Seiklused Draculandis 2017 |I

Mega originaalne pealkiri, eks ole. Arvake, millest nüüd juttu tuleb? Ilmselgelt novembris toimunud noortevahetusest, mis leidis aset Rumeenias. Ma hetkel üritan oma eelmise aasta reisijuttudega ühele poole saada, enne, kui uued peale kipuvad.

Rumeenias toimunud noortevahetuse teemaks oli “A hope for rural life” ehk me rääkisime ja tegelesime maapiirkondadega seotud probleemidega ning üritasime välja genereerida ideid, kuidas hetkelist olukorda lahendada. Projekt kestis ise 3. – 11. november, aga mina olin Rumeenias 2.-12. novembrini.

IMG_20171109_153531ed

2. november 2017

Ärkasin arvatavasti kella 6 paiku, sest kuna mul on mingi kaasasündinud sündroom kõik asjad viimasele minutile jätta, siis pakkisin ma tol hommikul veel oma kohvri lõpuni. Ma läksin Rumeeniasse käsipagasi suuruse kohvriga, siis oli raske asju niivõrd ökonoomselt pakkida, kuid ma sain hakkama. Kell 8 läks mul buss Tartust Tallinna, et jõuaksin normaalsel ajal lennujaama ning lennuk ise läks 12-13 ajal. Selles projektis osalesid ka mu korterikaaslane ja esimesest projektist tuttav sõber. Saime kõik lennujaamas kokku ning läksime samade lendudega Rumeeniasse. Meil oli vahepeatus Istanbulis ja oeh, kuidas ma oleks tahtnud sinna kauemaks jääda, aga kõike head ka kahjuks korraga ei saa.

IMG_20171102_161746edd
Istanbuli maandumas.

Lennud läksid hästi. Jõudsime normaalsel ajal Bukaresti Henri Coandă lennujaama, aga asjade kättesaamisega läks meil küll ikka omajagu aega. Lennujaama ees hüppasime mingi bussi peale, millega me siis peaaegu oma hotellini trippisime. Hotell oli ilus ja üsna soodne, aga kuskil x-rajoonis. Me läksime veel õhtul välja ja otsisime seal tikutulega taga kohta, kuhu saaks maha istuda. Noh, lõpuks maandusime ainsas kohas, mille me leidsime. Esmapilgul tundus üsna normaalne. Tellisime vesipiibu ja kokteilid, aga mõlemad olid pehmelt öeldes rõvedad. 😀 Ma tellisin mojito ja see oli tehtud absintist ja coca-colast. Nagu johhaidi. 😀 Mojitost oli küll asi pääääris kaugel.

3. november 2017

Hommikul viisime oma asjad metroo jaama ära, kus pidi olema õhtul check point e koht, kus me teiste projektiliikmetega pidime kokku saama, et koos Bukarestist Poiana Negriisse sõita.

Kui olime oma rasketest kodinatest lahti saanud, läksime Bukaresti avastama. Kõigepealt otsisime koha, kus kõht täis süüa. Ma tellisin Caesari salati, aga jälle ei olnud mu valitud toit kiita. Kana oli üsna kõrbenud ja kuiv, seega söötsin selle kassidele, kes me ümber patseerisid ning ise mälusin allesjäänud maltsa.

IMG_20171103_131217ed

IMG_20171103_142337ed

IMG_20171103_142540ed

IMG_20171103_143934ed
Äge coffeshop.

Vaatasime ka Parlamendihoone üle, mis oli tõesti väga uhke ning Bukaresti vanalinn oli ka üsna enam-vähem, aga üldiselt see linn mulle väga sümpaatset muljet ei jätnud – nägi päris räämas ja getolik välja ning ka rumeenlased ise ütlesid, et ega neile Bukarest eriti ei istu. Vanalinnas leidsime õhtupoole ühe päris hubase vesipiibukoha ning seal veetsime mitu head tundi, enne, kui pidime check-pointi liikuma.

IMG_20171103_162717ed
Parlamendihoone.
IMG_20171111_160801ed
Ja selline on Bukarest väljaspool vanalinna.
IMG_20171111_160755ed
Need elektritraadid vms on klass omaette.

Viimased, kes check-pointi jõudsid, olime meie – 3 eestlast. Üsna piinlik oli, kui aus olla. Kui bussi astusin, olid enamik kohti võetud, seega ei jäänud mul muud üle, kui kellegi võõra kõrvale maha potsadada. Selleks kellekski oli juhuslikult (või oli see Saatus, haha) üks itaallane. Ma vist pole siin blogis kirjutanud, aga peale seda, kui ülikoolis itaalia keelt õppima hakkasin, sattusin ma sellest keelest, riigist ja kultuurist nii vaimustusse, et see on vaikselt juba obsessioniks saanud. Ja üks põhjuseid, miks sinna projekti tahtsin minna, oli võimalus itaallastega suhelda, et saaksin oma teadmisi juba rakendada jne.

Bussisõit Poiana Negriisse kestis ca 11 tundi koos vahepeatustega. Sõitma hakkasime õhtul 21 ajal ning kohale jõudsime hommikul kella 8 ajal. Ma ei saanud bussis absoluutselt magada ning see oli nii piinarikas. Asi oli vist lihtsalt selles, et ma ei istunud akna all (akna all poleks mul probleemi) ja siis kui ma hakkasin unne vajuma, siis ma kaldusin kas vahekäiku või oma naabri poole ning ärkasin võpatusega üles, sest mõlemat pidi oleks üsna piinlik olnud.

Lisaks hakkas bussi peal mega külm. Ma lootsin, et too koht, mis umbes nädalaks mu koduks sai, on vähemalt soe. Aha, või veel. Hommikusöögi lauas istusin ma jopega, kuid ikka lõdidesin. Lootsin, et ehk mu magamistuba on soe. Loomulikult mitte! Tekkis tunne, nagu me oleks kuhugi Põhjanabale sattunud ja igludesse elama paigutatud. Kõige parem oli muidugi see, kui ma tahtsin pärast seda bussitripi pesema minna, aga tuba tundus liiga külm. Mõtlesin, et magan paar tundi, et äkki siis tuba jõuab seni mingi normaalse tempratuurini soojeneda. Hell no, noh. Kui ärkasin, olid toas samasugused arktilised tingimused nagu ennist, kuid hädasunnil tuli end ikka pesema ajada, et mitte juba esimesel päeval kõiki enda ümbert ära peletada. Ma olen vist saksapreilistunud, aga tavaliselt kui ma pesema lähen ja vee kuumaks keeran, siis ma ei eelda, et sealt mingi 3 minutit jäist vett voolaks, vaid max 3 sekundit. Seega jah, loomulikult ma jäin selle jäkülma vee alla ja ma mõtlesin, et nüüd minu ots saabub, kuid eestlaslikult vintskena kannatasin ma selle ära ega teinud isegi üht piuksugi, sest ei tahtnud oma toakaaslasi üles äratada. #kannatameära

IMG_20171104_090425ed
Hommik Poiana Negriis. Saatsin õele pildi, kui ta küsis, et noh, on ilusad mäed? 😀 Jep, täiega lummavad. 😀
20171104_111533ed
Poiana Negrii päeval.

