Saksamaa: Hamburg

26.06

Hommik algas kell 7. Ärkasime, sõime, sättisime, pakkisime ning siis oligi aeg juba bussi peale liikuda. Kõndisime läbi pargi, mille Elise koos empsiga olid eelmine päev avastanud ja mis me seal nägime – väike jänku hüppas hops-hops ringi. Nagu, meil Eestis võib parkides kohata ainult vareseid, kes sulle ka puu otsas lihtsalt pähe kakivad. Fair enough.

Jõudsime ilusti bussi peale ning ma kasutasin sõitu maksimaalselt ära ning tegin veel ühe uinaku. Hamburgi jõudsime veidi enne 10 ja esmapilgul tundus see väga tore linn. McDonaldsist tõmbasime endale veel ühed kohvid ligi, et elu ikka korralikult sisse tuleks.

Hamburgi rongijaam

Liikusime linnasüdamesse ning uudistasime seal mõnda aega ringi, kuid siis hakkasime vaikselt meie uue ööbimiskoha poole kõndima, et saaksime oma massiivsed seljakotid sinna maha poetada ja pärast kergemalt edasi seigelda. Ma ei tea kui pikk tee sinna oli, aga usun, et mitu head kilomeetrit kõmpimist koos oma turjal oleva ca 6 kg seljakotiga. Jõudsime sinna 13 paiku ning siis selgus tõsiasi – check in’i saab teha alates kella 15. A, okei. Mis meil muud üle jäi, kui tagasi linna minna. Seekord võtsime aga bussi, et aega ja energiat säästa.

Istuda soovib keegi?

Kui tagasi kesklinna jõudsime, hakkasime entusiastlikult mingit söögikohta otsima, sest noh – omajagu aega oli juba hommikusöögist möödas ning nälg hakkas vaikselt näpistama. Meie suureks hämmelduseks olid aga praktiliselt enamik restorane-kohvikuid kinni, sest et oli pühapäev. Selgus, et Saksamaal ongi pühapäev üks mõnus lebopäev, kus puhatakse, sest sel päeval on kinni nii riidepoed, söögipoed kui ka suurem osa söögikohti.

Arvake ära, kuhu me siis lõpuks oma tühjade kõhtudega maandusime? Eks ikka Mäkki, sest see oli vähemalt avatud, taskukohaste hindadega (kuigi kallim, kui Eestis) ja ma sain menüüd vaadates vähemalt aru, mida seal pakutakse. Sõime kõhud täis ja liikusime bussiga tagasi oma ööbimiskoha poole. Seekord läks õnneks, saime check in’ida ja oma kompsud maha visata. Tuli ka üks halb üllatus – kuigi eelnevalt broneeringut tehes oli kuskil kirjas olnud, et seal peaks olema nii köök kui ka wifi, siis kumbagi neist meie toas ei eksisteerinud.

Seadsime sammud uuesti kesklinna ning sel korral oli meie sihtpunktiks Miniatur Wunderland. Ma ütlen ausalt, et see oli ainus asi, mis mulle Hamburgis muljet avaldas. Seal oli nt Šveitsi, Skandinaavia, Hamburgi, USA jms maastiku miniversioonid. Hästi kihvt oli ja kindlasti vaatamist väärt. Me ostsime vist 2 õpilasepiletit (9€) ja 2 täiskasvanupiletit (13€) ja veetsime seal mitu head tundi. Eriti huvitav oli see, et seal vaheldus öö päevaga (tulede mäng) ning see tõi hästi mõnusalt esile need värvilised tulukesed ja atraktsioonid.

Minu mäletamist järgi seal hoones Miniatur Wunderland pesitsebki.

Kummitused böö 

Mu pildid ei suuda nende mägede võimsust nii hästi edasi anda – need oli hiiglaslikud. Keda huvitab, peab ikka ise kindlasti vaatama minema. 🙂

Halva kvaliteediga öövaade. Sorry. 

