2021 | kokkuvõte

Hahah ma pidin selle mingi aasta aega tagasi postitama, aga mul läks meelest ja nüüd see lihtsalt istus kannatlikult mu draft’is. :’)

Igatahes, ma teen kohe 2022 oma ka ära.

1. Kui sa peaksid kirjeldama oma 2021. aastat 3 sõnaga, siis mis need oleks? Lockdown, ärevus, selginemine.
2. Mille või kelle üle oled sa kõige tänulikum? Ma olen mega tänulik, et mu vanemad võtsid ette reisi Inglismaale jõuludeks ja mul avanes üle 2 aasta lõpus ometi võimalus neid näost-näkku näha ja aega veeta.
3. Mida uut sa enda kohta avastasid? Et mul võib olla lowkey ADHD, mis tegelikult seletaks 99% miks ma olen selline nagu olen hahah.
4. Millise saavutuse üle oled sa kõige uhkem? Et ma kõigest hoolimata suutsin esimese ülikooliaasta soliidsete hinnetega lõpetada ja seetõttu sain ülekantud praktika aastat sisaldavale kursusele. Tööl sain ka veits uhkemale ametikohale edutatud.
5. Kõige parem uudis, mille said? Et vanemad tulevad jõuludeks külla.
6. Kõige lemmikum külastatud koht aastal 2021? London. Ma viskan paar pilti ka kuhugi.
7. Milline sinu isiklikest omadustest osutus kõige kasulikumaks sel aastal? Et ma olen endiselt piisavalt jäärapäine ja üritan kasvõi hambad ristis ebameeldivatest olukordadest välja rabeleda.
8. Kes oli sinu number üks inimene, kellele said alati loota? Mul on ümber mega palju imelisi inimesi, kes alati mu jaoks olemas, kuid juba teist aastat on mu vastus, et see number üks inimene olin siiski mina ise.
9. Mis uusi oskusi õppisid? Kuidas kirjutada uurimistöö reporte, kasutada RStudiot, Excelit, GIMPi + igast tööga seotuid asju ka. Kindlasti ka kuidas oma ärevust kontrolli all hoida.
10. Millisest sündmusest oma lastelastele kindlasti räägiksid? Hahah sellest kuidas ma mingi 25km maha kõndisin lihtsalt sellepärast, et mere äärde jõuda. Kuna see üsna vahva lugu, siis võibolla kirjutan mingi eraldi postituse, et ikka tulevikus paremini mäletada.
11. Kui keegi kirjutaks raamatu sinu aastast, mis žanris see oleks? Draama vms, sest aasta algus oli päris piinarikas koos tugeva tervise ärevusega ja pideva nutmisega.
12. Mis oli aasta 2021 kõige tähtsam õppetund? Et on okei abi otsida ja see ei tähenda, et ma oleksin nõrk või ei saaks ise hakkama.
13. Millistest vaimsetest takistustest jagu said? Ma mäletan nii selgelt seda momenti, kui olin oma toas ja tundsin nii lootusetult kogu selle järjekordse lockdown’i pärast, mil ei tundunud lõppu tulevat + mu health anxiety, mis üritas veenda, et mul on korraga peaaegu kõik maailmas leiduvad haigused. Ma mõtlesin kaua, et ma tulen sellest olukorrast ise välja, aga siis jõudis kuidagi kohale, et ma ei pea seda üksi tegema, sest selle jaoks on väljaõppinud spetsialistid olemas. Ja et abi otsimises ja teraapiasse registreerimises pole midagi häbiväärset ja mina, psühholoogia tudeng, peaks seda just eriti teadma.
14. 5 inimest, kellega koos olemist nautisid kõige rohkem? Kõikide armsate inimestega, kellega oli lõbus ja tõid naeratuse näole.
15. Milline oli sinu kõige suurem läbimurre karjääri põhiselt? Well, I’m a team leader now. 😀
16. Kuidas sinu suhe perekonnaga arenes? Võiks tihedamini suhelda, aga ma ise olen lihtsalt täiesti kohutav sõnumitele vastamises v helistamises.
17. Milline raamat või film mõjutas su elu sügavamõttelisel viisil? Raamatute ja filmide kohta ei oskagi öelda, aga ma lugesin mingi miljon research journal’it läbi, ja tihti oli selline “wow okay that’s interesting” mõte peas.
18. Aasta 2021 kõige parem kompliment? Eeem ma vahepeal vaatan oma õlalihaseid ja olen nagu “damn gal”. 😀
19. Milliseid pisiasju nautisid kõige rohkem oma igapäeva elus? Oh see tunne, kui tuled nt peale pikka ja tegevuste rohket päeva koju, tuba on mõnusalt soe ja külmikus on mineviku Viola teene tuleviku Violale – e eelmisest päevast ülejäänud lasagne. Ja siis viskad selle toidu korraks lihtsalt mikrolaineahju ja pärast sätid end lebosse mingit huvitavat seriaali vaatama.
20. Mis lahedaid asju sa ise tegid (loomingulisel viisil) sel aastal? Meiki, sättisin tööl toote väljapanekuid.
21. Millest sa mõtlesid sel aastal kõige rohkem? Kelleks ma suurena saada tahan hahah.
22. Teemad, mille õppimist/uue info teada saamist kõige rohkem nautisid? Taaskord psühholoogia.
23. Uued harjumused, mida hakkasid viljelema? Ma üritan uuesti järjepidevalt trennis käia, sest see pole hea ainult mu füüsisele, vaid ka vaimsele tervisele.
24. Millist nõu annaksid oma 2021. a alguse iseendale, kui saaksid? Ära karda abi otsimist ja oma muredest/probleemidest rääkimine on okei.
25. Kas midagi sinus endas või sinu elus tegi sel aastal kannapöörde? Ee kannapööret küll ei toimunud sel aastal. Või üldse mingeid suuri muutusi.
26. Mis avaldas su elule kõige suuremat mõju aastal 2020? Eks ikka koroona, aga ka töö ja kool.
27. Mis oli kõige sagedasem vaimne olek? Optimistlik.
28. Kas oli midagi, mida tegid esimest korda elus? Pidin esimest korda elus pesumaja kasutama, sest pesumasin oli pidevalt katki. Esimest korda elus sai Londonis ka käidud (lõpuks isegi rohkem kui 1x). Ja esimest korda elus sai 25km maha kõnnitud lihtsalt selleks, et mere äärde jõuda. Totally worth it btw! A ma nägin hülgepoega ka esimest korda vabas looduses ja appppi kui armas ta oli.
29. Mured, mis osutusid täiesti tarbetuks? Et ma pole piisavalt hea mõndades asjades, aga ma tihti tunnen, et teised usuvad minusse isegi rohkem kui ma ise.
30. Mis kogemust tahaksid hea meelega uuesti kogeda? Mere ääres chillimist, see oli midagi mida ma nii igatsesin ja seega üks 2021 aasta highlights‘e.
31. Parim kingitus, mille said? Ma tükk aega wireless bluetooth kõlarit tahtnud ja sain selle Eliselt ja Anililt jõuludeks.
32. Kuidas sinu üldine väljavaade elule arenes? Ma reaalselt ei tea. Nagu ma ei tea, kuidas olla täiskasvanu ja kuidas oma elu elada. Nagu palun öelge, et ma ei ole ainus 25 aastane, kes niimoodi tunneb.
33. Suurim probleem, millele lahenduse leidsid? Ma arvan, et aasta 2021 suurim probleem oli mu health anxiety (ja anxiety üldiselt) ja teraapiasse minek aitas väga tugevalt ja üllatavalt kiiresti.
34. Kõige naljakam moment, millest mõtlemine sind endiselt naerma ajab? See, kuidas ma sõbraga kergelt spioone mängisime hahaha. Ma detailidesse ei saa laskuda, sest see on salastatud informatsioon. 😉 Tegelt mitte, aga võibolla kunagi teine kord.
35. Aasta 2021 parim ost? Nutribullet, telefon (ja sellega sain kaasa tasuta earbuds’id).
36. Üks asi, mida teeksid teisiti ja miks? Ma peaks oma emotsioone paremini reguleerima õppida, sest nt PMS’i pärast võin ma ajutiselt täiesti võimatuks inimeseks muutuda.
37. Mille eest väärid patsutust seljale? Et ma suutsin poolteist kuud järjest iga freaking päev raamatukokku minna, et oma kooliasjad ära teha.
38. Mis tegevusi tehes kaotasid ajataju? Meigi tegemine, seriaalide vaatamine, laulmine, trenni tegemine.

Võtame hetke, et reageerida 2021 soovidele/eesmärkidele hahah

2021

1. Aasta 2021 kõikehõlmav teema? Endiselt võiks endasse rohkem uskuda ja ennast usaldada. – Selles vallas on endiselt arenguruumi.
2. Mida sa tahaksid näha/ avastada/ uurida? Saaks no kasvõi korraks Eestissegi, et vanemaid, venda ja sõpru näha. – Nii kaugele kahjuks ei jõudnud, aga vähemalt sai siin veits ringi seigeldud.
3. Kellega tahaksid rohkem aega veeta? Taaskord perekonna ja Eestis elavate sõpradega. – Pigem ei läinud plaanipäraselt, aga vähemalt sain vanematega jõulud koos veeta.
4. Milliseid oskusi tahad õppida, arendada, selgeks saada? Meik, laulmine. – Meigi tegemises tegin küll päris korraliku arengu, vähemalt aasta alguses. Nüüd on ilmselt taandareng toimunud.
5. Millist isiklikku omadust tahad arendada või tugevdada? Õppida ükskord aega planeerima. –Mul tunne, et seda ei juhtu kunagi. Milleks teha asju õigeaegselt, kui saab ka viimasel minutil, right.
6. Milline sa tahaksid, et su igapäeva elu oleks? Elevust tekitav. – Võibolla tulevikus rohkem.
7. Milliseid harjumusi tahaksid muuta, edasi arendada või lahti saada? Selle šokolaadi sõltuvuse võõrutamise võiks tõsisemalt ette võtta. – Damn girl life’s is too short anyway so enjoy your chocolate.
8. Mida sa tahad saavutada karjääri-põhiselt? Võiksin üritada oma meigi IG kontole elu sisse puhuda ja võibolla leida töö, mis rohkem kuidagi psühholoogiaga seotud. – Yeah that didn’t happen either.
9. Kuidas sa tahaksid mäletada aastat 2021, kui sa vaatad sellele 20 aasta pärast tagasi? 2021 võiks olla see aasta, kui elu uuesti normaliseeruma hakkaks ja ei tuleks mingid järjekordset katastroofi. Et inimesed. Et kõik inimesed mõistaksid, et igal meie teol on tagajärg. – Midagi nagu hullemaks vist väga ei muutunud, nii et seegi positiive vist?
10. Number üks eesmärk aastal 2021? Olla enesekindlam. – See on veits selline kõikuv. Vahepeal ma olen max enesekindel, aga hetk hiljem olen täiesti kindel, et ma ei saa mitte millegagi hakkama.

Ja aasta 2022 …

1. Aasta 2022 kõikehõlmav teema? Kui sa endasse usud, siis võid igasuguseid imelisi asju saavutada, just remember that.
2. Mida sa tahaksid näha/ avastada/ uurida? Tahaks Londonisse praktikakoha leida ja reisida, nt kindlasti Eestisse ja kuhugi kindlasti veel.
3. Kellega tahaksid rohkem aega veeta? Perekond, sõbrad.
4. Milliseid oskusi tahad õppida, arendada, selgeks saada? Võiks selle meikimise asja uuesti käsile võtta näiteks. Ja jõukas järjepidevalt käia, ülikihvt oleks handstand ära õppida.
5. Millist isiklikku omadust tahad arendada või tugevdada? Mul tavaliselt on siin vastuseks ajaplaneerimine, aga eelmisel aastal ma sain selgeks, et ma olen paras night owl ikkagi ja öösel suudan ma olla kõige produktiivsem. Nii et selle asemel, et sellele vastu võidelda, tuleb mul seda aktsepteeida ja enda huvides maksimaalselt ära kasutada.
6. Milline sa tahaksid, et su igapäeva elu oleks? Positiivsust täis.
7. Milliseid harjumusi tahaksid muuta, edasi arendada või lahti saada? Ma loodan, et jään jõukas aktiivselt käima.
8. Mida sa tahad saavutada karjääri-põhiselt? Ma isegi ei tea täpselt, aga tahaks endale mingi huvitava ja väljakutseid pakkuva (tasuva!) praktika koha leida.
9. Kuidas sa tahaksid mäletada aastat 2022, kui sa vaatad sellele 20 aasta pärast tagasi? Ma väga kõrgele oma ootusi ei säti, aga ma lihtsalt tahaks, et see aasta tuleks tunduvalt parem kui eelnevad.
10. Number üks eesmärk aastal 2021? See “olla enesekindlam” kõlav endiselt hästi ja miski, mis vajab arenemist.

Ma tegelt tahtsin selle varem valmis kirjutada, aga millegi pärast otsustas wordpress mind ignoreerida ja ei laadinud midagi lahti. Aga siin ta on – järjekordse aasta kokkuvõte. Kas asi ainult minus või tegelikult need aastad mööduvadki hirmutavalt kiiresti?

Anyway, 2022, please be kind to me.

