Gluteenivaba vegetaarlane

Okei, alustame sellega, et inglise keelne sõna “vegetarian” kõlab eesti keeles ikka päris kummaliselt. Nagu ma kavatseks terve ülejäänud elu gluteenivabalt vegeteerida. Noh, päris nii see ei ole.

Igatahes, ma olen siin nüüd tükk aega olnud gluteenivaba. Eks ma vahepeal olen ikka eksinud ja patustanud, aga see on lõppenud ikkagi piisavalt ebameeldivalt, et ma üritan võimalikult vähe gluteeniga asju oma ellu lubada. Ma vahepeal mõtlen, et eh, ega see väikeses koguses nii hull ei ole, aga oleme ausad, tegelikult on ikka päris halb ja mu paranemisprotsessile kasuks ei tule.

Lisaks sellele, et ma pean olema oma hea enesetunde nimel gluteenivaba, siis mulle on hakanud viimasel ajal vastu ka lihatooted. No ma olen peamiselt niivõinaa ainult kana ja kala söönud, aga isegi need ei lähe enam alla. Ja vot, siis ma otsustasingi, et mis ma ikka pullin siin – hakkan parem vegetaarlaseks! Esialgne plaan on proovida kõigepealt 1 kuu ja vaatab, kuidas hakkama saan.

Ma olen siin mitu kuud tublisti trenni ka teinud, aga toitumine on ikka tegelikult väga mööda olnud. Ma tavaliselt kraban endale poest töö lõunapausidel mingit valmistoitu, aga mul on sellest siiralt nii siiber lihtsalt. Ma viimasel ajal käin lihtsalt mööda poodi ringi, aga mitte miski ei isuta. See vist peaks olema vihje, et ma end käsile võtaks ja kodus korralikult süüa hakkaks tegema.

Ma olen tegelikult päris põnevil, et mis seis kuu aja pärast on ja kuidas ma hakkama saan ja mis tulemused see koos trenniga annab.

Ja näed, siin see oligi – lõpuks üks teistmoodi postitus nende reisijuttude vahel.

Ciao!

rhdr
Lõppu väike toidupilt korrast, mil oma armsate kolleegidega Vegan V’s söömas käisime. Terve menüü #vegan! Nämm. 🙂
Advertisements

Põhja-Itaalia |suvi 2018 III

7. juuni 2018

7ndal juunil viis tee mind Portofinosse. Ausõna, käsi südamel, ma ütlen, et see oli mu kogu reisi lemmikpäev ja kui ma siiamaani Portofinost mõtlen, lähevad mul silmad särama. Kohe räägin, miks.

Esiteks meil vedas ilmaga kohutavalt. Päev oli nii päikeseline ja soe, et praegu ma vajaks hädasti üht sellist päeva .. või mitut .. või mitusadat. Igatahes, jah, juba ilm oli nii ilus, et isegi alati vinguval eestlasel polnud mitte millegi üle kurta.

Teiseks, nii sinist merd polnud minu silmad veel näinud. Mõnusalt selge ja sinine. Ma pole üldse suur ujumise fänn, kuid sinna ma oleks küll tahtnud sulistama jääda. Tegelikult oli vesi algul mega külm, kuid sellega harjus ruttu ära.

Kõigepealt tegime jalutuskäigu mingitel matkaradadel. Vahepeal sibasid tee peale mingid sisalikulaadsed olevused – neil õnnestus mind päris korralikult ehmatada. Ma pole üldse väga putukate ja igasuguste roomajatega väga sinapeal. Aga muidu oli väga kihvt ja sealt avanes tihti ilus vaade merele.

Portofinos olid ka väga uhked ja ilusad majad. Õde teadis rääkida, et see on koht, kus on mõnel moeloojal suvemaja vms. Hakkasin pilte vaatama, et mida peaksin töötlema, et siia üles panna ning ma juba tean, kui keeruliseks valiku tegemine kujuneb. Nii palju ilusaid pilte on, aga ma ei taha seda siin nendega päris üle ka ujutada. Tuli tahtmine oma 7 asja kokku pakkida ja kohe Portofinosse peesitama põrutada. Oeh.. No vaadake seda paradiisi!

 

IMG_20180607_105500ED

IMG_20180607_110702ED

IMG_20180607_110936ED

IMG_20180607_120448ED

IMG_20180607_124923ED

Kahjuks ei saanud me igavesti Portofinosse jääda ning pärast kerget suvitamist ja rannas peesitamist, võtsime suuna Genova poole.

Kas ma üldse hakkan enam mainima, et Genovas läks jälle mu söögiotsimise trall lahti? Tol päeval andis õde juba nii alla ja ütles, et me võime kõik oma suundades minna ja ise endale midagi kuskilt otsida. Eks ma siis hakkasingi mööda Genovat ringi jalutama ja otsima võimalikult söödava välimusega puud, põõsast või võimalikult puutumata väljanägemisega muruplatsi. Okei, lõpuks maandusin mingisse kohvikusse ja küsisin, kas neil salatit on. Algul vaadati mind kui UFOt, aga lõpuks ikkagi sain oma salati kätte. Isegi muna ja tuunikala olid olemas. Kusjuures, ma sattusin samasse kohta, kuhu mu vanemad. Mitte, et Genova mingi väike linn oleks, eks.

Kui kõhud täis, tegime väikese toidupoe tiiru, viskasime oma kodinad öömajja maha ja tõmbasime korraks hinge. Õhtul läksin vanemate ja õega linna peale jalutama. Genova ei jätnud mulle väga erilist muljet. Nagu, mitte midagi hullu või koledat, aga samas ka mitte midagi väga erilist. Kuskilt kõrgema vaatega kohast nägin päris head osa Genova linnast ning see pilt meenutas mulle natuke Istanbuli. Ilmselt selle tõttu, et majad olid tuhmilt heledat tooni ja üsna tihedalt koos. Samas, minu arust näeb Genova  Istanbulist kindlasti ilusam välja.

IMG_20180607_171143ED
Vaade Genovale.

IMG_20180607_210020ED

Kui linnale tiir peale oli tehtud, oli aeg võtta kohustuslikud gelatod – ega ennem ei ole mõtet isegi magama mineku peale mõelda, kui päevane gelatoports hinge alla pole saanud.