IMG_20171106_132022ed

4. november 2017

Projekt ise hakkas pihta peale lõunasööki ehk siis 14-15 ajal? Esimeseks olid projektiliikmete tundmaõppimise mängud, seejärel jagati meid juba gruppidesse, kus me pidime arutama, mis on meie ootudes projekti suhtes ning, mis on meie enda panus. Hiljem andsid projektijuhid meile selle kohta tagasisidet, tutvustasid projekti üldiselt – mis me eesootavatel päevadel tegema hakkame jne. Samuti rääkisid nad Erasmus + üldiselt – millega see tegeleb jne. Lühidalt – selline tutvustav päev.

Õhtu oli vahva. Korraldajad olid kutsunud ühe kohaliku tantsu- ja laulutrupi meile esinema, et me saaks juba tutvuda Rumeenia rahvalaulude ja – tantsudega. Meile pakuti ka kohalikke traditsioonilisi sööke ja jooke .. Jah, sellest ma pikemalt ei räägi. 😀

Ühel osalejal oli sünnipäev, seega olid korraldajad nii vahvad ja kinkisid talle sünnipäevatordi ning me kõik laulsime talle sünnipäevalaulu. Osalejad teistest riikidest laulsid laulu ka veel oma emakeeles, ainult eestlased jätsid selle ilmselgelt vahele, haha.

Juba esimesel õhtul oli tohutult lõbus. Rääkisin nii oma kodumaalastest grupiliikmetega juttu, kui ka osalejatega teistest riikidest. Nii vahva oli teada saada teiste riikide ja kultuuride kohta. Ma sain juba esimesel õhtul ca 3-4 ajal magama ja see oli alles algus ning ilmselt kõige varasem magamamineku kellaaeg terve projekti jooksul. Aga ma absoluutselt ei kahetse, isegi, kui mul oli lõpuks tunne, et ma unepuuduse kätte ära suren. #noregrets

IMG_20171104_164519ed
Päike läheb tudile.

Aga järgmistest päevadest järgmistes postitustes. Ilmselt teen sellest ka kolme osalise seeria, sest et kolm on kohtu seadus, eks.

Järgmise korrani! ☀

 

Advertisements

Elust jne

Tegelikult pidi ka mu uus postitus tulema reisi teemal, aga kuna mu sõbranna mainis mulle, et mu blogi näeb välja nagu ta tahaks juba mingi hull reisiblogi olla, siis otsustasin, et kirjutan vahelduseks millestki muust ka, et asi liiga üksluiseks ei muutuks.

Ma muidugi pole kindel, kui hea on konkreetselt sellisel teemal kirjutada, nagu vihkamine, sallimatus jms, aga kuna tolerantsus on minu jaoks väga väga tähtis, siis mõtlesin, et üritan oma blogis enda mõtted sel teemal kirja panna. Nii et hoiatan: jutt võib kohati päris deep’ik ära kiskuda.

Ma iga aastaga üritan elu vähem tõsiselt võtta. Ma ei taha öelda, et ma võtaks elu nüüd päris kergekäeliselt, kuid üritan elada hetkes ning keskenduda tuleviku peale, ning mõelda, et kõik, mis minevikus tehtud-olnud ongi minevik ning jätta need rahus südamega selja taha. Isegi kui keegi või miski on mulle haiget teinud, siis ma ei näegi muud lahendust, kui mõelda, et oli mis oli ja üritada sellest lihtsalt õppida. Oskus endale ja teistele andestada tuleb siinkohal samuti väga kasuks.

Ma näiteks ei karda lennukiga ka lennata. Mul ei ole sellist hirmu, et issand, mis saab, kui see alla kukub. Mis siis saama peaks? Kui kukub, siis kukub – see on juba paratamatus, mille üle minul niivõinaa mingit võimu pole. Tähtis on lihtsalt see, et kui midagi peaks halvasti minema ja ma oma elatud elule tagasi vaataksin (vahet siis pole, kui lühike või pikk see olnud on), siis ma ei kahetseks midagi. Et ma lihtsalt mõtleksin, et noh, ma andsin endast parima oma elu elamisel ja ma olen õnnelik, et mul üldse oli selline võimalus. Ma ju ütlesin, et asi kisub tõsiseks. 😀 Igatahes, ma tahtsin sellega öelda, et ma ei jäta elus mitte midagi tegemata sellepärast, et ma kardan, vaid lihtsalt astun oma hirmudele vastu. Vastasel juhul jääks just elu elamata.

Läheks nüüd vähem tõsisemaks, eks. Hea küll.

Teine asi, mis mu hinge ja südame kripeldama paneb, on see tohutu üksteise (enamasti põhjuseta) vihkamine. Ma juba peaaegu ülepäeviti näen oma tööjuures, kuidas inimesed üksteisega peaaegu kaklema lähevad ja ei, ma ei tööta vanglas, vaid kaubanduskeskuses.

Mul on üldse tunne, et inimesed ei mõista sõna “vihkama” tähendust. Mul mitu sõbrannat räägivad, kuidas nad vihkavad seda ja toda ning kui ma uurin, et milles asi ja üsides: “Miks sa teda vihkad?”, tuleb vastuseks: “Ah, ta on nii nõme,” või “Issand kui tüütu ta on,” jne. On see siis tegelikult vihkamine? Ma absoluutselt mõistan , et ega kõik inimesed siin maailmas ei saagi  kõigile sümpaatsed olla. See oleks niivõinaa ebareaalne. Aga et kohe vihata? Vihkamine on väga tugev tunne. Ma vist isegi ei oska öelda, kui tugev, sest enda teada ei tunne ma mitte kellegi vastu midagi sellist. Jah, ma olen oma elus kokku puutunud väga nõmedate inimestega, aga ma sellegipoolest ei vihka neid. Ma lihtsalt ei vaja enda ellu niivõrd negatiivset tunnet, sest lõppudelõpuks söövitaks see ainult mind ennast ning selle põhjuse andjal poleks asjast ilmselt aimugi.

No muidugi ajal, mil teismeliseiga mulle peale lendas, vihkasin ma ka küllap peaaegu kõiki. Noh, vähemalt ma arvasin, et vihkasin, eks. Nüüd sellele tagasi mõeldes ma lihtsalt vangutan lõbusalt pead ja mõtlen kohe rõõmuga, et minust on vist ikka täitsa enam-vähem inimeseloom kasvanud. Eks see kasvamine veel muidugi jätkub läbi terve elu.

Ma võin jätta esmapilgul mulje kui ülitõsisest ja kurjast inimesest, kuid tegelikult olen ma täis positiivsust ja rõõmu. Ma olen avastanud end kell 7 hommikul tööle sõitmast kõrvuni laia naeratusega (ma pole tegelikult absoluutselt hommikuinimene, just sayin’), sest et … playlistist tuli lihtsalt hea laul? Ma lihtsalt armastan seda, kui ma tunnen rõõmu pisiasjade üle ja need mind naeratama panevad.

Mind absoluutselt ei huvita, mida teised arvavad, kui ma omaette kohtlaselt naeratan (no see on Eestis veits kohatu ju :D), sest kui ma olen õnnelik, siis ma ei suuda seda ainult endas hoida, vaid tahan kogu maailmaga jagada. Ja enamik ajast ma olengi õnnelik. Väga väga õnnelik. Ja isegi kui ma olen kurb, siis ei tähenda see, et ma poleks õnnelik. Põhjused õnnelik olla on kogu aeg olemas – mu imeline perekond, mu kallid sõbrad; see, et saan õppida, mida tahan; ees ootavad seiklused ja uued kogemused jne.

