Imeline Itaalia |märts 2018 |1

Nagu lubatud, siis tuleb mul teile seekord pajatada mu viimasest, aga selle aasta esimesest seiklusest, mis leidis aset Lõuna-Itaalias.

2018-03-14_10-45-37
Tänks Triinule pildi eest. 🙂

 

Ma ei läinud sinna päris puhkusereisile, vaid tegelikult noortevahetusele, mis oli teemal “Youth 4 tolerance” ja mille korraldavaks organisatsiooniks oli Active Youth for Europe, projekti rahastajaks aga loomulikult Erasmus +. Projekt toimus 5.-12. märts Castellammare di Stabias, kuid kuna enamasti lubatakse noortevahetustele minnes olla kohapeal veel kaks lisapäeva, siis kasutasime seda võimalust oma tiimiga ära. Ahjaa, mul oli seekord olla au meie ülivinge grupi juht.

Enne, kui hakkan projektist ja Itaalias veedetud ajast spetsiifilisemalt kirjutama, teen veel veidike selgitustööd.

Projektis osalesid 7 riiki: Itaalia, Eesti, Kreeka, Hispaania, Rumeenia, Bulgaaria ja Ungari. Igast riigist oli 6 osalejat ning sel korral oli vanuse alampiiriks 16, ning noh .. osalejate vanuse ülempiiriks on noortevahetuste puhul 30. Minu grupis oli kolm alaealist ning ma tegelikult kartsin küll, et kuidas ma nendega hakkama saan ja kas ma julgen nii suurt vastutust enda kanda võtta, siis tegelikult ei olnud mul nendega mitte mingit muret. Nad olid kõik nii tublid ja väga täiskasvanulikud .. mida ma seletan – kõik minu grupiliikmed olid lihtsalt imelised inimesed.

Lisapäevad veetsime Napolis, ehk kokku olime Itaalias 4.-13. märts (v.a Raili, kes pidi töö tõttu varem ära tulema).

4. märts 2018

Ma jõudsin lennujaama juba ca poole 1 ajal öösel, kuigi lennuk läks alles kuue-poole seitsme ajal .. Nii et .. oli pikk öö, vist. 😀 Kuna otselendu Napolisse Tallinnast pole, siis oli meil vahemaandumine Frankfurdis .. Ma mäletan, et Tallinn-Frakfurt lennuki peal suutsin ma juba korraks magama jääda ja kui silmad avasin, siis avastasin, et me oleme ikka veel Tallinnas. Me reaalselt passisime ca tund aega lihtsalt niisama lennukis. Frankfurdis me ootasime järgmist lendu mingi 1-2 tundi. Napolisse jõudsime kella 14-15 ajal. Ma olin meile Airbnb kaudu leidnud mingi päris normaalse öömaja .. noh, vähemalt piltide järgi .. Reaalsus? See asus täielikus ghettokas ja koht ise ei näinud üldse selline välja, nagu piltide peal .. Pärast seda kadus mul igasugune usaldus Airbnb vastu. Aga noh, üldiselt öömaja kõige hullem polnud, aga lihtsalt see asukoht… Esimesest Napolis veedetud päevast jäi küll mõru maik suhu ning ma kartsin, et äkki see terve linn on lihtsalt mega kole, aga õnneks viimane päev lükkas selle arvamise ümber – sellest aga hiljem.

Igatahes, me kartsime isegi välja minna, sest arvasime, et mingi maffia ilmub kuskilt nurga tagant välja ja … noh, teate isegi. Õnneks nii hullult meil päris ei läinud.

Leidsime päeval juba mingi pizzeria, kust ma sain isegi gluteenivaba pitsat (lihtsalt 2 € läks juurde), mis oli ülimaitsev. Kas te teate, et Napoli on pitsa sünnikoht? Seega, kui te kunagi peaksite Napolisse juhtuma, siis pitsa on must have, eks. Ja need pitsad on seal hiiglaslikud. Itaalias peab ka seda silmas pidama, et kui arve saate, võite leida selle oodatust veelgi suurema, sest üsna tavaliselt lisanduvad juurde a la lauakatmistasud/ teenindustasud vms .. See ongi pmts nagu tipp neil, et pärast arve tasumist ei ole vaja tippi eraldi jätta .. ilmselgelt. Muidu tulete puhta vaestena tagasi. 😀 Ja linnamaks on ka, kui kuhugi ööseks jääte. See läheb vist üldiselt ca 2 € per inimene.

IMG_20180304_160705ed

Igatahes, me olime legit mingis sellises rajoonis, kus kõnniteed olid koera fekaalide tõttu nagu miiniväljad ja keset kõnniteed oli ühes kohas korsten, mis oli ühe maja küljest ära kukkunud, aga kuna liiga normaalne oleks see ära koristada, siis olid nad lihtsalt mingi lindi/aia sinna ümber tõmmanud ja mõelnud, et ah – las jääda.

Õhtul leidsime juhuslikult ühe päris mõnusa baarimoodi koha, kus me maha istusime ja üksteist paremini tundma õppisime. Sinna kohta pidime ka ca 3 km kõndima – ehk me öömaja oli ikka reaalses pommiaugus. Igatahes, õhtu möödus kihvtilt.

5. märts 2018

Kell 11 oli meil check-out ja noh, ega me ei olekski tahtnud sinna pikemaks jääda. Hakkasime rongijaama poole liikuma, et Castellammaresse põrutada. Napolist Castellammaresse on ca 30-40 minutit rongisõitu ja pilet oli vist 2,8 €.

IMG_20180306_112028edd

Castellammaresse jõudsime 13-14 ajal ning otsisime üles hotelli, mis meile nädalaks ajaks koduks pidi saama. Kui kohale jõudsime, siis pidime veidi ootama, enne, kui meid tubadesse jaotati. Mul oli kaks toakaaslast: üks Rumeenia tüdruk ja üks Hispaania tüdruk, kes mulle väga kalliks sai.

Kui olin toaga jõudnud natukene tutvuda, siis otsustasin koos teiste eestlastega poodi otsima minna. Ega seda raske leida polnud – tuli lihtsalt 5 minutit ühes suunas liikuda. Ostsime sealt endale lõunasöögi jaoks toidumaterjale, sest hotellis saime süüa alles õhtul kell 19. Tol päeval sessioone veel ei toimunud, sest inimesed alles saabusid kohale.