Õhtul läksime ühte Itaalia restorani veel sööma, kus tellisime õega kahepeale ühe pitsa. See oli hea mõte, sest esiteks oli see suur ja teiseks mitte kõige maitsvam. Pärast ostsisime tükk aega linnas kohta, kus oleks wifi, sest õel oli tarvis järgmiseks päevaks pileteid otsida-osta. Kui Eestis on vabasid wifi võrke jalaga segada, siis seal otsisime me seda ühte kui nõela heinakuhjast. Lõpuks ikka leidsime ka.

Pakun, et kella 23 ajal hakkasime uuesti koju liikuma ja sättisime tuttu. Muideks, ma enne vist ei maininud, et meie “toreda” ööbimiskoha kõrval oli raudtee, seega vuhisesid rongid iga 5 minuti tagant meie akna tagant mööda. Tänu Jumalale ei kestnud see siblimine ööläbi ning ei takistanud mind normaalselt magamast. Järgmisel hommikul ajasime enne 7 juba kargud alla, sest 8:30 pidime olema linna teises otsas, et edasi järgmisse linna põrutada – meid ootas kõigepealt Lübeck, seejärel Schwerin ning Berlin.

PS1! Ma ei töödelnud selle postituse pilte, sest a) mõned ei vajanud seda ja b) ülejäänud pilte ei aita töötlus ka.

PS2! Võibolla on Hamburg tõesti tegelikult väga ilus linn, kuid mulle jäi ta meelde linnana, mille kõikide kirikute esised ja ümbrused on magavaid kodutuid täis + see hingemattev kusehais. Lisaks oli tohutult palju maju lihtsalt rõvedalt ära soditud (ei, see polnud grafiti, vaid lihtsalt üks surramurra), nagu ei oleks sealsetel inimestel paberit, millele oma suvalisi mõttevälgatusi kritseldada.

Kergelt ghetto.

 

Elu halvim jooks

Ma olin eile nii motiveeritud, et otsustasin üle hulga aja taas ühe jooksuringi ette võtta. Nüüd oli mul telefon, millega sain taas muusikat kuulata ning selle hoidja, et ma saaks vabalt joosta. Uus särk oli ka, mille ma olin Saksamaalt koos telefonihoidjaga ostnud olin. Igatahes, kõik oleks pidanud hästi kulgema. Enne jooksma minekut tõmbasin veel sport trackeri alla, tegin kergelt sooja ning valmis ma olingi. Kepsutasin välja, panin spordirakenduse tööle ja muusika mängima ning alustasin oma sörki.

Ma olin mingi 8 min juba jooksnud ning ma teadsin, et selleks ajaks pidi juba rohkem kui 1 km selja taha jääma, kuid mu värskelt alla tõmmatud spordiäpp sellest mulle teada ei andnud. Vaatasin telefoni ja avastasin, et see närakas polnud distantsi absoluutselt mõõtma hakanud. Üritasin siis tee ääres sellega midagi mähkida ja ilmselt mööda sõitjate jaoks tundusin kui mingi järjekordne pokemon go mängija.

Nojah, seda app’i ma enda kasuks tööle ei suutnudki panna. Mis seal ikka – tõmbasin oma vana hea tuttava Endomondo alla ja pärast paari minutilist pusimist, suutsime ikkagi koostöölepingu sõlmida – lõpuks sain ma joosta nii, et ma pärast näen ka tulemust ehk kui kiiresti ja palju ma läbisin.

Nojah, see pole kõik. Ma olin juba parajalt tige, kui edasi jooksin, sest see hea meeleolu oli siiski rikutud. Järgmisena otsustasid mu nööpkõrvaklapid (ise olin nii rumal muidugi, et need panin), et nad siiski ei soostu mu kõrvas püsima rohkem kui 30 sekundit korraga ning sellele aitas veelgi rohkem kaasa tuul, mis mu pea kohutavalt lõhkuma ajas.

Tagatipuks hakkas veel tibutama ka ja nii ma siis lonkisin koju – tige nagu herilane ja maailmas pettunud.

Ainus hea asi jooksu juures oli pärast see mõnus venitamine, mis mind enam-vähem maha rahustas.

