. Lihtsalt oli punane. Kui olin kõrvaaugud Braunovidon salviga kokku määrinud, tekkis imelik tunne ja kirjutasin teisele sõbrannale: “Tunnen, nagu mingi sõda käiks mu kõrvas.”

22. märtsil kirjutasin, et kõrv on olemas, hullemaks pole läinud ja et see salv tõmbas küll nagu seda mäda välja. Samas, tolleks hetkeks ma olin kaotanud usu meresoolalahusesse ja hakkasin viinaga puhastama, ise juurde lisades, et ei usu, et mingi meresool infektsiooni suudab välja ravida. Ei teagi, kas see oli hea mõte, või mitte. 😀

23. märtsiks oli kogu sellest saagast juba nädal saanud. Mainisin, et kõrv hakkab just õhtuti eriti kuumetama ja ostsin endale lõpuks nööpkõrvaklapid, et neeti võimalikult vähe ärritada.

25. märts ma kirjutasin, et kõrv hakkas sügelema ja lootsin, et see on pigem hea tähendusega märk.

Edasi nii detailset informatsiooni ei oska anda, aga küllap ta hakkas lõpuks paranema ja siis hakkasin seda jälle meresoolalahusega puhastama, sest ei tahtnud teda uuesti vihale ajada. Industrial oli tükk aega valus, kui sellele kogemata vastu sai mindud. Isegi suvel, juuni algul, kui Itaalias reisil sai käidud, suutsin ma just selle kõrva vähemalt 2 korda autoukse vastu ära lüüa. Kas ma varem olin oma kõrva vastu autoust löönud? Ei. Kas ma hiljem nüüd olen oma kõrva vastu autoust löönud? Ei. Ausalt, see on mingi seadus, et seal, kus on, sinna tuleb juurde. Minu puhul siis ainult häda ja viletsust. 😀

Ma vahepeal ikka mõtlesin, et kurat, kasvatan kinni selle ja unustan ära, aga samas panin selle ravimise alla suhteliselt palju raha ja mulle tegelikult meeldis see neet, nii et ma otsustasin ikkagi ära kannatada. Ega kõik ei peagi siin elus lihtne olema.

Nüüd, kui selle tegemisest on 2 aastat möödas, võin ma öelda, et oleme leidnud ühise keele. Ma saan isegi selle külje peal magada, kuigi mõnel hommikul võib ta olla tundlikum kui teisel. Ma olen ausalt mega rahul selle neediga ja olen kindel, et tasus kogu seda valu taluda. Ma pean ka tunnistama, et pole siiani julgenud seda neeti välja võtta ja vahetada. 😀 Ma lihtsalt ei suuda välja mõelda, kuidas ma seda tegema peaks ja .. hirm on. 😀 Aga samas ma ei tunne väga vajadust ka selle vahetamise järele, nii et .. ma ei tea .. tõenäoliselt kogun veel paar aastat julgust või siis olen möku ja jäängi selle sama neediga chillima. 😀

Mida ma veel tahan toonitada on see, et ära niisama näpi värskelt tehtud neeti, võimalusel ära lämmata seda mütsiga ning ära ärrita seda ülepea käivate kõrvaklappidega. Soovitan puhastada värskelt tehtud neeti eriti hoolikalt ja anda talle rahu. Ega ta ei paranegi üleöö, kuid ma olen kindel, et õigesti hooldades saab protsessi palju kiiremaks ja valutumaks muuta. Mina tõenäoliselt eksisin lihtsalt kõigi reeglite vastu, mida äsja tehtud needi puhul peaks järgima.

Esimene pilt on tehtud 30. märts 2019 ja teine pilt 3. aprill 2020. Just in case, kui kedagi huvitab, miks mu kulmud on sellise evolutsiooni vahepeal läbinud. 😀

Kreeka | mai 2019 3

Nii, oleme vaikselt jõudmas mu Kreeka seiklustega lõpusirgele.

16. mai 2019

Ärkasin üsna vara, et asjad kokku pakkida. Jep, loomulikult hakkasin ma seda alles hommikul tegema, kas see kedagi üldse enam üllatab? 😀 Seejärel viskasin oma koti fuajeesse ja läksin hommikust sööma. Kõik olid kas väsinud või nukrate nägudega, sest varsti oli aeg liikuma hakata ning ka enamik osalejatega hüvasti jätta. 9.30 väljuski buss Leptokaryast ja viis meid tagasi Thessaloniki lennujaama. Kuna enamikel läks lennuk juba üsna pea, algas seal hüvastijätmise esimene etapp. Väga kurb oli armsaks saanud inimestega hüvasti jätta, sisimas teades, et paljudega neist ma tõenäoliselt enam ei kohtu. Lõpuks tuli meil bussile hüpata ja Thessalonikisse sõita. Kreekasse jäid veel mõneks ajaks türklaste punt, horvaatlastest mõned, enamik eestlasi ja enamik kreeklasi tulid ka Thessalonikisse.

