Seiklused Draculandis 2017 |II

Nonii, mu Rumeenia seiklused jätkuvad. Pikka juttu pole – alustame.

5. november 2017

Hommik algas sellega, et meid jaotati gruppideks ning iga grupp sai endale ülesande: ühed pidid tegema projekti ajakava; teised pidid välja uurima, millal on projektis osalejate sünnipäevad; kolmanda grupi ülesandeks oli teha nädala ilmateade; neljas grupp pidi välja uurima, mitut keelt kogu selle grupi peale räägitakse; viies grupp pidi välja pakkuma ideed õhtuteks ( a la kas teemapidu v filmiõhtu vms).

Teine ülesanne oli see, et me läksime välja staadionile ja meid jagati kaheks suureks grupiks. Põhimõtteliselt oli tegemist ussimänguga, aga see oli inimestest tehtud. Appi, seda on nii keeruline seletada. Igatahes, kõikide silmad olid kaetud, v.a sellel, kes oli viimane. Tema pidi siis seda ussi juhtima. Me pidime välja mõtlema märguanded, kuidas seda ussirivi juhtida saaks ning esimene pidi siis suutma ühe kartuli maast üles korjata ning selle ka pangi panema. Igatahes, päris keeruline oli ning meie uss läks ikka konkreetselt sõlme. 😀 Mängu eestvedajad ka naersid ja imestasid, kuidas see üldse võimalik oli. 😀 Aga siis, kui meid jagati 4 väiksemaks grupiks, siis tuli juba päris hästi välja. Igatahes oli vahva ülesanne ja nõudis väga head tiimitööd.

Eelmine õhtu oli meid “perekondadesse” jaotatud e igast riigist oli üks inimene. Minu perekond oli supervahva. Kõige kallimaks sai mulle itaallanna ning me hakkasime üksteist õeks kutsuma (“mia sorella” itaalia k). Igatahes, selle perega läksime paperclip challenge’it (eesti k “kirjaklambri väljakutse” – kõlab nii kohatult 😀 ) tegema. Lühidalt – igale perekonnale anti kirjaklamber ning me pidime mööda küla ringi uitama, leidma inimesi ning püüdma see millegi väärtuslikuma vastu ära vahetada. Esimesest majast saime vastu tühja plastikpudeli, siis kohtasime üht purjus meest, kes oli päääris jutukas, aga samas ka üsna agressiivne. Lõpuks leidsime taas ühe talu ning otsustasime seal õnne proovida ning meil vedas – pererahvas oli mega sõbralik. Kõigepealt pereisa rääkis meile küla ajaloost, seejärel näitas ta meile oma loomi; kuidas lehma lüpstakse (no seda ma olen muidugi juba varem näinud). Lõpuks andsid nad meile kaasa karjakella, isetehtud puust karbi, pudelitäis värskelt lüpstud piima – seega oli päris hea saak. Ühest kohast saime veel ka tassi, nii et läks üleootuste hästi. Üleüldse olid seal külas kõik inimesed nii sõbralikud ja vastutulelikud, et see pani mind lausa imestama. Jõudsime tagasi majja hästi positiivsete emotsioonidega ning jäime õhtusööki ootama.

Heal lapsel mitu perekonda aka la famiglia vol 2 – Birra. 

Õhtul oli Rumeenia kultuuriõhtu – ehk nad andsid põhjalikuma ülevaate Rumeenia inimeste, kultuuri ja ajaloo kohta. Toimus viktoriin ning pärast pakkusid nad taaskord tüüpilisemaid sööke, maiustusi ja jooke.

6. november 2017

Ülesanded toimusid rahvusgruppides. Pidime välja mõtlema maaelu probleemid ning neile lahendused leidma. Tegelikult anti meile väga loov ülesanne – pidime esitama oma riigis esinevaid maaeluga seotud probleeme etenduse vormis. Mitu head tundi ragistasime selle kallal ajusid, kuid lõpptulemus tuli minu arvates päris kihvt. Õhtupoole oli korraks family meeting, kus siis iga perekond sai kokku ja muljetas oma päevast.

Õhtul oli Eesti ja Itaalia kultuuriõhtu. Tegime väikese tutvustava ettekande ja viktoriini Eesti kohta, tantsisime Kaera-Jaani (mul läks totaalselt pekki tho :D) ja näitasime paari videot, mis oli meie arvates naljakad, aga .. teiste arust mitte nii väga. 😀 Söögiks pakkusime kama, kartulivahvleid, Kalevi šokolaade ja Maiasmoka maiustusi, põdravorsti, Vana Tallinnat ja musta leiba.