Õhtusöögilauas tutvustas igaüks ennast ning korraldajad rääkisid lühidalt, mis meid järgmiste päevade jooksul ees ootab. Õhtul kella 21 ajal läks juba päris suur seltskond välja, et üksteisega lähemalt tutvust teha, mina kaasaarvatud. Lahe oli!

6. märts 2018

Hommikusööki sai süüa 8-9ni. Noh, mitte mina, sest kuna itaallased söövad (kui üldse söövad) hommikusöögiks ainult mingit magusat saiakest/küpsist ja ma olin suht kindel, et need küll gluteenivabad ei olnud, siis algul vaatasin suud vesistades pealt. Õnneks meenus mulle, et mul veel enda ‘võiku’ materjali eelmisest päevast alles, ning eks ma tõingi selle alla ja sõin oma toitu. Niisiis ma hakkasingi igaks hommikusöögiks endale ise midagi hamba alla organiseerima.

9.30 algas esimene sessioon. Esimene päev möödus suuresti tutvustavaid ja nii öelda ice-breaker/team-building mänge mängides/tegevusi tehes, et me üksteisega tuttavaks saaksime ja kaoks see ebamugavus- ja võõristustunne. Kõige efektiivsemaks meetodiks oli minu arvates tegevus nimega speed-date ehk kiirkohting. Tegevus seisnes siis selles, et pidid igaks kellaajaks (1-12ni) leidma ühe inimese, kellega kohting kokku leppida. Kui see osa tehtud, siis nt programmijuht nimetas mingi kellaaja ning ma pidin vaatama, kellega ma sel kellaajal kohtuma pidin ning minema selle isiku juurde. Seejärel öeldi meile ka teema, millest pidime rääkima (nt hobid, unistused jne).

Näiteks jagati meid väiksemateks gruppideks ning me pidime seejärel välja mõtlema loomingulise(d) viisi, kuidas oma grupiliikmeid tutvustada. Või siis moodustati taaskord uued grupid, aga seekord anti meile ülesandeks teha 3 A4 paberist, pikast teibiribast, pikast nööritükist ja ca 15-20 spagetist nii pikk torn kui võimalik. Ütleme nii, et meie tiim oli päris edukas, sest meisterdasime pikkuselt teise torni, jäädes kõige kõrgemale tornile ainult mõne sentimeetriga alla, ja kõik ülejäänud jäid kõrguse poolest meie omale ikka päris kõvasti alla.

IMG_20180306_170448

Viimane ülesanne tol päeval oli jagudena rahvusgruppidesse ning anda päeva kohta tagasisidet: mis meile kõige rohkem meeldis; kuidas kirjeldame päeva ühe sõnaga; mis vajaks parandamist/arendamist; kuidas hindame päeva 10ne palli süsteemis jne.

7. märts 2018

Hommikul oli väike test Erasmus+ projektide kohta (noortevahetused, koolitused, EVSid) ning meile räägiti neist põhjalikumalt.

Ülejäänud sessioonides hakkasime põhjalikumalt käsitlema ja arutlema projekti põhiteemade üle ehk rassism, stereotüübid, eelarvamused, vihakõne. Viimases sessioonis jaotati meid väikesteks gruppideks ning meile anti teemad, mille üle pidime arutlema. Iga teema üle mõtisklemiseks oli umbes 5-10 minutit. Teemadeks oli nt “Kas me peaksime pagulaste eest Euroopariikide piirid sulgema” jne.

Õhtul oli esimene kultuuriõhtu, kus tegid lühikesed ettekanded oma riikide kohta kõik riigid peale Itaalia –  ehk Rumeenia, Kreeka, Eesti, Bulgaaria ja Ungari. Muidu oli kõik täiega vahva, aga kahjuks oli iga riigi jaoks ülivähe aega ja kogu see esitlus jäi väga pinnapealseks. Parim osa oli muidugi teiste riikide toitude/maiustuste/jookide proovimine.

IMG_20180307_233623ed

8. märts 2018

Meid jaotati rahvustiimidesse ehk eestlased olid kõik koos. Ülesandeks oli meil teha ettekanne pagulaste kohta Eestis: kui palju, kui hästi nad on siia integreeritud, kuidas neisse suhtutakse (vihakõne) ja kas nende toetuseks on ka midagi korraldatud. Samasuguse ettekande pidid kõik riigid tegema. Ilmselgelt oli meie ehk eestlaste ettekanne kõige lühem, sest … meie riik on vastu võtnud tegelikult imepisikese koguse pagulasi ja enamik neist on siit juba ka lahkunud. Kõige pikema ettekande tegid ilmselt kreeklased, sest noh – neil on, millest rääkida.

Tol päeval pärast sessioone võtsin ma ette ka ühe šopinguretke, sest et … miks mitte. Selle käigus sain ma põgusamalt tuttavaks ka Castellammare linnaga.

IMG_20180308_111509ed

IMG_20180308_111516ed

IMG_20180308_111703ed
See armas küngas seal taga on vulkaan Vesuuv.

IMG_20180309_152528ed

Õhtul toimus Itaalia kultuuriõhtu, kus nad tutvustasid lühidalt oma riiki ning pakkusid kõigile pitsat … oh jah, kahjuks see konkreetne pitsa polnud gluteenivaba ning seega ilastasin mina lihtsalt kõrval. Aga üldiselt oli väga vahva ning tore õhtu.

9. märts 2018

Meid jaotati gruppidesse ning me pidime tegema postri vihakõne põhjustest ning mõjudest. Pärast pidime rahvuslikes tiimides välja mõtlema ideed, kuidas pärast projekti kodumaal oma teadmisi teistega jagada ja kuidas anda oma väikene panus, et maailm muutuks natukene tolerantsemaks paigaks.

Pärast lõunasööki tulid meiega rääkima kolm pagulast ning see oli väga silmiavav, liigutav ning emotsionaalne kogemus. Inimesed, kes vihkavad ja parastavad pagulasi, on täiesti empaatiavõimetud ning isekad. Nahavärv, päritolu, sugu vms ei tee mitte kedagi teistest halvemaks ja vähem väärtuslikumaks inimeseks. Inimese teod, käitumine ja suhtumine on need, mis seda määravad.

Igatahes, õhtul ma olin väsinud ja ei jõudnud kuhugi välja minna, vaid otsustasin, et tark mõte on varem magama minna, et viimased päevad inimesemoodi mööda saata.

 

* * *

Kuna mul viimase kolme päeva kohta on vähem juttu, aga rohkem pilte, siis jätan need järgmisse postitusse.

Arrivederci!