Ma nüüd seda päeva meenutades mõtlen, et see tundub maru pika päevana, et kõik see oleks 24h sisse ära mahtunud, aga tegelikult oli lihtsalt väga sündmusterohke. Igatahes, mina, türklased ja horvaatlased läksime oma kodinatega mu uue kreeklasest sõbra sõbra poole. Jah, need kaks “sõpra” peavad järjest olema. 😀 Nagu, mu kreeklasest sõbral oli sõber, kelle juurde me kõik siis maandusime. Ta oli kergelt öeldes üllatunud, sest polnud teadlik, et noortevahetus tema korterisse üle kolib. Okei, tegelikult teised tahtsid lihtsalt oma kotid sinna mõneks tunniks hoiule jätta, et ei peaks neid mööda linna kaasas tassima. Käisime söömas, istusime kuskil väliterrassil koos Thessalonikisse jäänud osalejatega mõnda aega, aga siis tuligi juba horvaatlaste kord lennujaama suunduda. Seejärel jätsime hüvasti kahe Eesti tüdrukuga. Kuigi ka see oli kurb hetk, siis oli ikkagi lootus ja tõenäosus nendega edaspidigi kokku saada.

Türklaste ja kreeklastega chillisime veel linna peal. Üks hetk otsustasime Kataga, ühe armsa Eesti tüdrukuga, vegan toidukohta otsima asuda, sest tema oli päris vegan ja mina taimetoitlane ja me lihtsalt tahtsime kohalikke vegan kohti avastada. Leidsime Roots’i-päris mõnusa atmosfääriga koha ning toit oli ka hea. Me pidime sealt suhteliselt äkitselt minema kiirustama, sest sain teada, et türklased peavad varsti lennujaama minema ning me tahtsime nendega ka enne hüvasti jätta. Ma olin mega kindel, et me jääme hiljaks, aga õnneks jõudsime täpselt õigeks ajaks, huh.

Ja nüüd päeva tipphetk. 😀 Kuna me olime Kataga eelmine õhtul diili teinud, et kui Thessalonikisse jõuame, siis teeme endale kõrva uued needid. Ausalt, mul oli see vahepeal meelest läinud, aga kui hommikupoole linnas ringi kõndisin, siis oli mul imelik tunne, nagu ma oleksin midagi tähtsat ära unustanud. Well, duh, ma olin ära unustanud, et lubasin oma kõrva uue augu teha lasta. 😀 Igatahes, diil oli diil ja nii me Kataga sättisimegi ennast ühte väga decent välimusega stuudiosse. Meid võeti ka suhteliselt kohe vastu ning tegelikult polnud see kogemus üldse väga hull. Nojah, see kord ma ei lasknud industriaali ka teha, vaid ühe augu kõrvalesta. Lisan veel, et kuigi see koht asus südalinnas, siis oli hind ikkagi odavam kui Eestis ja töö tundus väga steriilne. Jäime väga rahule. Pärast käisime küll punaste kõrvadega ringi, aga noh, ilu nõuab ohvreid.

Mina õnnelikult oma punase kõrva ja uue neediga. Ma sõbranna lõikasin pildilt välja, sest pigem hoian teiste inimeste privaatsust.

Õhtul läksime alles jäänud rahvaga ühte käsitööõllebaari, mis oli täiega hea valik. Ma tõmbasin endale ligi ühe CR/AK New Zealand gluteenivaba IPA ja see oli mega hea. Kui tavaliselt on IPAd üpris mõrkjad, siis see oli küll IPA kohta päris mahe ja puuviljane. Kohe pärast needi tegemist vist tegelikult ei soovitata/tohiks neid gaasilisi, lahjasid alkohoolseid jooke juua, nii et ärge siinkohal minust eeskuju võtke. Lihtsalt, pööritage silmi vms. Etteruttavalt võin öelda, et see paranes mul ilusti ära. 😀

17. mai 2019

Sõin hommikust ühes maailma parimas falafelikohas. Ehk siis taaskord täiesti vegan koht ja no nämm, kui mõnusalt krõbedad ja maitsekad need falafelid olid. Kata ja Andrea (itaallane) liitusid ka meiega ja otsustasime White Tower’iga lähemalt tutvuma minna. Ostsime piletid, aga me väga ei viitsinud seda muuseumi osa seal torni sees kuulata/vaadata. Ma ise kahjuks pole väga muuseumi inimene + seal oli päris jahe ning tahtsin üles torni katusele vaadet ja päikest nautima minna.

“Thessaloníkisse pole pideva maavärinaohu tõttu ehitatud pilvelõhkujaid ning linn on säilitanud omapärase ilme.” –  Vikipeedia.

See taustal olev mägi on Chortiatis/Hortiatis. Ehk inglise keeles Chortiatis ja kreeka keeles Hortiatis.

Peale lõunat jalutasime lihtsalt sõbraga linna peal ringi ning rääkisime juttu. Õhtupoole saime teistega kokku ja läksime õllefestivalile. Seal liitus meiega ka mu sõber eelmisest projektist. Kuigi ma olin teda aprilli lõpus juba Eestis näinud, sest ta käis seal noortevahetusel, siis oli teda loomulikult ülitore uuesti näha. Seal õllefestivalil oli iseenesest päris ebameeldiv olla, sest rahvast oli palju ja enamik inimesi meie ümber suitsetasid, seega mul hakkas kergelt halb, sest ma mingi hetk enam värsket õhku ei tundnudki.

Varsti oli aeg Kata, eestlasest sõbra ja ühe kreeka neiuga hüvasti jätta. Taaskord kurb moment, aga ma olin kindel, et kalliks saanud eestlasi näen ma kindlasti veel.