Kindlasti on ka minul raskeid aegu ning vahepeal tegelen ma, kui mitte igapäev, siis vähemalt ülepäeviti mingi jamaga, kuid ma ei lase end sellest heidutada ja liigun ikka pea püsti edasi, keskendudes positiivsetele asjadele, mida elu mulle pakub – olgu need siis nii suured või väikesed kui tahes.

Ma ei oskagi hetkel midagi rohkem lisada. Sai vist kõik kirja pandud, mis hetkel südant närisid. Ahhaa, mõnd asja tahan teile veel enne lõppu südamele panna – ärge vihake teisi. Püüdke olla tolerantsemad. Kui midagi ei meeldi, siis ärge tehke lihtsalt välja ja kõik.

IMAG1241ed
“Take a deep breath  & chill out. It’s life. You are suppose to f#¤k up every now and then.”

“Darkness cannot drive out darkness; only light can do that. Hate cannot drive out hate; only love can do that.”

– (Martin Luther King, Jr)

August 2017 @ Türgi |III

Kätte on jõudnud mu Türgi seikluste kolmas ja ühtlasi ka viimane osa. Ma loodan, et suudan selle lõpu piisavalt kompaktselt kokku võtta, et see postitus liiga pikaks ei veniks.

28. august 2017

Hommikul kella 8 ajal oli hommikusöök, seejärel pakkisime oma kodinad kokku, liikusime hotellist kesklinna, jätsime Ölüdeniz’iga hüvasti ning hüppasime bussile, mis meid Fethiye’sse viis.

Ühesõnaga, suurema osa 28ndast augustist veetsime me Fethiyes. Kui linna jõudsime, siis tegime kohustusliku peatuse Starbucksis, sest ma janunesin kohutavalt korraliku kohvi järele. Natuke käisime ka kaubanduskeskustes ringi, et aega parajaks teha, kuid ega nagu viitsimist väga polnud ning sisimas kutsus meid juba meri ja rand. Otsustasimegi ranna poole teele asuda. Jalgsi. See oli suuuuht halb mõte, sest me oleksime reaalselt poolel teel ära sulanud. Või lihtsalt päikese käes ära kõrbenud. Teekond randa oli ikka korralikult pikk, ning seetõttu otsustasime lõpuks ikkagi bussi kasuks.

Aga rannas oli mõnus. Ma teadsin, et see oli minu viimane võimalus sel reisil päikest võtta ja meres mõnuleda, seega üritasin me sellest viimast võtta. Ja ennäe imet, ma ei saanudki päikesepõletust, sest tolleks ajaks oli juba nahk vist ära harjunud, et ma pole enam kusagil Narnias, vaid täitsa inimliku kliimaga Türgis.

IMG_20170828_144858 done
Üks sõna: paradiis.

Igatahes, nii me seal rannas peesitasime – oma 3 tundi küll-, ning vahetevahel ennast mere vette kastsime. Kahju oli muidugi rannast ära minna, aga me otsustasime ka Fethiye linnale kerge pilgu peale visata. Läksime ning vaatasime üle näiteks Lüükia elanike matusekambreid. Need ei olnud kuskil maasisse uuristatud urud, vaid täitsa kaljuseina sisse ehitatud hauakambrid. Ja oh, see vaatepilt oli samuti ülikihvt! Ka sinna pääsemiseks oli vaja pilet osta, aga see võis jääda ka ainult kuhugi 5 Türgi liiri ehk umbes 1 euro kanti.

IMG_20170828_183016 done
Lüükia elanike uuristatud hauakambrid
IMG_20170828_183713 done crop
Lihtsalt üks pilt Türgi õiteilust. Ma lihtsalt armastan neid puid.
IMG_20170828_184509 done
Vaade Fethiye’le hauakambrite juurest.
IMAG1716ed
Pilt pildis.

Kui päike loojus ja olustik kippus hämaraks jääma, kõmpisime hauakambrite juurest tagasi Fethiye kesklinna. Tuulasime taaskord paar riidepoodi läbi (nüüd võis juba midagi osta, sest ega enam palju selle seljakotiga käimist polnud jäänud) ning seejärel sattusime Fethiye basaarile. See koht oli mega vahva ja hästi omapärane. Igatahes lahedam, kui Istanbuli basaarid, sest noh, oli suurem tõenäosus, et keegi sind ära ei talla ning see annab alati plusspunkte. Lisaks leidsime õega ühe hästi hubase kohvikunurgakese, kus me siis oma jäätiseid limpsisime.

IMAG1735ed
Bazaar.
IMG_20170828_204507 done
Mõnus nurgake.
IMAG1745ed
Mina oma hariliku resting bitch face’iga.

Tegelikult tahtsime me veel kuhugi baari maha istuda, kuid me mõtlesime, et kuna lennuk läheb kl 6 hommikul ja me tahtsime endale natuke süüa lennujaama kaasa osta, siis hakkasime poele jahti pidama. Me reaalselt kõndisime poodi otsides peaaegu tagasi kesklinna vms, ning siis avastasime, et poleks pidanud üldse kiirustama, sest Türgis on üsna tavaline, et toidupoed veel kella 00ni lahti on ning tegelikult oleksime seal lennujaamas ellu jäänud ka ilma selle söögita. Kuna me olime juba pigem bussijaama lähedal, siis otsustasime, et meil ei ole enam mõtet sinna baaride piirkonda tagasi kõndida, vaid lähme lihtsalt varasema bussiga lennujaama. Mõeldud – tehtud.

Lennujaama jõudsime kuskil 1 ajal. Meil oli lennuni meeletult aega ning seega üritasime kerge uinaku teha, mis minu üllatuseks isegi täitsa õnnestus. Lennule check in’i saime teha 4 ajal vist. A, ja miks me siis nii vara sinna lennujaama ronisime? Loomulikult sellepärast, et õppida oma vigadest ja mitte enam lennukist maha jääda, sest kel on aega jälle see 12tunnine bussireis ette võtta, haha.

Istanbuli tagasi jõudsime ca  kell 8. Ma magasin terve lennureisi, sest noh – mida muud tarka ikka nii varajastel hommikutundidel teha.

29. august 2017

Nagu eelnevalt mainitud, jõudsime tagasi Istanbuli. Hommik oli üllatavalt päikeseline, sest teate küll, mul on Istanbuliga keeruline suhe  – ta ainult harva viitsib mind päikesega tervitada. Ennatlikult võin öelda, et ega ilm ka seekord nii roosiliseks muidugi ei jäänud. Kui olime reisitolmu endalt maha pesenud ja endid natuke sättinud, läksime välja hommikust sööma. See, mille ma endale tellisin, ei olnud muidugi kõige parem – ainult mingi saialaadne asi tomati-kurgiga, kuid vähemalt sai ära proovitud. Õel on suht tavapärane Türgi hommikusöögitaldrik.

IMAG1753ed
Tõenäoliselt nägin taamal kassi, aga olin liiga väsinud, et mingitki elevust näole manada.