 

 

Advertisements

Seiklused Draculandis 2017 |III

Üritan järele jäänud aja siia postitusse ära mahutada. *fingers crossed*

IMG_20171109_145911edd

8. november 2017

Kogu seltskond jagati kaheks grupiks ning anti teemad, mille kaitseks pidid mõlemad grupid pädevad argumendid leidma. Üks grupp pidi välja mõtlema maaelu plussid ja teine grupp miinused. Peale väikest pausi toimus pooltevaheline diskuteerimine.

Pärast lõunasööki jagati meid väiksemateks gruppideks, kus me siis pidime genereerima ideid, kuidas maaelule hing sisse puhuda. Päris paljud tulid üpris huvitavate (ka naljakate) ideedega välja. Iseasi on muidugi ikkagi see, kui teostatavad need mõtted ka tegelikkuses oleksid. Meie grupi idee oli ka selline, mida siin seletada on üpris keeruline, nii et ma pigem jätan selle vahele. 😀

Ma olin terve päev hästi uimane, sest unepuudus hakkas ikka väga hullult tundma andma. Ma isegi proovisin vahepeal magada, aga kuigi ma olin üliväsinud, siis und lihtsalt ei tulnud. Kurb.

Õhtul oli Hispaania ja Leedu kultuuriõhtu. Leedukad juhatasid õhtu sisse – tantsisime nende rahvustantse, kuulasime neid laulmas ning söögiks pakkusid nad meile nt kirjut koera ja suitsujuustu + igasuguseid maiustusi. Hispaanlased korraldasid võistkonna mängu oma kultuuri puudutavate küsimustega, laulsid samuti ning näitasid oma elegantset rahvatantsu (mis erinevalt eesti Kaera-Jaanist oli suht (v oligi) paso doble’i sarnane). Söögiks pakkusid hispaanlased itaallastega üsna sarnaseid asju + sangriat, mis oli loomulikult mu lemmik. 😀

Ma lubasin endale juba päeval, et tol õhtul lähen varem magama. Noh, nii max 00 vms. No jah, läks veits lappama see mõte jälle, sest magama sain ma ikka alles kell 5. 😀

DSC_0506ed
Ma siin niisama teiste hargivahel uduselt hinge tõmbamas. (Tegelt oli tegemist hispaanlaste korraldatud viktoriiniga. Ausalt! :D)

9. november 2017

Hommikul vaatasime eelnevates projektides tehtud videoid (n-ö mikrofilme) ning seejärel jaotati ka kogu meie seltskond gruppideks, sest ka meid ootas ees filmitegemine. Selleks anti ja kuluski terve päev. Istusime algul oma grupiga maha ning tegime kerge ajurünnaku, mis teemalise filmi teeme. Noh, meil oli algul plaan midagi muinasjutulaadset teha, kuid .. jah. Igatahes, siin nad on:

  1. Love needs silence (minu tiimi film)
  2. Lost and Found (Pireti tiimi tehtud film, said vist kõige rohkem auhindu vms)
  3. Love in Poiana Negrii
  4. The Lonely Luggage
  5. Escape

Õhtul oli Oscarite gaala ehk parimad said auhinna. Minu arust see oli väga kihvt mõte korraldajate poolt. Meie tiim kahjuks ühtegi auhinda ei võitnud, kuid samas … olgem ausad, teised “filmid” olid paremini teostatud jms.

Igatahes, maru vahva õhtu oli. Ma näiteks laulsin koos itaallastega karaoket jne. Itaalia keeles, muidugi. Sai tantsitud ja juttu räägitud. See oli meie viimane õhtu/öö seal ning kurb oli mõelda, et juba järgmisel õhtul peame me asjad kokku pakkima ja tagasi reaalsuse poole suuna võtma.

20171109_130323ed
Võtted käivad.
20171110_005745ed
Meie glamuurne filmitiim Oscarite jagamisel.

10. november 2017

Ma mäletan, et olin üliväsinud. See minimaalne unetundide arv hakkas eriti tunda andma ja ma olin reaalselt juba väga lähedal zombistumisele. Ma ei tea, mitu tassi kohvi ma ära jõin, kuid paraku polnud neist mitte mingit kasu.

20171110_135222ed
Viimase päeva mood

Viimasel päeval oli selline lahtiste-otsade-kokku-sõlmimime. Hommikul tegid kõik oma filmitegemise tiimiga infolehed projekti kohta jms. Seejärel pidime rahvusgrupiga välja mõtlema, kuidas me plaanime projekti oma kodumaal kajastada (a la Facebooki postitused, ettekanded jne). Arutasime ka, mis oskusi me projekti käigus omandasime jne (nt filmitegemine, oskus keelebarjäärist üle olla, oskus teha rühmatööd, tegime ise näidendi ja esitasime seda jne).

Pärast õhtusööki pakkisime oma asjad kokku ning kell 21 (vist) oli start tagasi Bukaresti. Thank god, et ma sain bussi peal magada. Muidu ma poleks vist elusalt koju jõudnud, ausõna.

11. november 2017

Bukaresti jõudsime ca kell 8 hommikul. Jäime mingi seltskonnaga üpris kauaks metroojaama tiksuma, sest pidime välja mõtlema, mida oma eluga nüüd peale hakata. Kui plaani lõpuks enam-vähem välja mõtlesime, suundus suurem osa meist allesjäänuist kesk-/vanalinna. Kuna meil (mul, korterikaaslasel ja grupijuhil) läks lennuk alles 12nda öösel kell .. 4-6 (mäluauk), siis me endale päris öömaja ei hakanud otsima, sest niivõinaa oleksime üsna vara pidanud lennujaama minema. Õnneks kaks eestlastest projektikaaslast meid päris kodutuks ei tahtnud jätta ning lubasid meil nende juures peatuda. Nii me tiksusime seal natuke, kuni kõht tühjaks läks ning me otsustasime välja liikuda. Käisime kuskil söömas (taaskord ebaõnnestunud valik) ning seejärel läksin koos Piretiga (eelnevalt mainitud kui korterikaaslane 😀 ) šoppama – kutid läksid vist iga üks oma teed.

Kell 18 saime kõik 5 taaskord kokku, otsisime ühe hubase vesipiibu koha ning istusime sinna mõneks ajaks maha. Aga kuna see oli selline pooleldi väljasolev koht, siis hakkas peagi päris külm ning pidime edasi liikuma. Leidsime mingi söögikoha, kus oli lõpuks ometi täitsa söödav söök, aga samas ma isiklikult ei oska öelda, sest ei soovinud midagi süüa. Teised aga kiitsid. Mingi hetk liitusid veel kaks eestlast meiega ning koos läksime otsisime üles rumeenlased, Bukaresti jäänud mõned itaallased ja leedukate tiimi. Sain veel natuke nendega juttu rääkida, enne kui me tiim sealt lambist minema hiilis. Ma ei saanudki päris täpselt aru, miks me niimoodi minema läksime, aga eks ma ka lonkisin oma grupi järgi – mis seal ikka.