8. juuni 2018

Oli aeg võtta suund Milano poole. Jõudsime sinna juba üsna vara ning hotelli me veel ei saanud. Jätsime asjad hotelli ette autosse ning asusime linnaga tutvust tegema. Milano oli armas linn. Ilmselgelt oli kõige meeldejäävam Milano toomkirik, mis oli tõeliselt uhke ja silmapaistev ehitis. Üldiselt on Milano minu arust selline linn, kus üle 1 päeva pole väga midagi teha-vaadata. A noh, võibolla on asi lihtsalt minus.
IMG_20180608_124915ED
IMG_20180608_133224ED
IMG_20180608_150032ED
IMG_20180608_154757ED
IMG_20180608_154858ED
Milanos leidis taaskord aset söögidraama. Kui teised jäid pitsat nosima (polnud GF versiooni), läksin ma saba jalge vahel meigipoodidesse šoppama (okei, jah, mulle meeldis meigipoodides šopata, aga tolleks hetkeks oli mul juba näljast kõht selgroo külge kinni jäänud). Kui teistel kõhud täis ja meel hea, siis mina tõmbusin järjest rohkem turri, sest mul oli lihtsalt elunälg. Nii ma siis susisesin seal kui vihane kass, kui mulle mingeid söögikohti välja pakuti, sest ma olin juba lootuse kaotanud ja urisesin, et “ma ei tahagi süüa!”. Well, hell yes ma tahtsin.
Ja siis seal see paistiski – mu oaas keset kõrbe – Gluten Free Bakery. Ausõna, see vist oli mu reisi söögielamuse highlight, haha. Uskumatu, kui õnnelikuks üht inimest tol hetkel mõned saiakesed teha võisid. Lõpuks sain igatahes mina ka kõhu täis ning korraga sai minust jälle täitsa meeldiv inimeseloom.
Õhtul istusime Elise, Anili ja nende sõpradega, kes Milanos elasid, jõe ääres kokteilibaaris. Vanemad jalutasid lähedal ringi ning ema ostis mingit nodi endale kokku. 😀
Enne magama minekut tegin veel ise ühe väikese  jalutustiiru hotelli lähiümbruses – see oli minu viis Itaaliaga juba vaikselt hüvasti hakata jätma, sest järgmine päev oli aeg juba tagasi Eestisse lennata.
9. juuni 2018
Pakkisime asjad, sõime hommikusöögi ning oligi aeg seada rool tagasi Bergamo poole. Enne lennujaama minekut käisime veel LIDL’ist läbi, et mingit toidu-joogikraami kodumaale kaasa osta.
Kõik sujus hästi. Lennujaamas jätsime oma truu ratsuga ehk autoga jumalaga, kes meid vapralt neil ebameeldivatel sinka-vonka teedel teenis.
Elise ja Anıli lend läks meie omast ennem, seega jätsime nendega hüvasti ja üritasime mitte pisaratemerd tekitada.
Kuna meie lennuni oli veel aega ja lennujaama vastas oli elusuur kaubanduskeskus, siis otsustasime empsiga sinna korraks šoppama minna, aga isa ohverdas end ning jäi meie asjadega lennujaama tiksuma.
Kui tagasi jõudsime, siis mõtlesin, et meil on veel korralikult aega, aga igaks juhuks läksin vaatama, mis toimub ja kas saab juba oma pagasi  ära anda.
Oh jumal, ma ei viitsi seda kogu kammajaad siia isegi kirjutama hakata, aga ma üritan kuidagi kiiresti asja kokku võtta. Olge valmis liht-ja lühilauseteks.
Me lendasime Ryanairigia. See tegelikult juba võtabki kõik kokku, eks. Hahah. Igatahes, me olime tagasilennuks ostnud emale 20kg äraantava pagasi. Minu esimene mõte oli, et see tuleb kõik ühte kotti ära mahutada (ehk kõik pudelid jms ühte kotti), aga õde ütles, et ei pea ühte, 20kg ju nii palju, et on loogiline, kui võib mitmesse kotti panna. Mnjah, võibolla mingi normaalse lennufirma puhul, aga mitte Ryanair’i.
Igatahes ootasime seal järjekorras tükk aega, et oma kaks kotti ära anda. Minu oma läks esimesena, aga seal oli ainult 2 pudelit. Siis hakkasime teist kotti ära andma, aga see tüüp küsis teist piletit/boardingpassi. Ma siis seletasin talle, et ei, see läheb ka meil sinna 20kg alla. Siis tuligi välja, et ainult ühe koti saab anda – pärast vaatasin piletit, oli jah kuskil allääres kirbukirjas, et “20kg bag”, mitte “bagS”. No okei, küsisin siis, et äkki saan oma koti tagasi, et teeks siis väikese ümberpakkimise. Seda ei saanud teha. Ma hakkasin juba vaikselt närvi minema. Siis selguski, et meil on kaks valikut: kas viskame need pudelid ära, sest lennukisse me ei saanud neid võtta, või maksame lisapagasi eest peale. Aeg tiksus ja meil hakkas kiireks minema juba.
Otsustasime vanematega, et ok, maksame siis juurde. Tegelikult oleks odavam olnud need pudelid ära visata, aga samas see oleks ka ikka eriti nõme ja kurb olnud. Vahepeal mõtlesime ise mõne pudeli seal endale hinge alla tõmmata, aga see ei kõlanud ka väga mõistliku plaanina. Tiksusime siis seal “oversized” pagasite sabas oma ühe pisikese näruse kotiga, samal ajal kui meie ees olnud inimesed olid poole oma elamisest kaasa võtnud. Juba see järjekord venis kui kaameli ila. Kui lõpuks meie kord oli, siis see naine oli seal nagu, et ok, ma ei saa  teile seda piletit vms väljastada, et te peate hoopis sinna minema, aga ma pärast võtan teid siis vahele (no thank god sellegi eest). Ma olin juba natuke rohkem kui vaikselt närvis.
Jõudsime siis sinna, kuhu meid saadeti, aga seal oli see  samasugune järjekorra süsteem, nagu a la kuskil PPAs – et sa pead seal masinast valima, mis teenust sa tahad, aga ükski variantidest ei kõnetanud mind. Lõpuks valisin mingi lambise ja olin kindel, et selle eest peab veel sott peale maksma, sest pärast avastasin, et tegemist oli “fast line” vms variandiga. Ma reaalselt korraks lihtsalt istusin seina vastu, hoidsin peast kinni ja nutsin. Ma lihtsalt jooksin suht kokku omadega, kuid õnneks kogusin ma end kiiresti.
Saime siis lõpuks mingi mehe jutule, rääkisin talle oma probleemi ära ning siis ta kadus kuhugi mõneks ajaks mu papsi krediitkaardiga. Siis ma mõtlesin küll, et noniii, nüüd tehakse rahast puhta lagedaks. Aga ta väljastas meile selle pagasipileti vms ja see läks maksma 40 eurot. Siis jooksime tagasi tolle naise juurde, kes meid ennem vahele lubas võtta, kui piletiga tagasi tuleme. See naine oli nagu, oh lahe, ongi pilet olemas jah? A siia te ei saa oma kotti ära anda, te peate hoopis sinna minema. Ma olin nagu, kas sa teed nalja v? Ma olin ikka vääääga vihane. Algul ma ei suutnud isegi süveneda, et kuhu ta meid seekord saatis, aga lõpuks jõudsin ikka tänu tema juhistele õigesse kohta välja ning saime oma koti ära anda. Ma veel küsisin seal sada korda, et on see ikka nüüd õige koht. A ma kuni Tallinnas pagasi kätte saamiseni hoidsin tegelikult hinge kinni,  et see ikka
kohale jõuaks.
Sellega polnud veel kogu seiklus lõppenud. Jooksime siis kiiresti turvakontrolli ning seal läks õnneks kiiresti ja ilma viperusteta. Pardale laskmine oli ilmselt juba tükk aega käinud. Jõudsime hingeldades lennukisse ja istusime oma kohtadele. Ma ei lasknud empsil lennujaamas isegi vetsus käia, sest ma arvasin, et muidu jääme veel lennukist ka maha jne.
Kui kõik inimesed olid kenasti lennukis istet võtnud, teatati, et: “Kuulge sorry, me tegelikult ei saagi veel lendama hakata, sest Saksamaa ja Poola kohal on räige äike. Head lennukis chillimist ja ostke ikka neid Gucci lõhnu, eks.” Siis ma küll mõtlesin, et kirsist tordil on puudu ainult see, kui see lennuk alla kukub .. või leebema variandi puhul see, kui need pudelid seal kallis kottis oleks katki läinud. Õnneks kumbagi nendest variantidest ei juhtunud, küll aga jäid mu vanemad bussist maha, mille piletid olin neil juba tükk aega tagasi ära ostnud. Maandudes ostsin neile kohe uued piletid – kõigest 15 eurot nägu *võlts naeratus*. Aga noh, neil vedas isegi, et ma nii kiiresti tegutsesin, sest paljud jäid tollele bussile pika näoga järele vaatama, sest kohad olid täis.
Õhtul kui koju jõudsin, olin ma emotsionaalselt nii väsinud, nii et võtsin ette teekonna Mäkki ja ostsin endale igast saasta kokku.
Õhtul hakkasin friikaid süües vaatama reisil tehtud pilte ja ma mõtlesin, et oli ikka kuradi äge trip küll. Ükski Ryanair ei suuda mulle mingit mõru maiku sellest jätta, kui väga ta ka ei püüaks.
Lõpp hea, kõik hea.
Järgmiste seiklusteni!
Ciaooooo!
IMAG3384
🖤