2020 | kokkuvõte

1. Kui sa peaksid kirjeldama oma 2020. aastat 3 sõnaga, siis mis need oleks? Koroona, segadus, ülikool.
2. Mille või kelle üle oled sa kõige tänulikum? Ma lihtsalt olen tänulik, et kõik mu kõige kallimad on terved ja neil läheb .. nii hästi, kui hetke olukorras võimalik.
3. Mida uut sa enda kohta avastasid? See pole otseselt uus, pigem taas avastatud tõsiasi ja ma panen selle kirja, et edaspidi oleks koht, kuhu seda lugema tulla, et meelde tuletada: ma olen ülikehv ajaplaneerija kui asi puudutab tähtaegadega koolitöid.
4. Millise saavutuse üle oled sa kõige uhkem? Et sain ülikooli sisse, kuigi ma arvasin, et olin avalduse sisseandmisega mega hiljapeale jäänud.
5. Kõige parem uudis, mille said? Et sain ülikooli sisse. 😀
6. Kõige lemmikum külastatud koht aastal 2020? See veits hell teema, sest ma pole siit linnast reaalselt aasta aega välja saanud. 😀 Thanks, corona.
7. Milline sinu isiklikest omadustest osutus kõige kasulikumaks sel aastal? Et ma ei anna pingelistes olukordades alla ja et kui ma midagi ette võtan, siis viin asja lõpuni.
8. Kes oli sinu number üks inimene, kellele said alati loota? Elise ja kuigi mul on mega toetav perekond ja sõbrad, siis sel aastal sain ma kuidagi eriti aru, et ainus inimene, kellele ma siin elus alati loota saan, olen mina ise ja see on täiesti okei.
9. Mis uusi oskusi õppisid? Eee, ma suht õppisin, kuidas oma läpakat rebootida, kui see Windowsi pärast omadega lappesse läks. Aaa, ma oskan veits juba RStudiot kasutada hehee (kasutame graafikute jms tegemiseks, aitab statistika andmete kirjeldamisele kaasa).
10. Millisest sündmusest oma lastelastele kindlasti räägiksid? See aasta oli reaalselt mingi mega sõge aasta, millest võib vabalt raamatu kokku kirjutada (keegi tõenäoliselt juba teinud). Nagu kas te mäletate veel seda, et aasta algul oli peamine mure Austraalia pärast, sest seal olid need meeletud metsapõlengud. Hetkel on nagu metsapõlengud what? Ja sõnasid “koroona”, “mask”, “karantiin” ja “lockdown” kuuldes jookseb kõrvast soliidselt virtsavett.
11. Kui keegi kirjutaks raamatu sinu aastast, mis žanris see oleks? Ma ei ütleks, et raamatu peale aega peaks raiskama, ühest haikust piisab küll. Minupoolse näite leiad pildil nende vastuste lõpust, sest kui ma selle siia kirjutan, ajab see küsimuste numbrid lappe.
12. Mis oli aasta 2020 kõige tähtsam õppetund? Psühholoogia õppekava jms tutvustaval nädalal toonitati, et “alati mõtle kriitiliselt” ja teine õppetund on see, et ära jäta asju viimasele minutile, kui just varakult närvivapustusse ei taha surra.
13. Millistest vaimsetest takistustest jagu said? Okei, siit tuleb kõige lamedam vastus, aga ma vihkan helistamist võõrastele numbritele (aka kui vaja tähtsaid asju ajada) ja olude sunnil pidin ma seda üks hetk tohutult palju tegema ja ma sain hakkama. 😀
14. 5 inimest, kellega koos olemist nautisid kõige rohkem? Näost-näkku Elise, Anil ja mõned kolleegid, kellega oli tore ja sai nalja, virtuaalselt kõik mu armsad, kes viitsisid minuga videokõnesid teha. Boonusena, Elise ja Anili maailma numpsikuim kiisu, kes pole küll inimene, aga läheb sellegi poolest arvesse.
15. Milline oli sinu kõige suurem läbimurre karjääri põhiselt? Endiselt ootan.
16. Kuidas sinu suhe perekonnaga arenes? Mm, me rääkisime vähem kui eelmistel aastatel, sest ma elan siin mingis omas kummalises rütmis ja kui mul selline meh tuju, siis ei viitsi teisi sellega vaevata ka, aga nagu üleüldiselt on kõik väga timm.
17. Milline raamat või film mõjutas su elu sügavamõttelisel viisil? Okei, see veits ebaaus, aga ma väga pole muid raamatuid vist lugenud ja kõik psühholoogia õpikus loetud teemad annavad sellise reaktsiooni nagu “wow oota mida?!”
18. Aasta 2020 kõige parem kompliment? Eem, mu kulmud, küüned ja juuksed on saanud päris palju komplimente hehe. Ja kõik mu enda isiklikud, mitte võltsid. 😀
19. Milliseid pisiasju nautisid kõige rohkem oma igapäeva elus? Siis kui oled lõpuks üksi kodus ja saad laulda; kui on täiega palju aega, et meigi kallal vaikselt nokitseda; et siin oli isegi päris palju päikeselisi ja soojasid päevi.
20. Mis lahedaid asju sa ise tegid (loomingulisel viisil) sel aastal? Meiki, joonistasin.
21. Millest sa mõtlesid sel aastal kõige rohkem? Koroonast ja kogu sellest situatsioonist tõenäoliselt, tervisest.
22. Teemad, mille õppimist/uue info teada saamist kõige rohkem nautisid? Psühholooooooogia!
23. Uued harjumused, mida hakkasid viljelema? Ma olen ka selle brittide tüütu kombe üle võtnud, et kui tööpäev läbi saab ja kõik oma teed hakkavad minema, siis enne seda on “I’ll see you on …” ja siis hakkavad kõik paaniliselt graafikut meelde tuletama, et millal uuesti näeme hahah.
24. Millist nõu annaksid oma 2020. a alguse iseendale, kui saaksid? Hahah, hoia oma piip ja prillid, sest sa ei kujuta ettegi, mis shitshow ees ootab. 😀
25. Kas midagi sinus endas või sinu elus tegi sel aastal kannapöörde? Mitte konkreetselt kannapööret. Üldiselt oli suht meh aasta, ainus highlight on * sajandat korda * ülikoooool.
26. Mis avaldas su elule kõige suuremat mõju aastal 2020? Koroona.
27. Mis oli kõige sagedasem vaimne olek? Ärev.
28. Kas oli midagi, mida tegid esimest korda elus? Tõenäoliselt esimene november, mil sain terve kuu väljas nahktagiga käia ja esimene detsember, mil sain 98% nahktagiga väljas käia. Õppelaenu taotlemine.
29. Mured, mis osutusid täiesti tarbetuks? Ei olnud vist väga tarbetuid muresid, kõik olid õigustatud.
30. Mis kogemust tahaksid hea meelega uuesti kogeda? Kusjuures vist ei olegi väga midagi sellist.
31. Parim kingitus, mille said? Max La Manna “More plants, less waste” raamat Eliselt ja Anililt. Nagu reaalselt, rusikas silma auku. Ma nii elevil ja motiveeritud, et järjest rohkem keskkonna sõbralikumaid valikuid teha.
32. Kuidas sinu üldine väljavaade elule arenes? Realistlikumaks.
33. Suurim probleem, millele lahenduse leidsid? Mul on tunne, et ma pole neile probleemidele ikka veel sajaprotsendilist lahendust leidnud.
34. Kõige naljakam moment, millest mõtlemine sind endiselt naerma ajab? See üks konkreetne nädal, kui järsku peaaegu igapäev mingid kutid minuga tutvust tahtsid teha. Ei enne ega pärast pole sellist olukorda väga tekkinud.
35. Aasta 2020 parim ost? Beaty Bay x NikkieTutorials lauvärvipalett. Reaalselt üliilusad värvid £25 eest ja pmts igapäevaselt kasutuses; e-luger, küünte geellakkimise komplekt.
36. Üks asi, mida teeksid teisiti ja miks? Oleks veits aktiivsem oma meigipiltide Instagrami postitamise osas, sest kui ma tahan sinna elu sisse puhuda, siis kord kahe kuu tagant ei ole piisav.
37. Mille eest väärid patsutust seljale? Olgem ausad, see aasta on ikka suht jama olnud (lõhna-maitsemeelte kaotus, koondamine ühest kohast jms) ja kõige selle juures suutsin ma ikka positiivseks jääda.
38. Mis tegevusi tehes kaotasid ajataju? Lugemine, seriaalide vaatamine, meigi tegemine, jooksmine,

Võtame hetke, et reageerida 2020 soovidele/eesmärkidele hahah

1. Aasta 2020 kõikehõlmav teema? Endasse rohkem uskumine. – Ma arvan, et see suht korda läinud.
2. Mida sa tahaksid näha/ avastada/ uurida? Tahaks rohkem maailma näha, reisida. – RIP.
3. Kellega tahaksid rohkem aega veeta? Eestis elavate sõprade ja pereliikmetega, aga see hetkel kahjuks suht võimatu. – Tõepoolest suuuht võimatu.
4. Milliseid oskusi tahad õppida, arendada, selgeks saada? Mul on paaaaaalju ruumi veel jumestusalal areneda. – Ma ütleks küll, et olen arenenud.
5. Millist isiklikku omadust tahad arendada või tugevdada? Spontaansust. – See ka vist üsna okei.
6. Milline sa tahaksid, et su igapäeva elu oleks? Rutiinivaba. – Pigem on.
7. Milliseid harjumusi tahaksid muuta, edasi arendada või lahti saada? Ma tahaks lahti saada harjumusest (sõltuvusest) iga goddamn päev šokolaadi süüa. – Well, võibolla proovime järgmine aasta uuesti.
8. Mida sa tahad saavutada karjääri-põhiselt? Ma tahaks seoses jumestuskunstiga kuhugi kaugemale jõuda (mis pole väga raske väljakutse, arvestades, et hetkel ma olen suht ei-kusagil sellega.) – Tüdruk, come on, ole veits aktiisem oma IGs siis vähemalt, eks.
9. Kuidas sa tahaksid mäletada aastat 2020, kui sa vaatad sellele 20 aasta pärast tagasi? Ma tahaks 20 aasta pärast mäletada seda, et aasta 2020 oli see pöördepunkt, tänu millele on maailm veel 20 aasta pärast olemas, elamiskõlbulik ja paremuse poole liikuv, mitte tuumasõdadest ja jumal-teab-veel-millest laastatud tühermaa. – Ma nagu väga ei oska kommenteerida seda.
10. Number üks eesmärk aastal 2020? Olla kõige õnnelikum mina. – Pigem ei olnud kõige õnnelikum mina.

2021

1. Aasta 2021 kõikehõlmav teema? Endiselt võiks endasse rohkem uskuda ja ennast usaldada.
2. Mida sa tahaksid näha/ avastada/ uurida? Saaks no kasvõi korraks Eestissegi, et vanemaid, venda ja sõpru näha.
3. Kellega tahaksid rohkem aega veeta? Taaskord perekonna ja Eestis elavate sõpradega.
4. Milliseid oskusi tahad õppida, arendada, selgeks saada? Meik, laulmine.
5. Millist isiklikku omadust tahad arendada või tugevdada? Õppida ükskord aega planeerima.
6. Milline sa tahaksid, et su igapäeva elu oleks? Elevust tekitav.
7. Milliseid harjumusi tahaksid muuta, edasi arendada või lahti saada? Selle šokolaadi sõltuvuse võõrutamise võiks tõsisemalt ette võtta.
8. Mida sa tahad saavutada karjääri-põhiselt? Võiksin üritada oma meigi IG kontole elu sisse puhuda ja võibolla leida töö, mis rohkem kuidagi psühholoogiaga seotud.
9. Kuidas sa tahaksid mäletada aastat 2021, kui sa vaatad sellele 20 aasta pärast tagasi? 2021 võiks olla see aasta, kui elu uuesti normaliseeruma hakkaks ja ei tuleks mingid järjekordset katastroofi. Et inimesed. Et kõik inimesed mõistaksid, et igal meie teol on tagajärg.
10. Number üks eesmärk aastal 2021? Olla enesekindlam.

November ja jooks

Okei, ma ei ole siia miljon aastat kirjutanud ja vahepeal on asju juhtunud, aga samas nagu ei ole ka. Ma pole näiteks aasta aega Inglismaalt välja saanud ja see kõlab minu jaoks nii uskumatuna. Kogu see aeg on mitmel põhjusel nii raske ja stressirohke olnud. Selle tõttu olen ma ka oma füüsilise poole kuidagi käest lasknud, sest jõukad on kas niivõinaa kinni või ei asu piisavalt heas kohas ja ma pole absoluutselt kodus-treenija-tüüp, lihtsalt puudub motivatsioon. Ehk kui ma tahan trenni teha, siis ma pigem alati lähen teen väikse jooksutiiru ja sellele otsa mingid kõhulihased-kätekõverdused. Aga et ma lihtsalt teeksingi terve trenni kodus mingit videot vaadates ära – nope.

Igatahes, kui pikk jutt lühidalt kokku võtta, siis ma otsustasin liituda novembris 65miili e ca 104km challenge’iga. Ma nüüd hakkan mõtlema, et võibolla see distants on liiga optimistlik, aga samas tegelikult on täiesti tehtav ju, kui ma end kokku võtan. Ja kogu selle väljakutse mõte ongi end kokku võtta ja endast parim anda.

Mina selle väljakutse alguses.

4/11/20

Täna on neljas november. Okei, just 7 minutit tagasi hakkas ja see sissejuhatus ka täna kirjutatud. Igatahes, täna mul tuleb hommikul, peale ärkamist end jooksma vedada. Hetkel aga võiks magama kobida, et hommikul värske ja puhanud olla. Ma veits kardan seda challenge’it, aga mul nii villand sellest, kuidas ma kogu aeg vabandusi otsin, et mitte trenni teha ja end käsile võtta. Eks näis, kuidas seekord läheb.

11/11/20

Täna on kolmapäev ja ma nähtavasti ei jõudnudki 4ndal jooksma, vaid 5ndal. Ja siis tuli jälle mitu päeva vahet kuni vedasin end eile jooksma. Ära arvagi, et mul pole vabandus olemas, miks ma nii nadilt jooksma olen jõudnud – mul oli mingi mega veider kõhu v misiganes valu (ma ei suutnudki lõpuks seda õiget piirkonda tuvastada) ja ma otsustasin, et ma pigem ei lähe jooksuga asja hullemaks tegema. Ma mõtlesin siin, et muudan selle challenge’i distantsi 50 miili peale e ca 80km, aga see lehekülg jookseb pidevalt errorisse ja on nagu nope bitch, piinle lõpuni. Selles suhtes, et aega veel ju on ja ma luban endast parima anda. * valetab, sest ei läinud täna ka jooksma *

13/11/20

Nii, ma olen tagasi. Jah, ma kirjutan neid siia jooksvalt. Igatahes, eile ma siis jooksin topelt distantsi e 10km. Ma tegelt suht surin, kui nüüd aus olla. Ma pole kuid jooksnud rohkem kui 2x kuus 5k ja siis eile otsustasin, et davai, teeb siis 10k. Jah, ma tegin selle ära, aga see ei tulnud kergelt. Täna läksin jooksin viieka ja jalad olid üpris töntsid (reaalselt pidin just guugeldama, kas selline sõna päriselt ikka eksisteerib) all. Ma muutsin selle distantsi ka ikka ära, et ma järgnevatel öödel magada saaks ja ei paanitseks, kuidas ma selle 104km ära jõuan joosta. Nüüd siis selle kuu eesmärk 80.5km (e 50 miili, kui kedagi huvitab) ja joostud on 25.9km. Kõigest 54.6km minna ja varsti on pool kuud läbi. Mina ei ole paanikas, sina oled paanikas. 🙃

15/11/20

Niii, mis vahepeal toimunud on? Suurt midagi, lihtsalt eile tegin ühe jooksuvaba päeva, sest jalad olid liiga .. mitte just valusad, aga väsinud(?) eelnevatest jooksudest ja pidasin mõistlikuks neile rahu anda. Täna oli plaan joosta 5k, sest ilm tundus kuidagi tuuline ja neh. Aga ma panin mingi R&B muusika playlisti mängima ja jammisin maha 7km. Tempo oli suts aeglasem võrreldes eelmiste jooksudega, aga samas ma võtan õiguse siinkohal süüdistada tuult ja muusika aeglasemat tempot. Hetkeseisuga 47.6 km veel eesmärgini minna ja pool kuust on läbi. *kuskilt kostub kergelt paanikas huile*

16/11/20

Teate rahvas, ma jõudsin täna ka jooksma. Ma ei tea, kui te pole üllatunud, siis ma vähemalt olen. Hetkeseisuga on joostud 40.1km ja 40.4 km veel minna eeeeeehk pool on põhimõtteliselt tehtud ja see pole olnud teab-kui-raske katsumus. Okei, mõni inimene tõenäoliselt naeraks selle peale pihku ja oleks nagu, et ‘selliseid distantse jookseks ma soojenduseks’ (maratoonarid nt hahah). Tänasest jooksust siis lühidalt: ma mõtlesin taaskord joosta viiekas, aga tegelt salaplaan oli joosta 7.1km et ületaks selle 40km piiri. Ja nii ma lõpuks tegingi. Tegelikult sadas vihma (selline seenekas pigem) ja tuul oli ka tuntav, nii et tagasitee ei möödunud just kuigi meeldivalt, aga samas ei olnud midagi hullu ka ja tunne oli hea.