Kuigi vanalinn oli inimestest pungil täis, õnnestus meil siiski leida mingi koht, kuhu me seitsmekesi istuma mahtusime. Seal me lihtsalt muljetasime projektist jne. Ma mäletan, et keegi küsis, mida me projekti jooksul taga igatsesime. Kes vastas korraliku uneaega, kes igatses patja, kes oma kaaslast või lemmiklooma jne. Siis tulin mina – õlgu kehitades vastasin, et mitte midagi. Mida või keda ma ikka selle nädala jooksul nii väga igatsema hakkan. 😀 Ma pole üldse väga igatseja-tüüpigi.

Ja siis oligi aeg oma kohvrite järele minna, et lennujaama suunduda. Jätsime esialgu armsaks saanud eesti tüdrukutega hüvasti ning liikusime korterisse. Tõmbasime seal veidi hinge, sättisime ja pakkisime veidike oma kohvreid ning jah – siis aeg oli lahkuda. Jätsime hüvasti ja astusime taksosse.

Lendudest pole väga mõtet rääkida, sest ma magasin – seega läks kõik hästi. Jõudsin ilusti koju.

Tahan tänada Seiklejate Vennaskonda, saatvat organisatsiooni, kelleta poleks see võimalik olnud. Ka mina üritan nüüd vahepeal Seiklejate Vennaskonda ja selle organisatsiooni tegevust tutvustada, sest ma lihtsalt usun, et igal noorel võiks esineda võimalus osaleda milleski nii ägedas, nagu seda on noortevahetus. Hetkel käimas olevate projektide kohta võite lugeda siit.

Aitäh!

Muideks, kohe-kohe ootab mind ees uus seiklus Itaalias, mida ma peagi ka siin kajastan. Nii et on, mida oodata. 😉

☼ ☼ ☼

“A positive attitude causes a chain reaction of positive thoughts, events, and outcomes.”

– Wade Boggs

Seiklused Draculandis 2017 |II

Nonii, mu Rumeenia seiklused jätkuvad. Pikka juttu pole – alustame.

5. november 2017

Hommik algas sellega, et meid jaotati gruppideks ning iga grupp sai endale ülesande: ühed pidid tegema projekti ajakava; teised pidid välja uurima, millal on projektis osalejate sünnipäevad; kolmanda grupi ülesandeks oli teha nädala ilmateade; neljas grupp pidi välja uurima, mitut keelt kogu selle grupi peale räägitakse; viies grupp pidi välja pakkuma ideed õhtuteks ( a la kas teemapidu v filmiõhtu vms).

Teine ülesanne oli see, et me läksime välja staadionile ja meid jagati kaheks suureks grupiks. Põhimõtteliselt oli tegemist ussimänguga, aga see oli inimestest tehtud. Appi, seda on nii keeruline seletada. Igatahes, kõikide silmad olid kaetud, v.a sellel, kes oli viimane. Tema pidi siis seda ussi juhtima. Me pidime välja mõtlema märguanded, kuidas seda ussirivi juhtida saaks ning esimene pidi siis suutma ühe kartuli maast üles korjata ning selle ka pangi panema. Igatahes, päris keeruline oli ning meie uss läks ikka konkreetselt sõlme. 😀 Mängu eestvedajad ka naersid ja imestasid, kuidas see üldse võimalik oli. 😀 Aga siis, kui meid jagati 4 väiksemaks grupiks, siis tuli juba päris hästi välja. Igatahes oli vahva ülesanne ja nõudis väga head tiimitööd.

DSC_0157ed

Eelmine õhtu oli meid “perekondadesse” jaotatud e igast riigist oli üks inimene. Minu perekond oli supervahva. Kõige kallimaks sai mulle itaallanna ning me hakkasime üksteist õeks kutsuma (“mia sorella” itaalia k). Igatahes, selle perega läksime paperclip challenge’it (eesti k “kirjaklambri väljakutse” – kõlab nii kohatult 😀 ) tegema. Lühidalt – igale perekonnale anti kirjaklamber ning me pidime mööda küla ringi uitama, leidma inimesi ning püüdma see millegi väärtuslikuma vastu ära vahetada. Esimesest majast saime vastu tühja plastikpudeli, siis kohtasime üht purjus meest, kes oli päääris jutukas, aga samas ka üsna agressiivne. Lõpuks leidsime taas ühe talu ning otsustasime seal õnne proovida ning meil vedas – pererahvas oli mega sõbralik. Kõigepealt pereisa rääkis meile küla ajaloost, seejärel näitas ta meile oma loomi; kuidas lehma lüpstakse (no seda ma olen muidugi juba varem näinud). Lõpuks andsid nad meile kaasa karjakella, isetehtud puust karbi, pudelitäis värskelt lüpstud piima – seega oli päris hea saak. Ühest kohast saime veel ka tassi, nii et läks üleootuste hästi. Üleüldse olid seal külas kõik inimesed nii sõbralikud ja vastutulelikud, et see pani mind lausa imestama. Jõudsime tagasi majja hästi positiivsete emotsioonidega ning jäime õhtusööki ootama.

20171105_171910ed
Heal lapsel mitu perekonda aka la famiglia vol 2 – Birra. 

Õhtul oli Rumeenia kultuuriõhtu – ehk nad andsid põhjalikuma ülevaate Rumeenia inimeste, kultuuri ja ajaloo kohta. Toimus viktoriin ning pärast pakkusid nad taaskord tüüpilisemaid sööke, maiustusi ja jooke.

6. november 2017

Ülesanded toimusid rahvusgruppides. Pidime välja mõtlema maaelu probleemid ning neile lahendused leidma. Tegelikult anti meile väga loov ülesanne – pidime esitama oma riigis esinevaid maaeluga seotud probleeme etenduse vormis. Mitu head tundi ragistasime selle kallal ajusid, kuid lõpptulemus tuli minu arvates päris kihvt. Õhtupoole oli korraks family meeting, kus siis iga perekond sai kokku ja muljetas oma päevast.