Kuna me mõlemad õega kõndisime mööda linna ringi nagu zombid, otsustasime tagasi koju pöörduda ning kerge uinaku teha. Ärkasime ca 14 ajal ning tundsime ennast juba täitsa inimestena. Otsustasime välja minna ning selle kose uuesti üle vaadata, mis mul kevadel nägemata jäi. Ma mõtlen – see koht ise ei jäänud, aga kosk keeldus koostööd tegemast ning ei vulisenud seal. Mis te arvate, kas sel korral olid asjalood paremad? Hah, sugugi mitte. Kosk oli … kuiv. See ajas meid natuke (loe: palju) närvi, sest me nägime päris palju vaeva, et sinna kohale jõuda. Võitlesime äikese ja tormiga, hüppasime kogemata vale praami peale ja pidime seetõttu skeemitama, mis bussiga edasi saada + ronisime mingist mega rõvedalt järsust mäest üles – ja kogu see vaev oli asjata. Ja ükski mu sõna pole liialdatud, sest nagu ma ennist mainisin, siis Istanbul suht vihkab mind ja saatis meile äikesetormi peale. Lõbus.

Pettunult seiklesime tagasi kodukanti. Kuigi väljas oli üsna jahe (äikesetormist), otsustasime siiski enne koju minekut kuskil õe soovitatud kohas söömas käia. See oli päris hea toidu ja vaatega koht, kuid kuradi jahe oli. Isegi mina lürpisin mitu tassi teed ära (no need on mikro suuruses ka muidugi). Meid teenindas üks ülijutukas noormees, kes tundis päris suurt huvi mu õe vastu, haha. Mu õde pidi mitu korda “sujuvalt” mainima, et: “Jaa, elan siin koos oma noormehega.” Ma samal ajal üritasin oma muiet võimalikult märkamatuna hoida.

Õhtul läksime ühte vesipiibu paari lõõgastuma. Ma ei leidnud seda baari enam interneti kaudud üles. Igatahes, koht oli väga mugav, vaade oli taaskord ilus, piip oli hea ning joogid olid maitsvad (alkoholivabad).

IMAG1783 done
Mina niisama kaugusse vaatamas ja elu üle järele mõtlemas.

30. august 2017

Minu viimane täispikk päev Türgis. Läksime peale lõunat kõigepealt Taksim’i kanti, sest mul oli veel vaja mõningaid suveniire oma kallitele inimestele vaadata. Kuna see oli mul juba kolmas kord Türgis ja ma olen vanematele sealt juba igasuguseid basic asju toonud, siis seekord tahtsin neid üllatada ja vedada koju midagi erilist. Selleks sobis hästi alloleval pildil figureeriv lamp.

IMG_20170831_233312 done

Käisime ka Spice Bazaaril, sest mul oli vaja taastada oma hennatagavarad. Mõtlesin sealt ka natuke Turkis delight’i (marmelaadi taolised maiustused, aga paremad) kaasa krabada, kuid kuna meil oli plaanis Istanbuli Aasia osale minna, siis jätsime selle plaani katki, sest muidu oleks kandem liiga raskeks muutunud.

Aasia osal uudistasime niisama ringi – tutvusime huvitavate poodide ja kohvikutega. Kusjuures seal oli üks mega vahva pood, mille nimi oli “Kedi” (eesti k: kass) ja kus oli meeeeega palju kiisudega asju: tassid, taldrikud, ehted – you name it. Loomulikult sai see meie lemmikpoeks, haha. Lisaks sattusime ühte väga huvitava miljööga kohvikusse Kadıköy’s ning kohviku enda nimi oli Cadıköy Cafe (ma ei eeldagi, et te türgi keelest aru saaksite – link on pigem visuaalse tutvumise jaoks). Koht oli selline nõiateemaline, väga õdus ja tähelepanuväärne.

IMG_20170830_190633 done

Õhtul sõitsime praamiga tagasi kodukanti, käisime ühes maitsva vegan toiduga kohas söömas. Kesköö ajal otsustasime minna kiisuparki. Oh kurat, ma pole seda ka maininud. Lühidalt – Türgis on väga palju kodutuid loomi (seda vist olen maininud) ja mu õe kodu lähedal on üks park, kus on häääästi palju kiisusid. Lihtsalt minu paradiis Istanbulis. Me tol õhtul (khm, öösel) pakkisime veidi veini kaasa ning läksime parki kiisudele külla.

IMG_20170831_094013 done
Kiisupargis mu viimasel Istanbuli hommikul.

31. august 2017

Jõudis kätte päev, mil pidin oma kohvri kokku pakkima ja tagasi kodumaale sammud seadma. Hommikul ruttasime veel mõnest poest läbi, et viimased ostud teha. Ostsin ka mingi kuhja šokolaade, et sõpradele tuua, aga olgem ausad – ma sõin enamiku neist ise ära. Ups. A, ja kiisupargist käisime ka läbi, et ma saaksin oma uute neljajalgsete sõpradega hüvasti jätta.

Mul reaalselt on iga korraga järjest raskem Istanbulist lahkuda. Ma küll üritasin terve hommik rõõmus olla, aga juba lennujaama viivas metroos hoidsin ma pisaraid tagasi. Noh, ja siis see õega hüvastijätt lennujaamas … Oeh, et see paharet ka nii kaugel peab elama. Igatahes, mu kurbus läks iga hetkega järjest suuremaks ja kui ma Tallinna jõudsin, siis valasin ka veel pisaraid ja sees oli tühi tunne. Mulle jõudis kohale, et see imeline ja vahva aeg mu õe seltsis oli selleks korraks läbi saanud.

IMG_20170830_174424ed
Aeg oma kullatükiga ja sihvkad – mida veel ühelt Türgi reisilt tahta. 
IMG_20170831_150231 done
“Nägemiseni, Istanbul.”

Ma reaalselt tundsin ennast nii tühjana, et kuigi mul oli esialgne plaan Tartu minna, siis teel Tallinnast Tartu helistasin ma empsile, ning küsisin, et kas keegi ei viitsiks mind kella 23 ajal Võrust ära korjata, sest ma tahaksin väga-väga maale tulla. Loomulikult olid nad suurima rõõmuga nõus mulle Võrru järele tulema. Ega vist mitte miski muu ei oleks suutnudki mu enesetunnet parandada, kui vanematega koos olemine. Sain neile rääkida oma seiklustest ja reisimuljetest ning mu enesetunne paranes kohe hoobilt. Eriti rõõmsaks tegi mind see, kui mu toodud kingitus vanematele sära silmadesse tõi (selles suhtes, et silmad säravad neil elurõõmust niivõinaa kogu aeg).’

 

Igatahes, selline see seiklus mul oligi ja ma ootan juba järgmist. Tegelikult ma kirjutangi järgmiseks oma novembris aset leidnud Rumeenia seiklusest – küll ma olen ikka ajast maas, aga parem hilja, kui mitte kunagi.

Järgmise korrani!

 

August 2017 @ Türgi |II

Mu eelmise suve Türgi seiklused jätkuvad. Kui eelmise postituse pildid töötlesin ma ise, siis see kord tõttas mulle appi mu fotograafiatudengist sõbranna Piret.

25. august 2017

Hommiku veetsime veel Pamukkales. Sõime kõhud täis, pakkisime asjad kokku ning uurisime, mis bussiga me Denizlisse saaksime, et sealt edasi Akyaka‘sse liikuda. Ja bussi peale me saime ka. Tegelikult, täpsemalt, busside peale. Denizlist Akyakasse on ca 130 km. Tundub üsna lühike ja kiirelt läbitav maa, jah? Hehe, eip – Türgis sõitis buss seda distantsi üle 2 h. Aga vähemalt pakuti bussi peal küpsiseid ja teed/kohvi (siis ma veel sõin küpsiseid). Hea küll, vähem vingumist nüüd, sest sõit oli seda väärt – Akyaka oli imeline. Väike linnake mägede vahel. Leidsime endale kena ning üpris odava (Eesti mõistes) öömaja. Viskasime asjad sinna, sõime kõhud täis ning õhtupoole liikusime mere äärde.