 

Põhja-Itaalia |suvi 2018 II

4. juuni 2018
Enne Molvenost edasi liikumist otsustasid õde, ema ja isa käia kuskil atraktsioonipeal ära. No tegelikult üritasin mina ka alguses kaasa minna, aga kuna see eeldas kibekiiresti mööda mäge üles ronimist, siis mul jooksis kops nii kokku, et ma jäin kuhugi tee äärde istuma ja ütlesin, et ma ei tule. Pärast siiski üritasin neile järgi roomata, aga siis nad olid mul juba silmist kadunud. Igatahahes, nemad läksid, nägid ja võitsid.
Ma ei olegi väga kurb, et sinna ise minna ei saanud. Ilusaid vaateid nägin ma niivõinaa ja sel ajal leidsin ma hoopis apteegi üles ning sain lõpuks oma kõrva jaoks mingit rohtu. Apteekriga suhtlesime pooleldi itaalia, pooleldi inglise keeles, aga enam-vähem aru me teineteisest siiski saime.
Pärast saime kõik ööbimiskohas kokku, viskasime asjad autosse ning liikusime edasi. Meil oli plaan õhtuks Veronasse välja jõuda, aga teel sinna tegime kiire peatuse Riva del Gardas. See päev oli vist meie terve reisi vältel ainus vihmane päev.
IMG_20180604_112705edd
Teel Tennosse. 
IMG_20180604_113554ed
Tegelikult, enne Garda järve äärde jõudmist, tegime väikese peatuse Tennos,  kus oli hästi armas ülisinise veega järveke ning kus me ka oma kehasse veidi toitu tankisime. Tennos õnneks väga hull vihm ei olnud, kerge tibutamine.
IMG_20180604_131055ed
Tenno järv.
Kui Riva del Gardasse jõudsime, siis oli sadu juba tugevam. Või noh, see oli selline vahelduva eduga sadu. Vahepeal andis päris normaalselt kõndida, aga siis tuli jälle suurem vihmasahmakas. Garda järve ääres oli muidu vahva, aga kuna sadas vihma ning kaugemal välkus ka äike, siis oli olustik üsna hall ja sombune.
IMG_20180604_143618ed
IMG_20180604_143645ed
IMG_20180604_144559ed
Mu õnnelikud.
Edasi võtsime suuna Veronasse. Veronasse jõudes paistis päike ja ilm oli mõnusalt soe. Lebotasime veidi korteris ning sel õhtul otsustasime pitsade ja pastade (ja maltsataldrikute) keskele vaheldust tuua ning läksime hoopis kebabi sööma.
5 euri eest sai korraliku mitme päeva portsjoni. Kebabi praadidega tavaliselt ongi nii, et vahet pole, kus sa viibid, sa saad paari euri eest ikka väga massiivse prae. Aga noh, see selleks.
Õhtul oli juba üpris jahe ning mingi aeg hakkas ka sadama. Korraks kartsime, et ehk jääbki sadama ning linna väga uudistada ei jõuagi, kuid õnneks sai ilm ka aru, et kogu aeg ei pea selline douche olema ning peagi jäi sadu järgi.
Verona on hästi armas ja romantiline linn. Tegemist on ikkagi linnaga, kus leidis aset Romeo ja Julia traagiline armastuslugu. Reaalselt, Verona linnast õhkus lihtsalt sellist paarikeste vibe’i, et ma tundsin ennast kergelt viienda rattana vankri all, aga see ei takistanud mul ikkagi Elise ja Anıl’i sabas ringi jõlkuda. Verona Arenal toimus mingi konsert ja ema otsustas sellest müüri tagant osa võtta ning isa jäi ka sinna.
5. juuni 2018
Järgmisel hommikul tegime veel väiekse tiiru Veronas, et seda linna ka päevavalguse käes natuke näha. Isa läks Verona Arenat vaatama, ema läks vist suveniire taga ajama ning mina Elise ja Anıl’iga uudistasime jälle mööda linna ringi. Olime kokku leppinud mingi kellaaja, mil pidime kõik ühes kohas kokku saama, aga keda polnud, oli ema.  Nimelt, ta oli vist ühe suveniiriputka juures kimbatusse jäänud, et millist särki mu vennale ikkagi osta .. 😀
IMG_20180605_102724ed
Julia rõdu.
IMG_20180605_102911
Mingi veider komme toppida suht suvaline sein südamest tabalukketäis ning loota igavesele armastusele. #tujurikkuja
IMG_20180605_104353ed
IMG_20180605_111028ed
IMG_20180605_111434ed
Nämmm.
Enne Veronast täiesti ära minekut, käisime tiiru Primarkis šoppamas. Ilmselgelt olin mina see, kes sealt kõige suurema ostukoti ja kõige kergema rahakotiga väljus. Ups.
Järgmine pisike peatus oli Mantova linnas, kus oli päris armas kindlus ning üldiselt ilus arhitektuur. Mu toidujahile kulus jälle üle poole tunni ning lõpptulemuseks oli ikkagi see, et pidin salatikausiga leppima. Ja noh, jäätis sai ka päris korralikult söödud.
IMG_20180605_151948ed
IMG_20180605_163118ed
IMG_20180605_172307ed
Mantovast liikusime edasi Parmasse, kus juba kergelt õhtuhämaruse kätte jäime.  Taaskord oli tegemist pigem väiksemapoolse linnaga, kus olid mõned päris vahva väljanägemisega hooned. Me veetsime seal ainult mõne tunni, nii et mingit erilist sidet mul selle linnaga ei tekkinud. Lihtsalt oli tore sealt korraks läbi põigata.
IMG_20180605_195705ed
IMG_20180605_201450ed
IMG_20180605_211551
Õhtul pidime välja jõudma Tabianosse, kus ootas meid öömaja. Üldiselt oli päris meeldiva välimusega hotell, kus oli ka bassein – ema ja õde käisid seal isegi ujumas. Õde kurtis, et tema toas oli mingi imelik hais, mis ka ta riietele külge jäi. Ei teagi täpselt, kust see tuli – ehk eelmine ööbija oli seal oma parfüümivanne võtnud? Kes teab ..
6. juuni 2018
Hommikul läksime kohe Tabiano kirikut ja lossi vaatama. Algul, me ei leidnud lossi üles ja siis olin mina see, kes pidi mööda seda küla ringi jooksma ja uurima, kuidas lossi juurde saada. Noh, tegin korraliku uurimustöö, sest lõpuks jõudsime ikka lossini ka välja. Kindlus oli mäe otsas ning sealt avanes taaskord imeline vaade.
IMG_20180606_102942ed
IMG_20180606_103637ed
Vaade, kui ma jooksin vaatama, kus see loss siis asub. 
IMG_20180606_104435ed
Tabiano loss. 
IMG_20180606_104619ed
Kui olime Tabianost edasi  liikunud, tabas meid äkitselt kohvinälg. Tegimee väikese kohvipausi Medesanos. Kõik võtsid endale tagasihoidlikult kas ühe kohvi või cappuccino, aga ema tellis endale kohe kaks – mis sest ühest pisikesest cappuccinost tegelikult ikka saab, eks ole. Meile pakkus nalja ka see, et sealse kohviku klienditeenindajad ütlesid “cappuccino” asemel “capuco”. Me nüüd peresiseselt kutsumegi cappuccinisid capucodeks – palju lühem ja toredam sõna ju!