19/11/20

Jouu, nii, mis vahepeal toimunud on? Kaks jooksu on toimunud. Mul eile oli lausa 0 motivatsiooni, et jooksma minna (tuuline, vihmane väkkkkk ilm), aga siis Birgita kirjutas, et kuule, lähme ikka. Ja nooo, ma ei saanud ju ‘ei’ öelda. Ajasin oma tagumiku (mis tegelt oligi pikast istumisest juba vaikselt tooli nägu) püsti, viskasin jooksuriided selga ja lohistasin end välja. Tagasiteel oli tuul ikka vastu ja vahepeal polnud kindel, kas liigun edasi, tagasi või lihtsalt ühe koha peal, aga noh, kuidagi ma lõpuks koju ikka jõudsin ja 6,5km sai tehtud.

Täna oli ilus ilm, külm, aga ilus. Okei, ma saan ise ka aru, et ma peaaegu räägin siin rohkem ilmast kui jooksust, aga ma luban, et ma ausalt ei ole sala-meteoroloog või siis mingi Reporteri ilmatüdruk, kes on siia kogemata ära eksinud. Lihtsalt, loogiliselt võttes ma ei roniks tõenäoliselt jooksma, kui taevast mingeid pussnuge või Jumal-teab-mida sajab. Ma loodan, et ma ei andnud siin aastale 2020 mingit uut kõlvatut ideed juurde. Igatahes, tagasi jooksu juurde (oli ka aeg, jep). Täna sai 6,6km joostud, õhk oli mõnusalt karge ja pea tõmbas selgeks. Mul ei ole lõhnadega viimasel ajal just parim suhe ja keegi mu majakaaslastest otsustas kokata midagi sellist, millel oli väga ebameeldiv lõhn ja loomulikult tungis see lõhn (ma ütleks hais, aga kui see oli toit, siis oleks seda ebaviisakas öelda .. vist) raevukalt ka minu tuppa. Jah, raevukalt, sest pidi mõnel ikka olema tahtmine esimeselt korruselt kolmandale ronida. Igatahes, ma vaagusin siin reaalselt (oleks see vaid nali) oksele ja nutma hakkamise vahel, kuni ma taipasin jooksuriided selga ajada ja end viimaste jõuriismete najal õue vedasin. Sõõm värsket õhku ja eluvaim tuli tagasi! Lugu siis sellest, kuidas jooks elusid päästab ja raevukad “lõhnad” mind kiusavad. Jooksu juurde tagasi minnes, siis kerge hetke kokkuvõte: 10 päeva veel ees, 53.2km tehtud, 27.3km veel minna.

21/11/20

Täna ausalt oli suht 0 viitsimist, et end jooksma vedada, aga siis ma korjasin oma jõuriismed kokku ja ikkagi läksin. Ei olnud kõige parema tundega jooks, aga see võis sellest olla, et ma ei olnud niivõinaa väga positiivselt häälestatud selleks jooksuks. Tänaseks distantsiks 7km ja 20.3km veel minna. Oleks no võinud end kokku võtta ja 400m rohkem pingutada, et oleks saanud selle eesootava distantsi alla 20km, aga noh, mis siin ikka enam. 😀

25/11/20

Nii, vahepeal on olnud väääga passiivsed 3 päeva. Okei, pühapäeval ma vähemalt kõndisin tööle ja tagasi, aga need kaks viimast päeva ma olen küll max liikumatuna kodus passinud, sest et lockdown ja õppimine ja laiskus ja ma võin neid vabandusi siia tooma jäädagi.. Aga täna ma läksin jooksma ja plaanisin algul 7km joosta, aga jooksin kogemata 8km. Valetan, tegelikult selle tänase jooksuga oli reaalselt nii, et algul ei saanud vedama, pärast pidama eeehk algul olid jalad nagu .. pakud all, kuidagi elu kanged, aga lõpuks oli nii mõnus tunne sees, jalgades kui ka üleüldiselt, et vabalt oleks võinud ka 10k ära joosta. Nüüd mõeldes ma ei teagi, mis mind täpselt takistas.. Kokkuvõte: 68.2km joostud, 12.3km veel minna ja novembrit on veel 5 päeva.

26/11/20

Täna on kuidagi mega hea tunne ja tuju. Tegelikult täna mul ei olnud vist 100% plaani jooksma minna, aga ma “kogemata” sõin 100g tumedat šokolaadi ära (jep, mul pole mitte mingisugust enesekontrolli, kui asi puudutab magusat) ja pärast mul oli üpris halb olla. Pfff, mitte süümepiinade pärast, et ma just terve šoksi nahka pistsin, vaid füüsiliselt oli halb olla ja ma kujutasin ette, kuidas mu keha etteheitvalt silmi pööritas ja “che cosa?” küsis, samal ajal itaallaste kombel kätega žestikuleerides.

Okei, igatahes jooks oli mega mõnus ja 7km tuli väga reipalt ära. Ma olen lihtsalt aru saanud, et mul on vaja uusi jooksutosse. Need, millega poolmaraton sai joostud ja on muidu ustavalt teeninud, ei ole enam piisavalt toetavad ja ausalt öeldes on isegi asfaldi .. kumerusi(?) kergelt tunda. Täna üritasin mingi jupi kõnnitee ääres, murul, joosta ja palvetasin kõrgemate jõudude poole, et ma mõne junni sisse ei astu ja mingi imekombel läks isegi õnneks. Ma ei tee nalja kui ütlen, et siin on isegi vahepeal raskusi kõnniteel junnide sisse astumisest hoiduda, kogu aeg peab valvel olema ja vaatama, kuhu astud. Õhtusöögiks tegin makaroni salatit, mis tuli nii gluteenivaba kui ka vegan. Ma pean tunnistama, et ma ei mäletagi, millal viimati makaronisalatit sõin? Tõenäoliselt enne mu gluteenivaba ajaarvamise algust e ca 3 aastat tagasi? Ja teate, minu arust on vegan majonees palju parem kui tavaline. Kokkuvõtvalt – minu arust päris korda läinud päev ja viiekas ja suts peale veel vaja joosta. Lebooooo 😉

Jah, ma pean kogu maailmaga oma makaronisalatit jagama. Järgmine kord viskaks marineeritud kurki ka sisse.

30/11/20

Ma kujutan ette, kuidas kõik nüüd ootusärevalt ootavad mu lõpptulemust, et kas sain hakkama või lõin viimasel hetkel käega. No mis te ise arvate – muidugi sain ja enamgi veel. Kuna ma valisin personaliseeritud medali võimaluse (edaspidi pigem ei tasu), siis ma otsustasin joosta 55miili ehk 88.6km ja nii ma ka tegin. Eile jooksin 7 millegagi ja täna 6.2km. Viimaste jooksude ajal on mu põlved olnud natuke valusad (võibolla isegi rohkem kui natuke ja ma kujutan selgelt ette, kuidas mu emps seda lugedes silmi pööritab), aga täna oli täitsa okei. Tegin mitu korda korralikuma soojenduse ja joostes väiksemad sammud ning ma olen siinkohal optimistlik ja arvan, et saan asja täiesti korda.

Nagu öeldakse, siis “no pic, no proof”.

88.6km on üsna soliidne distants kellegi jaoks, kes pole kuid jooksnud. Mis muutused mu kehaga veel toimusid? Ma ei tea, kas mu kaal muutus, sest olgem ausad, enamik päevadel oli see ainus hetk, kui end liigutasin (köögi ja WC vahet loivamine ei lähe arvesse), sest et lockdown. Aga see pole isegi tähtis ja see on tõenäoliselt esimene kord elus, mil ma seda ütlen ja seda ka usun. Ma keskendusin rohkem sellele, kuidas ma suutsin joosta distantse järjest kiiremini ja püsivamalt (algul ma tegin ikka mõned jalutuspausid jooksmise vahele) ja kuidas ma reaalselt tundis, et mu keha muutub tugevamaks ja vastupidavamaks. Ma tegin tavaliselt peale jooksmist veits kõhulihaseid, kätekõverdusi jms ka + lõpetasin venitustega. Tähtis on ka see, et mu VO2max-näitaja paranes veidi. VO2max näitab seda, mitu milliliitrit hapnikku keha on võimeline transportima ja kasutama kehamassi ühe kilogrammi kohta ühes minutis. Ehk novembri algul oli see veel 39 (fair) ehk suht käib kah, aga võiks parem olla. Nüüd on see 40 (good) ehk hea. See on alles seal “hea” tsooni alguses, aga ma olen kindel, et suudan seda veelgi parandada. Ja füüsilistest muutustest tähtsam on tegelikult isegi mentaalsed muutused ehk ma tunnen ennast palju emotsionaalselt stabiilsemana (mitte, et ma oleks siin enne igapäev karjunud, nutnud või jumal teab kuidas lällanud) ja üldiselt palju rohkem rahulolevana. Lihtsalt mõnus on olla.

Mõnusad õhtused jooksud. Pildi kvaliteet muidugi selline, et õhku jääb küsimus, kas pilt on siiski telefoniga tehtud või hoopis rösteriga? Kardan, et selle jätan ma saladuseks.

Ja lõpetuseks aasta lõbusaim fakt ka teile. Nimelt, mäletate kui ma enda arust poolmaratoniks maru hullult treenisin, jep? Statistika ütleb, et suurima kilometraažiga kuu oli september 2019 e 63.9km ja 1/3 moodustas selles poolmaraton ise, eelnevatel kuudel 40km või alla selle. Nii et kui keegi siin hetkel imestusest pead vangutab, et kuidas ma selle poolmaratoni üldse ära jooksin, siis ausalt, ma ise ka päris täpselt ei tea.

Aga davai, olge muhedad. ✨

Industrial neet

Mõtlesin oma armsale needikesele uue postituse pühendada. Ega see väga pikk tule, aga lihtsalt natuke juttu sellest, kuidas on paranemisprotsess kulgenud ehk kerge update.

Viimases needi-postituses ma mainisin, et tegemist on enesepiinamismeetodiga. 😀 Okei, nüüd ma võtan oma sõnad tagasi ja palun industrialilt vabandust, et olin tema suhtes nii ülekohtune. 

Kõige tähtsam on meeles pidada, et kuna see on kõrva ülaosas ja nõuab 2 auku läbi kõrva kõhreosa, siis see ei ole nii lebo, kui augud kõrvalestas. Ja kaks auku on kehale topelt töö, et infektsioonide vastu võidelda ja paraneda. Ehk siis mõtle enne, kas sa ikka päriselt tahad seda neeti ja tee veidi eeltööd/uurimistööd. Mina nt ei teinud, läksin niisama kohale ja alles hiljem lugesin, et industrial paraneb raskemalt ja sinna võib kergemini infektsioon tekkida. Aga ma räägin nüüd oma isiklikust kogemusest.

Needi lasin teha 15. märts 2018 ja sellest on nüüd rohkem kui kaks aastat möödas. Esimene aasta oli üle kivide ja kändude. Kusjuures ma enam isegi ei mäleta nii kirkalt, kui piinarikas kogu see protsess oli, aga just hiljuti jäin enda ja sõbranna vahelist chat’i tagasi kerima ja sealt tulid need õuduslood jälle erksalt silme ette. Ma siis räägin algusest.

Needi tegemine ise valus polnud, aga ma lasin tuimestuse ka teha. Esimeseks takistuskiviks ilmnes see, et pidin samal päeval bussiga Tallinna minema ja mul olid need ülepea käivad kõrvaklapid. Kõrv tuikas niivõinaa, nii et kui mul oli valida, kas tuikuv kõrv ja bussisõit ilma muusikata, või natuke rohkem tuikuv kõrv muusikaga, siis valisin teise variandi. Ibukas oli muidugi parim sõber.

Järgnemine mure seisnes selles, kuidas pead pesta. See kulges vist suhteliselt valutult. Aga nt mütsi kandmine oli päris ebameeldiv ettevõtmine ja noh, see neet sai täpselt sellisel ajal tehtud, et ilma mütsita ei kannatanud ka kahjuks väljas olla. 

Paar esimest päeva tundus, et olukord on täitsa normaalne. Puhastasin seda mingi meresoolalahusega vms, mida soovitati ja valus oli ainult siis, kui puudutasin või midagi vastu läks. Tegelikult peaks neid võimalikult vähe puudutama, ja kui vaja, siis ainult puhaste kätega, sest tegemist on sisuliselt ikkagi haavaga. Ma keerasin neid kuulikesi ka, sest nagu hilisem elu on näidanud, siis just see ülemine kuul armastab end lahti keerata ja ära põgeneda, ja noh, kui see oleks needi paranemise staadiumis juhtunud, oleks küll veidi ebameeldiv olnud. 😀 Ok, ma võin öelda, et mul juhtus see ca 4 kuud hiljem, aga siis polnud neet ikka veel ära paranenud ja need ülemise augu koorikud hoidsid vist seda neeti paigal. Või vähemalt siis ma arvasin seda. Hiljuti avastasin, et ega see sealt nii lihtsalt välja ei libise, kui ülemist kuuli pole.

Mõned päevad hiljem hakkas mul aga ülemine auk vaikselt pekki minema. Ilmselt aitas sellele kaasa fakt, et ma kandsin mütsi ja kõrvaklappe, ehk hea viis, kuidas haavale baktereid sisse suruda, jee. Alkoholi sisaldavaid puhastusvahendeid ei soovitata kasutada, sest need on  liiga tugevad ja kuivatavad nahka, aga sõbranna soovitas mulle Braunovidon salvi ja ma arvan, et see oli väga suureks abiks. Tegemist siis joodipõhise salviga, mis aitab põletikuliste/mädaste haavade puhul.

21. märts kirjutasin sõbrannale, et kõrv hakkas valutama. Samal õhtul kirjutasin ma juba, et tahaks aega tagasi kerida. 😀 Ma vist hakkasin sel hetkel tehtud otsuste mõistlikuses vaikselt kahtlema. 😀 Nii palju, kui mäletan, siis kõrv hullult paiste ei läinud. Lihtsalt oli punane. Kui olin kõrvaaugud Braunovidon salviga kokku määrinud, tekkis imelik tunne ja kirjutasin teisele sõbrannale: “Tunnen, nagu mingi sõda käiks mu kõrvas.”