18. mai 2019

Hommikul läksin kreeklastest sõpradega välja. Kõigepealt sebisime midagi hommikusöögiks ning seejärel läksime sadamasse chillima. Seal oli ilus vaade ja niisama mõnus. Varsti liitus veel mu sõprade sõber ning Andrea (itaallane projektist) meiega ning siis rääkisime veidi lihtsalt juttu ja mängisime ka mingeid mänge, mida nt projektis tegime. Üks hetk läksid meil jälle kõhud tühjaks ja siis läksime uuesti toidujahile. See oli mu viimane päev Thessalonikis, sest õhtul pidin juba lennujaama minema. Kusjuures mina ja Andrea olime vist viimased välismaalastest projektis osalejad, kes lahkusid. Andrea jäi minust vist isegi päev kauemaks. Igatahes, läksin ma veel suveniire otsima, sest jah, nagu alati, jätan ma kõik viimasele minutile.. Õnneks möödus see käik päris edukalt ja kiirelt.

Lõpuks oli aeg asjad kokku visata ja lennujaama poole suunduda. Või noh, kõige pealt bussipeatuse poole. Jätsin sõpradega hüvasti, üritasin mitte väga hullult töinama hakata ja astusin bussi peale.

Lennujaamas sujus kõik hästi. Vist? Ma väga täpselt ei mäleta. Igatahes, kuna mu vahemaandumine oli Londonis, siis pidin ka läbi passikontrolli minema. Seal värava juures istudes ja oodates pardale laskmist, hakkasin ühtäkki mõtlema, et miks mu ümber igas variandis briti aktsenti kuulda on. Okei, siis ma isegi ei saanud aru, et seal oleks olnud mitu erinevat aktsenti. Pfh, amatöör, eks. Igatahes, ma saan aru, mida te praegu mõtlete ja miks te peast kinni hoiate, samal ajal küsida soovides, et: “Viola, oled sa kaalunud, et tõenäoliselt tuleneb see asjaolust, et lennuk läheb Londonisse?” Jah, sama. Ma ise ka vahepeal imestan, kui kohuke ma olla suudan. 😀

Londoni Stanstedi lennujaam oli max veider. Ma sinna jõudsin veidi peale südaööd, ja siis ei toimunud seda tavalist lendude transferi e kui sul mõne tunni pärast uus lend läheb ja sa ei viitsi lennujaamast ära käia, vaid plaanid seal selle aja ära oodata, siis sa saad otse edasi sinna väljuvate lendude alasse minna vms. Aga Stansted vist on öösel mingi aeg kinni? Ma ei tea? Igatahes, pidin ma kõik need passikontrollid jms huinjaad läbi tegema, lihtsalt selleks, et kuhugi mega tühja saali, saabuvate lendude värava juurde ennast põrandale istuma sättida. Kuhugi mujale lihtsalt ei lastud. Turvakontroll oli kinni. Ausalt, kõige nukramalt veedetud lennujaama hetked. Ok, valetan, tookord oli mitu korda hullem, kui lennukist maha jäin, aga see selleks. Igatahes, eks ma siis leidsin mingi vaba nurga ja kössitasin põrandale istuma. Õnneks oli mul piisavalt aega ja seal kandsin oma märkmikusse reisil toimunut, nii et tänu sellele on mul üldse praegu veel meeles millestki kirjutada. 😀 Stanstedi lennujaamas otsustasin ma lugeda ka seda kaarti, kuhu projektis osalejad mulle kirjutasid. Korralik pisarakiskuja, aga samas tegi südame nii soojaks.

Hetk iseendale. 1 aasta. 365 võimalust.

Lõpuks, ca 4 ajal vist, sain läbi turvakontrolli minna. Ma arvasin, et see Stanstedi lennujaam on sama suur kui Tallinna lennujaam, et noh, kui nad selle turvakontrolli v mille iganes mingiks ajaks kinni panid, aga ei. Et oma väravani jõuda, pidin ma rongi peale minema, mis sõitis ikka korraliku kiirusega ja see sõit kestis ca 5 minutit. Nagu what the hell? Lõbus fakt: ma oleks peaaegu lennukist maha jäänud, sest jäin seal üldises ootesaalis uimama ja ma ei tajunud ära, et oma värava juurde pean rongiga minema. Ma avastasin selle üsna viimasel minutil, kappasin esimesel võimalusel selle lennujaama sisese rongi peale (õnneks need käisid päris tihti) ja jõudsin oma värava juurde reaalselt viimase kutse ajal. Huh. Okei, see oli lõbus fakt lihtsalt selle tõttu, et ma lennukist sel korral maha ei jäänud, hõhõ. Vastasel korral oleks see pigem olnud kurb fakt. 😀 See naeru emoji siin on veidi kohatu jah.

Jõudsin ilusti Tallinna lennujaama. Passikontrollis oleks peaaegu magama vajunud. Hea uudis oli, et Eestis polnudki lund maas, hõhõ. Aa muidu, lennuk Londonist läks 6 ajal hommikul ja Tallinna jõudsin peale 10. Mitte, et see oleks üle 4h lennanud, aga lihtsalt ajavahe tuli mängu.

Pärast trammi ja bussiga trippimist, jõudsin lõpuks koju. Viskasin esimese asjana riided pesumasinasse ning seejärel kerisin mõneks tunniks ära magama. Ma lennukites väga head und seekord ei saanud, seega, et end inimeseks muuta, oli vaja mõneks tunniks padjale kaissu ronida. Ja omg, kuidas ma oma patja igatsesin! 😀

With my true love.

Selline see reis siis oligi. Täis armsaid inimesi, imelisi mälestusi, huvitavaid uusi teadmisi ning hingetuks võtvaid vaateid.