Ma nüüd täpselt ei mäleta, aga see võis olla meie reisi esimene päev, kui pidime hakkama kiirteesid kasutama. Itaalias (nagu ilmselt paljudes riikides) on kiirteed tasulised, aga noh, vahelduseks nendele mägistele sinka-vonka teedele, mis mul südame isegi pahaks suutsid ajada, oli päris mõnus üpris sirget teed mööda kiiresti edasi liikuda.

Võtsimegi suuna mere äärde. Meie esimene peatus oli La Spezia linn. Juba selle linnanimi kõlab minu jaoks, nagu seal linnas võiks olla palju palmipuid. Nii ka oli. Lisaks palmidele oli seal ka mõnusalt jahutav meretuul.

IMG_20180606_130139ed
Näete, palmid – ma ütlesin ju.

IMG_20180606_130315ed

IMG_20180606_140319ed

IMG_20180606_140729ed
Ja veel palme. 

IMG_20180606_142932ED

La Speziast liikusime edasi Cinque Terre rahvusparki, kus külastasime ühte viiest kalurikülast – Manarolat. Manarola oli hingetuks võtvalt kauni vaatega kohake. Siinkohal on jälle mõistlikum pigem rohkem pilte näidata, sest ega ma sõnadega ei suuda seda ilu ja erilisust edasi anda. Algul oli seal mõnusalt soe, aga mingi hetk tuli päris jahe tuul ja vist isegi mõni piisk vihma. Igatahes oli mu päris hea meel, et olin hommikul ühe pusa endale seljakotti litsunud ja ei pidanud hambaid plagistades seal ringi jalutama.

IMG_20180606_152751ED

IMG_20180606_160455ED
Mu kaks lemmikut ühel pildil: meri ja kaktused. 
_MG_1275
Mina Cinque Terre’s elu üle järele mõtlemas, a mis ise? Üldiselt on hea näha, et mingi toonierinevus minu ja taeva vahel siiski oli. 😀

Meie järgmine öömaja ootas meid Rapallos. Sinna jõudmiseks ei olnud meil pääsu jällegi neist käänulistest mägiteedest, mis mul südame kergelt pahaks ajasid. Korter oli hästi kihvti sisekujundusega. Ema leidis sealt mingid plaadid ja pani muusika mängima ja peo püsti. Tol õhtul mängisime kaarti ning mina olin taaskord kõige osavam, heheh.

Ciao!

 

Põhja-Itaalia |suvi 2018 I

Veel enne, kui ma sain teada, et mind valiti Lõuna-Itaaliasse noortevahetusele, olime vanemate ja õega lennupiletid Põhja-Itaaliasse ära ostnud. Seda suurem oli minu üllatus ja rõõm, kui sain ka Lõuna-Itaaliasse minna. Tegelikult on mul hea meel, et sain Lõunas enne ära käia kui Põhjas, sest need kaks Itaalia osa on ikka korralikult erinevad. Nimelt on Põhja-Itaalia tõepoolest sellisem euroopalikum, puhtam, korrektsem, samas kui Lõuna-Itaalia on rohkem türgilik, väikese korralagedusega.

