Industrial neet

Mõtlesin oma armsale needikesele uue postituse pühendada. Ega see väga pikk tule, aga lihtsalt natuke juttu sellest, kuidas on paranemisprotsess kulgenud ehk kerge update.

Viimases needi-postituses ma mainisin, et tegemist on enesepiinamismeetodiga. 😀 Okei, nüüd ma võtan oma sõnad tagasi ja palun industrialilt vabandust, et olin tema suhtes nii ülekohtune. 

Kõige tähtsam on meeles pidada, et kuna see on kõrva ülaosas ja nõuab 2 auku läbi kõrva kõhreosa, siis see ei ole nii lebo, kui augud kõrvalestas. Ja kaks auku on kehale topelt töö, et infektsioonide vastu võidelda ja paraneda. Ehk siis mõtle enne, kas sa ikka päriselt tahad seda neeti ja tee veidi eeltööd/uurimistööd. Mina nt ei teinud, läksin niisama kohale ja alles hiljem lugesin, et industrial paraneb raskemalt ja sinna võib kergemini infektsioon tekkida. Aga ma räägin nüüd oma isiklikust kogemusest.

Needi lasin teha 15. märts 2018 ja sellest on nüüd rohkem kui kaks aastat möödas. Esimene aasta oli üle kivide ja kändude. Kusjuures ma enam isegi ei mäleta nii kirkalt, kui piinarikas kogu see protsess oli, aga just hiljuti jäin enda ja sõbranna vahelist chat’i tagasi kerima ja sealt tulid need õuduslood jälle erksalt silme ette. Ma siis räägin algusest.

Needi tegemine ise valus polnud, aga ma lasin tuimestuse ka teha. Esimeseks takistuskiviks ilmnes see, et pidin samal päeval bussiga Tallinna minema ja mul olid need ülepea käivad kõrvaklapid. Kõrv tuikas niivõinaa, nii et kui mul oli valida, kas tuikuv kõrv ja bussisõit ilma muusikata, või natuke rohkem tuikuv kõrv muusikaga, siis valisin teise variandi. Ibukas oli muidugi parim sõber.

Järgnemine mure seisnes selles, kuidas pead pesta. See kulges vist suhteliselt valutult. Aga nt mütsi kandmine oli päris ebameeldiv ettevõtmine ja noh, see neet sai täpselt sellisel ajal tehtud, et ilma mütsita ei kannatanud ka kahjuks väljas olla. 

Paar esimest päeva tundus, et olukord on täitsa normaalne. Puhastasin seda mingi meresoolalahusega vms, mida soovitati ja valus oli ainult siis, kui puudutasin või midagi vastu läks. Tegelikult peaks neid võimalikult vähe puudutama, ja kui vaja, siis ainult puhaste kätega, sest tegemist on sisuliselt ikkagi haavaga. Ma keerasin neid kuulikesi ka, sest nagu hilisem elu on näidanud, siis just see ülemine kuul armastab end lahti keerata ja ära põgeneda, ja noh, kui see oleks needi paranemise staadiumis juhtunud, oleks küll veidi ebameeldiv olnud. 😀 Ok, ma võin öelda, et mul juhtus see ca 4 kuud hiljem, aga siis polnud neet ikka veel ära paranenud ja need ülemise augu koorikud hoidsid vist seda neeti paigal. Või vähemalt siis ma arvasin seda. Hiljuti avastasin, et ega see sealt nii lihtsalt välja ei libise, kui ülemist kuuli pole.

Mõned päevad hiljem hakkas mul aga ülemine auk vaikselt pekki minema. Ilmselt aitas sellele kaasa fakt, et ma kandsin mütsi ja kõrvaklappe, ehk hea viis, kuidas haavale baktereid sisse suruda, jee. Alkoholi sisaldavaid puhastusvahendeid ei soovitata kasutada, sest need on  liiga tugevad ja kuivatavad nahka, aga sõbranna soovitas mulle Braunovidon salvi ja ma arvan, et see oli väga suureks abiks. Tegemist siis joodipõhise salviga, mis aitab põletikuliste/mädaste haavade puhul.