Itaallased tegid samuti küsitluse, rääkisid oma riigist, üritasid meile mingit tantsu õpetada, aga enamik nägid seda tantsides välja nagu tsirkusekarud. Söögiks pakkusid nad .. ee, hästi palju saiatooteid oli ning ma jätsin need vahele. Ilmselt oli laual ka mingi pancetta taoline asi, mida ma samuti ei proovinud (pirtsakas nagu ma olen). Mida ma siis õieti üldse proovisin? Noh, limoncellot, mis oli miksitud õluga ja mingit šokolaadi – mida muud?! 😀

7. november 2017

Hommikul sõitsime Vatra Dornei‘sse, mis oli siis Poiana Negrii lähedal asuv linn. Linnas jagati meid samuti gruppideks, kuid pooled meie grupiliikmed tõmbasid juba alguses uttu, siis jäime reaalselt kolmekesi. Nojah, siis me seiklesimegi algul mööda linna kolmekesi ringi, kuid mingi hetk haakisime ühele teisele grupile külge, kes meid külalislahkelt ka vastu võtsid. Lõpuks oligi seltsis segasem. Ülesanded sisaldasid endas kohalikega tutvumist, nende käest küsimuste küsimist, erinevate kohtade üles leidmist jne. Enne tagasi sõitu istusime kuhugi söögikohta maha, sest kuigi meile oli lõuna kaasa antud, siis polnud see just midagi eriti märkimisväärset. Ma üritasin juba Rumeenias suht gluteenivabalt toituda, siis tellisin mina endale mingi salati, kui teised tellisid burgereid, pitsasid ja paneeritud kananagitsaid. Arvake, kes kõige viimasena oma toidu kätte sai? Eks ikka mina. Ma ei kujuta ettegi, miks selle maltsataldrikuga kauem aega läks, kui burkside vms-ga. 😀 Aga vähemalt olid meil huvitavad jutuajamised nt teemadel, kuidas eesti kutid flirdivad ja kuidas itaallased. 😀 (Note: pmts sinna sööma jäi meid niimoodi, et oli ca 5 eestlast ja 2 itaallast, sest ülejäänud grupiliikmed läksid mujale).

Ainus pilt Vatra Dorneist, mille enda telefonist leidsin. 

Õhtul oli horror night ehk teemapidu. Kuna ma polnud jõudnud selleks linnas olles eriti valmistuda (teised ostsid a la parukaid v maske vms), siis kasutasin ma lihtsalt olemasolevaid materjale ja tegin ennast nõiaks. Noh, see tuli üsna naturaalselt. 😀 Igatahes, hästi vahva oli. Mõned nägid ikka väga palju vaeva – grimm, kostüümid ja muud rekvisiidid.

Watch out! Mõned gängiliikmed on puudu. 

“I woke up like this.” 

Siinkohal lõpetangi selle postituse.

Kõike head! ☀

 

Seiklused Draculandis 2017 |I

Mega originaalne pealkiri, eks ole. Arvake, millest nüüd juttu tuleb? Ilmselgelt novembris toimunud noortevahetusest, mis leidis aset Rumeenias. Ma hetkel üritan oma eelmise aasta reisijuttudega ühele poole saada, enne, kui uued peale kipuvad.

Rumeenias toimunud noortevahetuse teemaks oli “A hope for rural life” ehk me rääkisime ja tegelesime maapiirkondadega seotud probleemidega ning üritasime välja genereerida ideid, kuidas hetkelist olukorda lahendada. Projekt kestis ise 3. – 11. november, aga mina olin Rumeenias 2.-12. novembrini.

2. november 2017

Ärkasin arvatavasti kella 6 paiku, sest kuna mul on mingi kaasasündinud sündroom kõik asjad viimasele minutile jätta, siis pakkisin ma tol hommikul veel oma kohvri lõpuni. Ma läksin Rumeeniasse käsipagasi suuruse kohvriga, siis oli raske asju niivõrd ökonoomselt pakkida, kuid ma sain hakkama. Kell 8 läks mul buss Tartust Tallinna, et jõuaksin normaalsel ajal lennujaama ning lennuk ise läks 12-13 ajal. Selles projektis osalesid ka mu korterikaaslane ja esimesest projektist tuttav sõber. Saime kõik lennujaamas kokku ning läksime samade lendudega Rumeeniasse. Meil oli vahepeatus Istanbulis ja oeh, kuidas ma oleks tahtnud sinna kauemaks jääda, aga kõike head ka kahjuks korraga ei saa.

Istanbuli maandumas.