Tujutu olin ma endiselt kuni mu kallim teatas, et tuleb korraks minu juurest läbi, kui ta juba korraga linnas oli. Ta tõi mulle valge kinder bueno, sest ma olin talle enne just oma halvimat jooksu kirjeldanud ja ta teadis, et kinder bueno on mu lemmik. Muidugi miski ei paranda tuju nii edukalt kui tema kaisus lebotamine ning seda ma tegingi, kuni taas rõõmsameelseks inimloomaks muutusin.

Seda oli vaja ka, sest õhtul pidin koos sõbrannaga kinno “Now you see me 2” vaatama minema ja see oli väga huvitav ja täpselt nii hea, kui ma ootasin.

Ma vandusin küll, et ei lähe enam kunagi jooksma, kuid ma kahtlustan, et annan jooksule juba homme uue võimaluse (muidugi ainult juhul, kui on inimlik ilm) ja sügisel on mul plaan isegi väiksele jooksuvõistlusele oma lõbuks minna.

Kerge deep tekst ka lõppu.

 

Naabritest

Mul tegelikult on mitu Saksamaa-teemalist postitust veel ootel, aga ma tõesti ei viitsi neid praegu edasi kirjutada ja pilte töödelda, seega mõtlesin, et kirjutan millestki muust – enda naabritest.

Ma olen maal ehk rahus ja vaikuses üles kasvanud, kus mu lähimad naabrid elasi min 50 m kaugusel, seega ei häirinud nad mind peaaegu mitte kunagi. Ehk ainult siis, kui istusin ilusal suvepäeval õue trepi peale, hakkasin jäätist limpsima ning kuulasin armsat linnulaulu, kui ühtäkki mu naabrid otsustasid oma traka käima tõmmata ja sellega põllu peale mürama minna või maruliselt masinaga puid lõhkuma hakkasid. Aga see oli siiski suht meeh – kiirelt mööduv.

Praegu ma isegi ei oska kommenteerida, mis kirju seltskond mind naabritena ümbritseb. Ja tüütu, tohutult tüütu.

Ülemised naabrid. Nihutavad mööblit vähemalt kord nädalas. Raputavad oma kaltse iga päev niimoodi, et mu õde saab tavaliselt südame rabanduse, sest see tekitab tunde, nagu mingi eriti raju torm oleks kohe-kohe tulekul. Imevad tolmuimejaga oma korterit 2-3 korda nädalas, tavaliselt õhtuti ja mitte alla 2 h. Ma ei saa nagu aru sellest, et ma koristasin maal oma 2-korruselist maja ka kiiremini, kui nad oma mõne toalist korterit. Parim oli muidugi see, kui ma hakkasin sõbrannaga siin kunagi kella 22 ajal vaikselt filmi vaatama (22 peaks olema öörahu eks ole) ja siis hakkas meie kohal laes mingi räigem puurimine pihta. Ma olin täiesti kindel, et nüüd küll puurivad läbi mu lae (nende põranda) augu ja ühinevad meie filmiõhtuga ..

Minu toa seinatagused naabrid. Elise ütleb küll, et nad on lahedad, sest laenasid talle 1 kord 2 aastat tagasi mingid mõõdutopsi (mida tal lõpuks ikkagi vajagi ei olnud), aga minu arvates on nad ikka eriti tüütud naabrid. Kujutage nüüd ette: On laupäeva hommik. Sa saad nii kaua magada, kui tahad (minu puhul ikka mingi 11-12) ja siis hakkab kell 8 hommik keegi su seina tagant tolmuimejaga imema ja seina kraabitsema jne. Ko-hu-tav. Seejärel hakkab mingi väike laps täiest kõrist laulma (õnneks peab viisi, aga nagu, pls mitte kell 9 hommikul, eks). Lõpuks kostub tükk aega mingit heli, mida ma pole siiani identifitseerida suutnud. Kodust välja minnes on vaja alati uks pauguga kinni lüüa.