Õhtul oli Eesti ja Itaalia kultuuriõhtu. Tegime väikese tutvustava ettekande ja viktoriini Eesti kohta, tantsisime Kaera-Jaani (mul läks totaalselt pekki tho :D) ja näitasime paari videot, mis oli meie arvates naljakad, aga .. teiste arust mitte nii väga. 😀 Söögiks pakkusime kama, kartulivahvleid, Kalevi šokolaade ja Maiasmoka maiustusi, põdravorsti, Vana Tallinnat ja musta leiba.

20171106_210557ed

Itaallased tegid samuti küsitluse, rääkisid oma riigist, üritasid meile mingit tantsu õpetada, aga enamik nägid seda tantsides välja nagu tsirkusekarud. Söögiks pakkusid nad .. ee, hästi palju saiatooteid oli ning ma jätsin need vahele. Ilmselt oli laual ka mingi pancetta taoline asi, mida ma samuti ei proovinud (pirtsakas nagu ma olen). Mida ma siis õieti üldse proovisin? Noh, limoncellot, mis oli miksitud õluga ja mingit šokolaadi – mida muud?! 😀

7. november 2017

Hommikul sõitsime Vatra Dornei‘sse, mis oli siis Poiana Negrii lähedal asuv linn. Linnas jagati meid samuti gruppideks, kuid pooled meie grupiliikmed tõmbasid juba alguses uttu, siis jäime reaalselt kolmekesi. Nojah, siis me seiklesimegi algul mööda linna kolmekesi ringi, kuid mingi hetk haakisime ühele teisele grupile külge, kes meid külalislahkelt ka vastu võtsid. Lõpuks oligi seltsis segasem. Ülesanded sisaldasid endas kohalikega tutvumist, nende käest küsimuste küsimist, erinevate kohtade üles leidmist jne. Enne tagasi sõitu istusime kuhugi söögikohta maha, sest kuigi meile oli lõuna kaasa antud, siis polnud see just midagi eriti märkimisväärset. Ma üritasin juba Rumeenias suht gluteenivabalt toituda, siis tellisin mina endale mingi salati, kui teised tellisid burgereid, pitsasid ja paneeritud kananagitsaid. Arvake, kes kõige viimasena oma toidu kätte sai? Eks ikka mina. Ma ei kujuta ettegi, miks selle maltsataldrikuga kauem aega läks, kui burkside vms-ga. 😀 Aga vähemalt olid meil huvitavad jutuajamised nt teemadel, kuidas eesti kutid flirdivad ja kuidas itaallased. 😀 (Note: pmts sinna sööma jäi meid niimoodi, et oli ca 5 eestlast ja 2 itaallast, sest ülejäänud grupiliikmed läksid mujale).

IMG_20171107_123946ed
Ainus pilt Vatra Dorneist, mille enda telefonist leidsin. 

Õhtul oli horror night ehk teemapidu. Kuna ma polnud jõudnud selleks linnas olles eriti valmistuda (teised ostsid a la parukaid v maske vms), siis kasutasin ma lihtsalt olemasolevaid materjale ja tegin ennast nõiaks. Noh, see tuli üsna naturaalselt. 😀 Igatahes, hästi vahva oli. Mõned nägid ikka väga palju vaeva – grimm, kostüümid ja muud rekvisiidid.

DSC_0431ed
Watch out! Mõned gängiliikmed on puudu. 
IMG_20171107_223127ed
“I woke up like this.” 

Siinkohal lõpetangi selle postituse.

Kõike head! ☀

 

Seiklused Draculandis 2017 |I

Mega originaalne pealkiri, eks ole. Arvake, millest nüüd juttu tuleb? Ilmselgelt novembris toimunud noortevahetusest, mis leidis aset Rumeenias. Ma hetkel üritan oma eelmise aasta reisijuttudega ühele poole saada, enne, kui uued peale kipuvad.

Rumeenias toimunud noortevahetuse teemaks oli “A hope for rural life” ehk me rääkisime ja tegelesime maapiirkondadega seotud probleemidega ning üritasime välja genereerida ideid, kuidas hetkelist olukorda lahendada. Projekt kestis ise 3. – 11. november, aga mina olin Rumeenias 2.-12. novembrini.

IMG_20171109_153531ed

2. november 2017

Ärkasin arvatavasti kella 6 paiku, sest kuna mul on mingi kaasasündinud sündroom kõik asjad viimasele minutile jätta, siis pakkisin ma tol hommikul veel oma kohvri lõpuni. Ma läksin Rumeeniasse käsipagasi suuruse kohvriga, siis oli raske asju niivõrd ökonoomselt pakkida, kuid ma sain hakkama. Kell 8 läks mul buss Tartust Tallinna, et jõuaksin normaalsel ajal lennujaama ning lennuk ise läks 12-13 ajal. Selles projektis osalesid ka mu korterikaaslane ja esimesest projektist tuttav sõber. Saime kõik lennujaamas kokku ning läksime samade lendudega Rumeeniasse. Meil oli vahepeatus Istanbulis ja oeh, kuidas ma oleks tahtnud sinna kauemaks jääda, aga kõike head ka kahjuks korraga ei saa.

IMG_20171102_161746edd
Istanbuli maandumas.

Lennud läksid hästi. Jõudsime normaalsel ajal Bukaresti Henri Coandă lennujaama, aga asjade kättesaamisega läks meil küll ikka omajagu aega. Lennujaama ees hüppasime mingi bussi peale, millega me siis peaaegu oma hotellini trippisime. Hotell oli ilus ja üsna soodne, aga kuskil x-rajoonis. Me läksime veel õhtul välja ja otsisime seal tikutulega taga kohta, kuhu saaks maha istuda. Noh, lõpuks maandusime ainsas kohas, mille me leidsime. Esmapilgul tundus üsna normaalne. Tellisime vesipiibu ja kokteilid, aga mõlemad olid pehmelt öeldes rõvedad. 😀 Ma tellisin mojito ja see oli tehtud absintist ja coca-colast. Nagu johhaidi. 😀 Mojitost oli küll asi pääääris kaugel.

3. november 2017

Hommikul viisime oma asjad metroo jaama ära, kus pidi olema õhtul check point e koht, kus me teiste projektiliikmetega pidime kokku saama, et koos Bukarestist Poiana Negriisse sõita.

Kui olime oma rasketest kodinatest lahti saanud, läksime Bukaresti avastama. Kõigepealt otsisime koha, kus kõht täis süüa. Ma tellisin Caesari salati, aga jälle ei olnud mu valitud toit kiita. Kana oli üsna kõrbenud ja kuiv, seega söötsin selle kassidele, kes me ümber patseerisid ning ise mälusin allesjäänud maltsa.