Lennud läksid hästi. Jõudsime normaalsel ajal Bukaresti Henri Coandă lennujaama, aga asjade kättesaamisega läks meil küll ikka omajagu aega. Lennujaama ees hüppasime mingi bussi peale, millega me siis peaaegu oma hotellini trippisime. Hotell oli ilus ja üsna soodne, aga kuskil x-rajoonis. Me läksime veel õhtul välja ja otsisime seal tikutulega taga kohta, kuhu saaks maha istuda. Noh, lõpuks maandusime ainsas kohas, mille me leidsime. Esmapilgul tundus üsna normaalne. Tellisime vesipiibu ja kokteilid, aga mõlemad olid pehmelt öeldes rõvedad. 😀 Ma tellisin mojito ja see oli tehtud absintist ja coca-colast. Nagu johhaidi. 😀 Mojitost oli küll asi pääääris kaugel.

3. november 2017

Hommikul viisime oma asjad metroo jaama ära, kus pidi olema õhtul check point e koht, kus me teiste projektiliikmetega pidime kokku saama, et koos Bukarestist Poiana Negriisse sõita.

Kui olime oma rasketest kodinatest lahti saanud, läksime Bukaresti avastama. Kõigepealt otsisime koha, kus kõht täis süüa. Ma tellisin Caesari salati, aga jälle ei olnud mu valitud toit kiita. Kana oli üsna kõrbenud ja kuiv, seega söötsin selle kassidele, kes me ümber patseerisid ning ise mälusin allesjäänud maltsa.

Äge coffeshop.

Vaatasime ka Parlamendihoone üle, mis oli tõesti väga uhke ning Bukaresti vanalinn oli ka üsna enam-vähem, aga üldiselt see linn mulle väga sümpaatset muljet ei jätnud – nägi päris räämas ja getolik välja ning ka rumeenlased ise ütlesid, et ega neile Bukarest eriti ei istu. Vanalinnas leidsime õhtupoole ühe päris hubase vesipiibukoha ning seal veetsime mitu head tundi, enne, kui pidime check-pointi liikuma.

Parlamendihoone.

Ja selline on Bukarest väljaspool vanalinna.

Need elektritraadid vms on klass omaette.

Viimased, kes check-pointi jõudsid, olime meie – 3 eestlast. Üsna piinlik oli, kui aus olla. Kui bussi astusin, olid enamik kohti võetud, seega ei jäänud mul muud üle, kui kellegi võõra kõrvale maha potsadada. Selleks kellekski oli juhuslikult (või oli see Saatus, haha) üks itaallane. Ma vist pole siin blogis kirjutanud, aga peale seda, kui ülikoolis itaalia keelt õppima hakkasin, sattusin ma sellest keelest, riigist ja kultuurist nii vaimustusse, et see on vaikselt juba obsessioniks saanud. Ja üks põhjuseid, miks sinna projekti tahtsin minna, oli võimalus itaallastega suhelda, et saaksin oma teadmisi juba rakendada jne.

Bussisõit Poiana Negriisse kestis ca 11 tundi koos vahepeatustega. Sõitma hakkasime õhtul 21 ajal ning kohale jõudsime hommikul kella 8 ajal. Ma ei saanud bussis absoluutselt magada ning see oli nii piinarikas. Asi oli vist lihtsalt selles, et ma ei istunud akna all (akna all poleks mul probleemi) ja siis kui ma hakkasin unne vajuma, siis ma kaldusin kas vahekäiku või oma naabri poole ning ärkasin võpatusega üles, sest mõlemat pidi oleks üsna piinlik olnud.

Lisaks hakkas bussi peal mega külm. Ma lootsin, et too koht, mis umbes nädalaks mu koduks sai, on vähemalt soe. Aha, või veel. Hommikusöögi lauas istusin ma jopega, kuid ikka lõdidesin. Lootsin, et ehk mu magamistuba on soe. Loomulikult mitte! Tekkis tunne, nagu me oleks kuhugi Põhjanabale sattunud ja igludesse elama paigutatud. Kõige parem oli muidugi see, kui ma tahtsin pärast seda bussitripi pesema minna, aga tuba tundus liiga külm. Mõtlesin, et magan paar tundi, et äkki siis tuba jõuab seni mingi normaalse tempratuurini soojeneda. Hell no, noh. Kui ärkasin, olid toas samasugused arktilised tingimused nagu ennist, kuid hädasunnil tuli end ikka pesema ajada, et mitte juba esimesel päeval kõiki enda ümbert ära peletada. Ma olen vist saksapreilistunud, aga tavaliselt kui ma pesema lähen ja vee kuumaks keeran, siis ma ei eelda, et sealt mingi 3 minutit jäist vett voolaks, vaid max 3 sekundit. Seega jah, loomulikult ma jäin selle jäkülma vee alla ja ma mõtlesin, et nüüd minu ots saabub, kuid eestlaslikult vintskena kannatasin ma selle ära ega teinud isegi üht piuksugi, sest ei tahtnud oma toakaaslasi üles äratada. #kannatameära

Hommik Poiana Negriis. Saatsin õele pildi, kui ta küsis, et noh, on ilusad mäed? 😀 Jep, täiega lummavad. 😀

Poiana Negrii päeval.