Vannitoa seinatagune naaber. Ta on vist kõige normaalsem naaber. Nad teevad mingi suhteliselt lambistel aegadel remonti, aga see jääb tavaliselt ikka päeva keskmisse ossa ning siis on mul ükskõik – las märatsevad veidi. A, tihti on nii, et kui ma vannituppa lähen, siis kuulen, kuidas neil pesumasin usinalt tsentrifuugib. Mu vend pakkus, et äkki neil on seal mingi salajane pesumaja, et pesu kogu aeg pesevad. 😀

Alumine naaber. Kui me ca 2 aastat tagasi siia korterisse kolisime ja teda köhimas kuulsime (ma olen teda norskamas ka kuulnud, sest need seinad/laed/põrandad on siin fantastiliselt “paksud”), saime me normaalse šoki – see köha kõlas täpselt nii, nagu ta köhiks oma viimased kopsuriismed välja. Ma olin valmis talle juba ACCd ukse taha viima, aga siis selgus, et tüüp on hullult agar suitsutegija. Kuidas ma seda tean? Eks ikka lõhnast, sest see suitsuhais immitseb ka minu tuppa, nii et ma olen siin kergelt passiivne suitsetaja. Viimasel aastal on tulnud talle uus komme – suitsetada peale tavalise suitsu ka .. midagi muud .. Ja ka selle hais imbub minu tuppa. Ja ma vihkan seda. Õnneks ei ole teda kogu aeg kodus, vaid mingi nädalate kaupa kodus ja siis ära.  Vahepeal saab ka normaalselt elada.

Kui välja arvata mu teised naabrid ja nende tegemised.

Oeh. Nii ma siin elangi.

 

 

Saksamaa: Bremen

Nagu lubatud, siis kirjutan oma Saksamaa reisist. See leidis aset  24.06-01.07 ehk siis paar päeva pärast minu gümnaasiumi lõpetamist ja mu kalli empsi sünnipäeval. Meie seltskond koosnes 4st seiklejast ehk mu emast, isast, õest ja minust.  Igatahes, reisist nüüd.

24.06

Kella 14  ajal jõudsid vanemad Tartusse, kes poetasid oma auto mu kallima juurde, kes meid omakorda kella 15neks Tartu bussijaama viskas. Ma oleks ta heameelega enda kotti pakkinud, aga me läksime ainult käsipagasitega ja sel on 8 kg limiit. Scheiße! Üleüldse pakkisin ma taaskord liiga palju asju kaasa .. aga see selleks.

Lähme edasi. Kella poole 18neks jõudsime vist Tallinna bussijaama ja ma lihtsalt lebotasin seal kuni kella 20ni, sest alles 20:30 startis meie lennuk Bremenisse. Ma muidu lendamist ei karda, kuid samas ei ole  see mu  jaoks nii põnev ka, et ma nüüd 2 h jutti tahaksin  aknast välja vaadata (nagu just täpselt mu emps tegi), aga mul mingi probleem kas liigse rõhutundlikkusega vms, aga oiiiii kurat kuidas mu pea hakkas lõhkuma, kui lennuk Saksamaa kohal tasapisi kõrgust vähendas. Mul oli täpselt selline tunne, nagu keegi oleks minust voodoo nuku teinud ja sellel siis silma nõelaga  järjepidevalt torkinud, nii et ma tundsin täpselt sellist tunnet oma silmas. Mul oli reaalne hirm, et mu silm lihtsalt lõhkeb, mille tulemusena on terve lennuk mu silmamuna vedelikku täis. Sounds nice, right? Etteruttavalt võin öelda, et tagasi Tallinnasse maandumine toimus üsna valutult, kui välja arvata see naine oma pisikese põnniga, kes mind terve 2 h lennu jooksul muudkui togisid .. Jep, mõnus. A see pealõhkumine oli mul esimene kord siis, kui eelmine suvi Türki lendasin ja lennuk õhku tõusis, aga õnneks läks ise kiiresti üle.

Tere, Bremen!

Okei, jõudsime Bremenisse õigel ajal ehk siis Saksamaa kella järgi kell 21:35, Eesti aja järgi aga 22:35. Sõitsime trammiga lennujaamast Bremeni kesklinna, kus oli meie esimene ööbimispaik (mis oli kõige ilusam). Reisi korraldusliku poole eest kandis terve aja hoolt Elise ja minu sügav kummardus talle – ta pidi kõige eest hoolt kandma (nii transport, öömajad jne) ja see polnud just lihtne.