Olge tublid

Kreeka | mai 2019 2

Tere tulemast tagasi. Täna me jätkame Kreeka radadel, nagu pealkirjast järeldada võiks, eks. 😀 Kui ma neid pilte eelmise postituse jaoks töötlesin, siis ma lihtsalt nostalgitsesin ilusatest aegades.

11. mai 2019

Hommik algas sellega, et meid jaotati gruppideks ning me pidime hakkama planeerima oma Ideaalset Linna. Ehk see linn pidi olema keskkonna sõbralik ja eeskujuks teistele linnadele. Ma ausalt pean piinlikusega tunnistama, et ma ei mäleta, milline meie tiimi arust see ideaalne linn välja nägi. Midagi nagu meenub, et hästi roheline ehk palju haljastust ning rattad olid teemas (inspireeritud Amsterdamist), aga rohkem detaile ei oska kahjuks anda. Häbi. Aga paljud teised pakkusid lõbusaid ja innovatiivseid ideid.

Järgmises sessioonis pidime pakkuma välja ideid, mis tegevusi ise open space sessioonide ajal korraldada. Ehk nad olid jätnud programmi sellised vabad sessioonid, mille lasid osalejatel ise ära sisustada ja minu arvates oli see super tore idee. Tuli palju toredaid mõtteid, aga sõelale jäid jooga, meditatsioon, tervislik toitumine, rannakoristamine. Mina pakkusin ka nt rannakoristuse välja, sest rand oli küll ilus, kuid kahjuks oli seal ka parajalt prügi . 

Õhtuses sessioonis tehti satir’s mandala ja sellest on pilt all pool. Igatahes pidime me välja mõtlema, mis meid kontektuaalselt (see, mis meid ümbritseb; kus me elame), spirituaalselt (miski, mis toidab hinge), toitumiselt (toit, mis mõjub meie kehale hästi), sensuaalselt (miski, mis stimuleerib meie 5 meelt), interaktiooniliselt (sotsialiseerumine), emotsionaalselt (miski, mis pakub häid, positiivseid emotsioone), intellektuaalselt (miski, mis stimuleerib mõtlemist/aju), füüsiliselt (miski, mida sa teed oma keha jaoks; mis esitab kehale väljakutse) rahuolevaks ja rõõmsaks teeb ning pärast taaskord väikestes gruppides arutama. See oli väga tore ülesanne, pani rohkem enda sisse vaatama. Samas mul juhtus selle ülesande ajal kerge äpardus, sest otsustasin oma tuppa korraks minna, et märkmikusse mõtted kirja panna. Kui toast väljusin ja ukse juba kinni tõmbasin, avastasin, et olin jätnud võtme tuppa. Nagu, see uks käis lahti võtmega, aga kinni läks lihtsalt .. kinni tõmmates? Kinni pannes? Võtmeta? Igatahes, saate aru, mis ma mõtlen, ma loodan. 😀 Ja siis ma olin nagu, et kellad värk, sest see oli meie ainus võti. 😀 Ma siis lonkisin häbelikult alla ühe korraldaja juurde ja rääkisin talle oma loo ära. Ta vastas, et ära muretse, küll me selle lahti saame. Kõigepealt küsis ta koristajalt mingi võtmekimbu ja siis üritasime ise seda õiget võtit üles leida, kuid ebaõnnestusime. Vahepeal mõtlesime juba, et äkki kõrvaltoa rõdu kaudu mu rõdule ronida ja sealt sisse saada, aga rõduuks oli kahjuks kinni. Lõpuks tuli see armas koristaja ise ka meie juurde mingi teise võtmekimbuga ja peale mõningast pusimist õnnestus meil see uks ikka lahti saada ning ma sain oma võtme tagasi, jee. Ei jäänudki kodutuks. 

Satir mandala

Õhtul oli grupijuhtide koosolek ja kultuuriõhtu, kus lisaks meile tutvustasid oma riike ka türklased, kreeklased ja hispaanlased.

Nämm, mis me kultuuriõhtul pakkusime.

12. mai 2019

Vaba päev. Kuigi lubati halba ilma, siis tegelikult oli asi sellest kaugel. Nagu eelnevas postituses mainitud, otsustasin minna Volosesse sõbrale külla. Ärkasin kuskil kuue ajal, tegin kerge meigi ja veidi peale 7 ajasin end fuajeesse. Pidime koos eestlasest sõbraga sinna minema, aga kes näole ei andnud, oli loomulikult mu sõber. 😀 Ma helistasin talle miljon korda, saatsin sõnumeid, koputasin isegi toa uksele, e niente. Kuna aeg jooksis ja ma ei saanud seal lõpmatuseni oodata, siis pidin ikkagi raske südamega rongijaama jalutama hakkama (2km ringis) ja rong läks 7.45. Mina jõudsin ilusti jaama, sain pileti ostetud ja küsisin inimestelt, kus pool ma seisma pean, et õigele rongile saada. Igatahes, mul kõik sujus.. Kuni jõudsin Larisasse ja seal tekkis kerge segadus õige rongi leidmisega, aga sain ka seal lõpuks tänu heade inimeste abiga hakkama. Kusjuures just paar minutit enne Volosesse jõudmist ärkas ka eestlasest sõber ja avastas, et oli sisse maganud. Me siis arutasime, et äkki ta veel jõuab kuidagi ühineda. Plaan jäi selliseks, et ta läheb koos projektis osalejatega Larissasse ja siis sealt sebib ennast rongi peale, et siia tulla. Jõudsin  ise ilusti Volosesse ja ootasin, et sõber vastu tuleks. Teda oli samuti ülitore üle pika aja näha. Jalutasime linnas, mööda mere äärt ja rääkisime juttu. Ilm oli super mõnus ja vaade imeline. Mingi hetk pidi ta mõneks ajaks minema emadepäeva puhul korraldatud paraadile ja pärast mängis veidi aega lastega, sest ta tegutseb kuskil vabatahtlikuna. Ma samal ajal käisin hommikust söömas, chillisin mere ääres, jalutasin linnas ringi ja lihtsalt nautisin vaba päeva.