 

31. mai 2018

Lend väljus vist peale kella 22. Jäi natuke hiljaks ka, aga noh, see on üsna tavaline. Lendasime Ryanair’iga ja kuigi minek möödus üsna ilma viperusteta, siis tagasilend oli  meil kerge kaos ning ma pean endiselt väikest vimma Ryanair’i peale, aga sellest hiljem.
Igatahes kohale jõudsime kohaliku aja järgi umbes südaööl, meie ajajärgi kell 1 öösel.
Õde ja ta noormees olid meil lennujaamas vastas. Olime selleks reisiks rentinud Toyota Yaris’e, mis oli küll päris väike (meie kodinad mahtusid napilt pagasiruumi ära), aga väga tubli ja sobis ideaalselt sellistel mägistel sinka-vonka teedel sõitmiseks.
Tegime õe ja Anıliga kallid ruttu ära ja lippasime kiiresti auto peale, sest parkimine oli tasuline ja iga minut =raha, seega pidime sealt võimalikult ruttu minekut tegema.
Jõudsime ööbimiskohta (päris norm koht, aga toad haisesid veidi kopituse järele), viskasime kotid maha, jagasime toad ära ning läksime väikesele öisele jalutuskäigule. Ronisime kuhugi kõrgemasse kohta, kust avanes imeline öine vaade Bergamo linnale ning avasime vahuveini pudeli, et imelise reisi algust korralikult tähistada.
Kell võis vabalt 3 öösel olla, kui me tagasi ööbimispaika jõudsime ja põhku pugesime, sest ees ootamas oli järjekordne tegus päev.

1. juuni 2018

Päeva esimeses pooles seiklesime Bergamos ringi. Ronisime kuhugi kõrgemasse kohta, kust avanes tõeliselt imeline vaade linnale ning linna ümbritsevale loodusele. Pikemat juttu ma siinkohal ei tee, sest seda ilu on parem edasi anda piltidega.
*
IMG_20180601_104210ed
IMG_20180601_104832edd
IMG_20180601_110237ed
IMG_20180601_115002ed
IMG_20180601_122119ed
IMG_20180601_124316ed
*
Loomulikult ei puudunud ühestki päevast vähemalt üks väike gelato ring (tavaliselt me jätsist seal 94% ajast toitusimegi).
Teel Soricosse möödusime väiksest kohast nimega Calolziocorte, kus vanemad ja õde eelmise Itaalia reisi ajal ööbisid ning kuna vanematele tolle ööbimiskoha majapidajanna ehk nn kitsetädi (sest maja oli farmi tüüpi ja tädi kasvatas seal hoogsalt kitsi) nii südamesse jäi, otsustasid nad korraks ka sealt läbi minna, et talle tere öelda. Nagu ma ise arvasin, siis ega see tädi neid väga ei mäletanud, sest tõenäoliselt käib tal päris palju külalisi ning kõik tõesti ei jää meelde. Aga ta oli tore ja ma usun, et tal oli hea meel selle väikese külaskäigu üle.
*
IMG_20180601_155255ed
*
Suundusime Soricosse, mis asub Milanost ca 80 km kaugusel Como järve ääres. Linn oli pisike ja armas. Meie ööbimiskoht aga ei asunud päris linnas, vaid kuskil mäe otsas kiriku kõrval. Ja no see tee sinna oli ikka uskumatult närvikõdi täis. Algul oli selline tavaliselt tüüpiline sinka-vonka tee, aga kuna meie reis oli alles algusjärgus ja Elise polnud veel väga sellise jubedusega harjunud, siis võttis see mäest üles ronimine meil kõigil peopesad higiseks ja kõhud õõnsaks. Lõpuks tuli välja, et päris ööbimiskohani me oma autoga minna ei saagi, sest tee läheb eriti ulmeliselt kitsaks, nii, et ainult peremees oma spetsiaalselt pisikese autoga seal sõita saab. Nii me siis jätsimegi oma auto kuhugi tee äärde, kus meid see maja peremees juba ootas, ladusime oma asjad tema auto peale ja sõit võis alata. Mina istusin esiistmel ja no päriselt, see vist oli mu elu hirmsaim autosõit, sest ka see auto mahtus napilt sel ülikitsal teel sõitma. Aga tegelikult kogu sõit oli seda väärt, sest ülevalt avanes minu jaoks vaata et kogu meie reisi kõige ilusam ja meeldejäävam vaade. Taaskord on aeg pilte näidata, sest üks pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna. #deep
A üks naljakas lugu enne pilte veel. Kui me algul oma autoga Sorico linna sõitsime ja ööbimiskohta otsisime, siis isa vaatas toda mäe otsas olevat kirikut ja naljatles, et eh, mõtle kui lahe, kui meie ööbimiskoht olekski kusagil seal. Noh, tegelikult ei olnud see lihtsalt kusagil seal, vaid täpselt seal. 😀
*
IMG_20180602_103827ED
IMG_20180601_202547ed
IMG_20180601_202610ed
*
Õhtul me grillisime (st isa peamiselt grillis) ja pärast muljetasime elamusterohkest päevast õhtust süües. Seal tatsas ringi ka üks armas kiisu, keda me siis õega kordamööda kaisutasime.
*
*