IMAG1445 done

Mul hakkab seda postitust kirjutades suust ila tilkuma, sest see koht oli lihtsalt nii-nii ilus. Jõudsime mere äärde ajal, kui päike oli juba loojunud ja valgus oli lihtsalt maagiline. Mina hüppasin juba siis lainetesse, kuid mu õde jättis supluse too õhtu vahele. Nii ma seal meres kõndisin, kuni korraga olin juba piisavalt kaugele jõudnud – ühtäkki kerkis ootamatu laine ja mul olid silmad, suu ja nina soolast vett täis. Well, I wasn’t expecting that. Ma reaalselt kartsin, et jään pimedaks, sest ega see meeldiv tunne polnud, kui silmad soolast vett täis olid, eriti, kuna mul olid läätsed silmas. Aga kõik läks hästi ja nende samade läätsedega tulin ma veel tagasi koju (kuigi mul oli teine paar kaasas, aga … ärge küsige).

IMG_20170825_200627 done

IMAG1463 done

Pärast lainetes hullamist, liikusime tagasi “koju”. Õhtul chillisime linna peal natuke ringi, aga ega seal muud väga teha ei olnudki. Läksime õega basseini äärde tiksuma (ujuma ei lastud, sest vesi olevat liiga külmaks läinud) ja mõtlesime, mida järgmine päev teha. Otsustasime, et tuleval hommikul üritame veel merre ujuma minna ning lõuna ajal edasi järgmisse sihtkohta liikuda. Plaanid selged, pugesime ära põhku.

26. august 2017

Akyakas oli merevesi kohati päris jahe, kuid enamasti siiski täpselt paras. Vähemalt ei olnud suuri laineid, mis mind ära uputada oleksid üritanud. Rand oli juba üsna vara hommikul (vara minu jaoks on enne 12, haha) rahvast meeletult täis ning lamamistoolid päikesevarjudega võisid maksta midagi 20 liiri kanti. Meie endale seda ei ostnud, sest ei kavatsenud sinna päikest võtma jääda. Sulistasime veidi aega meres, loputasime ennast dušši all soolasest veest puhtaks, kuivasime mõned minutid päikese käes ning liikusime tagasi hotelli, et riided vahetada, asjad võtta ja edasi liikuda nüüd ootas meid ees Ölüdeniz.

IMG_20170826_112355 done
Akyakas

Ölüdeniz’i me hääletasime. Natuke hirmus küll oli, aga me üritasime olla üliettevaatlikud. Esimesena võtsid meid auto peale kaks tüüp, kes olid täiesti normaalsed, haha. Väga kaugele me nendega ei saanud, sest neid viis tee teise kohta. Kui uuesti hääletasime, saime ühe hästi toreda naise auto peale, kel oli autos ka väike poeg – siis teadsime kohe, et jõuame turvaliselt kohale. Õnneks ta sõitiski ise ka Fethiye’sse, kuhu me tahtsime kõigepealt jõuda, et sealt edasi bussiga Ölüdeniz’i minna (väike vahemaa). See naine oli veel nii abivalmis, et viis meid lausa bussijaama ära, kuigi ta ise otseselt sinna ei pidanud minema.

Igatahes, lõpuks jõudsime õnnelikult ja elusalt Ölüdeniz’i, otsisime endale hotelli, mille valimisega me natuke ämbrisse astusime. Kuigi mu õde küsis türgi keeles, kui palju läheb maksma 2 ööd kahele inimesele koos hommikusöögiga, ütles too tüüp meile konkreetselt ühe öö hinna, mida meie võtsime kui kahe öö oma. Kui mõni tund hiljem tol päeval maksma läksime, selgus see tõsiasi ning me otsustasime endale teiseks ööks uue öömaja leida. Tegelikult oleksime tahtnud juba tol õhtul sealt ära minna, aga kuna me olime juba vahepeal basseinis ujumas käinud jne, siis ilmselgelt ei saanud me seda teha.

27. august 2017

Hommikul sõime hotellis kõhud täis, pakkisime asjad ning kõmpisime uude öömajja. Kuna me olime liiga varajased, siis meie tuba ei olnud veel valmis, küll aga olid nad nõus meie asjad juba enda juurde hoiule võtma. Super!

Kõndisime tagasi kesklinna. Otsustasime enne randa minekut poes käia, kui mu õde avastas, et tal jäid bikiinid teise kotti maha. Ma küll ütlesin, et suva, osta uued, aga õde jooksis neid ikkagi ära tooma ja ma siis tiksusin koos meie kodinatega kuskil poe ees lõõskava päikese käes  ning neelasin jäätist (just nimelt neelasin, sest mis te arvate, kui kiiresti üks jäts sellise kuumuse käes kooreks muutub).

Aga noh, mere ääres oli ikka kuradima mõnus. Mu silmad lähevad veel praegugi särama sellest, kui mõtlen soojusest, millega päike mind paitas ning merelainetest, mis mind taamal kohisesid. Üleüldse oli see nii vahva päev, et hetkel oleksin ma küll ajamasina üle tohutult õnnelik.

Kõigepealt peesitasime Ölüdeniz’i rannas ning ootasime, millal praam Butterfly Valley‘sse läheb. Butterfly Valley’s ma küll ühtegi liblikat päriselt ei näinud (mängult ka mitte, hehe), aga me ronisime algul kuhugi kaljuprakku ja pidasime seal pikniku. Lootsime, et too on selline vaikne ja mõnus kohake, aga tegelikult vooris meist pidevalt mingeid inimkarju mööda.

IMG_20170827_154917 done
Ok, ärge selle pildi järgi küll nüüd arvake, et see on minu mõistes suur laine. 😀 Seal oli suuremaid, ausõna.
IMAG1530 done
Vaade Butterfly Valley’le paadi pealt. 

Ma tegelikult Butterfly Valley’s merre ei läinudki, sest lained tundusid päris suured olevad, aga seal oli lihtsalt lõbus chillida. Põhimõtteliselt on see selline telkla vms, et inimesed saavad sinna ööseks ka jääda, sest kõik eluks vajalik on olemas – mingid baarid ja söögikohad ja isegi kämpingulaadsed kohad, kuigi sai vist ka ise kuhugi oma telgi püsti panna. Meie sinna aga ööseks ei jäänud, vaid tulime mõne tunni pärast tagasi Ölüdenizi ning läksime Ölüdeniz’i Blue Lagoon’i randa, mis oli kui teises maailmast. Blue Lagoon oli selline merest eraldatud veesopp (issand, see sõna kõlab nii imelikult, aga ma ei tulnud parema peale). Igatahes oli vesi seal maru selge ja soe. Ühesõnaga – mõnus.

Kahjuks pandi aga rand juba kell 20 kinni. Ahjaa, ma unustasin mainida, et see konkreetne rand nõudis sissepääsuks piletit, kuid sellegi poolest oli seal to-hu-tult rahvast. Hind ei olnud muidugi ka midagi hullu, aga ma ise täpselt ei mäleta. Internetist otsides andis, et 10 liiri 2’le inimesele, seega põhimõtteliselt mitte midagi. Ja kas ma mainisin, et Pamukkale pääsemiseks oli ka piletit vaja? Ilmselt mitte, sest ma vana tuulepea, aga nii on. Ka see polnud midagi hullu: 35 Türgi liiri (e ca 7,5 €) ja alla 18. aastastele tasuta. Seega jah, kindlasti väärt oma hinda.