Siin rõdul oleks küll päris mõnus hetkel karantiinis olla. Kahjuks ma pole töötlemises piisavalt osav, et see esiplaanil olev auto pildilt ära kaotada.

Üks Susa ja kaks Pusa. (Viide Karupoeg Puhhile)

Mingi hetk tuli eestlasest sõbralt ka teade, et ta meeeeega napilt jõudis Larissas rongi peale ja on Volosesse teel. Jee. Lõpuks saime kõik kolm uuesti kokku, jalutasime linna peal ja mõneks ajaks maandusime ka rannas olevasse baari, et väike jook teha. Hästi tore päev oli. Õhtul 19.25 läks meil rong tagasi Leptokarya. Või noh, kõigepealt Larissasse ja seal oli 1h peatust, nii et käisime seal ka veidi ringi, lihtsalt selleks, et poes käia. Nii et Larissa kohta ma midagi väga öelda ei oska. Larissa ei asu lihtsalt mere ääres, seega minu silmis juba suur miinus, eriti kui võrrelda Volosega. Koju jõudsime mingi 22 ajal ja siis veel veidi chillisin teistega ringi ja muljetasime päevast. Muide, rongide väljumist vaatas kreeklasest sõber mul siit lehelt, just in case.

Kreekas tuuakse koos jookidega mõned snäkitaldrikud ka lauale.

13. mai 2019

Hommik algas sellega, et tegime testi, mis näitas meie ökoloogilise jalajälje suurust. Ausalt öeldes, see, mis ta mulle tulemuseks andis, oli päris karm. Umbes midagi sellist, et kui kõik inimesed elaksid nagu mina, siis oleks meil vaja 4,5 planeeti Maa vms. Ups. Tehke ise testi ja vaadake, mis tulemuseks saate. Järgmises sessioonis jaotati meid gruppidesse, kus pidime nt transpordi, söögi jms osas leidma lahendusi, kuidas olukorda keskkonna sõbralikumaks muuta. Peale lõunat toimusid open space tegevused ehk need, mida me ise korraldasime. Meie korraldatud rannakoristamine läks päris hästi, lihtsalt oleks tahtnud rohkem aega, sest tegelikult oli seal tohutult palju prügi ning meie jõudsime ainult murdosa jagu ära koristada. Kõige rohkem leidsime liiva seest niiskeid salvrätikuid, kõrsi ja kondoome. Pärast rannakoristust otsustasin minna jooga+meditatsiooni sessiooni ja see oli minu esmane kogemus sellel alal. Jooga oli mõnus – sai oma keha veidi venitada, aga meditatsioon oli lausa uskumatult põnev kogemus. See oli siis juhendatud meditatsioon ja me lebasime kõik oma teki peal pikali maas, silmad kinni. Mingi hetk hakkas päris külm, aga samas ma võitlesin selle vastu, et ei peaks üles tulema ja pusa selga panema. Mingi hetk ma vist lasin end tõesti mega lõdvaks ja vabaks, sest ma ei mäletaks, et mul oleks mingeid mõtteid peas olnud, samas ma olen täiesti kindel, et ma ei jäänud ka magama, sest kui see lindistus uuesti mängima hakkas, siis mu aju sai kohe aru, et miski on valesti, et ma kuulen seda uuesti. Tuli välja, et üks n-ö instruktoritest oli magama jäänud. 😀 Juhtub. Pärast oli selline tunne, et tahaks veidi veel vaikuses istuda ja sellest toibuda, sest kohe peale meditatsiooni tuli söömine ja inimesed olid päris jutukad, nii et sellest zen olekust pidi päris ruttu välja tulema. Õhtul oli juhtide koosolek ja pärast läksime päris suure pundiga “linna” baari, mängisime seal mänge ja veetsime niisama lõbusalt aega.

Pärast rannakoristus. Pildi autor on Youthfully Yours.

14. mai 2019

Hommik algas sellega, et läksime n-ö tagasi aastasse 1969 ning pidime uurima, mis on vahepeal 50. aasta jooksul muutunud seoses keskkonna teemadega. Enne lõunat oli taaskord mega omapärane sessioon – nimelt silmside challenge ehk osalejad pandi vastamisi istuma ning ühele öeldi mingit emotsiooni väljendav sõna ning ta pidi seda silmadega suutma teisele edasi anda. Ilma mingite muude grimmasside või sõnadeta. See oli tõesti väga lahe ja kuidagi tekitas veelgi lähedasema sideme osalejate vahel. Õhtune tegevus jäi vihma tõttu ära, seega oli põhimõtteliselt vaba õhtu. Näidati küll mingit filmi, aga see polnud otseselt kohustuslik. Õhtul vaadati ühiselt eurovisiooni ja mängiti taaskord igasuguseid erinevaid mänge.