21. märts kirjutasin sõbrannale, et kõrv hakkas valutama. Samal õhtul kirjutasin ma juba, et tahaks aega tagasi kerida. 😀 Ma vist hakkasin sel hetkel tehtud otsuste mõistlikuses vaikselt kahtlema. 😀 Nii palju, kui mäletan, siis kõrv hullult paiste ei läinud. Lihtsalt oli punane. Kui olin kõrvaaugud Braunovidon salviga kokku määrinud, tekkis imelik tunne ja kirjutasin teisele sõbrannale: “Tunnen, nagu mingi sõda käiks mu kõrvas.”

22. märtsil kirjutasin, et kõrv on olemas, hullemaks pole läinud ja et see salv tõmbas küll nagu seda mäda välja. Samas, tolleks hetkeks ma olin kaotanud usu meresoolalahusesse ja hakkasin viinaga puhastama, ise juurde lisades, et ei usu, et mingi meresool infektsiooni suudab välja ravida. Ei teagi, kas see oli hea mõte, või mitte. 😀

23. märtsiks oli kogu sellest saagast juba nädal saanud. Mainisin, et kõrv hakkab just õhtuti eriti kuumetama ja ostsin endale lõpuks nööpkõrvaklapid, et neeti võimalikult vähe ärritada.

25. märts ma kirjutasin, et kõrv hakkas sügelema ja lootsin, et see on pigem hea tähendusega märk.

Edasi nii detailset informatsiooni ei oska anda, aga küllap ta hakkas lõpuks paranema ja siis hakkasin seda jälle meresoolalahusega puhastama, sest ei tahtnud teda uuesti vihale ajada. Industrial oli tükk aega valus, kui sellele kogemata vastu sai mindud. Isegi suvel, juuni algul, kui Itaalias reisil sai käidud, suutsin ma just selle kõrva vähemalt 2 korda autoukse vastu ära lüüa. Kas ma varem olin oma kõrva vastu autoust löönud? Ei. Kas ma hiljem nüüd olen oma kõrva vastu autoust löönud? Ei. Ausalt, see on mingi seadus, et seal, kus on, sinna tuleb juurde. Minu puhul siis ainult häda ja viletsust. 😀

Ma vahepeal ikka mõtlesin, et kurat, kasvatan kinni selle ja unustan ära, aga samas panin selle ravimise alla suhteliselt palju raha ja mulle tegelikult meeldis see neet, nii et ma otsustasin ikkagi ära kannatada. Ega kõik ei peagi siin elus lihtne olema.

Nüüd, kui selle tegemisest on 2 aastat möödas, võin ma öelda, et oleme leidnud ühise keele. Ma saan isegi selle külje peal magada, kuigi mõnel hommikul võib ta olla tundlikum kui teisel. Ma olen ausalt mega rahul selle neediga ja olen kindel, et tasus kogu seda valu taluda. Ma pean ka tunnistama, et pole siiani julgenud seda neeti välja võtta ja vahetada. 😀 Ma lihtsalt ei suuda välja mõelda, kuidas ma seda tegema peaks ja .. hirm on. 😀 Aga samas ma ei tunne väga vajadust ka selle vahetamise järele, nii et .. ma ei tea .. tõenäoliselt kogun veel paar aastat julgust või siis olen möku ja jäängi selle sama neediga chillima. 😀

Mida ma veel tahan toonitada on see, et ära niisama näpi värskelt tehtud neeti, võimalusel ära lämmata seda mütsiga ning ära ärrita seda ülepea käivate kõrvaklappidega. Soovitan puhastada värskelt tehtud neeti eriti hoolikalt ja anda talle rahu. Ega ta ei paranegi üleöö, kuid ma olen kindel, et õigesti hooldades saab protsessi palju kiiremaks ja valutumaks muuta. Mina tõenäoliselt eksisin lihtsalt kõigi reeglite vastu, mida äsja tehtud needi puhul peaks järgima.

neet
Esimene pilt on tehtud 30. märts 2019 ja teine pilt 3. aprill 2020. Just in case, kui kedagi huvitab, miks mu kulmud on sellise evolutsiooni vahepeal läbinud. 😀

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s