IMG_20171103_131217ed

IMG_20171103_142337ed

IMG_20171103_142540ed

IMG_20171103_143934ed
Äge coffeshop.

Vaatasime ka Parlamendihoone üle, mis oli tõesti väga uhke ning Bukaresti vanalinn oli ka üsna enam-vähem, aga üldiselt see linn mulle väga sümpaatset muljet ei jätnud – nägi päris räämas ja getolik välja ning ka rumeenlased ise ütlesid, et ega neile Bukarest eriti ei istu. Vanalinnas leidsime õhtupoole ühe päris hubase vesipiibukoha ning seal veetsime mitu head tundi, enne, kui pidime check-pointi liikuma.

IMG_20171103_162717ed
Parlamendihoone.
IMG_20171111_160801ed
Ja selline on Bukarest väljaspool vanalinna.
IMG_20171111_160755ed
Need elektritraadid vms on klass omaette.

Viimased, kes check-pointi jõudsid, olime meie – 3 eestlast. Üsna piinlik oli, kui aus olla. Kui bussi astusin, olid enamik kohti võetud, seega ei jäänud mul muud üle, kui kellegi võõra kõrvale maha potsadada. Selleks kellekski oli juhuslikult (või oli see Saatus, haha) üks itaallane. Ma vist pole siin blogis kirjutanud, aga peale seda, kui ülikoolis itaalia keelt õppima hakkasin, sattusin ma sellest keelest, riigist ja kultuurist nii vaimustusse, et see on vaikselt juba obsessioniks saanud. Ja üks põhjuseid, miks sinna projekti tahtsin minna, oli võimalus itaallastega suhelda, et saaksin oma teadmisi juba rakendada jne.

Bussisõit Poiana Negriisse kestis ca 11 tundi koos vahepeatustega. Sõitma hakkasime õhtul 21 ajal ning kohale jõudsime hommikul kella 8 ajal. Ma ei saanud bussis absoluutselt magada ning see oli nii piinarikas. Asi oli vist lihtsalt selles, et ma ei istunud akna all (akna all poleks mul probleemi) ja siis kui ma hakkasin unne vajuma, siis ma kaldusin kas vahekäiku või oma naabri poole ning ärkasin võpatusega üles, sest mõlemat pidi oleks üsna piinlik olnud.

Lisaks hakkas bussi peal mega külm. Ma lootsin, et too koht, mis umbes nädalaks mu koduks sai, on vähemalt soe. Aha, või veel. Hommikusöögi lauas istusin ma jopega, kuid ikka lõdidesin. Lootsin, et ehk mu magamistuba on soe. Loomulikult mitte! Tekkis tunne, nagu me oleks kuhugi Põhjanabale sattunud ja igludesse elama paigutatud. Kõige parem oli muidugi see, kui ma tahtsin pärast seda bussitripi pesema minna, aga tuba tundus liiga külm. Mõtlesin, et magan paar tundi, et äkki siis tuba jõuab seni mingi normaalse tempratuurini soojeneda. Hell no, noh. Kui ärkasin, olid toas samasugused arktilised tingimused nagu ennist, kuid hädasunnil tuli end ikka pesema ajada, et mitte juba esimesel päeval kõiki enda ümbert ära peletada. Ma olen vist saksapreilistunud, aga tavaliselt kui ma pesema lähen ja vee kuumaks keeran, siis ma ei eelda, et sealt mingi 3 minutit jäist vett voolaks, vaid max 3 sekundit. Seega jah, loomulikult ma jäin selle jäkülma vee alla ja ma mõtlesin, et nüüd minu ots saabub, kuid eestlaslikult vintskena kannatasin ma selle ära ega teinud isegi üht piuksugi, sest ei tahtnud oma toakaaslasi üles äratada. #kannatameära

IMG_20171104_090425ed
Hommik Poiana Negriis. Saatsin õele pildi, kui ta küsis, et noh, on ilusad mäed? 😀 Jep, täiega lummavad. 😀
20171104_111533ed
Poiana Negrii päeval.

IMG_20171106_132022ed

4. november 2017

Projekt ise hakkas pihta peale lõunasööki ehk siis 14-15 ajal? Esimeseks olid projektiliikmete tundmaõppimise mängud, seejärel jagati meid juba gruppidesse, kus me pidime arutama, mis on meie ootudes projekti suhtes ning, mis on meie enda panus. Hiljem andsid projektijuhid meile selle kohta tagasisidet, tutvustasid projekti üldiselt – mis me eesootavatel päevadel tegema hakkame jne. Samuti rääkisid nad Erasmus + üldiselt – millega see tegeleb jne. Lühidalt – selline tutvustav päev.

Õhtu oli vahva. Korraldajad olid kutsunud ühe kohaliku tantsu- ja laulutrupi meile esinema, et me saaks juba tutvuda Rumeenia rahvalaulude ja – tantsudega. Meile pakuti ka kohalikke traditsioonilisi sööke ja jooke .. Jah, sellest ma pikemalt ei räägi. 😀

Ühel osalejal oli sünnipäev, seega olid korraldajad nii vahvad ja kinkisid talle sünnipäevatordi ning me kõik laulsime talle sünnipäevalaulu. Osalejad teistest riikidest laulsid laulu ka veel oma emakeeles, ainult eestlased jätsid selle ilmselgelt vahele, haha.

Juba esimesel õhtul oli tohutult lõbus. Rääkisin nii oma kodumaalastest grupiliikmetega juttu, kui ka osalejatega teistest riikidest. Nii vahva oli teada saada teiste riikide ja kultuuride kohta. Ma sain juba esimesel õhtul ca 3-4 ajal magama ja see oli alles algus ning ilmselt kõige varasem magamamineku kellaaeg terve projekti jooksul. Aga ma absoluutselt ei kahetse, isegi, kui mul oli lõpuks tunne, et ma unepuuduse kätte ära suren. #noregrets

IMG_20171104_164519ed
Päike läheb tudile.

Aga järgmistest päevadest järgmistes postitustes. Ilmselt teen sellest ka kolme osalise seeria, sest et kolm on kohtu seadus, eks.

Järgmise korrani! ☀

 

Elust jne

Tegelikult pidi ka mu uus postitus tulema reisi teemal, aga kuna mu sõbranna mainis mulle, et mu blogi näeb välja nagu ta tahaks juba mingi hull reisiblogi olla, siis otsustasin, et kirjutan vahelduseks millestki muust ka, et asi liiga üksluiseks ei muutuks.