2. juuni 2018

Pakkisime asjad ning oli aeg taas minna. Maja peremees viis meid tagasi auto juurde ning kõigepealt käisime korraks Sorico linnast läbi. Eelkõige sellepärast, et ma olin oma neediga kõrva suutnud kuidagi müstilisel kombel vastu autoust ära lüüa ning see tuikas kui vana põrguline mul seal pea küljes. Ühesõnaga, lootsime apteegist mulle mingit rohtu saada, aga kuna oli laupäev, siis oli apteek muidugi kinni. Mitte, et see eestlase jaoks kuidagi loogiliselt kõlaks, eks.. Aga noh, mis seal ikka, läksime hoopis järve äärde ja võtsime jäätised – abiks ikka.
Seejärel võtsime suuna Varenna juurde, mis on samuti Como järveäärne asula. Hästi armas ja värviliste majadega väike kohake oli. Linnas asu ka botaanikaaed, mida me aia tagant natuke uudistasime, sisse me ei hakanud minema.  Selles linnas ma sain vist esimest korda aru, kui raske on tegelikult gluteeni talumatusega inimesel Itaalias hakkama saada. Me kõik olime super näljased, aga just minu pärast pidime mööda seda linnalaadset kohta üle poole tunni ringi aelema, et me kõik, k.a mina süüa saaksin. Aga me lihtsalt ei leidnud sellist kohta ega isegi toidupoodi. Kõik olid pizza-pasta kohad või siis ülikallid restod, kuhu me nagunii ei tahtnud oma jalga tõsta. Lõpuks maandusime mingisse kohta ja õde lihtsalt küsis, kas nad saaksid midagi gluteenivaba valmistada, salatit näiteks ja seal tuldi vastu ja tehti. Üldiselt tegelikult nii oligi – kuigi menüüs ei pruukinud salatit olla vms, siis tuldi üldiselt mulle ikka vastu ja klopsiti mingi salat kokku. Nii et tõenäoliselt toitusin mina terve reisi vältel kõige tervislikumalt, sest kui teised krõbistasid pizzasid ja saiakesi, siis mina mälusin oma maltsa, *muu*.
*
IMG_20180602_131345ed
Vaade botaanikaaiale.
IMG_20180602_131857ed
IMG_20180602_151449ed
IMG_20180602_152307ed
*
Kõhud täis, ruttasime tagasi auto juurde, sest taevas tõmbus päris tormi endeliseks. Hakkasime väikese mägedest ümbritsetud ja Oglio jõe ääres oleva Malonno linna poole sõitma, sest seal ootas meid järjekordne ööbimispaik. Tegime ka väikese vahepeatuse Sondrio linnas, kus käisime korraks Decathlon’i spordiriiete poes ning LIDLi toidupoes, et endale õhtuks ja järgmiseks hommikuks midagi hamba alla otsida.
Sõit Sondrio linnast Malonnosse kulges jälle mööda mägiseid käänulisi teid. Selle tõttu võttis kohale jõudmine arvatust palju rohkem aega. Olin natuke närvis, sest olin host’iga kokkuleppinud kohalejõudmise aja (mida ma täpselt enam ei mäleta), aga me hilinesime ikka korralikult. Õnneks nad ei olnud väga kurjad. Vist. Igatahes keegi otseselt õiendama ei kukkunud, aga võibolla takistas seda keelebarjäär. Meie ööbimiskoht ei asunud linnas, vaid tuli jälle linnast veidi edasi mäe otsa sõita – see tähendas järjekordset eriti kitsast ja käänulist  mägiteed. Aga taaskord, sõit oli seda väärt. Müts maha mu õe eest, kes sai neil jubedatel teedel sõitmisega imeliselt hakkama.
*
IMG_20180602_201429ed
Vaade mägedele ööbimiskohast.
*
Igatahes meie ööbimiskoht oli imeline ja suurepärase vaatega mägedele. See oli kahekorruseline uhke maja ning üheöö hind seal oli 42 eurot. Pole paha.
*
IMG_20180602_213044
Meie itaaliapärane õhtusöök.
*
Tegime uhke õhtusöögi, süütasime kaminasse tule ning veetsime aperol spitze ja veine limpsides õdusalt aega. Pärast mängisime õe ja vanematega kaarte, Anil oli päevast väsinud ja otsustas diivanil veidi lesida (ja ka väikese uinaku teha). Mingi hetk vandus ka mu õde unele alla ning me kolisime vanematega ülemisele korrusele kaarte mängima. Mul läks kaardimängus vist kõige paremini, sest noh, nagu öeldaksegi – kellel ei vea armastuses, veab kaardimängus, hehe. 😀 Või siis ma olen lihtsalt osav. Igatahes, lõpuks oli aeg meil kõigil magama minna, et end järgmiseks tegusaks päevaks välja puhata.
*

3. juuni 2018

Hommikul kui silmad avasin, avanes aknast kohe imeline vaade lumiste tippudega mägedele. Jõin oma hommikukohvi rõdul vaadet nautides.
*
IMG_20180603_095008ed
Hommikukohv ja mägede ilu.
*
Peale hommikusööki jalutasime natuke väljas ringi, tegime pilte ning uudistasime ümbrust. Tõesti oli väga mõnus, rahulik ja ilus kohake.
*
IMG_20180603_120744ed
Vaade mägedele ööbimiskoha lähedal.
IMG_20180603_140339ed
Tegime tee peal peatuse, et loodust imetleda.
IMG_20180603_140655ed
*
Seejärel oli aeg jälle teele asuda. Meid ootas Molveno linn, mis asus Molveno järve ääres. Taaskord oli tegu väga maagilise kohaga. Järve vesi oli nii sinine, selge, aga kuradi külm, sest sinna voolas mägede vesi. Mina katsusin vett ainult käega ja juba siis tõmbusid sõrmed peaaegu külmas krampi, aga mu õde ja isa olid piisavalt vaprad, et sinna ujuma minna. Eks see vist paras eneseületus oli, aga karastamine pidavat tervisele hea olema.
*
IMG_20180603_180835ed
Ma juba ise unustasin peaaegu ära, kui ebareaalselt ilusa vaatega koht Molveno taaskord oli.
IMG_20180603_195844ed
IMG_20180603_183923ED
IMG_20180603_192757ED
“Cin cin!”
*
Õhtul uudistasime linnas ringi ning leidsime minu suureks rõõmuks ühe restorani, kus pakuti gluteenivaba pizzat. Loomulikult haarasin ma võimalusest kinni ja vedasin meid sinna sööma. Okei, keegi teine peale minu seal midagi ei söönud, aga mina tellisin küll endale ühe isuäratava neljajuustu pizza. Jäin pizzaga väga rahule, nomnom. Teised tellisid pärast endale ühest kodulähedal asunud kohast pizzad, aga mul oli juba kõht täis ja olin oma eluga päris rahul. Puudus ainult üks aperol spritz, aga ka sellele murele leidus lahendus – tuli teha üks aperol spritz.
*
IMG_20180603_184229ed
Panoraampilt Molveno linnast.
Ciao!

Akud laetud

Ma ei tea, kui paljudele mu blogi lugejatele see veel üllatuseks tuleb, aga ma olen nüüd juba ca 2 kuud olnud pealinna preili. Ma lihtsalt tundsin, et üks peatükk mu elus vajas lõpetamist ning uus alustamist. Tartus oli tore, kuid selle aasta kevadel hakkasin ma tundma, et ma vajan muutust. Kogu see Tartu elu hakkas mind kuidagi lämmatama ja siis ma teadsin, et on aeg edasi liikuda. Mu Tartu Ülikooli õpingutest ei saanud samuti asja – kirjandus ja kultuuriteadused ikka ei kuulunud minu teetassi. Tartus ei olnud enam väga kedagi-midagi, mis mind oleks kinni hoidnud. Sõpru ma muidugi tahaks tihedamini näha, aga õnneks pole Tallinna ja Tartu vahel nüüd meeletul hulgal kilomeetreid, nii et saab hakkama. Ma ei kahetse oma otsust, vaid vastupidi – ma just tunnen, et sain oma sisemise rahu tagasi. Mõelda vaid, alles mõni aasta tagasi ma peaaegu et vihkasin Tallinnat, aga nüüd on see linnake armas ja kodune.