Blue Lagoonist mul kahjuks pilte hetkel pole. Või noh, on, aga kvaliteet annab soovida, seega ei hakka siia neid üles riputama. Ma usun, et guugeldades saab ka aimu, et mu sõnad vastavad tõele.

Kuna kell 20 oli õhtu veel noor ja me ei tahtnud õega tagasi hotelli veel liikuda, käisime poes, ostsime veits näksimist ja läksime istusime sinna tasuta randa maha. Kõik oleks olnud ideaalne, kui lähedal poleks asunud party laeva, kust mingit x muusikat tuli, aga ega me sellest end väga häirida ka ei lasknud, vaid krõbistasime rahulikult oma sihvkapaki lõpuni (tänu Türgile olen ma nüüd professionaalne sihvkade sööja – erilised tänud oma mentorile ehk õele) ja üritasime lainete tekitatud helikunstile pigem keskenduda.

Okei, ma pean lihtsalt ära mainima ka oma tragöödia. Samal ajal, kui õde uuris, mis bussiga tagasi Ölüdeniz’i kesklinna saaks rannast, lippasin mina poodi ja üritasin mingi siidri ligi tõmmata (siider Türgis on muidu üsna harukordne nähtus). Võidurõõmsalt õe juurde tagasi lipates, hakkas mul see siidrinäru käest libisema ja eks ma siis üritasin kuidagi žongleerides seda õnnetukest päästa. Noh, see õnnestus, kuid osavas võitluses jäi kannatajaks mu küüs. Ta murdus.

R.I.P.

Et see postitus liiga pikaks ei veniks (kuigi see juba on mingi kilomeeter-kaks pikk), siis kirjutan allesjäänud trip’ist järgmises postituses.

Kõike head seniks!

 

 

 

 

 

 

 

August 2017 @ Türgi | I

Sellest on nüüd juba neli kuud ja mõni päev peale, kui ma Türki läksin. Oeh, kuidas ma igatsen seda ilusat ja sooja aega. Ma ütlen ausalt, et see on hetkeseisuga mu elu parim reis. Ma üritan selle seikluse mingi 2-3 postitusse ära mahutada, kuigi reis ise kestis ca 11 päeva. Nii, davai, läheb lahti!

21. august 2017

Ärkasin hommikul kl 6, sest mul oli veel kohver pakkimata. Jep, tüüpiline mina. Põhjus? Sest ma olen lootusetu pakkija + ma pesin eelmine päev alles oma riided ära ja need ei olnud ära kuivanud. Aga ma sain lebolt hakkama. Kui ma ei eksi, siis buss Tartus Tallinna läks vist kas 8 või natuke läbi. Lennuk Tallinnast Istanbuli läks 12:30 (tegelikult hiljem). 15:50 oleksin pidanud Istanbuli jõudma, kuid lennuk hilines natuke. Oma õega sain kokku alles pärast kella 17 (kui olin passikontrolli läbinud ja kohvri kätte saanud jne). Tema poole jõudsime alles 19 ajal, sest et jäime täpselt tipptunnile jalgu.

Tol õhtul me suurt midagi ei teinud. Käisime ainult natuke jalutamas ja muljetasime asjadest, mis oli vahepeal toimunud. Mis mulle Istanbuli juures väga meeldib (tegelikult oleneb piirkonnast, hetkel pean silmas Beşiktaş’t), on see, et sa lähed esmaspäeva õhtul kell 23 välja ja inimesed on igal pool välikohvikutes või mere ääres ja lihtsalt chillivad ringi ja naudivad elu. My kind of people.

22. august 2017

Üsna sombune päev. Hommikul käsime Galata Tower’i lähedal ühes kohas söömas ja väikseid poode uudistamas. Kauaks me sinna jääda ei saanud, sest õel tuli töövestlus vahele ning pealegi sajas ikka päris magusalt vihma.

IMG_20170822_102358ed

IMG_20170822_113159ed
Mina mõtlemas: Oi! Tere, vihm.

Vahepeal, kui õde omi asju ajas, käisin ma Beşiktaş’es riidepoodides ringi. Kui ma esimene kord õel seal külas käisin, siis ma poleks seal küll üksi hakkama saanud. Teine kord käies, ma juba enam-vähem teadsin, kuidas koju saada jne (see koht on reaalselt mingi normaalne labürint). Ja nüüd julgesin täitsa üksinda seal juba ringi tuiata.

Õhtupoole läksime lossivaremete juurde ja pärast šoppama, sest midagi muud ei andnud teha. Ikka täiega suur vihmasadu oli. See on nagu aamen kirikus, et alati kui ma Istanbuli lähen, siis on kas pilvine (healjuhul), või sajab vihma (tavaliselt) või on vihm+äike+torm (siis, kui ma eriti “õnnetoov” olen).

IMG_20170822_155850ed

IMG_20170822_160604ed

IMG_20170822_163714 (2)

23. august 2017

Ärkasime õega kell 7, et kella 8 ajal hakata SAW lennujaama minema, sest 9 ajal pidi meil minema lennuk Denizli‘sse. Ja teate mis? Me jäime sellest lennukist maha. Ma pole vist sellist meeleheidet tükk aega tundnud. Reaalselt, me mõtlesime, et mis nüüd saab. Mu õde mõtles, et davai hääletame sinna siis, aga mulle tekitas see plaan *khm* millegipärast veidi kõhedust. Õnneks leidis õe kaaslane meile mingi bussi, mis Denizlisse sõidab ja nii me siis läksime bussiga. See oli reaalselt mingi 12 h sõitmis (väikeste peatustega). Nii et jah, minge ikka varakult lennujaama kohale, mitte ärge olge meie sugused ullpääd. Aga noh, mis ma kurdan, vähemalt pakuti bussi peal küpsiseid ja lahustuvat kohvi. #luksus

Õhtul 23 ajal jõudsime Denizlisse ja sealt edasi liikusime väikese bussiga (u 15 min sõitu) Pamukkale, mis oligi meie tegelik sihtkoht tol päeval (hetkel mõtlen Pamukkale all küla/aleviku moodi asja). Check-in’isime motelli, sõime seal ja jalutasime natuke ringi, enne kui magama läksime.

24. august 2017

Sõime hommikusöögi ära ning hakkasime Pamukkale (kui lubjakiviterrassidega kuumaveeallikad) juurde liikuma. Ja oh my god, kui imeline koht see oli! Nagu reaalselt, loodus on uskumatu! Kahju oli ainult näha, kui suur ala juba ära oli kuivanud ja võibolla mõne aasta pärast pole seal enam üldse vett .. Kurb.

Lisaks oli seal ka antiikse linna Hierapolis‘e varemed. Kõige paremini oli säilinud amfiteater.

Ma rohkem näitan siinkohal pilte, sest üks pilt ütleb rohkem ju kui tuhat sõna. 😉

IMAG1142ed

IMG_20170824_101649eddd

IMG_20170824_103411ed

IMG_20170824_111906ed

IMG_20170824_114749ed

IMG_20170824_143146ed

IMG_20170824_150007ed

IMG_20170824_150540edd

IMG_20170824_164216ed

No ja õhtul käisime veel söömas, basseinis ujumas ning tõmbasime kohalikust külapoest veini ja mahla, et neid kokku miksida ja juua. Õe sõnul pidavat see ainus viis olema, kuidas suuta Türgi veine juua, haha.