4. november 2017

Projekt ise hakkas pihta peale lõunasööki ehk siis 14-15 ajal? Esimeseks olid projektiliikmete tundmaõppimise mängud, seejärel jagati meid juba gruppidesse, kus me pidime arutama, mis on meie ootudes projekti suhtes ning, mis on meie enda panus. Hiljem andsid projektijuhid meile selle kohta tagasisidet, tutvustasid projekti üldiselt – mis me eesootavatel päevadel tegema hakkame jne. Samuti rääkisid nad Erasmus + üldiselt – millega see tegeleb jne. Lühidalt – selline tutvustav päev.

Õhtu oli vahva. Korraldajad olid kutsunud ühe kohaliku tantsu- ja laulutrupi meile esinema, et me saaks juba tutvuda Rumeenia rahvalaulude ja – tantsudega. Meile pakuti ka kohalikke traditsioonilisi sööke ja jooke .. Jah, sellest ma pikemalt ei räägi. 😀

Ühel osalejal oli sünnipäev, seega olid korraldajad nii vahvad ja kinkisid talle sünnipäevatordi ning me kõik laulsime talle sünnipäevalaulu. Osalejad teistest riikidest laulsid laulu ka veel oma emakeeles, ainult eestlased jätsid selle ilmselgelt vahele, haha.

Juba esimesel õhtul oli tohutult lõbus. Rääkisin nii oma kodumaalastest grupiliikmetega juttu, kui ka osalejatega teistest riikidest. Nii vahva oli teada saada teiste riikide ja kultuuride kohta. Ma sain juba esimesel õhtul ca 3-4 ajal magama ja see oli alles algus ning ilmselt kõige varasem magamamineku kellaaeg terve projekti jooksul. Aga ma absoluutselt ei kahetse, isegi, kui mul oli lõpuks tunne, et ma unepuuduse kätte ära suren. #noregrets

Päike läheb tudile.

Aga järgmistest päevadest järgmistes postitustes. Ilmselt teen sellest ka kolme osalise seeria, sest et kolm on kohtu seadus, eks.

Järgmise korrani! ☀

 

Elust jne

Tegelikult pidi ka mu uus postitus tulema reisi teemal, aga kuna mu sõbranna mainis mulle, et mu blogi näeb välja nagu ta tahaks juba mingi hull reisiblogi olla, siis otsustasin, et kirjutan vahelduseks millestki muust ka, et asi liiga üksluiseks ei muutuks.

Ma muidugi pole kindel, kui hea on konkreetselt sellisel teemal kirjutada, nagu vihkamine, sallimatus jms, aga kuna tolerantsus on minu jaoks väga väga tähtis, siis mõtlesin, et üritan oma blogis enda mõtted sel teemal kirja panna. Nii et hoiatan: jutt võib kohati päris deep’ik ära kiskuda.

Ma iga aastaga üritan elu vähem tõsiselt võtta. Ma ei taha öelda, et ma võtaks elu nüüd päris kergekäeliselt, kuid üritan elada hetkes ning keskenduda tuleviku peale, ning mõelda, et kõik, mis minevikus tehtud-olnud ongi minevik ning jätta need rahus südamega selja taha. Isegi kui keegi või miski on mulle haiget teinud, siis ma ei näegi muud lahendust, kui mõelda, et oli mis oli ja üritada sellest lihtsalt õppida. Oskus endale ja teistele andestada tuleb siinkohal samuti väga kasuks.

Ma näiteks ei karda lennukiga ka lennata. Mul ei ole sellist hirmu, et issand, mis saab, kui see alla kukub. Mis siis saama peaks? Kui kukub, siis kukub – see on juba paratamatus, mille üle minul niivõinaa mingit võimu pole. Tähtis on lihtsalt see, et kui midagi peaks halvasti minema ja ma oma elatud elule tagasi vaataksin (vahet siis pole, kui lühike või pikk see olnud on), siis ma ei kahetseks midagi. Et ma lihtsalt mõtleksin, et noh, ma andsin endast parima oma elu elamisel ja ma olen õnnelik, et mul üldse oli selline võimalus. Ma ju ütlesin, et asi kisub tõsiseks. 😀 Igatahes, ma tahtsin sellega öelda, et ma ei jäta elus mitte midagi tegemata sellepärast, et ma kardan, vaid lihtsalt astun oma hirmudele vastu. Vastasel juhul jääks just elu elamata.