15. mai 2019 

Viimane projektipäev. Esimene tegevus toimus rannas – meditatsioonitaoline harjutus. Anti ka natuke aega selleks, et me leiaksime üles inimese, kellega projekti jooksul väga ei suhelnud, et nüüd, viimasel hetkel, natuke tutvust teha. Minu arust oli see ka väga hea mõte. Järgmises sessioonis räägiti meile Youthpass’ist ehk see on põhimõtteliselt tunnistus, mis tõestab, et oled projekti läbinud.  Lõunapausil läksid enamik osalejaid randa ujuma. Ilm oli mega ja vesi oli soe. Okei, alguses oli päris jahe, aga sellega harjus ruttu ära. Igatahes, mega mõnus oli. Pärast lõunapausi vaatasime videot projektist, mis korraldajad kokku olid pannud ja nii mõnelgi tuli seda vaadates pisar silma. Viimases sessioonis toimus salasõprade (meil oli projekti jooksul loosi kaudu valitud sõber, kellele pidime kingitusi või muid armsaid žeste tegema, aga nii, et ta ei saaks teada/aru, kes see inimene on) avaldamine ja Youthpass’ide kätte jagamine. Lisaks oli selles projektis ka esmakordselt selline asi, et korraldajad tegid igale osalejale sellise pisikese vihiku/kaardi vms, kuhu said teised osalejad oma häid mõtteid/soove/jms kirja panna. Seeee oli lihtsalt niii armas ja ma olen natuke kurb, et varasemates projektides sellist asja toimunud pole. Mina otsustasin oma vihikut alles siis lugeda, kui vahemaandun kuskil lennujaamas ja tunnen ennast üksikuna.

Õhtusöök oli uhkem kui tavaliselt ning pärast läks asi peoks. Mega tore õhtu oli, nalja sai, pisaraid sai valatud, kallisid sai tehtud. Aga aeg ei olnud veel hüvasti jätta. Raskem osa ehk hommik oli veel ees.

Aga sellest järgmine kord.

 

Kreeka | mai 2019 1

Ma konkreetselt olen aeglasem kui tigu, kui asi puudutab siia oma reisidest kirjutamist. Ja ma häbenen nurgas sellepärast. Okei, tegelt mitte, sest siis läheks veel rohkem aega raisku ja seda me ei taha, eksju.

Igatahes, täna mul on plaan kirjutada Kreekast ja seal toimunud noortevahetusest, mis leidis aset ca aasta tagasi. Jep, told you I’m slow af. Aga kuna Kreeka oli nii imeline ja mälestus seal käigust soojendab endiselt mu südant, siis ma tahan seda kõike ka siia kirja panna. Eriti praegusel ajal on tore vähemalt mälestustes tagasi Kreekasse reisida ja meenutada seda rõõmu ning vabadust. Ma pikemalt niisama ei mulise siin, nii et lähme asja kallale.

Noortevahetusest: toimus Kreekas, Leptokaryas. Teemaks oli “Ecofriends” e siis keskonnateemaline projekt, mille korraldajateks Youthfully Yours. Riikideks, mis osalesid olid Kreeka, Horvaatia, Türgi, Portugal, Hispaania, Itaalia ja Eesti ja igast riigist 6 osalejat ning sealhulgas üks neist grupijuht. Eesti tiimi grupijuht olin mina. Projekt ise kestis 7.-16. mai 2019, aga ma veetsin Kreekas paar lisapäeva. Projekti päevaplaan: Kl 9-11 esimene sessioon, enne seda hommikusöök. Kl 11.00-11.30 kohvipaus. Kl 11.30-13.30 teine sessioon. Kl 13.30-15.30 lõunapaus. Kl 15.30-17.00 kolmas sessioon. Kl 17.00-17.30 kohvipaus. 17.30-19.00 neljas e päeva viimane sessioon. Kl 19.30 õhtusöök. Tavaliselt peale õhtusööki oli grupijuhtide kohtumine, kus me siis arutasime projekti asju. Ja mõni õhtu ca kl 21.00 oli  mingi üritus (kultuuriõhtu vms), aga üldiselt olid õhtud vabad.

Pildi autor Youthfully Yours.

6. mai 2019

Ärkasin ca 7 ajal ja hakkasin pakkima. Ma olen reaalselt see vend, kes jätab pakkimise alati viimasele minutile ja mul pole isegi piinlik sellepärast, sest siiani olen ma oma asjadega ilusti hakkama saanud. Peamine põhjus, miks pakkimine mul tavaliselt viimasele minutile jääb on selles, et ma tavaliselt päev enne avastan, et mõned vajalikud asjad on vaja pessu visata ja .. nii ta läks ka sel korral. Ma panin eelmisel õhtul pesu pesema, läksin töö juurde (nüüd juba endise töö) kokteilikoolitusele, millele järgnes lihtsalt tore chill töökaaslastega ja sealt ma läksin koju 2 ajal öösel, panin pesu kuivama ja läksin magama. Tuleb tunnistada, et mõned asjad olid hommikul endiselt veel niisked, aga noh, elas üle. Kella üheksa ajaks olin omadega nii kaugele jõudnud, et tellisin takso, et lennujaama minna. Ma korraks kartsin, et jään hiljaks, sest liiklus oli päris tihe ja 10 ajal oleks teoreetiliselt pidanud juba lennuk minema. Aga kuna ma olin ainult käsipagasiga ja Tallinna lennujaama turvakontroll on alati kõige mõnusam turvakontroll maailmas, oma minimaalse või lausa olematu järjekorraga, siis ma väga ei põdenud ja kõik läkski sujuvalt.