22. märtsil kirjutasin, et kõrv on olemas, hullemaks pole läinud ja et see salv tõmbas küll nagu seda mäda välja. Samas, tolleks hetkeks ma olin kaotanud usu meresoolalahusesse ja hakkasin viinaga puhastama, ise juurde lisades, et ei usu, et mingi meresool infektsiooni suudab välja ravida. Ei teagi, kas see oli hea mõte, või mitte. 😀

23. märtsiks oli kogu sellest saagast juba nädal saanud. Mainisin, et kõrv hakkab just õhtuti eriti kuumetama ja ostsin endale lõpuks nööpkõrvaklapid, et neeti võimalikult vähe ärritada.

25. märts ma kirjutasin, et kõrv hakkas sügelema ja lootsin, et see on pigem hea tähendusega märk.

Edasi nii detailset informatsiooni ei oska anda, aga küllap ta hakkas lõpuks paranema ja siis hakkasin seda jälle meresoolalahusega puhastama, sest ei tahtnud teda uuesti vihale ajada. Industrial oli tükk aega valus, kui sellele kogemata vastu sai mindud. Isegi suvel, juuni algul, kui Itaalias reisil sai käidud, suutsin ma just selle kõrva vähemalt 2 korda autoukse vastu ära lüüa. Kas ma varem olin oma kõrva vastu autoust löönud? Ei. Kas ma hiljem nüüd olen oma kõrva vastu autoust löönud? Ei. Ausalt, see on mingi seadus, et seal, kus on, sinna tuleb juurde. Minu puhul siis ainult häda ja viletsust. 😀

Ma vahepeal ikka mõtlesin, et kurat, kasvatan kinni selle ja unustan ära, aga samas panin selle ravimise alla suhteliselt palju raha ja mulle tegelikult meeldis see neet, nii et ma otsustasin ikkagi ära kannatada. Ega kõik ei peagi siin elus lihtne olema.

Nüüd, kui selle tegemisest on 2 aastat möödas, võin ma öelda, et oleme leidnud ühise keele. Ma saan isegi selle külje peal magada, kuigi mõnel hommikul võib ta olla tundlikum kui teisel. Ma olen ausalt mega rahul selle neediga ja olen kindel, et tasus kogu seda valu taluda. Ma pean ka tunnistama, et pole siiani julgenud seda neeti välja võtta ja vahetada. 😀 Ma lihtsalt ei suuda välja mõelda, kuidas ma seda tegema peaks ja .. hirm on. 😀 Aga samas ma ei tunne väga vajadust ka selle vahetamise järele, nii et .. ma ei tea .. tõenäoliselt kogun veel paar aastat julgust või siis olen möku ja jäängi selle sama neediga chillima. 😀

Mida ma veel tahan toonitada on see, et ära niisama näpi värskelt tehtud neeti, võimalusel ära lämmata seda mütsiga ning ära ärrita seda ülepea käivate kõrvaklappidega. Soovitan puhastada värskelt tehtud neeti eriti hoolikalt ja anda talle rahu. Ega ta ei paranegi üleöö, kuid ma olen kindel, et õigesti hooldades saab protsessi palju kiiremaks ja valutumaks muuta. Mina tõenäoliselt eksisin lihtsalt kõigi reeglite vastu, mida äsja tehtud needi puhul peaks järgima.

Esimene pilt on tehtud 30. märts 2019 ja teine pilt 3. aprill 2020. Just in case, kui kedagi huvitab, miks mu kulmud on sellise evolutsiooni vahepeal läbinud. 😀

Kreeka | mai 2019 3

Nii, oleme vaikselt jõudmas mu Kreeka seiklustega lõpusirgele.

16. mai 2019

Ärkasin üsna vara, et asjad kokku pakkida. Jep, loomulikult hakkasin ma seda alles hommikul tegema, kas see kedagi üldse enam üllatab? 😀 Seejärel viskasin oma koti fuajeesse ja läksin hommikust sööma. Kõik olid kas väsinud või nukrate nägudega, sest varsti oli aeg liikuma hakata ning ka enamik osalejatega hüvasti jätta. 9.30 väljuski buss Leptokaryast ja viis meid tagasi Thessaloniki lennujaama. Kuna enamikel läks lennuk juba üsna pea, algas seal hüvastijätmise esimene etapp. Väga kurb oli armsaks saanud inimestega hüvasti jätta, sisimas teades, et paljudega neist ma tõenäoliselt enam ei kohtu. Lõpuks tuli meil bussile hüpata ja Thessalonikisse sõita. Kreekasse jäid veel mõneks ajaks türklaste punt, horvaatlastest mõned, enamik eestlasi ja enamik kreeklasi tulid ka Thessalonikisse.

Ma nüüd seda päeva meenutades mõtlen, et see tundub maru pika päevana, et kõik see oleks 24h sisse ära mahtunud, aga tegelikult oli lihtsalt väga sündmusterohke. Igatahes, mina, türklased ja horvaatlased läksime oma kodinatega mu uue kreeklasest sõbra sõbra poole. Jah, need kaks “sõpra” peavad järjest olema. 😀 Nagu, mu kreeklasest sõbral oli sõber, kelle juurde me kõik siis maandusime. Ta oli kergelt öeldes üllatunud, sest polnud teadlik, et noortevahetus tema korterisse üle kolib. Okei, tegelikult teised tahtsid lihtsalt oma kotid sinna mõneks tunniks hoiule jätta, et ei peaks neid mööda linna kaasas tassima. Käisime söömas, istusime kuskil väliterrassil koos Thessalonikisse jäänud osalejatega mõnda aega, aga siis tuligi juba horvaatlaste kord lennujaama suunduda. Seejärel jätsime hüvasti kahe Eesti tüdrukuga. Kuigi ka see oli kurb hetk, siis oli ikkagi lootus ja tõenäosus nendega edaspidigi kokku saada.

Türklaste ja kreeklastega chillisime veel linna peal. Üks hetk otsustasime Kataga, ühe armsa Eesti tüdrukuga, vegan toidukohta otsima asuda, sest tema oli päris vegan ja mina taimetoitlane ja me lihtsalt tahtsime kohalikke vegan kohti avastada. Leidsime Roots’i-päris mõnusa atmosfääriga koha ning toit oli ka hea. Me pidime sealt suhteliselt äkitselt minema kiirustama, sest sain teada, et türklased peavad varsti lennujaama minema ning me tahtsime nendega ka enne hüvasti jätta. Ma olin mega kindel, et me jääme hiljaks, aga õnneks jõudsime täpselt õigeks ajaks, huh.

Ja nüüd päeva tipphetk. 😀 Kuna me olime Kataga eelmine õhtul diili teinud, et kui Thessalonikisse jõuame, siis teeme endale kõrva uued needid. Ausalt, mul oli see vahepeal meelest läinud, aga kui hommikupoole linnas ringi kõndisin, siis oli mul imelik tunne, nagu ma oleksin midagi tähtsat ära unustanud. Well, duh, ma olin ära unustanud, et lubasin oma kõrva uue augu teha lasta. 😀 Igatahes, diil oli diil ja nii me Kataga sättisimegi ennast ühte väga decent välimusega stuudiosse. Meid võeti ka suhteliselt kohe vastu ning tegelikult polnud see kogemus üldse väga hull. Nojah, see kord ma ei lasknud industriaali ka teha, vaid ühe augu kõrvalesta. Lisan veel, et kuigi see koht asus südalinnas, siis oli hind ikkagi odavam kui Eestis ja töö tundus väga steriilne. Jäime väga rahule. Pärast käisime küll punaste kõrvadega ringi, aga noh, ilu nõuab ohvreid.

Mina õnnelikult oma punase kõrva ja uue neediga. Ma sõbranna lõikasin pildilt välja, sest pigem hoian teiste inimeste privaatsust.

Õhtul läksime alles jäänud rahvaga ühte käsitööõllebaari, mis oli täiega hea valik. Ma tõmbasin endale ligi ühe CR/AK New Zealand gluteenivaba IPA ja see oli mega hea. Kui tavaliselt on IPAd üpris mõrkjad, siis see oli küll IPA kohta päris mahe ja puuviljane. Kohe pärast needi tegemist vist tegelikult ei soovitata/tohiks neid gaasilisi, lahjasid alkohoolseid jooke juua, nii et ärge siinkohal minust eeskuju võtke. Lihtsalt, pööritage silmi vms. Etteruttavalt võin öelda, et see paranes mul ilusti ära. 😀

17. mai 2019

Sõin hommikust ühes maailma parimas falafelikohas. Ehk siis taaskord täiesti vegan koht ja no nämm, kui mõnusalt krõbedad ja maitsekad need falafelid olid. Kata ja Andrea (itaallane) liitusid ka meiega ja otsustasime White Tower’iga lähemalt tutvuma minna. Ostsime piletid, aga me väga ei viitsinud seda muuseumi osa seal torni sees kuulata/vaadata. Ma ise kahjuks pole väga muuseumi inimene + seal oli päris jahe ning tahtsin üles torni katusele vaadet ja päikest nautima minna.

“Thessaloníkisse pole pideva maavärinaohu tõttu ehitatud pilvelõhkujaid ning linn on säilitanud omapärase ilme.” –  Vikipeedia.

See taustal olev mägi on Chortiatis/Hortiatis. Ehk inglise keeles Chortiatis ja kreeka keeles Hortiatis.

Peale lõunat jalutasime lihtsalt sõbraga linna peal ringi ning rääkisime juttu. Õhtupoole saime teistega kokku ja läksime õllefestivalile. Seal liitus meiega ka mu sõber eelmisest projektist. Kuigi ma olin teda aprilli lõpus juba Eestis näinud, sest ta käis seal noortevahetusel, siis oli teda loomulikult ülitore uuesti näha. Seal õllefestivalil oli iseenesest päris ebameeldiv olla, sest rahvast oli palju ja enamik inimesi meie ümber suitsetasid, seega mul hakkas kergelt halb, sest ma mingi hetk enam värsket õhku ei tundnudki.

Varsti oli aeg Kata, eestlasest sõbra ja ühe kreeka neiuga hüvasti jätta. Taaskord kurb moment, aga ma olin kindel, et kalliks saanud eestlasi näen ma kindlasti veel.

18. mai 2019

Hommikul läksin kreeklastest sõpradega välja. Kõigepealt sebisime midagi hommikusöögiks ning seejärel läksime sadamasse chillima. Seal oli ilus vaade ja niisama mõnus. Varsti liitus veel mu sõprade sõber ning Andrea (itaallane projektist) meiega ning siis rääkisime veidi lihtsalt juttu ja mängisime ka mingeid mänge, mida nt projektis tegime. Üks hetk läksid meil jälle kõhud tühjaks ja siis läksime uuesti toidujahile. See oli mu viimane päev Thessalonikis, sest õhtul pidin juba lennujaama minema. Kusjuures mina ja Andrea olime vist viimased välismaalastest projektis osalejad, kes lahkusid. Andrea jäi minust vist isegi päev kauemaks. Igatahes, läksin ma veel suveniire otsima, sest jah, nagu alati, jätan ma kõik viimasele minutile.. Õnneks möödus see käik päris edukalt ja kiirelt.

Lõpuks oli aeg asjad kokku visata ja lennujaama poole suunduda. Või noh, kõige pealt bussipeatuse poole. Jätsin sõpradega hüvasti, üritasin mitte väga hullult töinama hakata ja astusin bussi peale.

Lennujaamas sujus kõik hästi. Vist? Ma väga täpselt ei mäleta. Igatahes, kuna mu vahemaandumine oli Londonis, siis pidin ka läbi passikontrolli minema. Seal värava juures istudes ja oodates pardale laskmist, hakkasin ühtäkki mõtlema, et miks mu ümber igas variandis briti aktsenti kuulda on. Okei, siis ma isegi ei saanud aru, et seal oleks olnud mitu erinevat aktsenti. Pfh, amatöör, eks. Igatahes, ma saan aru, mida te praegu mõtlete ja miks te peast kinni hoiate, samal ajal küsida soovides, et: “Viola, oled sa kaalunud, et tõenäoliselt tuleneb see asjaolust, et lennuk läheb Londonisse?” Jah, sama. Ma ise ka vahepeal imestan, kui kohuke ma olla suudan. 😀

Londoni Stanstedi lennujaam oli max veider. Ma sinna jõudsin veidi peale südaööd, ja siis ei toimunud seda tavalist lendude transferi e kui sul mõne tunni pärast uus lend läheb ja sa ei viitsi lennujaamast ära käia, vaid plaanid seal selle aja ära oodata, siis sa saad otse edasi sinna väljuvate lendude alasse minna vms. Aga Stansted vist on öösel mingi aeg kinni? Ma ei tea? Igatahes, pidin ma kõik need passikontrollid jms huinjaad läbi tegema, lihtsalt selleks, et kuhugi mega tühja saali, saabuvate lendude värava juurde ennast põrandale istuma sättida. Kuhugi mujale lihtsalt ei lastud. Turvakontroll oli kinni. Ausalt, kõige nukramalt veedetud lennujaama hetked. Ok, valetan, tookord oli mitu korda hullem, kui lennukist maha jäin, aga see selleks. Igatahes, eks ma siis leidsin mingi vaba nurga ja kössitasin põrandale istuma. Õnneks oli mul piisavalt aega ja seal kandsin oma märkmikusse reisil toimunut, nii et tänu sellele on mul üldse praegu veel meeles millestki kirjutada. 😀 Stanstedi lennujaamas otsustasin ma lugeda ka seda kaarti, kuhu projektis osalejad mulle kirjutasid. Korralik pisarakiskuja, aga samas tegi südame nii soojaks.

Hetk iseendale. 1 aasta. 365 võimalust.

Lõpuks, ca 4 ajal vist, sain läbi turvakontrolli minna. Ma arvasin, et see Stanstedi lennujaam on sama suur kui Tallinna lennujaam, et noh, kui nad selle turvakontrolli v mille iganes mingiks ajaks kinni panid, aga ei. Et oma väravani jõuda, pidin ma rongi peale minema, mis sõitis ikka korraliku kiirusega ja see sõit kestis ca 5 minutit. Nagu what the hell? Lõbus fakt: ma oleks peaaegu lennukist maha jäänud, sest jäin seal üldises ootesaalis uimama ja ma ei tajunud ära, et oma värava juurde pean rongiga minema. Ma avastasin selle üsna viimasel minutil, kappasin esimesel võimalusel selle lennujaama sisese rongi peale (õnneks need käisid päris tihti) ja jõudsin oma värava juurde reaalselt viimase kutse ajal. Huh. Okei, see oli lõbus fakt lihtsalt selle tõttu, et ma lennukist sel korral maha ei jäänud, hõhõ. Vastasel korral oleks see pigem olnud kurb fakt. 😀 See naeru emoji siin on veidi kohatu jah.

Jõudsin ilusti Tallinna lennujaama. Passikontrollis oleks peaaegu magama vajunud. Hea uudis oli, et Eestis polnudki lund maas, hõhõ. Aa muidu, lennuk Londonist läks 6 ajal hommikul ja Tallinna jõudsin peale 10. Mitte, et see oleks üle 4h lennanud, aga lihtsalt ajavahe tuli mängu.