Läheks nüüd vähem tõsisemaks, eks. Hea küll.

Teine asi, mis mu hinge ja südame kripeldama paneb, on see tohutu üksteise (enamasti põhjuseta) vihkamine. Ma juba peaaegu ülepäeviti näen oma tööjuures, kuidas inimesed üksteisega peaaegu kaklema lähevad ja ei, ma ei tööta vanglas, vaid kaubanduskeskuses.

Mul on üldse tunne, et inimesed ei mõista sõna “vihkama” tähendust. Mul mitu sõbrannat räägivad, kuidas nad vihkavad seda ja toda ning kui ma uurin, et milles asi ja üsides: “Miks sa teda vihkad?”, tuleb vastuseks: “Ah, ta on nii nõme,” või “Issand kui tüütu ta on,” jne. On see siis tegelikult vihkamine? Ma absoluutselt mõistan , et ega kõik inimesed siin maailmas ei saagi  kõigile sümpaatsed olla. See oleks niivõinaa ebareaalne. Aga et kohe vihata? Vihkamine on väga tugev tunne. Ma vist isegi ei oska öelda, kui tugev, sest enda teada ei tunne ma mitte kellegi vastu midagi sellist. Jah, ma olen oma elus kokku puutunud väga nõmedate inimestega, aga ma sellegipoolest ei vihka neid. Ma lihtsalt ei vaja enda ellu niivõrd negatiivset tunnet, sest lõppudelõpuks söövitaks see ainult mind ennast ning selle põhjuse andjal poleks asjast ilmselt aimugi.

No muidugi ajal, mil teismeliseiga mulle peale lendas, vihkasin ma ka küllap peaaegu kõiki. Noh, vähemalt ma arvasin, et vihkasin, eks. Nüüd sellele tagasi mõeldes ma lihtsalt vangutan lõbusalt pead ja mõtlen kohe rõõmuga, et minust on vist ikka täitsa enam-vähem inimeseloom kasvanud. Eks see kasvamine veel muidugi jätkub läbi terve elu.

Ma võin jätta esmapilgul mulje kui ülitõsisest ja kurjast inimesest, kuid tegelikult olen ma täis positiivsust ja rõõmu. Ma olen avastanud end kell 7 hommikul tööle sõitmast kõrvuni laia naeratusega (ma pole tegelikult absoluutselt hommikuinimene, just sayin’), sest et … playlistist tuli lihtsalt hea laul? Ma lihtsalt armastan seda, kui ma tunnen rõõmu pisiasjade üle ja need mind naeratama panevad.

Mind absoluutselt ei huvita, mida teised arvavad, kui ma omaette kohtlaselt naeratan (no see on Eestis veits kohatu ju :D), sest kui ma olen õnnelik, siis ma ei suuda seda ainult endas hoida, vaid tahan kogu maailmaga jagada. Ja enamik ajast ma olengi õnnelik. Väga väga õnnelik. Ja isegi kui ma olen kurb, siis ei tähenda see, et ma poleks õnnelik. Põhjused õnnelik olla on kogu aeg olemas – mu imeline perekond, mu kallid sõbrad; see, et saan õppida, mida tahan; ees ootavad seiklused ja uued kogemused jne.

Kindlasti on ka minul raskeid aegu ning vahepeal tegelen ma, kui mitte igapäev, siis vähemalt ülepäeviti mingi jamaga, kuid ma ei lase end sellest heidutada ja liigun ikka pea püsti edasi, keskendudes positiivsetele asjadele, mida elu mulle pakub – olgu need siis nii suured või väikesed kui tahes.

Ma ei oskagi hetkel midagi rohkem lisada. Sai vist kõik kirja pandud, mis hetkel südant närisid. Ahhaa, mõnd asja tahan teile veel enne lõppu südamele panna – ärge vihake teisi. Püüdke olla tolerantsemad. Kui midagi ei meeldi, siis ärge tehke lihtsalt välja ja kõik.

“Take a deep breath  & chill out. It’s life. You are suppose to f#¤k up every now and then.”

“Darkness cannot drive out darkness; only light can do that. Hate cannot drive out hate; only love can do that.”

– (Martin Luther King, Jr)