Lennujaamas sain kokku oma tiimikaaslasega ning ühtlasi oli ta mu sõber eelmisest, Itaalias toimunud noortevahetusest. Chillisime veidi aega lihtsalt ooteruumis, kuni meid lõpuks lennukile lasti. Nii, siinkohal mainin ära ka, et mu piletid maksid veits üle 200€ ja Kreekasse läksin kolme lennukiga. Jep, ma tean, max tüütu trippimine. Esimene lend läks Tallinnast Riiga. Kestvus oli umbes selline, et viieks minutiks jõudsin silmad sulgeda ja juba olime kohal. Riias tiksusime ca 2 h, enne kui uus lend läks. Kuna ma hommikul kodus ei viitsinud meikimise peale aega raisata, siis oli nüüd ideaalne aeg, et endale niiöelda nägu pähe maalida. Lõpuks saime lennukile, mis viis meid Göteborgi, Rootsi. Seal pidime tiksuma 5 h ringis. Mõlemad istusime peamiselt oma läpakates, aga mingi hetk mõtlesin, et sirutan veits jalgu ja vaatasin poodides ringi ja kui tagasi sõbra juurde jõudsin, siis tuli välja, et ta Facebook’i kontoga on midagi juhtunud. Ma ei mäletagi enam täpselt, mis sellega siis oli, aga ta igatahes ei saanud oma kontosse sisse ja me mässasime sellega seal päris tükk aega, kuni pidime lennukile minema. See oli meie viimane lend õnneks ning maandusime Thessalonikisse, Kreekas.

Meile tuli lennujaama vastu Dimitris – kreeklasest sõber eelmisest noortevahetusest ja see oli uskumatult armas temast + ta pakkus meile ka öömaja. Ma räägin, et noortevahetused on nii väärtuslikud kogemused, sest sa leiad sealt reaalselt sõpru kogu eluks. Läksime kesklinna ja seal liitus meiega samuti üks sõbranna eelmisest noortevahetusest. Maandusime kuhugi välisterrassile, tegime kerged joogid ja viisime üksteist vahepeal toimunuga kurssi. Ülimalt tore oli neid jälle näha ja et meile natuke oma traditsioonilisi jooke tutvustada, tellisid nad mingid väga huvitavad shotid, mille nime mul meeles pole. Okei, ma guugeldasin ja see oli Rakomelo ning ta on rohkem Kreeta teema.

Veidi aega chillisime veel linnas ringi, aga kuna me olime päris väsinud sellest päevast, siis otsustasime kõik niiöelda “koju” ära minna. Või noh, meie läksime Dimitrise poole ja sättisime magama. A, sõber sai mingi hetk oma Facebooki probleemi ka lahendatud, nii et läks hästi.

7. mai 2019

Ärkasime veidi enne 11, et linna minna ja Angelikiga ehk selle kreeklasest sõbrannaga kokku saada. Dimitris viskas meid linna ära ja jättis hüvasti, sest tal tulid muud toimetused vahele ja oli tõenäousus, et me selle reisi jooksul temaga enam ei kohtu. Angelikiga läksime üles mäe otsa lossi vaatama. Üles mäkke läksime bussiga, pärast alla tulime jala. Igatahes avanes sealt imeline vaade, lihtsalt ilm oli üpris jahe ja tuuline. Mõnda aega me chillisime seal, kuid siis pidime end tagasi linna ajama, sest kella 17 ajal pidime olema lennujaamas, et ülejäänud osalejatega kohtuda ja sealt bussiga ühiselt Leptokarya’sse sõita.

Sõit tundus päris pikk ja kui me kohale jõudsime, siis see koht tundus täiesti x-kohas, mingis maha jäetud hotellis, millele oli meie tuleku puhul hing sisse puhutud. Okei, tegelikult nägi hotell ise päris ladna välja ja ma pidin tuba jagama ainult ühe inimesega, aga natuke nõme oli, et iga toa peale oli ainult 1 võti, nii et see tegi elu veidi keerulisemaks. Muidu mul toakaaslasega väga vedas – ta oli Portugali tiimi grupijuht, töötas õpetajana ning oli iseloomult väga meeldiv. Meil ainult ühes asjas ei kattunud eelistused ja see oli kardin – tema tõmbas seda kogu aeg ette, kui toas oli, ja kui mina tuppa läksin, siis tõmbasin selle esimese asjana eest alati. 😀 Ööseks ma olin nõus selle ette jätma, aga kuna mu voodi oli rohkem akna all, siis jätsin ühe pisikese prao endale, kust valgus sisse langeks, et ma ärgates teaks, kas on juba hommik v mis toimub. Jah, ma tõesti ei hoia kardinaid mitte kunagi aknal ees. 😀

Õhtul oli kerge tutvustus projekti kohta, õhtusöök ja siis ma tahtsin minna sinna alevisse (defo polnud linn), et vaadata, kas seal pood või midagi on, sest ma “unustasin” (tahtlik unustamine, sest mõtlesin koha pealt osta) hambapasta koju ja kui ma eelmine õhtul laenasin seda sõprade käest, siis nüüd tahtsin juba oma isiklikku omada. Mu algne plaan polnud tervet oma Eesti gruppi sinna kaasa vedada, aga nad ise ühinesid ja kui kohale jõudsime, avastasime, et kõik poed olid kinni. See oli vähemalt 2km kõndi sinna ja pärast tagasi. See koht nägi üldse päris kummituslik välja, sest ma varasemate noortevahetuste tõttu olen harjunud, et see tavaliselt asub linnas (väljaarvatud Rumeenia noortevahetus), aga samas võrreldes Rumeeniaga, see ikkagi asus veidi rohkem tsivilisatsioonis.