Pärast trammi ja bussiga trippimist, jõudsin lõpuks koju. Viskasin esimese asjana riided pesumasinasse ning seejärel kerisin mõneks tunniks ära magama. Ma lennukites väga head und seekord ei saanud, seega, et end inimeseks muuta, oli vaja mõneks tunniks padjale kaissu ronida. Ja omg, kuidas ma oma patja igatsesin! 😀

With my true love.

Selline see reis siis oligi. Täis armsaid inimesi, imelisi mälestusi, huvitavaid uusi teadmisi ning hingetuks võtvaid vaateid.

Olge tublid

Kreeka | mai 2019 2

Tere tulemast tagasi. Täna me jätkame Kreeka radadel, nagu pealkirjast järeldada võiks, eks. 😀 Kui ma neid pilte eelmise postituse jaoks töötlesin, siis ma lihtsalt nostalgitsesin ilusatest aegades.

11. mai 2019

Hommik algas sellega, et meid jaotati gruppideks ning me pidime hakkama planeerima oma Ideaalset Linna. Ehk see linn pidi olema keskkonna sõbralik ja eeskujuks teistele linnadele. Ma ausalt pean piinlikusega tunnistama, et ma ei mäleta, milline meie tiimi arust see ideaalne linn välja nägi. Midagi nagu meenub, et hästi roheline ehk palju haljastust ning rattad olid teemas (inspireeritud Amsterdamist), aga rohkem detaile ei oska kahjuks anda. Häbi. Aga paljud teised pakkusid lõbusaid ja innovatiivseid ideid.

Järgmises sessioonis pidime pakkuma välja ideid, mis tegevusi ise open space sessioonide ajal korraldada. Ehk nad olid jätnud programmi sellised vabad sessioonid, mille lasid osalejatel ise ära sisustada ja minu arvates oli see super tore idee. Tuli palju toredaid mõtteid, aga sõelale jäid jooga, meditatsioon, tervislik toitumine, rannakoristamine. Mina pakkusin ka nt rannakoristuse välja, sest rand oli küll ilus, kuid kahjuks oli seal ka parajalt prügi . 

Õhtuses sessioonis tehti satir’s mandala ja sellest on pilt all pool. Igatahes pidime me välja mõtlema, mis meid kontektuaalselt (see, mis meid ümbritseb; kus me elame), spirituaalselt (miski, mis toidab hinge), toitumiselt (toit, mis mõjub meie kehale hästi), sensuaalselt (miski, mis stimuleerib meie 5 meelt), interaktiooniliselt (sotsialiseerumine), emotsionaalselt (miski, mis pakub häid, positiivseid emotsioone), intellektuaalselt (miski, mis stimuleerib mõtlemist/aju), füüsiliselt (miski, mida sa teed oma keha jaoks; mis esitab kehale väljakutse) rahuolevaks ja rõõmsaks teeb ning pärast taaskord väikestes gruppides arutama. See oli väga tore ülesanne, pani rohkem enda sisse vaatama. Samas mul juhtus selle ülesande ajal kerge äpardus, sest otsustasin oma tuppa korraks minna, et märkmikusse mõtted kirja panna. Kui toast väljusin ja ukse juba kinni tõmbasin, avastasin, et olin jätnud võtme tuppa. Nagu, see uks käis lahti võtmega, aga kinni läks lihtsalt .. kinni tõmmates? Kinni pannes? Võtmeta? Igatahes, saate aru, mis ma mõtlen, ma loodan. 😀 Ja siis ma olin nagu, et kellad värk, sest see oli meie ainus võti. 😀 Ma siis lonkisin häbelikult alla ühe korraldaja juurde ja rääkisin talle oma loo ära. Ta vastas, et ära muretse, küll me selle lahti saame. Kõigepealt küsis ta koristajalt mingi võtmekimbu ja siis üritasime ise seda õiget võtit üles leida, kuid ebaõnnestusime. Vahepeal mõtlesime juba, et äkki kõrvaltoa rõdu kaudu mu rõdule ronida ja sealt sisse saada, aga rõduuks oli kahjuks kinni. Lõpuks tuli see armas koristaja ise ka meie juurde mingi teise võtmekimbuga ja peale mõningast pusimist õnnestus meil see uks ikka lahti saada ning ma sain oma võtme tagasi, jee. Ei jäänudki kodutuks. 

Satir mandala

Õhtul oli grupijuhtide koosolek ja kultuuriõhtu, kus lisaks meile tutvustasid oma riike ka türklased, kreeklased ja hispaanlased.

Nämm, mis me kultuuriõhtul pakkusime.

12. mai 2019

Vaba päev. Kuigi lubati halba ilma, siis tegelikult oli asi sellest kaugel. Nagu eelnevas postituses mainitud, otsustasin minna Volosesse sõbrale külla. Ärkasin kuskil kuue ajal, tegin kerge meigi ja veidi peale 7 ajasin end fuajeesse. Pidime koos eestlasest sõbraga sinna minema, aga kes näole ei andnud, oli loomulikult mu sõber. 😀 Ma helistasin talle miljon korda, saatsin sõnumeid, koputasin isegi toa uksele, e niente. Kuna aeg jooksis ja ma ei saanud seal lõpmatuseni oodata, siis pidin ikkagi raske südamega rongijaama jalutama hakkama (2km ringis) ja rong läks 7.45. Mina jõudsin ilusti jaama, sain pileti ostetud ja küsisin inimestelt, kus pool ma seisma pean, et õigele rongile saada. Igatahes, mul kõik sujus.. Kuni jõudsin Larisasse ja seal tekkis kerge segadus õige rongi leidmisega, aga sain ka seal lõpuks tänu heade inimeste abiga hakkama. Kusjuures just paar minutit enne Volosesse jõudmist ärkas ka eestlasest sõber ja avastas, et oli sisse maganud. Me siis arutasime, et äkki ta veel jõuab kuidagi ühineda. Plaan jäi selliseks, et ta läheb koos projektis osalejatega Larissasse ja siis sealt sebib ennast rongi peale, et siia tulla. Jõudsin  ise ilusti Volosesse ja ootasin, et sõber vastu tuleks. Teda oli samuti ülitore üle pika aja näha. Jalutasime linnas, mööda mere äärt ja rääkisime juttu. Ilm oli super mõnus ja vaade imeline. Mingi hetk pidi ta mõneks ajaks minema emadepäeva puhul korraldatud paraadile ja pärast mängis veidi aega lastega, sest ta tegutseb kuskil vabatahtlikuna. Ma samal ajal käisin hommikust söömas, chillisin mere ääres, jalutasin linnas ringi ja lihtsalt nautisin vaba päeva.

Siin rõdul oleks küll päris mõnus hetkel karantiinis olla. Kahjuks ma pole töötlemises piisavalt osav, et see esiplaanil olev auto pildilt ära kaotada.

Üks Susa ja kaks Pusa. (Viide Karupoeg Puhhile)

Mingi hetk tuli eestlasest sõbralt ka teade, et ta meeeeega napilt jõudis Larissas rongi peale ja on Volosesse teel. Jee. Lõpuks saime kõik kolm uuesti kokku, jalutasime linna peal ja mõneks ajaks maandusime ka rannas olevasse baari, et väike jook teha. Hästi tore päev oli. Õhtul 19.25 läks meil rong tagasi Leptokarya. Või noh, kõigepealt Larissasse ja seal oli 1h peatust, nii et käisime seal ka veidi ringi, lihtsalt selleks, et poes käia. Nii et Larissa kohta ma midagi väga öelda ei oska. Larissa ei asu lihtsalt mere ääres, seega minu silmis juba suur miinus, eriti kui võrrelda Volosega. Koju jõudsime mingi 22 ajal ja siis veel veidi chillisin teistega ringi ja muljetasime päevast. Muide, rongide väljumist vaatas kreeklasest sõber mul siit lehelt, just in case.

Kreekas tuuakse koos jookidega mõned snäkitaldrikud ka lauale.

13. mai 2019

Hommik algas sellega, et tegime testi, mis näitas meie ökoloogilise jalajälje suurust. Ausalt öeldes, see, mis ta mulle tulemuseks andis, oli päris karm. Umbes midagi sellist, et kui kõik inimesed elaksid nagu mina, siis oleks meil vaja 4,5 planeeti Maa vms. Ups. Tehke ise testi ja vaadake, mis tulemuseks saate. Järgmises sessioonis jaotati meid gruppidesse, kus pidime nt transpordi, söögi jms osas leidma lahendusi, kuidas olukorda keskkonna sõbralikumaks muuta. Peale lõunat toimusid open space tegevused ehk need, mida me ise korraldasime. Meie korraldatud rannakoristamine läks päris hästi, lihtsalt oleks tahtnud rohkem aega, sest tegelikult oli seal tohutult palju prügi ning meie jõudsime ainult murdosa jagu ära koristada. Kõige rohkem leidsime liiva seest niiskeid salvrätikuid, kõrsi ja kondoome. Pärast rannakoristust otsustasin minna jooga+meditatsiooni sessiooni ja see oli minu esmane kogemus sellel alal. Jooga oli mõnus – sai oma keha veidi venitada, aga meditatsioon oli lausa uskumatult põnev kogemus. See oli siis juhendatud meditatsioon ja me lebasime kõik oma teki peal pikali maas, silmad kinni. Mingi hetk hakkas päris külm, aga samas ma võitlesin selle vastu, et ei peaks üles tulema ja pusa selga panema. Mingi hetk ma vist lasin end tõesti mega lõdvaks ja vabaks, sest ma ei mäletaks, et mul oleks mingeid mõtteid peas olnud, samas ma olen täiesti kindel, et ma ei jäänud ka magama, sest kui see lindistus uuesti mängima hakkas, siis mu aju sai kohe aru, et miski on valesti, et ma kuulen seda uuesti. Tuli välja, et üks n-ö instruktoritest oli magama jäänud. 😀 Juhtub. Pärast oli selline tunne, et tahaks veidi veel vaikuses istuda ja sellest toibuda, sest kohe peale meditatsiooni tuli söömine ja inimesed olid päris jutukad, nii et sellest zen olekust pidi päris ruttu välja tulema. Õhtul oli juhtide koosolek ja pärast läksime päris suure pundiga “linna” baari, mängisime seal mänge ja veetsime niisama lõbusalt aega.

Pärast rannakoristus. Pildi autor on Youthfully Yours.

14. mai 2019

Hommik algas sellega, et läksime n-ö tagasi aastasse 1969 ning pidime uurima, mis on vahepeal 50. aasta jooksul muutunud seoses keskkonna teemadega. Enne lõunat oli taaskord mega omapärane sessioon – nimelt silmside challenge ehk osalejad pandi vastamisi istuma ning ühele öeldi mingit emotsiooni väljendav sõna ning ta pidi seda silmadega suutma teisele edasi anda. Ilma mingite muude grimmasside või sõnadeta. See oli tõesti väga lahe ja kuidagi tekitas veelgi lähedasema sideme osalejate vahel. Õhtune tegevus jäi vihma tõttu ära, seega oli põhimõtteliselt vaba õhtu. Näidati küll mingit filmi, aga see polnud otseselt kohustuslik. Õhtul vaadati ühiselt eurovisiooni ja mängiti taaskord igasuguseid erinevaid mänge.

15. mai 2019 

Viimane projektipäev. Esimene tegevus toimus rannas – meditatsioonitaoline harjutus. Anti ka natuke aega selleks, et me leiaksime üles inimese, kellega projekti jooksul väga ei suhelnud, et nüüd, viimasel hetkel, natuke tutvust teha. Minu arust oli see ka väga hea mõte. Järgmises sessioonis räägiti meile Youthpass’ist ehk see on põhimõtteliselt tunnistus, mis tõestab, et oled projekti läbinud.  Lõunapausil läksid enamik osalejaid randa ujuma. Ilm oli mega ja vesi oli soe. Okei, alguses oli päris jahe, aga sellega harjus ruttu ära. Igatahes, mega mõnus oli. Pärast lõunapausi vaatasime videot projektist, mis korraldajad kokku olid pannud ja nii mõnelgi tuli seda vaadates pisar silma. Viimases sessioonis toimus salasõprade (meil oli projekti jooksul loosi kaudu valitud sõber, kellele pidime kingitusi või muid armsaid žeste tegema, aga nii, et ta ei saaks teada/aru, kes see inimene on) avaldamine ja Youthpass’ide kätte jagamine. Lisaks oli selles projektis ka esmakordselt selline asi, et korraldajad tegid igale osalejale sellise pisikese vihiku/kaardi vms, kuhu said teised osalejad oma häid mõtteid/soove/jms kirja panna. Seeee oli lihtsalt niii armas ja ma olen natuke kurb, et varasemates projektides sellist asja toimunud pole. Mina otsustasin oma vihikut alles siis lugeda, kui vahemaandun kuskil lennujaamas ja tunnen ennast üksikuna.

Õhtusöök oli uhkem kui tavaliselt ning pärast läks asi peoks. Mega tore õhtu oli, nalja sai, pisaraid sai valatud, kallisid sai tehtud. Aga aeg ei olnud veel hüvasti jätta. Raskem osa ehk hommik oli veel ees.

Aga sellest järgmine kord.

 

Kreeka | mai 2019 1

Ma konkreetselt olen aeglasem kui tigu, kui asi puudutab siia oma reisidest kirjutamist. Ja ma häbenen nurgas sellepärast. Okei, tegelt mitte, sest siis läheks veel rohkem aega raisku ja seda me ei taha, eksju.

Igatahes, täna mul on plaan kirjutada Kreekast ja seal toimunud noortevahetusest, mis leidis aset ca aasta tagasi. Jep, told you I’m slow af. Aga kuna Kreeka oli nii imeline ja mälestus seal käigust soojendab endiselt mu südant, siis ma tahan seda kõike ka siia kirja panna. Eriti praegusel ajal on tore vähemalt mälestustes tagasi Kreekasse reisida ja meenutada seda rõõmu ning vabadust. Ma pikemalt niisama ei mulise siin, nii et lähme asja kallale.

Noortevahetusest: toimus Kreekas, Leptokaryas. Teemaks oli “Ecofriends” e siis keskonnateemaline projekt, mille korraldajateks Youthfully Yours. Riikideks, mis osalesid olid Kreeka, Horvaatia, Türgi, Portugal, Hispaania, Itaalia ja Eesti ja igast riigist 6 osalejat ning sealhulgas üks neist grupijuht. Eesti tiimi grupijuht olin mina. Projekt ise kestis 7.-16. mai 2019, aga ma veetsin Kreekas paar lisapäeva. Projekti päevaplaan: Kl 9-11 esimene sessioon, enne seda hommikusöök. Kl 11.00-11.30 kohvipaus. Kl 11.30-13.30 teine sessioon. Kl 13.30-15.30 lõunapaus. Kl 15.30-17.00 kolmas sessioon. Kl 17.00-17.30 kohvipaus. 17.30-19.00 neljas e päeva viimane sessioon. Kl 19.30 õhtusöök. Tavaliselt peale õhtusööki oli grupijuhtide kohtumine, kus me siis arutasime projekti asju. Ja mõni õhtu ca kl 21.00 oli  mingi üritus (kultuuriõhtu vms), aga üldiselt olid õhtud vabad.