Viskasime oma kodinad ööbimiskohta (mis asus tänaval nimega Violenstraße – suht sarnane mu nimega hihi) ja läksime õhtul veel linnapeale tsillima. Bremen oli väga armas linn. Selline väike, rahulik ja vaikne. Ma mäletan neid ülilahedaid kitsaid tänavaid, mis olid roose ja muid ronitaimi täis. Kahjuks ei saanud ma neist pilti teha, sest mu telefoniaku oli pärast pingelisi ja töiseid sõite-lende pildi tasku visanud.

Ilus ehitis linna südames.

Nojah, ega me väga seal tol õhtul midagi ei teinudki. Kõik kohad olid kinni ja mina isiklikult olin parajalt väsinud ka. Nii me siis liikusime “koju” ja sättisime tuttu, et järgmiseks päevaks välja puhata.

25.06

Elise hakkas juba mingi 7-8 ajal mu kõrval siplema, a siis kadus kuhugi ära ja saabus jälle õnnis vaikus … kuni ta poest tagasi jõudis ja siis meid kõiki üles peksis. Isssand kuidas ma igatsesin terve reisi ajal neid hommikuid, kui saab vähemalt 10ni tududa. Igatahes, me ärkasime, hakkasime hommikust sööma ja uueks päevaks valmis sättima, aga siis otsustas äike, et mega naljakas oleks see päev meie jaoks pekki keerata ning hakkas müristama ja sadama. Well, ma siis küsisin kodumaal olijatelt, kuidas neil ilm on. Poleks vist pidanud, sest vastus oli: “Õõõõõh, niiiii kuuum ja päikseline.” Ahah, muidugi, sest ma ju võtan igale poole halva ilma kaasa. Kuidas siis muidu?!

Me ei lasknud end siiski sellest ilmast väga häirida. Ootasime hullema osa toas ära ning kohe kui paistis ilusam hetk, tormasime  välja. Kõigepealt otsisime üles Bremeni linna moosekandid, mis on vendade Grimmide muinasjutu põhjal tehtud skulptuur.

Bremeni linna moosekandid

Seejärel läksime Rhododendroni aeda (mis oli tegelikult rohkem lihtsalt botaanikaaed). Ütleme nii, et ilmselt paar nädalat tagasi võis seal kindlasti imeliste rhododentronite ilu imetleda, kuid meie jäime lootusetult hiljaks. Meiega jagas ainult üks rhodo oma õiteilu, kuid samas nägime palju palju roose ja muid lilli + üks jänks hüppas hops-hops seal ringi. :3 Üleüldse pole ma elu jooksul loomaaedades käies ka kokku vist nii palju jäneseid näinud, kui Saksamaal parkides vabalt ringi hüppamas ja see oli super armas.

See üksik õitsev rhododendron. :3

Looduslikud vihmavarjud.

Botaanikaaia juurest ära minnes nägime hästi palju selliseid uhkeid maju, mille ümber oli palju põõsaid, aga mitte lillepeenraid. Minu arvates oli see hästi mõnus – oleks heameelega seal elanud, sest see jättis sellise samas lihtsa ja hubase, kuid ka salapärase mulje.

Rohkem sel päeval midagi väga ei teinudki. Käisime šoppamas ja siis läksime tagasi nn koju. Elise ja emps veel läksid korraks linnapeale, sest Elise pidi järgmiseks hommikuks bussi väljumise koha üles otsima, aga ma jätsin selle tripi vahele, sest ilm läks taas vihmale ja ma üritasin oma jalatseid nii kaua kuivana hoida kui võimalik (ütleme nii, et need oleks 2 min läbiligunenud). Jäime papsiga jalkat vaatama. Kui Elise ja emps tagasi jõudsid, siis emps nagu ajas, et võiks veel välja kuhugi tantsima minna. Ma olin taaskord väsinud ja ei soovinud endiselt oma jalatseid leotama minna, kuid ütlesin teistele, et muidugi minge. Mu vanemad olid aga kohati lihtsalt nii otsustusvõimetud, et ma lõpuks viskasin nende jaoks kulli ja kirja, mis siis otsustas samuti nende mineku kasuks.