Aga Tallinna elu on ikka jube lärmakas ja kiire ja tööd täis. Sellepärast ma olengi otsinud Tallinnas olles viise, kuidas selle linnamüra eest ära põgeneda.

Kui võimalust pole väga kaugele minna, siis on heaks lahenduseks Pääsküla raba. Esimene kord, kui sinna jalutasin ja kohale jõudsin, olin üsna šokeeritud, et selline rahulik ja kihvt koht nii linna lähedal on.

IMG_20180708_161312ed

IMG_20180708_161910ed

Aga kui mul on pikem kui ühepäevane auk töögraafikus, siis ma üritan ikka maale põgeneda. Just nii ma paar päeva tagasi tegingi. Ja issand kui mõnus oli kiigul lebotada, kuulata, kuidas pääsukesed laulavad ja ritsikad siristavad, kuidas kasepuulehed tuule käes vaikselt sahisevad, kuidas päike mu nägu paitab. Pärast lähen söön oma kõhu tikritest ja hernestest täis ning elu on lihtsalt fantastiline.

IMG_20180725_162025ed

IMG_20180725_194212_731

Ja reedel, kui see kuuvarjutus oli, siis ma olin algul megapettunud, sest mingit kuud ega selle varjutust ei paistnud kuskilt. Ma olin tööl ka ja siis olid üsna kõrgem hooned ümberringi ning samuti ka pilved. Aga peale mu tööpäeva lõppu läksin sõbrannaga mere äärde vesipiipu tegema ja veini jooma. Olin just piibu üles sättinud, kui märkasin, et kuu oli kuskilt välja ilmunud ja tegi oma varjutusvärki minu silme ees. Päris vahva oli. Kuna sellel kuuvarjutusel pidi mingi eriti tugev mõju vms olema, siis ma olen täitsa põnevil, milles selle mõju hakkab edaspidi väljenduma.

IMG_20180714_231429_867ed

Ma täna kihutan uuesti maale, sest herned ja marjad vajavad söömist. Õnneks on hetkel õde tagasi kodumaal, nii et muru eest las vastutab tema, mwhaha.

IMG_20180720_164810ed
Väike selfie, et teil mu nägu ikka meeles püsiks hehe

Ja kuna ma olen üks deep inimloom, siis viskaks ma siia lõppu ühe tsitaadipoisi (või tüdruku), mida mu Momentum minuga lahkesti jagab …

* * *

“You never know how strong you are until being strong is the only choice you have.” – Autor teadmata

Issand ja tema loomaaed

** Ma vahelduseks avaldan oma draftis seisnud postituse selle aasta jaanuarist, sest kunagi ennemuistsel ajal lubasin siin ka oma sügavamaid mõtteid kajastada, kui ainult reiside trill & trall. **

Ma lihtsalt ei suuda seekord oma hämmeldust endale hoida. Oma elujooksul olen kohtunud inimestega, kes on minu käest näiteks küsinud, mis asi on ahjukartul. Ma juba siis mõtetes facepalm’isin endamisi, aga noh, mis seal ikka – kui ei tea, siis ei tea.

Siis rääkisid mu endised kolleegid mulle, kuidas nende käest küsiti, mis asi on kanafilee ja mis maitsega on tomatimahl. Well, lmgtfy. Ma juba siis mõtlesin, et kas inimestel endal ei ole veits .. piinlik? Nagu, vanasõnal “Küsija suu pihta ei lööda” on siiski ka mingi piir. A ja mis mul jäi mainimata on see, et nende küsimuste küsijateks ei olnud mitte lapsed, vaid teismelised ja täiskasvanud. Ilmselgelt, kui väike laps oleks taolise küsimuse küsinud, et oleks see minu jaoks nii kummaline tundunud.

No ja siis täna. Tuleb üks vanem härrasmees. Mina siis viisakalt teretan teda. Eesti keeles. Ja tema lendab mulle oma vene keelega peale. Üritan siis ikkagi kuidagi aru saada, mida ta soovib, aga seda teen ma eesti keeles, sest et noh, ma võin vene keelest natuke aru saada, aga midagi vastu rääkima ma küll selles keeles ei hakka.

Lühidalt – tema ainus mure seisnes selles, et miks ma ei räägi vene keeles. Ma siis räägin vastu, et kuna ma olen eestlane, elan Eestis ja töötan Eestis, siis ei ole ma ametlikult kohustatud vene keelt oskama ega selles keeles rääkima. Jeebus jah, ma olen õppinud 6. aastat vene keelt, aga see on ausõna maha visatud aeg, sest ma lihtsalt ei oska seda. Ma olen ühe semestri itaalia keelt õppinud ja ma oskan seda ka paremini, kui vene keelt. Miks? Sest mind reaalselt huvitab itaalia keel ja ma hakkasin seda õppima omast vabast tahtest. Põhikoolis pidi aga ju valima, kas vene või saksa keel ja kuna mõlemad variandid olid minu jaoks üsna kesised, valisin ma siiski selle vähem nukrama variandi. Ja no kuna mind see keel siiski päriselt ei huvitanud, siis ega ma püüdnudki seda ju selgeks saada. Tegin nii palju kui vajalik, aga nii vähe kui võimalik. Alles gümnaasiumi viimases klassis mõistsin, et kurat, võiks ikka osata seda, aga siis oli juba hilja, sest meil oli vene keelt veel 2,5 kuud jäänud (perioodõpe) ja varasema 5. aastat baas oli põhimõtteliselt olematu.

Igatahes, siis see vana küsis, et mis keeli ma siis oskan. Vastasin, et eesti keelt ja inglise keelt ning hetkel õpin itaalia keelt. Siis hakkas ta halisema, et mis?!, ma ei oska isegi saksa keelt või? Mis küll minust niimoodi saab. Ma vastasin, et noh, ma oskan inglise keelt ja sellega olen siiani päris hästi hakkama saanud, tänan küsimast.

Ta hädaldas veel midagi vene keeles, millele ma siis eesti keeles vastasin. Põhimõtteliselt meie vestlus toimuski niimoodi, et tema nurises vene keeles ja mina vastasin eesti keeles. Ja siis ta veel ärgitas mind, et noh, oskad küll ju vene keelt, kui minust aru saad. Ma olin nagu, mm, tegelikult mitte, aga ok.

Ja noh, siis ta hakkas mingi hetk täiesti korralikku eesti keelt rääkima. Tol hetkel ma pidin küll mitu korda sügavalt sisse-välja hingama, et teda kohvimasina käpaga mitte visata. Nagu mis mõttes mingi vana lihtsalt arvab, et tal on mingigi õigus tulla Eestimaal minuga vinguma, et ma ei oska temaga vene keeles rääkida. Põhimõtteliselt nii palju ma ikka oskan, et oleksin võinud ta tema enda keeles arusaadavalt “ilusasse” kohta saata. Nagu hallo, Nõukogude aeg sai juba enne minu sündi läbi, tule välja oma nõukaurust.