Pildi autor Youthfully Yours.

6. mai 2019

Ärkasin ca 7 ajal ja hakkasin pakkima. Ma olen reaalselt see vend, kes jätab pakkimise alati viimasele minutile ja mul pole isegi piinlik sellepärast, sest siiani olen ma oma asjadega ilusti hakkama saanud. Peamine põhjus, miks pakkimine mul tavaliselt viimasele minutile jääb on selles, et ma tavaliselt päev enne avastan, et mõned vajalikud asjad on vaja pessu visata ja .. nii ta läks ka sel korral. Ma panin eelmisel õhtul pesu pesema, läksin töö juurde (nüüd juba endise töö) kokteilikoolitusele, millele järgnes lihtsalt tore chill töökaaslastega ja sealt ma läksin koju 2 ajal öösel, panin pesu kuivama ja läksin magama. Tuleb tunnistada, et mõned asjad olid hommikul endiselt veel niisked, aga noh, elas üle. Kella üheksa ajaks olin omadega nii kaugele jõudnud, et tellisin takso, et lennujaama minna. Ma korraks kartsin, et jään hiljaks, sest liiklus oli päris tihe ja 10 ajal oleks teoreetiliselt pidanud juba lennuk minema. Aga kuna ma olin ainult käsipagasiga ja Tallinna lennujaama turvakontroll on alati kõige mõnusam turvakontroll maailmas, oma minimaalse või lausa olematu järjekorraga, siis ma väga ei põdenud ja kõik läkski sujuvalt.

Lennujaamas sain kokku oma tiimikaaslasega ning ühtlasi oli ta mu sõber eelmisest, Itaalias toimunud noortevahetusest. Chillisime veidi aega lihtsalt ooteruumis, kuni meid lõpuks lennukile lasti. Nii, siinkohal mainin ära ka, et mu piletid maksid veits üle 200€ ja Kreekasse läksin kolme lennukiga. Jep, ma tean, max tüütu trippimine. Esimene lend läks Tallinnast Riiga. Kestvus oli umbes selline, et viieks minutiks jõudsin silmad sulgeda ja juba olime kohal. Riias tiksusime ca 2 h, enne kui uus lend läks. Kuna ma hommikul kodus ei viitsinud meikimise peale aega raisata, siis oli nüüd ideaalne aeg, et endale niiöelda nägu pähe maalida. Lõpuks saime lennukile, mis viis meid Göteborgi, Rootsi. Seal pidime tiksuma 5 h ringis. Mõlemad istusime peamiselt oma läpakates, aga mingi hetk mõtlesin, et sirutan veits jalgu ja vaatasin poodides ringi ja kui tagasi sõbra juurde jõudsin, siis tuli välja, et ta Facebook’i kontoga on midagi juhtunud. Ma ei mäletagi enam täpselt, mis sellega siis oli, aga ta igatahes ei saanud oma kontosse sisse ja me mässasime sellega seal päris tükk aega, kuni pidime lennukile minema. See oli meie viimane lend õnneks ning maandusime Thessalonikisse, Kreekas.

Meile tuli lennujaama vastu Dimitris – kreeklasest sõber eelmisest noortevahetusest ja see oli uskumatult armas temast + ta pakkus meile ka öömaja. Ma räägin, et noortevahetused on nii väärtuslikud kogemused, sest sa leiad sealt reaalselt sõpru kogu eluks. Läksime kesklinna ja seal liitus meiega samuti üks sõbranna eelmisest noortevahetusest. Maandusime kuhugi välisterrassile, tegime kerged joogid ja viisime üksteist vahepeal toimunuga kurssi. Ülimalt tore oli neid jälle näha ja et meile natuke oma traditsioonilisi jooke tutvustada, tellisid nad mingid väga huvitavad shotid, mille nime mul meeles pole. Okei, ma guugeldasin ja see oli Rakomelo ning ta on rohkem Kreeta teema.

Veidi aega chillisime veel linnas ringi, aga kuna me olime päris väsinud sellest päevast, siis otsustasime kõik niiöelda “koju” ära minna. Või noh, meie läksime Dimitrise poole ja sättisime magama. A, sõber sai mingi hetk oma Facebooki probleemi ka lahendatud, nii et läks hästi.

7. mai 2019

Ärkasime veidi enne 11, et linna minna ja Angelikiga ehk selle kreeklasest sõbrannaga kokku saada. Dimitris viskas meid linna ära ja jättis hüvasti, sest tal tulid muud toimetused vahele ja oli tõenäousus, et me selle reisi jooksul temaga enam ei kohtu. Angelikiga läksime üles mäe otsa lossi vaatama. Üles mäkke läksime bussiga, pärast alla tulime jala. Igatahes avanes sealt imeline vaade, lihtsalt ilm oli üpris jahe ja tuuline. Mõnda aega me chillisime seal, kuid siis pidime end tagasi linna ajama, sest kella 17 ajal pidime olema lennujaamas, et ülejäänud osalejatega kohtuda ja sealt bussiga ühiselt Leptokarya’sse sõita.

Sõit tundus päris pikk ja kui me kohale jõudsime, siis see koht tundus täiesti x-kohas, mingis maha jäetud hotellis, millele oli meie tuleku puhul hing sisse puhutud. Okei, tegelikult nägi hotell ise päris ladna välja ja ma pidin tuba jagama ainult ühe inimesega, aga natuke nõme oli, et iga toa peale oli ainult 1 võti, nii et see tegi elu veidi keerulisemaks. Muidu mul toakaaslasega väga vedas – ta oli Portugali tiimi grupijuht, töötas õpetajana ning oli iseloomult väga meeldiv. Meil ainult ühes asjas ei kattunud eelistused ja see oli kardin – tema tõmbas seda kogu aeg ette, kui toas oli, ja kui mina tuppa läksin, siis tõmbasin selle esimese asjana eest alati. 😀 Ööseks ma olin nõus selle ette jätma, aga kuna mu voodi oli rohkem akna all, siis jätsin ühe pisikese prao endale, kust valgus sisse langeks, et ma ärgates teaks, kas on juba hommik v mis toimub. Jah, ma tõesti ei hoia kardinaid mitte kunagi aknal ees. 😀

Õhtul oli kerge tutvustus projekti kohta, õhtusöök ja siis ma tahtsin minna sinna alevisse (defo polnud linn), et vaadata, kas seal pood või midagi on, sest ma “unustasin” (tahtlik unustamine, sest mõtlesin koha pealt osta) hambapasta koju ja kui ma eelmine õhtul laenasin seda sõprade käest, siis nüüd tahtsin juba oma isiklikku omada. Mu algne plaan polnud tervet oma Eesti gruppi sinna kaasa vedada, aga nad ise ühinesid ja kui kohale jõudsime, avastasime, et kõik poed olid kinni. See oli vähemalt 2km kõndi sinna ja pärast tagasi. See koht nägi üldse päris kummituslik välja, sest ma varasemate noortevahetuste tõttu olen harjunud, et see tavaliselt asub linnas (väljaarvatud Rumeenia noortevahetus), aga samas võrreldes Rumeeniaga, see ikkagi asus veidi rohkem tsivilisatsioonis.

Igatahes löntisime tagasi hotelli. Enamik meist läksid magama, aga ma jäin veel üles, et mõne osalejaga tutvust teha. Sattusimegi vist jälle punti, kus olid peamiselt kreeklased ja rääkisime nendega natuke aega juttu. Seejärel aga avastasin, et kell üsna palju ja kuna mul oli plaan hommikul jooksmas käia, siis otsustasin magama minna.

8. mai 2019

Ma isegi ei mäleta täpselt, mis kell ma ennast üles ajasin, aga kuna esimene sessioon pidi algama kell 9 ja ma tahtsin vähemalt 5km joosta, poes käia, pesus käia ja süüa, siis tõenäoliselt ajasin end kella 7 ajal üles. Üritasin võimalikult vaikselt endale jooksuriided selga ajada, et mitte toakaaslast äratada ning hiilisin välja. Ilm oli mõnus, päikeseline ja soe. Terve jooksu aja avanes mulle vaade Olümpose mäestikust, mis ei olnud Leptokaryast väga kaugel.

Hommikujooks.

Terve päeva tegevused olid tutvustavad ja pidid niiöelda jääd lõhkuma (inglise k ice-breakers). Kõige traditsioonilisem mäng oli nimemäng e see, kes alustas ütles oma nime ja tegi oma tantsuliigutuse ja kõik järgnevad pidid eelneva ütlema + liigutuse tegema ning seejärel ka omalt poolt juurde lisama. Ma õnneks pole kunagi selles mängus see viimane olnud, sest no siis on ikka metsikult head mälu vaja, et kõikide nimed ja liigutused meelde jätta. Järgnevates sessioonides panime kirja näiteks oma ootused, hirmud jne ja õhtul pidime tegema esitlused gruppides võtmepädevuste kohta. Lõunapausil käisime ka mereääres jalutamas.

Õhtul läksime poodi ja öösel, kui väljas pime oli ehk ca 21 ajal (seal vist läks varem pimedaks) läksime mere äärde ning vaatasime tähti, kuulasime lainete loksumist ning lihtsalt tutvusime teiste osalejatega. Minul hakkas aga üsna ruttu külm ning kuna ma ei tahtnud seal külmetada, otsustasin tagasi hotelli minna. Õnneks oli seal ka inimesi, kes samuti ei tahtnud tähti vaadates külmetada ning ma liitusin nendega, et mänge mängida ja juttu ajada.

9. mai 2019

Hommik algas spider-web teambuilding ülesandega. Ehk selle eesmärk oli osalejaid ühise tiimina tegutsema panna ning nägi välja sellisena, et meie ees oli nöörist n-ö ämblikuvõrk ning me pidime kõik oma tiimiliikmed sealt üle/läbi aitama nii, et me seda nööri ei puudutaks. Pärast ma-ei-mäleta- mitmendat katset see meie tiimil vist ka õnnestus? Igatahes oli väga kihvt ülesanne. Ülejäänud päev möödus ka pigem team-building ülesandeid tehes ning Eesti grupi ehk meie kord oli päeva ergutajad (inglise k energizers) korraldada e ülesanded, mis oleksid aktiivsed ja mis paneksid inimesed liikuma ja muudaksid nad rohkem erksamaks. Pärast lõunapausi jaotati meid 4 rühma ja toimus väljas kerge aaretejaht. See oli vahva. Õhtuks oli planeeritud karaoke, aga seda ei toimunud siiski. Et aga õhtu siiski huvitavaks muuta, otsustasime ühe uue sõbraga beer-bongi mängida.

Spider-web. Pildi tegi Youthfully Yours.

Aaret jahtimas. Pildi autor Youthfully Yours.

10. mai 2019

Hommik hakkas ökofoobia testi tegemisega, aga kuna internet jamas, siis see venis ootamatult pikaks ja ei kulgenud väga sujuvalt. Saime ka teada, et pühapäev on vaba päev ja kuna tolleks päevaks lubas halba ilma, siis jäeti Olümposele mineku plaan korraldajate poolt ära ning see põhimõtteliselt asendati minekuga Larissasse. Mina aga ei plaaninud ka Larissasse minna, vaid küsisin korraldajatelt, kas võiksin koos teise sõbraga Eesti tiimist hoopis Volosesse kreeklasest sõbrale külla minna – sain loa, aga sellest kõigest hiljem.

Õnneks enamik sessioone toimusid õues. Pildi autor Youthfully Yours.

Tol päeval tegi iga riik ka esitluse oma riigis leiduvate keskkonna probleemide kohta ning hiljem pidi neile võimalikke lahendusi välja mõtlema. Õhtul toimus ka esimene kultuuriõhtu ning riikideks, mida meile osalejate poolt tutvustati, olid Horvaatia, Itaalia ja Portugal.

“Emps, vaata mu kõrvast läbi olevat ora! Hõhõhõõ!” 😀 Pildi autor Youthfully Yours.

Sellega tänaseks lõpetan. Ma ei hakanud kõike seda seiklust ühte postitusse ära pressima, nii et kaks osa tuleb veel.

Olge tublid ❤

Halb aeg ja ärevus

Ma pole siia tükk aega kirjutanud. Ilmselt pooled mu mustandikaustas olevad postitused hakkavad selle lööklausega, aga seekord ma jõuan mustandist kaugemale. Ma loodan.

Mis siis kõik halvasti on? Nii, alustame algusest. Või pigem keskelt. Või noh, kust iganes. Ma hoiatan, et sellest tuleb tõenäoliselt väga vinguv postitus ja edasi lugemine omal vastutusel.

Kõige pealt kõige tähtsam. Tervis on pekis. Juba mitu kuud tagasi märkasin ma, et mu immunsüsteem pole selline nagu võiks, sest kui ma varem sain endale aastas paar korda ohatise näkku (yes, I know, I’m blessed like that), siis viimasel ajal muutus see ohatise närakas eriti maniakaalseks e umbes tekkis paar korda kuus. Vähemalt.

Ja et sellest veel vähe, juhtus veebruari kuu lõpus midagi eriti kummalist ehk üks mu kaelal olev, kõrva all olem lümfisõlm tõmbus väga paiste ja valusaks. Lõpuks üsna väljakannatamatult valusaks. Iga samm tekitas valu ja mul oli päriselt tunne, nagu mu kaelal oleks mingi võõrkeha, kasvaja. Lõpuks läksin sellega kiirabisse (miks ma EMOsse läksin, mitte perearstile nagu üks normaalne inimloom? Sest ma va tölbajaan polnud siia veel endale perearsti sebinud ja Eestisse ei hakanud ka sellepärast lendama) ja ootasin 6h ja kui lõpuks jutule sain, siis üritas arst seda liigutada, mis oli niii kuradima valus, et ma hakkasin peaaegu nutma. Ok, paar pisarat tuli välja lihtsalt, ega ma nii nõrk ka ole. Aga kõige kõhedam oli asja juures, et see ei liikunud, kuigi teoreetiliselt oleks pidanud. Absoluutselt ei olnud jube ju, mkm. Lõpuks määrati mulle antibiootikumid, mis aitasid, aga mille vastu mul oli tõenäoliselt allergia, sest nad panid naha sügelema. Aga ausalt, ma pigem talun sügelust, kui valu, mida isegi valuvaigistitega alla ei saa. Igatahes, ABd (ABd = antibiootikumid) aitasid, lümfisõlm tõmbus tagasi, valu läks ära ja elu sai korda.

Või vähemalt ma niimoodi arvasin.

Ma arvatavasti sain ainult paar päeva tervisehuinjaa vaba aega nautida, kui juba järgmine hetk lendas siia kohale ka see koroonaviiruse paanika. Ja tõenäoliselt mitte ainult paanika, vaid viirus ise. Ma ütlen ausalt, et mind pole testitud ja ma täpselt ei tea, mis minuga toimub, aga see ajab mind vaikselt endast välja. Räägin lähemalt.