Nii ma siis jäin üksinda jalkat vaatama ja mõnusalt sinna pessa lebotama, kui teised läbi vihma kuhugi kluppi läksid, mis pidi olema 25+ ja vanema generatsiooni muusikaga. Siiski olid nad poole tunni pärast tagasi, sest selgus, et esiteks lasti seal ikkagi hoopis Justin Bieberit ja sissepääs oli piletiga. Nojah, ainus, mis nad sellest said olid läbimärjad jalatsid ja päeva lõpuks olin mina ainus, kes suutis oma riidest kossid kuivana hoida. Ellujäämisinstinkt it was. 

Põhimõtteliselt siis, kui Elise oli lõpetanud fööniga jalatsite kuivatamise, ronisime kõik tuttu. Järgmine päev pidime kell 7 ärkama, sest 8:30 startis buss, mis viis meid juba järgmisse linna – Hamburgi.

 

Olen tagasi

Oh jaa, ma mäletan seda aega rohkem kui aasta tagasi, mil ma olin niii motiveeritud blogi pidamisest. Ja ma jõudsin täpselt ainult ühe postituse teha, enne, kui  ma justkui õhku haihtusin. Okeiokei, et end veidi paremast küljest näidata, siis mainin ikka ära, et üks postitus kükitas (jaaa kükitab siiani) mul draftide all ka – nii et mul oli plaan siin veel sõna võtta.

Kuhu ma siis kadusin? Mitte, et mul oleks olnud nii igav elu, et mul polnud lihtsalt millestki kirjutada, mkm. Mul lihtsalt muutus elu kuidagi nii kiireks ja siis läks üldse meelest ära, et mul kuskil mingi blogi eksisteerib. Aga ta siiski eksisteeris ja ootas nukralt, mil ma ta taasavastan.

Igatahes, on mul esialgu plaan siia kirjutada kindlasti oma Saksamaa reisist ja üritan meelde tuletada ka eelmise suve Türgi seiklused. Nii lahe on mõelda, et kui aasta tagasi olin ma välisriikides käinud ainult Lätis (seal muidugi korduvalt), siis nüüd olen ma puudutanud Türgi, Rootsi ja Saksamaa maapindu ning viibinud paljude teiste Euroopa riikide õhuruumides, heheh. Kusjuures, ma olen isegi Aasias viibinud (kui öeldakse, et Valga on nii suur linn, et ei mahu ühte riiki ära, siis mis veel Istanbul on, sest ta ei mahu ühte maailmajakku ära? 😀 ) ..

Ma vist praegu lõpetan, sest ettttt .. tahaks rahulikult nüüd jalkat vaadata. See oli nii kurb, kuidas Ronaldo pidi kohe alguses ära minema, sest ega sa igapäev EMi finaalis mängida saa .. Ja ma olen Portugali poolt. Eriti kurb oli see, kuidas ta nutma hakkas, kui teda kanderaamiga minema viidi .. Need, kes naeravad selle üle, kuidas Ronaldoga läks siis .. Bitch please, see pole ühestki küljest okei, kui sind juba mängu esimeste minutite jooksul vastasmeeksonna poolt ette võetakse ja sandiks tehakse .. Ma saan aru küll, et sport juba on selline, kus minnakse ikka väga äksi täis .. Ma usun, et te kõik olete näinud koolis kehalisekasvatuse tunnis tüdrukuid, kes mängivad korvpalli .. või saalihokit. Oh man, it’s dangerous. Ma isegi murdsin üks kord kogemata saalihokikepi ära .. Ups. Põhimõtteliselt pärast seda ma ei julgenud enam tundi minna. Ja ma ei tee isegi nalja. Päriselt.

Okei, ma läksin oma mõtetega liiga kaugele rändama. Igatahes, ma olen Portugali poolt .. ja see tõenäoliselt tähendab, et Prantsusmaa võidab, sest ma toon tavaliselt halba õnne. Sorry, Portugal. 😦

Eks näis.

Edit:

Oh my God, Portugal tegi ära!! *õnnepisarad*

Üks kerge selfie ka, et te ikka teaksite, mis moodi ma välja näen. A ma ausalt ei ole kogu aeg selline sasipea.