Ma muidugi pole kindel, kui hea on konkreetselt sellisel teemal kirjutada, nagu vihkamine, sallimatus jms, aga kuna tolerantsus on minu jaoks väga väga tähtis, siis mõtlesin, et üritan oma blogis enda mõtted sel teemal kirja panna. Nii et hoiatan: jutt võib kohati päris deep’ik ära kiskuda.

Ma iga aastaga üritan elu vähem tõsiselt võtta. Ma ei taha öelda, et ma võtaks elu nüüd päris kergekäeliselt, kuid üritan elada hetkes ning keskenduda tuleviku peale, ning mõelda, et kõik, mis minevikus tehtud-olnud ongi minevik ning jätta need rahus südamega selja taha. Isegi kui keegi või miski on mulle haiget teinud, siis ma ei näegi muud lahendust, kui mõelda, et oli mis oli ja üritada sellest lihtsalt õppida. Oskus endale ja teistele andestada tuleb siinkohal samuti väga kasuks.

Ma näiteks ei karda lennukiga ka lennata. Mul ei ole sellist hirmu, et issand, mis saab, kui see alla kukub. Mis siis saama peaks? Kui kukub, siis kukub – see on juba paratamatus, mille üle minul niivõinaa mingit võimu pole. Tähtis on lihtsalt see, et kui midagi peaks halvasti minema ja ma oma elatud elule tagasi vaataksin (vahet siis pole, kui lühike või pikk see olnud on), siis ma ei kahetseks midagi. Et ma lihtsalt mõtleksin, et noh, ma andsin endast parima oma elu elamisel ja ma olen õnnelik, et mul üldse oli selline võimalus. Ma ju ütlesin, et asi kisub tõsiseks. 😀 Igatahes, ma tahtsin sellega öelda, et ma ei jäta elus mitte midagi tegemata sellepärast, et ma kardan, vaid lihtsalt astun oma hirmudele vastu. Vastasel juhul jääks just elu elamata.

Läheks nüüd vähem tõsisemaks, eks. Hea küll.

Teine asi, mis mu hinge ja südame kripeldama paneb, on see tohutu üksteise (enamasti põhjuseta) vihkamine. Ma juba peaaegu ülepäeviti näen oma tööjuures, kuidas inimesed üksteisega peaaegu kaklema lähevad ja ei, ma ei tööta vanglas, vaid kaubanduskeskuses.

Mul on üldse tunne, et inimesed ei mõista sõna “vihkama” tähendust. Mul mitu sõbrannat räägivad, kuidas nad vihkavad seda ja toda ning kui ma uurin, et milles asi ja üsides: “Miks sa teda vihkad?”, tuleb vastuseks: “Ah, ta on nii nõme,” või “Issand kui tüütu ta on,” jne. On see siis tegelikult vihkamine? Ma absoluutselt mõistan , et ega kõik inimesed siin maailmas ei saagi  kõigile sümpaatsed olla. See oleks niivõinaa ebareaalne. Aga et kohe vihata? Vihkamine on väga tugev tunne. Ma vist isegi ei oska öelda, kui tugev, sest enda teada ei tunne ma mitte kellegi vastu midagi sellist. Jah, ma olen oma elus kokku puutunud väga nõmedate inimestega, aga ma sellegipoolest ei vihka neid. Ma lihtsalt ei vaja enda ellu niivõrd negatiivset tunnet, sest lõppudelõpuks söövitaks see ainult mind ennast ning selle põhjuse andjal poleks asjast ilmselt aimugi.

No muidugi ajal, mil teismeliseiga mulle peale lendas, vihkasin ma ka küllap peaaegu kõiki. Noh, vähemalt ma arvasin, et vihkasin, eks. Nüüd sellele tagasi mõeldes ma lihtsalt vangutan lõbusalt pead ja mõtlen kohe rõõmuga, et minust on vist ikka täitsa enam-vähem inimeseloom kasvanud. Eks see kasvamine veel muidugi jätkub läbi terve elu.

Ma võin jätta esmapilgul mulje kui ülitõsisest ja kurjast inimesest, kuid tegelikult olen ma täis positiivsust ja rõõmu. Ma olen avastanud end kell 7 hommikul tööle sõitmast kõrvuni laia naeratusega (ma pole tegelikult absoluutselt hommikuinimene, just sayin’), sest et … playlistist tuli lihtsalt hea laul? Ma lihtsalt armastan seda, kui ma tunnen rõõmu pisiasjade üle ja need mind naeratama panevad.

Mind absoluutselt ei huvita, mida teised arvavad, kui ma omaette kohtlaselt naeratan (no see on Eestis veits kohatu ju :D), sest kui ma olen õnnelik, siis ma ei suuda seda ainult endas hoida, vaid tahan kogu maailmaga jagada. Ja enamik ajast ma olengi õnnelik. Väga väga õnnelik. Ja isegi kui ma olen kurb, siis ei tähenda see, et ma poleks õnnelik. Põhjused õnnelik olla on kogu aeg olemas – mu imeline perekond, mu kallid sõbrad; see, et saan õppida, mida tahan; ees ootavad seiklused ja uued kogemused jne.

Kindlasti on ka minul raskeid aegu ning vahepeal tegelen ma, kui mitte igapäev, siis vähemalt ülepäeviti mingi jamaga, kuid ma ei lase end sellest heidutada ja liigun ikka pea püsti edasi, keskendudes positiivsetele asjadele, mida elu mulle pakub – olgu need siis nii suured või väikesed kui tahes.

Ma ei oskagi hetkel midagi rohkem lisada. Sai vist kõik kirja pandud, mis hetkel südant närisid. Ahhaa, mõnd asja tahan teile veel enne lõppu südamele panna – ärge vihake teisi. Püüdke olla tolerantsemad. Kui midagi ei meeldi, siis ärge tehke lihtsalt välja ja kõik.

IMAG1241ed
“Take a deep breath  & chill out. It’s life. You are suppose to f#¤k up every now and then.”

“Darkness cannot drive out darkness; only light can do that. Hate cannot drive out hate; only love can do that.”

– (Martin Luther King, Jr)

August 2017 @ Türgi |III

Kätte on jõudnud mu Türgi seikluste kolmas ja ühtlasi ka viimane osa. Ma loodan, et suudan selle lõpu piisavalt kompaktselt kokku võtta, et see postitus liiga pikaks ei veniks.