Järgmises postituses kirjutan juba Akyaka’st, Ölüdeniz’ist ja Fethiyest.

 

 

Page 365 of 365

Jah, täna see ongi. Aasta 2017 viimane päev. Ja mida mina teen? Tiksun tööl. Veel tiksun, aga varsti hakkan siin raudselt ringi jooksma nagu homset poleks.

Aasta 2017 on minu jaoks olnud vist üks õpetlikumaid aastaid. Aasta, mil ma tõepoolest sain täiskasvanuks, kuigi olen juba levelil 21, mitte enam 18ndal.

Teen siis väikse kokkuvõtte selle aasta tähtsamatest sündmustest ja üleüldse, mida ma õppisin jne.

Ma ütlen ausalt, et aasta algust ma ei mäleta absoluutselt. Kas jaanuar ja veebruar üldse eksisteerisid sel aastal? Küllap ma siis ainult käisin tööl ja midagi mäletamisväärset ma ei teinud. Seega, liigume edasi.

Ega märts ka midagi erilist polnud. Mul oli siis isal sünnipäev, aga kas ma läksin selleks ajaks maale? Ee, vist läksin. 😀 Nii meeletu tööloom ma ka polnud, et ma poleks oma isa sünnipäeva vabaks võtnud. 😀 Ahaa, ja märtsi lõpus põrutasin ma juba Istanbuli ära ja nägin üle pika aja oma õde.

Nii, aprill oli päris huvitav. See algas mul Istanbulis toimunud noortevahetusega, mille teemaks oli “Europe – home that we want”. Kohtasin seal palju vägevaid inimesi ja üleüldse oli see väga inspireeriv kogemus. Nii et sõbrad, soovitan teil ka noortevahetustel käia, seni, kuni veel olete noored. 😀

Ülejäänud aprill oli ilmselt suht meeeh .. Lähme edasi.

Mai? * kaevab labidaga oma mälusoppides* Ei, ei tule. Äkki oli mul mingi kevadine talveuni käsil või muud sellist ..

Juuni. Mm, jaanid? Mingit hullu prallet ei teinud, littisin sõbrannaga liitrise mojito sisse, kui väljas oli traditsiooniline jaanipakane ja pärast veeresime jääpurikatena koju. Sellised tavalised jaanid.

Juuli? Suvine talveuni, probably.  Nüüd kaks päeva tuli hiljem, et siis käis see ülikooli katsetega jms jebimine.*

August. Oh, see oli üks mu parimaid kuid. Kuu algus möödus tööd tehes, sest poole kuu pealt tulin töölt ära ja põrutasin Türki. Seekord aga peale Istanbuli ka Lõuna-Türki ja ikka koos oma õega. See oli tõesti selline unistuste puhkus – päike, meri, soojus. Mmmm. Üritasin oma D-vitamiini varusid nii palju laadida, kui võimalik, aga ilmselt praeguseks pole neist enam haisugi alles.

Septembris algas ülikoolitee (kirjandus ja kultuuriteadused – > teatriteadus). Oktoobris sain 21.

November. Kõige sõgedam rohkem kui nädal aega Rumeenias. Seal toimus siis samuti noortevahetus ja sel korral oli teemaks “A hope for a rural life”. Me olime ühes väikeses külas Põhja-Rumeenias ja see nädal aega olin ma nagu teises maailmas. Sotsiaalmeedias, kus ma tavaliselt kogu aeg tiksun, ma peaaegu nägu ei näidanudki. E-maili ka ei lugenud. Siis viimastel päevadel tuli meelde, et oih, peaks vist – seal “ilutsesid” igasugused arved [ok, tegelt ainult üks Telia arve, aga veits hüperbooli (hüperbool kirjanduses – liialdus, suurendus – võtke heaks) teile siia #mebeingrandom], kirjad koolist (aga ülikool saadab mingi 10 meili iga päev + need samas on sul ÕISis ka, aga ega küll küllale liiga tee ..) ja siis meilid töölt .. 😀 Okei, igatahes, november oli sõge. Peale Rumeeniat oli mul ränk üleväsimus, aga ega ma ei saanud seda ju kohe välja magada, sest oli vaja kooli minna ja tööl käia. Lõpuks, kui selle aja magamiseks leidsin, lasin 18 h jutti.

A haha, ükskord oli nii, et mul pidi üks pühapäev lõpuks vaba päev olema ja ma juba eelmine päev kujutasin ette, kui produktiivne päev tollest tuleb, kui palju kooli asju ma jõuan ära teha. Reaalsus – ärkasin üles, mõtlesin, et mille kuradi pärast ikka veel väljas pime on, ma ei ole ju nii vähe maganud. Tõde: kell oli 5. Õhtul. #saamatus

No ja detsember on möödunud kooliselt ja töiselt ja jõululiselt. Selline tavaline.

Nüüd tagasi vaadates ma mõtlen, et põhimõtteliselt tänu nendele reisidele oli see aasta nii vahva nagu ta oli. Ja mäletamisväärne. No ja tänu sõpradele ka, kellega sai kõhulihaseid treenida ja lihtsalt maailmaasjadest rääkida. Ja piipu teha – see on põhiline. 😀

Aga mida ma siis õppisin? Lühidalt: ma olin suhteliselt kadunud enda jaoks vahepeal. Ja see rõhus mind vaimselt väga palju ja tegi väga haiget. Ma olin kadunud mitte enda pärast, vaid kellegi teise pärast. Ja kui ma sellele teemale lõpuks lõpu (mind ennast ka häirib, et need kaks sõna on kõrvuti, aga ma hetkel ei tule parema lahenduse peale) tegin, siis ma reaalselt tundsin, et sain oma elu tagasi. Nagu mingi raske koorem langes mu õlult, südamelt. Ja mul on hea meel, et vähemalt aasta lõppeb kerge südamega.

Ma ilmselt jätan lisaks kõigele muule ka mõned inimesed aastasse 2017. Jep.

CXkTXpnWEAEcph0.jpg

Oh, hell-f@#king-yeah I am. But how about you?

* * *

Head vana-aasta lõppu & imelist uut! 🙂

 

PS! Rohkem pilte ei saa, sest ma kirjutasin selle töö arvutis, he-he.

Aneemiast & gluteeni talumatusest

Enne, kui ma suudan kuidagi oma reisipostitustega järje peale saada (mul on vaja meeletu hulk pilte töödelda nende jaoks), otsustasin ma kirjutada millestki muust, et mitte lihtsalt tummalt vaikida. Tegelikult see postitus võib isegi tähtsam olla ja ka teistele kasuks tulla.

Igatahes, jah, ma räägin aneemiast. Kuna ma olen aneemia all nüüd mõned aastad vahelduva eduga (hetkel mitte just parim väljend, tho) kannatanud, oskan ma juba üht-teist selle kohta öelda.

Esimene kord, kui sain teada, et mul on aneemia, oli 2014 aasta detsembris. Natuke enne jõule. Kõigepealt ma mõtlesin, et issand jumal, mis see on ja kas ma suren ära? See sõna oli minu jaoks võõras. Loomulikult jooksin ma kohe arvuti taha ning hakkasin guugeldama, mis kuriloomaga tegu on.

Mis siis aneemia on? – Aneemia  ehk kehvveresus on kõige sagedasem erütrotsüütide ehk punaverelibledega seotud häire, mille korral on erütrotsüütide ja/või hemoglobiini sisaldus veres normaalsest madalam.