Ma ei taha siinkohal väita, et vene või saksa vms keele õppimine oleks minu arvates halb. Oh ei, keeleõpe on väga hea ja mul on tõesti kahju, et minu venekeeleoskus peale kuut aastat õppimist nii kesiseks jäi. Lihtsalt nõme on see, et on endiselt venerahvusest inimesi, (pean silmas peamiselt just vanemat generatsiooni) kes Eestis elavad ja arvavad, et eestlaste noorem generatsioon on kohustatud nendega vene keeles rääkima.

Ei ole.

 

 

 

 

 

Enesepiinamismeetod aka industrial neet

Üks teistmoodi jutt ka siia reiside vahepeale, et asi liiga üksluiseks ei kisuks.

Niisiis ..

.. kui olin Itaalia noortevahetuselt tagasi kodumaal, jõudsin järeldusele, et mu elu muutub tagasi liiga igavaks. Kuidas sellist olukorda küll parandada? – mõtlesin ma. Mingi hetk turgatas üsna suvaliselt pähe, et võiks endale needi teha ja mitte mingi suvalise kõrvaaugu, vaid industrial piercingu. Miks? Ma ei tea. Ausõna. Ma kunagi ammu mõtlesin, et see näeb päris cool välja, aga mul ei olnud otsest plaani seda endale teha. Aga elu üllatab mind ja mina elu, seega otsustasimegi üks õhtu sõbrannaga, et davai teeme needid endale (tema tahtis helixit) ning juba järgmisel päeval olimegi Tartu Tattoo salongis ja augustamiseks valmis. (Sõbranna vaatenurka asjale saate lugeda siin.)

Kõigepealt tehti neet sõbrannale ja kuigi helix vajab ainult ühte auku, siis hakkas tal kõrvast verd jooksma ja tundus olevat ikka päääris valus. Lisaks oli mu sõbranna nii badass, et ta lasi selle ilma tuimestuseta teha, aga ega see hea mõte polnud.

Mina olin nõrguke ja lasin ikka tuimestused ka teha. Seda enam, et minu needike nõudis kahe augu tegemist. Okei, see ei olnud väga valus, vaid umbes midagi sellist, mis ma arvasin, et on. Pärast ma lugesin, et tegelikult selle tegemine on ikka meega valus, aga neeeh .. Ju ma siis talun valu päris hästi (ei teagi, kas see nüüd on asi, millega uhkustada). Ja verd ei hakanud ka jooksma. Aga jah, nagu ma just mainisin, siis lugesin  ma seda pärast needi tegemist. Teate mida ma veel pärast lugesin? Siis kui neet mul juba kõrvas kükitas? Et industrial neet paraneb ca 6-9 kuud; on suur tõenäosus, et tekib infektsioon vms ning üldiselt on samuti päris suur võimalus, et selle külje peal magamisele võid sama hästi kui hüvasti öelda (RIP,  sest see oli mu lemmik külg). Jep.

IMG_20180316_160603
Pilt tehtud ca 30 minutit pärast needi tegemist. Kõrv oli ikka suuuuht punane.

No ja mis siis juhtus? Loomulikult tekkis infektsioon, millest ma sain tänu sõbranna soovitusele braunovidon salviga lahti. Üldiselt on öeldud, et seda tuleb ainult meresoola + veelahusega kaks korda päevas (hommikul ja õhtul) loputada, aga mu kõrv oli mingi hetk suht otsast mädanemas, nii et ma mõtlesin, et seda mingi meresoolaga ma küll hellitama ei hakka ja üritasin need bakterid mingi kangema kraamiga ära tappa. Vist mõjus, sest üllataval kombel on mul veel kõrv olemas. Nüüd ma olen tagasi soolalahuse peale läinud, sest et Aseptid jms desinfitseerijad olevat liiga kanged selle jaoks.

Igatahes, möödas on kaks kuud (needi tegin 16. märts), aga kõrv on ikka valus, kui selle vastu minna, aga tundub, et hetkel ta vähemalt ei mädane.

Mida ma õppisin? Et industrial neet ei ole ilmselgelt midagi, mida niisama uisapäisa teha, vaid mõistlik oleks enne pisut eeltööd teha. Aga kuna see on mul juba olemas ja selle ravi peale on mul juba rohkem raha kulunud, kui needi tegemine ise maksma läks, siis mina võitlen lõpuni!

Midagi naljakat ka siia lõppu. Nimelt, kui ma lasin oma empsil oma juukseid värvida ja pärast palusin vaadata, kuidas neet välja näeb ja kas see on hullemaks läinud, siis ta ütles: “Ma muidu ei ole üldse nõrganärviline inimene, aga selle jämeda metalltoru nägemine läbi su kõrva ajab mul küll südame pahaks! Väkk!” Thanks mom for your support. 😀 Ja ma veel arvasin, et näen maru lahe välja nüüd. 😀

IMG_20180318_153127ed
Aga tegelikult näeb see ikka päris cool mu arust välja, hehe. (Pilt tehtud mingi 2 päeva pärast needi tegemist, sp see sealt ülevalt nii põletikuline ka on).

Igatahes, pöidlad pihku, et see ikka ära paraneks, sest kaks kõrva on ikka parem kui üks!

*Edit: selle postituse kirjutasin valmis kunagi mai lõpus. Nüüdseks on needistamisest möödas juba kolm kuud ja kõrv ikka jupsib. Ostsin kõrvaaukude puhastamise jaoks Itaalias olles mingi puhastusvahendi, mis ei sisalda alkoholi ja tundub muidu suhteliselt norm olevat.

A, ja Itaalias ..

Ma üks kord (võibolla isegi mitu kord) lõin selle kõrva täie rauaga vastu autoust ära. Ma ise ka ei tea, kuidas see juthus, sest enne neeti ma ei löönud mitte kunagi oma kõrva vastu autoust ära. Tundub, et nüüd see lihtsalt tõmbab endale häda kaela.

Ja kui Primarkis riideid proovisin, siis loomulikult jäi mingi rõve pluusi pael selle taha korraks kinni. Hetkeks oli valus, aga muidu ei pannud nagu enam tähelegi. Kassajärjekorras seistes õde küsis, et: “Kuule, kas sa tead, et su kõrv on verine?” Jep, loomulikult ma teadsin – verine kõrv on ju uus moevärk.

Igatahes, ma olen endiselt kahe kõrvaga, nii et läheb üpris hästi.