Praeguseks juba üle 2 nädala tagasi tekkis mul hingamisraskus. Lihtsalt selline tunne, et ei saa seda sügavat hingetõmmet. No teate küll nt siis, kui olete jooksnud ja peale seda tahate hingamist tagasi paika saada ja selleks ahmite paar korda niimoodi sügavamalt õhku endale sisse? Nagu minu jaoks on see olnud rohkem kui kaks nädalat igapäevane.. Et ma ei saa niisama lihtsalt seda sügavat hingetõmmet kätte ja hingan pinnapealselt. See on väsitav, ärevust ja masendust tekitav, kurnav. Kaks kuradima nädalat ja ma ei näe veel lõppu. Ma algul kartsin isegi öösel magama minna, et kuidas ma siis hakkama saan, aga magades tundub kõik okei olevat. Ma ei tea. Ma algul arvasin, et mul see ärevusest, aga noh, mu aju ikka mingi kaks nädalat paanikas ei tiksu + mul on kopsudes ka imelik tunne olnud terve selle aja. Aga köha pole väga olnud, ainult paar köhatust päevas võibolla. Ehk veel tuleb, kes teab.

Palavikku pole ka. Mitte, et ma väga seda mõõta saaksin, sest me kraadiklaas siin on veits lappes ja ebaadekvaatne, aga tunnet pole olnud, et oleks palavik. Ainult kahel päeval võibolla.

Ja kui ma arvasin, et hingamisraskused on piisavalt kehv juba, siis elu oli nagu – oh no, my friend, the fun is about to begin. Ehk siis, täna on neljapäeva *arvutab sõrmedel tagasi laupäeva* ja 6 päeva tagasi tekkis mul nohu, mis viis mult lõhna – ja maitsmismeeled. Loodetavasti ajutiseks, aga ausalt.. Lõhnatundmine on soliidne null, maitsel teen veits rohkem vahet, kuid siiski on suht tömp tunne. Aga see pole veel kõik – nagu tavaliselt ikka, siis nohuga kaasneb ka ninakinnisus ja kuna ma esimestel päevadel laristasin oma ninaspreid mõtlematult palju, siis nüüd on seda ehmatavalt vähe alles ning peamiselt hoian seda ööks, et saaks vähemalt siis rahu ja inimese moodi hingata. Ja päeval on siis nina päris korralikult kinni ehk mul on hingamisraskused ruudus. Kusjuures ma täna avastasin, et alumisel korrusel on okei hingata ja nina lahti, aga kui ma teisel korrusel olen, siis on lihtsalt peaaegu võimatu hingata. Kus peitub loogika? 

Ma ei tea, mis mul viga on. Ise pigem kaldun arvama, et võib olla koroona, sest ma olen selle jamaga siin ikka päris pikalt juba võitlenud ja see ajab mind juba endast välja. Okei, see rong on läinud – ma ammu juba endast väljas. Jah, mul ei ole köha ja palavikku (vähemalt mitte veel), aga kõik need sümptomid on samuti piisavalt halvad ja kurnavad ning kui need on juba kaks nädalat vaevanud ja midagi paremaks pole läinud, vaid tuleb uusi hädasid juurde, siis ma ei tea. Siis ma ei taha teada, milline veel see koroona oleks ja kuidas mu organismi hävitaks. Ma kardan. Ma kardan, et see ei lähegi paremaks, vaid vaikselt hävitab mu tervist. Ma ei tea, kaua ma niimoodi vastu pean. Kaua mu kopsud vastu peavad. Äkki läheb asi tõsisemaks? Ma ei tea, aga ma kardan.

Ja selle tõttu ei taha ma väga hetkel oma sõpradega jne suhelda. Sest ma ei taha välja näidata, kui halb mul tegelikult on. Kui hirmul ma olen. Ma ei taha neile tunnistada, kui halvasti ma ennast tegelikult siin vahepeal tunnen, kui lootus, et homme on parem, on juba ammu kadunud. Sest siiani pole homme parem olnud. Pole ka eriliselt halvem olnud ja on helgemaid hetki, aga kui ikka rohkem kui kaks nädalat on hingamisraskused vaevanud, siis see mõjub hirmutavalt.

Ja ma tean, et see pole kõige hullem tervislikseisund ja väga paljud inimesed peavad taluma igapäevaselt palju kohutavamaid asju. Ma lihtsalt tahan oleviku ja tuleviku minale ning kõigile teistele tervetele inimestele meelde tuletada, et palun ärge võtke oma head ja tugevat tervist iseenesest mõistetavana, sest ühel hetkel seda ei pruugi enam olla. Ja ärge palun riskige mõttetult sellega, vaid tehke kõik endast olenev, et tervist tugevana säilitada. Praeguses olukorras siis palun püsige kodus!

Okei, sai nüüd see öeldud. Lõpetuseks veel üks asi, mis mind max närvi ajab ja mida ma ei viitsi ka enam endas hoida, et kellegi tundeid säästa, sest mind enam ei huvita. Mind ajab närvi, et on olemas inimesi, kes ei suuda lahti lasta ja oma eluga edasi liikuda. Nende arust on okei teisi inimesi vist igavesti painama ja stalkima jääda. Nad ei saa aru, mis ärevushäireid nad oma teguviisiga valitud ohvritele tekitavad. Kõige kurvem on see, et nad ise ei saa tõenäoliselt arugi, et kuidagi valesti käituksid ja tunnevad ennast ise pigem ohvrina – et nende vastu ollakse ebaõiglane ja neile tehakse liiga, et ainult nende elu on raske. Nad ei saa aru, et oma exi stalkimine 3 aastat peale suhtluse lõppu ei ole päris okei. Ja ma pean silmas siin ikka sellist stalkimist, mida ei peata blokeeringud kõikides sotsiaalmeedia kanalitest. Nad ei saa aru, et ei ole ka okei ex’i perekonna külje alla pugeda, et sealt mingit kaastunnet saada või informatsiooni välja kangutada. Nad ei saa aru, et kui nad on exi poolt blokeeritud kõikides sotsiaalmeedia kanalites, siis neilt e-kirja saamine on viimane asi, mis nende eksi rõõmustaks. Aitäh järjekordse anxiaty attacki eest. Ja nad ei saa mitte kunagi aru sõnadest “palun jäta mind rahule, ma ei soovi sinuga enam kunagi suhelda”, vaid ikka ilmuvad välja oma e-mailide või muude sõnumitega nagu prussakad, ega hooli sinu soovist ega sellest, kuidas sina end tunned. Sest lõppude lõpuks on nad endiselt kindlad, et ikkagi just neile ja ainult neile tehakse liiga. Ja see ajab mind närvi. Mind ajab närvi, kui kuradima isekad ja nahaalsed saavad mõned inimesed olla. Selliste vastu puudub mul igasugune tolerants ja respekt. Ja ma vihkan, et ühe sellise pärast pole ma tahtnud enam tükk aega oma blogi kirjutada, sest ka see annab võimaluse stalkimiseks, aga nüüd on sellega lõpp. Ma lasen end vabaks. Stalkigu palju tahab, minu ellu ta ei kuulu enam kunagi.

Tänaseks aitab.

Kõik toredad inimesed – olge hoitud! x

2019│kokkuvõte

Okei, ma ei ole sellist aasta kokkuvõtet mitte kunagi teinud. Ja kui nende küsimuste vormistus veits lonkab ja on selline kohmakas, siis sellepärast, et ma võtsin need siit ja tõlkisin eesti keelde. Igatahes, läheb minna e võtame selle 2019nda aasta siis kokku.

1. Kui sa peaksid kirjeldama oma 2019. aastat 3 sõnaga, siis mis need oleks? Meeldejääv, jooksmine, kolimine.
2. Mille või kelle üle oled sa kõige tänulikum? Oh god, pole ainult üht inimest. Ma olen tänulik kõigile, kes on mulle sel aastal oma nõu ja jõuga olemas olnud.
3. Mida uut sa enda kohta avastasid? Ma legit avastasin, et ma olen ikka päris kõva piff ja ületasin nii mõnedki korrad iseenda ootusi. 😀 Ja et ma olen jäärapäisem kui arvasin ja otsusekindel. Pluss mulle meeldib mu vahel harva spontaanseid otsuseid tegev külg.
4. Millise saavutuse üle oled sa kõige uhkem? Kahevahel. Aga poolmaraton oli suurem eneseületus, sest tegelt ma ei olnud üldse heas vormis põlvevigastuse tõttu ning päev enne jooksu sain n-ö gluteenimürgistuse ka, nii et müts enda ees maha, et ma üle finishi joone jõudsin. Aga mis halvasti, see uuesti. 🙂
5. Kõige parem uudis, mille said?Issand, ma ei tea. See vist, kui TBS mu jõuluajalise ajutise töökoha püsivaks otsustasid “pikendada”. 🙂
6. Kõige lemmikum külastatud koht aastal 2019? Leptokarya, Kreekas. Kujuta ette, et lesid sinise mere ääres sooooja päikese käes ning su selja taha jääb suursugune Olümpose mäemassiiv? Jep.
7. Milline sinu isiklikest omadustest osutus kõige kasulikumaks sel aastal?Otsusekindlus. St, mul võtab vahepeal pääääris kaua aega, et otsusele jõuda, aga kui ma jõuan, siis ma olen kõikumatu.
8. Kes oli sinu number üks inimene, kellele said alati loota?Mul on rohkem kui üks inimene, kellele saan alati loota. Aga minu jaoks tähendas meeeega palju see, kui suureks toeks Greta mulle jooksu (21,1km) eel/ajal/pärast oli.
9. Mis uusi oskusi õppisid? Kindlasti mingeid uusi meigi tšiki-brikisid. Ja seda, kuidas klientidega chillimalt suhelda. Ja tänu oma meega paksule “Psühholoogia” raamatule võibolla seda, kuidas inimesi paremini mõista?
10. Millisest sündmusest oma lastelastele kindlasti räägiksid?Kõva mehe jooksust ja poolmaratonist, for sure.
11. Kui keegi kirjutaks raamatu sinu aastast, mis žanris see oleks?Seebiooper.
12. Mis oli aasta 2019 kõige tähtsam õppetund? Self love is the key to getting everything and anything you want. 
13. Millistest vaimsetest takistustest jagu said? Ma mäletan, kuidas ma Kõva mehe jooksul ei saanud peaaegu ühest köitevõrgust üle, sest see nii kõikus ja ma olin max kindel, et kukun sealt alla ja murran kõik oma luud. Ma reaalselt passisin seal 10 minutit, kui mitte rohkem ja võitlesin endaga, et kas annan alla või ikka üritan. Ma üritasin ja oh god, see tunne, kui sealt elusalt ja tervelt üle sain.
14. 5 inimest, kellega koos olemist nautisid kõige rohkem? Caro, Greta, Tage, Iris, Piret + mu perekond. 🙂
15. Milline oli sinu kõige suurem läbimurre karjääri põhiselt? Kui see kunagi juhtub, küllap ma annan teada. 🙂
16. Kuidas sinu suhe perekonnaga arenes? Ainult positiivses suunas.
17. Milline raamat või film mõjutas su elu sügavamõttelisel viisil?Aaa, ma vaatasin esimest korda elus “Avatari” ja pärast filmi tükk aega mõtlesin, et see on niiiii tüüpiline, et inimesed tahavad kõik ilusa ära hävitada. Ilma põhjuseta. Lambist. Kurb.
18. Aasta 2019 kõige parem kompliment? Mul on tunne, et see on ühtlasi ka mu ülejäänud elu parim kompliment, aga siit see tuleb: “Anyone ever would be lucky af to even have your attention.”
19. Milliseid pisiasju nautisid kõige rohkem oma igapäeva elus? Kui ärkan üles ja päike paistab.  Kui juuksed püsisid neli päeva puhtad ilma pea pesemiseta. Literally, one of the life goals. Mu padiiii.
20. Mis lahedaid asju sa ise tegid (loomingulisel viisil) sel aastal?Veits loomingulisemaid makeup look’e.
21. Millest sa mõtlesid sel aastal kõige rohkem? Jooksmisest ja raha kogumisest.
22. Teemad, mille õppimist/uue info teada saamist kõige rohkem nautisid? Kõik, mis seondub meigi/iluga. Psühholoogia.
23. Uued harjumused, mida hakkasid viljelema? Taimetoitlus läheb harjumusena arvesse?
24. Millist nõu annaksid oma 2019. a alguse iseendale, kui saaksid?Ära muretse, sa saad igast raskusest üle, ‘cause you are bloody awesome.
25. Kas midagi sinus endas või sinu elus tegi sel aastal kannapöörde? Teise riiki kolimine on suht okei pööre vist?
26. Mis avaldas su elule kõige suuremat mõju aastal 2019?Taimetoitlaseks hakkamine.
27. Mis oli kõige sagedasem vaimne olek? Õnnelik olek. Ma ei ole küll kõigega rahul, mis mu elus toimub, aga siis ma hakkan mõtlema igasuguste pisiasjade peale, mis tegelt ei olegi nii pisikesed asjad ja nende omamine oma elus teeb minust õnneliku inimese.
28. Kas oli midagi, mida tegid esimest korda elus? Jep. Esimene Kõva mehe jooks, poolmaraton, kolimine välisriiki, esimesed jaanid ja jõulud taimetoitlasena, esimesed jõulud välisriigis, ja tuleb esimene AV välisriigis. Kindlasti on veel asju.
29. Kõige lemmikum sõpradega veedetud hetk? See, kui mu kallad enne mu kolimist kõik kokku tulid.
30. Mured, mis osutusid täiesti tarbetuks? Ma pole eriline ülemõtleja tüüp, nii et kui ma millegi pärast muretsesin, siis küllap ikkagi oli põhjus ka piisav.
31. Mis kogemust tahaksid hea meelega uuesti kogeda? Kõva mehe jooks ja poolmaraton.
32. Parim kingitus, mille said?Meigikoolituse online kursus õelt.
33. Kuidas sinu üldine väljavaade elule arenes? Positiivselt. Ma vahepeal ise ka üllatun, kui täiskasvanulikult ma mõtlen, a siis tuleb meelde, et ma 23 aastat vana ka juba, nii et oleks nagu aeg kah.
34. Suurim probleem, millele lahenduse leidsid? Uues elukohas tööleidmine kujunes suuremaks probleemiks, kui arvasin ja päris 100% lahendust polegi veel leidnud.
35. Kõige naljakam moment, millest mõtlemine sind endiselt naerma ajab? Üks kergelt piinlik seik, mis Kreekas noortevahetusel juhtus. 😀 Mitte midagi hullu, lihtsalt tol hetkel oli piinlik, hiljem juba naljakas. 😀
36. Aasta 2019 parim ost? Veekindlad saapad, sest et elan UKs. 🙂
37. Üks asi, mida teeksid teisiti ja miks?
    Ei läheks päev enne poolmaratoni Basiilikusse gluteenivaba pitsat sööma, mille asemel antakse tuimalt tavaline pitsa, ups. Well, because it fucks me up. 
38. Mille eest väärid patsutust seljale? Et ma ei andnud alla iga tagasilöögi pärast.
39. Mis tegevusi tehes kaotasid ajataju? Meiki tehes, raamatut lugedes, sõpradega juttu ajades, trenni tehes, lauldes, “Friends”i vaadates.