Aneemia on tihti mõne muu haiguse tagajärjel tekkinud muutus, mis põhjustab sageli omakorda sekundaarsete kliiniliste tunnuste tekke. Samas võib aneemia tekkida ka puuduliku toitumise tagajärjel, kui organism ei saa toidust piisavalt vereloomeks vajalikke aineid.” (Vikipeedia)

Minul siis on veres normaalsest vähem erütrosüüte ehk punavereliblesid. Kuidas aneemia väljendub?

Rauavaegusaneemia sümptomid:

  • kahvatus;
  • väsimus;
  • ärrituvus;
  • õhupuudustunne (organism ei saa vähese hemoglobiinisisalduse tõttu piisavalt hapnikku);
  • madal vererõhk (hüpotoonia);
  • valulik keel;
  • lõhed suunurkades;
  • söögiisu vähenemine või puudumine;
  • peavalu otsmiku piirkonnas;
  • isu ebatavaliste ainete järele (kriit, tsement, jää, ajaleht, tikud).

(Vikipeedia)

Kuidas see minul väljendub? Noh, kõigepealt tunnen ma ennast pidevalt nagu zombi. Isegi, kui olen mitu tassi kohvi ära joonud, siis nagu energilisemaks/ ärksamaks see mind ei tee. Kusjuures, kohv on näiteks üks asi, mis viib rauda organismist välja, nii et sellega ei tasu niivõinaa liialdada. Vahepeal on mul lihtsalt nii ränk energiapuudus, et ma ostan endale 300 g šokolaadi ja söön selle ära. Korraga. Jep. Või teen keset päeva uinaku, mis ei ole üldjuhul minu puhul normaalne. Pidevalt on jõuetuse tunne ja aneemiast tingitud väsimus on teistsugune kui see päris väsimus. See väljendub pigem lihtsalt jõetusena – et nagu tahaks küll seda ja teist teha, aga lihtsalt ei suuda.

Trepist/mäest üles minnes tunnen ma ennast 80. aastasena, sest see ajab mu hingeldama ning ka süda hakkab meeletult kloppima. Rumeenias asus ka meil pood kuskil all orus, ning pärast poes käiku pidi sealt künkast (ütleks, et minu jaoks mäest) üles ronima ja noh, ausõna, ma oleks peaaegu otsad andnud.

Õnneks mul puudub valulik keel (kuid vahel avaldub see ka), suunurkade lõhenemine. Mis kõige positiivsem – mul ei ole ka isu ei tikke, kriiti või muude ehitusmaterjalide järele. Okei, see oleks ikka väga gross. Ma ei kujuta ette, mis tasemel see aneemia peaks olema? A et lähed sõpradega nt McDonaldsisse ja siis teised tellivad burksid jms, aga sa hakkad nende kandikupaberit rahumeeli närima v? 😀 Samas nagu, see oleks päris säästlik eluviis. 😀 *please get the joke*

Igatahes, nüüd ma siis pean otseloomulikult jälle rauda lisaks võtma ja paari kuu pärast uuesti analüüsi andma. Eks loodab, et asi läheb ruttu paremaks. Kusjuures eelmine kord mul oli nii, et kui hakkasin rauasiirupit võtma, siis tundsin juba mõni päev hiljem ennast jälle inimesena.

Aga miks aneemia tekib? – Noh, selleks on päris palju variante. Kas ei toituta tervislikult-mitmekülgselt; naiste puhul võib olla põhjuseks ka see, et meie “lemmikajal”, mis on kord kuus, kaotame liiga palju verd. Hõissa, eks! Või siis näiteks see, et mingi teine terviseprobleem takistab raua omastamist. See viimane võib minu puhul kõige tõenäolisem olla, sest lisaks aneemiale, kahtlustan ma, et mul võib olla gluteenitalumatus. Jess ..

Miks ma seda veel arvan? – Noh, mul näiteks hakkab mega-mega halb, kui olen midagi gluteeni sisaldavat söönud. Kõige hullemad olid näiteks pitsad-pastad. Mu kõhust sai hetkega õhupall, raske oli hingata, öösel isegi keeruline magama jääda, sest nii halb oli. Kui ma vahepeal (Rumeenias olles) gluteeni  väga ei tarbinud (hästi minimaalselt) ja tagasi tulles sõin midagi, mis seda sisaldas, siis reaalselt, mul tekkisid villid nahale. Hästi sügelevad ja elu rõvedad. Well, ma algul ei osanud üldse arvata, mis seda põhjustab, aga siis taipasin, et see võib olla gluteenist ja kusjuures sümptomid kattusid täielikult. Noh, eks ma siis palusingi enda perearstil mind vereanalüüsile saata ja selle ma ka sain. Lihtsalt, vereanalüüsist ei tulnud välja, et mul oleks gluteeni talumatus, aga see-eest selgus, et mul on aneemia – seega, abiks ikka. Ja kusjuures, ma lugesin, et tegelikult enne selle vereanalüüsi tegemist (et vastus oleks adekvaatne) peaks kuus nädalat vähemalt 2 korda päevas tarbima gluteeni sisaldavaid toiduained. Loomulikult ma ennast niimoodi ei piinanud, seega võibki olla, et mu vereanalüüs ei suutnud seda lihtsalt tuvastada. Mis seal ikka, ma siis hetkel elan niimoodi, et ma lihtsalt ei tarbi gluteeni ja vaatan, mis saab. Kui enesetunne läheb paremaks, siis on ikkagi mu arvamus tõestuse saanud.

Aga miks ma üldse jauran gluteenist ja aneemiast samas postituses? Noh, eks ikka sellepärast, et gluteenitalumatus võib viia aneemiani. Lühidalt, kui organism ei talu gluteeni, aga süüakse ikka seda sisaldavaid tooteid, siis kahjustuvad magu ja seedesüsteemid, ning seetõttu võib raua, foolhappe või B12 vitamiini imendumishäirete tõttu tekkida aneemia. Vot.

Ma alustasin selle postitamise kirjutamist 7. detsembril ja siis jäi see vahepeal jälle sinnapaika. Vahepeal olen ma nüüd usinalt rauasiirupit tarbinud ja gluteeni vältinud (kuigi see pole mul päris 100% õnnestunud, sest goddamn nisujahu on pmts kõikjale peitedud, isegi sihvkadesse) ja mu enesetunne on tagasi normaalseks muutunud. Enam ei käi ringi nagu zombi jne. Nii et asi toimib.

Ma loodan varsti oma Türgi postitustega valmis saada ja üles panna + siis on järg Rumeenial. Ma ise ka ei saa aru, kuidas ma nii aeglane saan olla, aga samas on kogu aeg kiire. Hetkel kirjutan seda lugu siin lõpuni, eksamiks õppimise asemel. Läheb hästi.

Veel enne, kui lähen midagi asjalikku tegema (nagu eelpool mainitud eksamiks õppimine), soovitan ma kuulata Daughter – Youth. Vaatasiin üks päev filmi A Long Way Down (Pikk tee alla) ja sealt alates see lugu nüüd kummitab mind. But I don’t mind.

Ja et lõpetada see postitus eriti deep’ilt, siis tuleb üks tsitaat ka.

❃ ❃ ❃

If you have a dream, don’t just sit there. Gather courage to believe that you can succeed and leave no stone unturned to make it a reality.

Dr Roopleen