Igatahes löntisime tagasi hotelli. Enamik meist läksid magama, aga ma jäin veel üles, et mõne osalejaga tutvust teha. Sattusimegi vist jälle punti, kus olid peamiselt kreeklased ja rääkisime nendega natuke aega juttu. Seejärel aga avastasin, et kell üsna palju ja kuna mul oli plaan hommikul jooksmas käia, siis otsustasin magama minna.

8. mai 2019

Ma isegi ei mäleta täpselt, mis kell ma ennast üles ajasin, aga kuna esimene sessioon pidi algama kell 9 ja ma tahtsin vähemalt 5km joosta, poes käia, pesus käia ja süüa, siis tõenäoliselt ajasin end kella 7 ajal üles. Üritasin võimalikult vaikselt endale jooksuriided selga ajada, et mitte toakaaslast äratada ning hiilisin välja. Ilm oli mõnus, päikeseline ja soe. Terve jooksu aja avanes mulle vaade Olümpose mäestikust, mis ei olnud Leptokaryast väga kaugel.

Hommikujooks.

Terve päeva tegevused olid tutvustavad ja pidid niiöelda jääd lõhkuma (inglise k ice-breakers). Kõige traditsioonilisem mäng oli nimemäng e see, kes alustas ütles oma nime ja tegi oma tantsuliigutuse ja kõik järgnevad pidid eelneva ütlema + liigutuse tegema ning seejärel ka omalt poolt juurde lisama. Ma õnneks pole kunagi selles mängus see viimane olnud, sest no siis on ikka metsikult head mälu vaja, et kõikide nimed ja liigutused meelde jätta. Järgnevates sessioonides panime kirja näiteks oma ootused, hirmud jne ja õhtul pidime tegema esitlused gruppides võtmepädevuste kohta. Lõunapausil käisime ka mereääres jalutamas.

Õhtul läksime poodi ja öösel, kui väljas pime oli ehk ca 21 ajal (seal vist läks varem pimedaks) läksime mere äärde ning vaatasime tähti, kuulasime lainete loksumist ning lihtsalt tutvusime teiste osalejatega. Minul hakkas aga üsna ruttu külm ning kuna ma ei tahtnud seal külmetada, otsustasin tagasi hotelli minna. Õnneks oli seal ka inimesi, kes samuti ei tahtnud tähti vaadates külmetada ning ma liitusin nendega, et mänge mängida ja juttu ajada.

9. mai 2019

Hommik algas spider-web teambuilding ülesandega. Ehk selle eesmärk oli osalejaid ühise tiimina tegutsema panna ning nägi välja sellisena, et meie ees oli nöörist n-ö ämblikuvõrk ning me pidime kõik oma tiimiliikmed sealt üle/läbi aitama nii, et me seda nööri ei puudutaks. Pärast ma-ei-mäleta- mitmendat katset see meie tiimil vist ka õnnestus? Igatahes oli väga kihvt ülesanne. Ülejäänud päev möödus ka pigem team-building ülesandeid tehes ning Eesti grupi ehk meie kord oli päeva ergutajad (inglise k energizers) korraldada e ülesanded, mis oleksid aktiivsed ja mis paneksid inimesed liikuma ja muudaksid nad rohkem erksamaks. Pärast lõunapausi jaotati meid 4 rühma ja toimus väljas kerge aaretejaht. See oli vahva. Õhtuks oli planeeritud karaoke, aga seda ei toimunud siiski. Et aga õhtu siiski huvitavaks muuta, otsustasime ühe uue sõbraga beer-bongi mängida.

Spider-web. Pildi tegi Youthfully Yours.

Aaret jahtimas. Pildi autor Youthfully Yours.

10. mai 2019

Hommik hakkas ökofoobia testi tegemisega, aga kuna internet jamas, siis see venis ootamatult pikaks ja ei kulgenud väga sujuvalt. Saime ka teada, et pühapäev on vaba päev ja kuna tolleks päevaks lubas halba ilma, siis jäeti Olümposele mineku plaan korraldajate poolt ära ning see põhimõtteliselt asendati minekuga Larissasse. Mina aga ei plaaninud ka Larissasse minna, vaid küsisin korraldajatelt, kas võiksin koos teise sõbraga Eesti tiimist hoopis Volosesse kreeklasest sõbrale külla minna – sain loa, aga sellest kõigest hiljem.

Õnneks enamik sessioone toimusid õues. Pildi autor Youthfully Yours.

Tol päeval tegi iga riik ka esitluse oma riigis leiduvate keskkonna probleemide kohta ning hiljem pidi neile võimalikke lahendusi välja mõtlema. Õhtul toimus ka esimene kultuuriõhtu ning riikideks, mida meile osalejate poolt tutvustati, olid Horvaatia, Itaalia ja Portugal.

“Emps, vaata mu kõrvast läbi olevat ora! Hõhõhõõ!” 😀 Pildi autor Youthfully Yours.

Sellega tänaseks lõpetan. Ma ei hakanud kõike seda seiklust ühte postitusse ära pressima, nii et kaks osa tuleb veel.

Olge tublid ❤