29.06
Ärkasime üsna vara. Taaskord. Pakkisime asjad kokku, sest pidime teise ööbimiskohta liikuma. Ma mäletan, et enne Berliini jõudmist olime veel üpris kurvad, et ei saa kõike 4 ööd ühes ja samas ööbimiskohas veeta, aga kuna kohale jõudes selgus, et see esimene koht on rohkem nagu vangla, siis tänasime juba jumalat, et kaheks viimaseks ööks ootab meid teine koht.
Seega, pakkisime asjad ja lahkusime hommikul sealt nii vara kui võimalik. Juba ukse taha jõudes hingasime kergendatult, et sealt minema saime. Lähedal asuvast poest ostsime endale midagi hommikusöögiks ning seejärel otsustasime taas kesklinna aega parajaks tegema minna, sest uude öömajja check in’ida oli veel liiga vara.
Läksime metroo pealt kesklinnas, Alexanderplatz’il maha ja mõtlesime mida teha. Ja siis me märkasime seda – mu paradiisi – Primarki. Oh my god. Meie reisi parim nali oli see, kui õde karmilt ütles, et davai, meil on pool tundi, et Primarkis šopata. Reaalsus – me veetsime seal tunde. See oli hiiglaslik ja rahvast täis. Olete käinud Eestis nt Lõunakeskuse v Tasku vms ostuöödel? Korrutage see rahvamass 3-ga ja saate enam-vähem aimu, kui palju inimesi seal Primarkis keset päeva ringi töllerdas. Mina, õde ja ema kaasaarvatud. Seal oli nii palju erinevaid asju. Ja need kõik olid nii ilusad ja soodsad ja kvaliteetsed. Ma praegugi vahel day dream’in lihtsalt Primarkis šoppamisest, sest see oli mu reaalne heaven.
Igatahes, nagu öeldud, veetsime seal šopates tunde. Algul ma liikusin seal ringi, hiiglaslik matkakott seljas. Siis mul oli reaalselt selline tunne, nagu võiks olla elevandil portselanipoes. Õnneks sain ma oma koti kuhugi välja, isa juurde, sokutada ja pärast kergemalt edasi ostelda. Kui me lõpuks Primarkist väljusime, oligi aeg uude ööbimiskohta liikuda, et oma matkakotid ja värskelt ostetud kraam õlgadelt maha poetada.
Sinna jõudmiseks sõitsime natuke metrooga ning siis veel kõndisime paar kilomeetrit. Uus koht nägi päris normaalne välja ja kõik eluks vajalikud mugavused olid tagatud + ei pidanud hiirvaikselt ringi hiilima. Ega me seal väga kaua ei istunud, vaid liikusime tagasi kesklinna. Otsisime Lidosest midagi hamba alla ning seejärel jalutasime Tiergarteni parki, mis on Berliini suurim roheala. Seal oli tõesti väga ilus ja kui ma Berliinis elaks, siis ma lihtsalt käiks seal igapäev jalutamas ja oh jumal, kui perfektne seal veel sörkida oleks. Peale selle kalpsavad seal ringi jänkupoisid ja -tüdrukud, nii et ilmselgelt oli see Berliinis mu lemmikkoht.
Pargi keskel asub Võidusammas – Siegessäule. 62 m kõrgune sammas ehitati 1864. a, et tähistada Preisimaa võitu Taani üle. Pärast Austria ja Prantsusmaa alistamist lisati tippu veel 35 tonni kaaluv võidujumalanna Victoria skulptuur.
Pärast Võidusamba üle vaatamist uitasime veel pargis ringi, nuusutasime värsket õhku ja lilli, mis seal kasvasid, ning otsisime jänkusid. Ma mäletan, et õhtul läks seal üsna jahedaks juba ning nüüd mulle meenus, et vist hoopis tollel õhtul läksime pärast veel baari istuma, mitte eelmisele. Ups, minu viga. See on see vana inimese mälu.
Aga ega me siis ka väga kaua väljas enam tiksuda ei saanud, sest seal ei sõida ka metrood terve öö. Niisiis hüppasimegi ühele viimastest metroodest ning sõitsime öömaja poole, et siis tuttu minna ja viimaseks Saksamaa reisi täispikaks päevaks valmistuda.
***
Ilusat kevadet! :3
Violchick 