 

2020 

1. Aasta 2020 kõikehõlmav teema?Endasse rohkem uskumine.
2. Mida sa tahaksid näha/ avastada/ uurida? Tahaks rohkem maailma näha, reisida.
3. Kellega tahaksid rohkem aega veeta? Eestis elavate sõprade ja pereliikmetega, aga see hetkel kahjuks suht võimatu.
4. Milliseid oskusi tahad õppida, arendada, selgeks saada? Mul on paaaaaalju ruumi veel jumestusalal areneda.
5. Millist isiklikku omadust tahad arendada või tugevdada?
   Spontaansust.
6. Milline sa tahaksid, et su igapäeva elu oleks? Rutiinivaba.
7. Milliseid harjumusi tahaksid muuta, edasi arendada või lahti saada? Ma tahaks lahti saada harjumusest (sõltuvusest) iga goddamn päev šokolaadi süüa.
8. Mida sa tahad saavutada karjääri-põhiselt? Ma tahaks seoses jumestuskunstiga kuhugi kaugemale jõuda (mis pole väga raske väljakutse, arvestades, et hetkel ma olen suht ei-kusagil sellega.)
9. Kuidas sa tahaksid mäletada aastat 2020, kui sa vaatad sellele 20 aasta pärast tagasi? Ma tahaks 20 aasta pärast mäletada seda, et aasta 2020 oli see pöördepunkt, tänu millele on maailm veel 20 aasta pärast olemas, elamiskõlbulik ja paremuse poole liikuv, mitte tuumasõdadest ja jumal-teab-veel-millest laastatud tühermaa.
10. Number üks eesmärk aastal 2020? Olla kõige õnnelikum mina.

Mina ootusärevalt uude aastasse vaatamas

Head vanaaasta lõppu ning paremat uut! 🙂

 

 

Edinburgh |november 2018

Ma seadsin 2017ndal aastal endale eesmärgiks reisida vähemalt kolm korda aastas. Nüüd kaks aastat järjest olen ma seda eesmärki täita suutnud ning ma ei usu, et ka sel aastal halvemini peaks minema – pigem paremini, sest reisida võiks alati rohkem.

Igatahes, 2018nda aasta viimaseks reisiks jäi Šotimaa pealinna Edinburghi külastamine. Läksin sinna kolmeks päevaks – 16.11 hommikul läks lennuk Edinburghi ja 20nda varahommikul hakkasin tagasi kodumaa poole lendama.

16.11

Ärkasin 8 ajal ja hakkasin alles pakkima. Noh, mu pakkimine nägi välja selline, et viskasin esimesed ettejuhtuvad kaltsud kotti ja muud vajalikud asjad ning olingi valmis lennujaama minekuks. Kolme päeva pärast polnud väga vaja pingutada ja aega võttis see max 10 minutit.

Lennuk startis  Tallinnast 12 ajal ja jõudis ca 13 ajal (UK aja järgi, kaks tundi taga Eesti ajast) Edinburghi. Juba maandudes nägin, et Edinburghis on veel mõnus sügis ning päike paistis. Õhus olles oli näha ka Šotimaa imelist maastikku.

Sõitsin lennujaamast bussiga kesklinna ja sealt kõndisin edasi oma airbnb host’i juurde. Ütlen kohe ära, et Edinburghis olles kasutasingi ma transporti ainult lennujaamast linna jõudmiseks ning viimasel päeval tagasi lennujaama minemiseks. Eks võibolla selle tõttu jäi mitmed vaatamisväärsused nägemata, aga samas sain linnapildis orienteerumise selgemaks.

Kui jõudsin kesklinna, Princes tänavale, siis hakkasin sealt oma öömaja poole kõndima, sest missoon number 1 oli lahti saada seljakotist. Mu öömaja asus Leith’i kandis ning minu host’iks oli väga armas Tara! Korter oli selline mõnusalt boheemlaslik ning seal oli väga sõbralik kutsa ja üsna peps kiisu, keda mul õnnestus ainult paaril korral näha. Koeraga saime küll headeks sõpradeks.

Kuna check in’i sain teha alles 15 ajal, aga sinna kanti jõudsin varem, siis otsustasin ühe väikse cappuccinoga aega parajaks teha. Koht, kus ma veidi aega tiksusin, oli The Lioness of Leith. Täitsa normaalne koht tundus, huvitava interjööriga. Toitu ma sealt ei tellinud, nii et selle kohta ei oska paraku midagi öelda.

Kui öömajja sain, otsustasin natuke puhata ja telefoni laadida. Ilmnes esimene probleem – ma ei olnud arvestanud nende veidrate pistikupesadega, mis neil on ning mul jooksis juba elu vaikselt silme eest läbi, sest telefon vajas laadimist. Õnneks laenas pererahvas mulle seda otsa, kuhu saan laadija USB juhtmega panna ja mille teine ots läheb pistikupessa. Selle käigus jäin ma kahjuks ilma oma kiirlaadimisvõimalusest, kuid vähemalt laadis, eks ole. Ennatlikult võin öelda, et ega rohkem äpardusi ja valearvestusi selle reisi jooksul ei toimunudki.

Kui olin veidi puhanud, telefoni laadinud ja Harry Potterit lugenud (riiulis olid kõik osad!!), otsustasin, et peaks linna ka avastama ja mis tähtsam – midagi hamba alla otsima. Noh, sööki siis ikka, eks ole.

Algas missioon number kaks – leida gluteenivabade valikutega söögikoht. Enne põikasin ma läbi ka Poundlandist, kus olid enamik asju ainult £1 (ca 1,15€), nii et ilmselgelt ma ei saanud sinna minemata jätta. Midagi meeletus koguses ma sealt kokku ei ostnud – ainult jõulutuled, mingi meigipintsli, mis osutus ilmselgelt üsna kehvaks ning paki pisikeste Toblerone’i kommidega, aga ma pole kindel, et see ainult £1 oli. Igatahes, oleks võinud neid rohkem varuda, sest nämmm.

Okei, seejärel võtsin suuna kuhugi poole, kus teoreetiliselt pidi mitmeid toidukohti olema. Oligi, aga miski väga ei kõnetanud ja nii ma lonkisin taaskord üle poole tunni ringi, kõht korisemas ja näljast nõrkemas. Lõpuks leidsin PizzaExpressi and oh man, I found my heaven. Seal oli nii mõnus gluteenivaba pitsade valik ja üks GV pitsa oligi mu ideaalsest mini-puhkusest puudu.

Pärast uudistasin veel natuke linna ja siis suundusin “koju”, et järgmiseks tegevuste rohkeks päevaks välja puhata.

17.11

Ma algul ärkasin üsna vara, mingi 8-9 ajal ja ei saanud aru, kuidas see võimalik on, aga siis meenus, et Eesti ajajärgi oleks kell 10-11. Jetlag, mis teha, hehe. Igatahes magasin sutsu edasi, sest tegemist oli ikkagi minipuhkusega ning umbes lõuna paiku ajasin end välja.

Võtsin kõigepealt suuna Holyrood park’i, kus asus Arthur’s Seat, mis on Edinburgh’i kõrgeim koht ning moodustunud väljasurnud vulkaanist. Ehk siis ma olen juba kahel vulkaanil oma elus käinud, jee. Üks lihtsalt tegutses ca 335 miljonit aastat tagasi ning teine purskas viimati 1944ndal aastal ning mattis 79ndal aastal enda alla Pompeii linna. Aga ma ei pea üht teisest paremaks ning minu jaoks olid need mõlemad väga kihvtid kogemused.

Holyrood park oli tõesti hästi ilus ning kohati ka maagiline. Seal oli järv, kus ujusid ringi lumivalged luiged ning õhk oli mõnusalt puhas ja värske. Hakkasin mingist otsast üles ronimisega pihta. Seal oli mitu kõrgemat kohta, kuhu ikka andis ronida. Vahepeal tegin peatusi ning kogusin energiat eelmisel päeval ostetud Toblerone’i kommidest. Vaade oli täitsa kena, aga suures osas jäid silma ainult lähedal asunud kortermajad. Tegelikult oli mäkke ronimine lihtsam, kui sealt alla ronimine. Üllatav, eks? Põhjus oli lihtsalt selles, et allatuleku rada oli mudast max libe ja seal oli ikka tükk tegemist, et püsti jääda ja mitte pepu peale kukkuda ja mäest alla “kelgutada”.  But I survived. 

 

Pärast Arthur Seat’il turnimist ronisin ma Calton Hill’i, kuhu jõudsin just päikeseloojangu ajaks. Sealt avanes kindlasti parem vaade linnale ja päikeseloojang tegi kõik palju maagilisemaks. Ilmselgelt ei olnud see niimoodi plaanitud – puht joppamise küsimus.

Edinburgh’is jäi silma pigem see, et niisama linnapildis väga puid ei olnud. Oli küll mitmeid rohealasid nagu botaanikaaed ja pargid, aga üldiselt tänavatel väga ei tundunud neid olevat. Mis on minu kui eestlase jaoks veidi teistmoodi, sest Eestis ikka linnad mõnusalt rohelised, kuni talv tuleb ja kõik elutuks muutub. Põmm.

Kui ka Calton Hill sai üle vaadatud, läksin tagasi linna uudistama. Käisin losse uurimas ning ka tänaval, millest sai J.K. Rowling inspiratsiooni Diagon Alley loomiseks. Üleüldiselt kirjutas Rowling enamik oma raamatutest Edingburgh’is olles ning seal oli palju kohti, millest ta võlumaailma luues inspiratsiooni ammutas.

Käisin tavalise basic white girl’i kombel ka ikkagi Starbucks’is aega parajaks tegemas. Tegelikult ma lootsin, et seal on USB pesa, et telefoni laadida, but nope. Pettumus. Seejärel läksin ma ühte huvitavasse baari, kus pakuti butter beer’i nimelist jooki. Ehk siis taaskord Harry Potter’ist inspireeritud asi. Hoolimata mu halvast läbisaamisest gluteeniga (sest tavaliselt õlu=gluteen), otsustasin ma selle ikkagi ära proovida. Täitsa huvitav jook oli. Ma täpselt ei jõudnud järgida, mis sinna sisse pandi, aga umbes arvan, et õlu vanillisiirupiga.

Baaris rääkisin ka ühe kohalikuga juttu. Ta algul muudkui rääkis ja rääkis ja ma põhimõtteliselt ei saanud midagi aru. Ma arvasin, et ma ise olen max loll ja ei oska enam inglise keelt, aga tegelikult oli asi niivõrd tugevas šoti aktsendis, mis oli minu jaoks lihtsalt niivõrd harjumatu. Kui te olete kunagi “Sõrmuse isandat” vaatanud, siis meenutage, kuidas need päkapikud seal rääkisid ning saate enam-vähem aimu šoti aktsendist. Ma ei taha sellega midagi halba öelda – tegelikult oli väga kihvt ja armas, lihtsalt harjumatu. Ka minuga juttu teinud kohalik mõistis, et ma mitte mõhkugi aru ei saa ning lülitas oma turistidele arusaadava inglise keele aktsendi sisse.

Me veidi chillisin seal, kuid seejärel niitis mind päevasest turnimisest tingitud väsimus ning otsustasin koju tuttu liikuda. Mul oli veel üks päev selles armsas linnas ees.

19.11

Mul oli plaan hommikul oma asjad pakkida ja linna poole leekida. Kuna mul pidi niivõinaa lennuk kell 6 hommikul minema, siis olin ma kohe otsustanud, et viimaseks ööks mõne tunni pärast ei hakka ma öömaja võtma, vaid tiksun nii kaua linnas kui võimalik ja veedan oma viimase aja lennujaamas.

Hommikul küsis mu armas võõrustaja mu plaanide kohta ja uuris, kas ma liigun kuhugi edasi. Ütlesin, et minu seiklus hakkab otsa saama ning tänase öö veedan juba lennujaamas, et siis varahommikul tagasi kodumaale lennata. Tema aga pakkus lahkelt, et kuna neil pole selleks ööks tuba uuesti välja üüritud, siis ma võin vabalt oma asjad ikka veel sinna jätta ja õhtul isegi veidiks puhkama tulla, enne lennujaama minekut. Olin sellest pakkumisest väga liigutatud ning see sobis tegelikult ideaalselt – mul oleks olnud päris nukker oma suure seljakotiga mööda linna ringi trippida.

Tänasin südamest Tarat selle eest ning läksin ennast välja minekuks korda sättima. Kuna ilm oli supermõnus (kõikidel neil päevadel kusjuures), siis otsustasin botaanikaaeda jalutada ning selle ilu üle vaadata. Ütleme nii, et pettuma ma ei pidanud, sest kuigi oli juba novembri keskpaik, siis botaanikaaias valitses veel mõnus värviline sügis. Ka armsad orava poisid ja tüdrukud kepslesid seal ringi.

Peale botaanikaaias käiku läksin vaatasin veel vanalinna osa ja “Diagon Alley” üle. Seejärel tegin osturetke Primarki. Ütleme nii, et ma päris hulluks seal ei läinud (nagu esimesel korral Saksamaal haha), aga riideid sai ikka ostetud.

Pärast Primarki tiiru läksin turgutasin end veel viimast korda Starbucks’i kohviga. Ma ausalt ei tea, mis basic white girl’i tuju mind haaras, aga .. okei, tegelt ma olin rohkem nende suurtest valgetest tassidest võlutud ja mul oli kange tahtmine üks endale saada, aga ma ei hakanud seda plaani mingilgi viisil täide viima.

Kusjuures mu parem jalg (oli vist parem) muutus max lombakaks. Ma reaalselt viimasel päeval lonkasin seal ringi, sest valus oli kõndida, aga ega ma ju ikka mingi takso või bussi peale ei hakanud raha raiskama. Ma lonkasin ikka korralikke kilomeetreid maha, kuid tagant järgi ei tundunud see enam nii mõistlikku mõttena, sest ma lonkasin Eestis ka veel nädal aega vahelduva eduta (jep, eduta, mitte eduga) ringi.

Kui Starbucks’is olin kohviga lõpetanud, lonkasin koju, pakkisin oma asjad kokku ja kirjutasin Tarale veel ühe pisikese tänukirja. Seejärel pugesin mõneks tunniks oma laeall olevale voodile tuttu. Mul oli kell 2 äratus, et umbes 3 linna jõuda, bussile saada ja 4ks lennujaamas olla. Kõik kulges plaani päraselt. Välja arvatud see, et “kodust” linna oli päris piinarikas kõndida, aga noh, eks ma ise olin selline rumal rott ja taksot ei raatsinud kasutada. 

Lennujaamas võtsin kuskilt endale salati, Costast kohvi ning lõpuks leidsin ka telefoni laadimiseks USB pesa – ilmselgelt reisi tipphetk. Lennujaamast ostsin endale ka Makeup Revolutioni Soph x lauvärvipaletti, mis on siiani üks mu lemmikutest.

Igatahes, mis seal ikka, kui varsti oligi aeg lennukile kobida ja tagasi kodumaale rutiinsesse argiellu pöörduda.

Järgmiste seiklusteni!