28. august 2017

Hommikul kella 8 ajal oli hommikusöök, seejärel pakkisime oma kodinad kokku, liikusime hotellist kesklinna, jätsime Ölüdeniz’iga hüvasti ning hüppasime bussile, mis meid Fethiye’sse viis.

Ühesõnaga, suurema osa 28ndast augustist veetsime me Fethiyes. Kui linna jõudsime, siis tegime kohustusliku peatuse Starbucksis, sest ma janunesin kohutavalt korraliku kohvi järele. Natuke käisime ka kaubanduskeskustes ringi, et aega parajaks teha, kuid ega nagu viitsimist väga polnud ning sisimas kutsus meid juba meri ja rand. Otsustasimegi ranna poole teele asuda. Jalgsi. See oli suuuuht halb mõte, sest me oleksime reaalselt poolel teel ära sulanud. Või lihtsalt päikese käes ära kõrbenud. Teekond randa oli ikka korralikult pikk, ning seetõttu otsustasime lõpuks ikkagi bussi kasuks.

Aga rannas oli mõnus. Ma teadsin, et see oli minu viimane võimalus sel reisil päikest võtta ja meres mõnuleda, seega üritasin me sellest viimast võtta. Ja ennäe imet, ma ei saanudki päikesepõletust, sest tolleks ajaks oli juba nahk vist ära harjunud, et ma pole enam kusagil Narnias, vaid täitsa inimliku kliimaga Türgis.

IMG_20170828_144858 done
Üks sõna: paradiis.

Igatahes, nii me seal rannas peesitasime – oma 3 tundi küll-, ning vahetevahel ennast mere vette kastsime. Kahju oli muidugi rannast ära minna, aga me otsustasime ka Fethiye linnale kerge pilgu peale visata. Läksime ning vaatasime üle näiteks Lüükia elanike matusekambreid. Need ei olnud kuskil maasisse uuristatud urud, vaid täitsa kaljuseina sisse ehitatud hauakambrid. Ja oh, see vaatepilt oli samuti ülikihvt! Ka sinna pääsemiseks oli vaja pilet osta, aga see võis jääda ka ainult kuhugi 5 Türgi liiri ehk umbes 1 euro kanti.

IMG_20170828_183016 done
Lüükia elanike uuristatud hauakambrid
IMG_20170828_183713 done crop
Lihtsalt üks pilt Türgi õiteilust. Ma lihtsalt armastan neid puid.
IMG_20170828_184509 done
Vaade Fethiye’le hauakambrite juurest.
IMAG1716ed
Pilt pildis.

Kui päike loojus ja olustik kippus hämaraks jääma, kõmpisime hauakambrite juurest tagasi Fethiye kesklinna. Tuulasime taaskord paar riidepoodi läbi (nüüd võis juba midagi osta, sest ega enam palju selle seljakotiga käimist polnud jäänud) ning seejärel sattusime Fethiye basaarile. See koht oli mega vahva ja hästi omapärane. Igatahes lahedam, kui Istanbuli basaarid, sest noh, oli suurem tõenäosus, et keegi sind ära ei talla ning see annab alati plusspunkte. Lisaks leidsime õega ühe hästi hubase kohvikunurgakese, kus me siis oma jäätiseid limpsisime.

IMAG1735ed
Bazaar.
IMG_20170828_204507 done
Mõnus nurgake.
IMAG1745ed
Mina oma hariliku resting bitch face’iga.

Tegelikult tahtsime me veel kuhugi baari maha istuda, kuid me mõtlesime, et kuna lennuk läheb kl 6 hommikul ja me tahtsime endale natuke süüa lennujaama kaasa osta, siis hakkasime poele jahti pidama. Me reaalselt kõndisime poodi otsides peaaegu tagasi kesklinna vms, ning siis avastasime, et poleks pidanud üldse kiirustama, sest Türgis on üsna tavaline, et toidupoed veel kella 00ni lahti on ning tegelikult oleksime seal lennujaamas ellu jäänud ka ilma selle söögita. Kuna me olime juba pigem bussijaama lähedal, siis otsustasime, et meil ei ole enam mõtet sinna baaride piirkonda tagasi kõndida, vaid lähme lihtsalt varasema bussiga lennujaama. Mõeldud – tehtud.

Lennujaama jõudsime kuskil 1 ajal. Meil oli lennuni meeletult aega ning seega üritasime kerge uinaku teha, mis minu üllatuseks isegi täitsa õnnestus. Lennule check in’i saime teha 4 ajal vist. A, ja miks me siis nii vara sinna lennujaama ronisime? Loomulikult sellepärast, et õppida oma vigadest ja mitte enam lennukist maha jääda, sest kel on aega jälle see 12tunnine bussireis ette võtta, haha.

Istanbuli tagasi jõudsime ca  kell 8. Ma magasin terve lennureisi, sest noh – mida muud tarka ikka nii varajastel hommikutundidel teha.

29. august 2017

Nagu eelnevalt mainitud, jõudsime tagasi Istanbuli. Hommik oli üllatavalt päikeseline, sest teate küll, mul on Istanbuliga keeruline suhe  – ta ainult harva viitsib mind päikesega tervitada. Ennatlikult võin öelda, et ega ilm ka seekord nii roosiliseks muidugi ei jäänud. Kui olime reisitolmu endalt maha pesenud ja endid natuke sättinud, läksime välja hommikust sööma. See, mille ma endale tellisin, ei olnud muidugi kõige parem – ainult mingi saialaadne asi tomati-kurgiga, kuid vähemalt sai ära proovitud. Õel on suht tavapärane Türgi hommikusöögitaldrik.

IMAG1753ed
Tõenäoliselt nägin taamal kassi, aga olin liiga väsinud, et mingitki elevust näole manada.

Kuna me mõlemad õega kõndisime mööda linna ringi nagu zombid, otsustasime tagasi koju pöörduda ning kerge uinaku teha. Ärkasime ca 14 ajal ning tundsime ennast juba täitsa inimestena. Otsustasime välja minna ning selle kose uuesti üle vaadata, mis mul kevadel nägemata jäi. Ma mõtlen – see koht ise ei jäänud, aga kosk keeldus koostööd tegemast ning ei vulisenud seal. Mis te arvate, kas sel korral olid asjalood paremad? Hah, sugugi mitte. Kosk oli … kuiv. See ajas meid natuke (loe: palju) närvi, sest me nägime päris palju vaeva, et sinna kohale jõuda. Võitlesime äikese ja tormiga, hüppasime kogemata vale praami peale ja pidime seetõttu skeemitama, mis bussiga edasi saada + ronisime mingist mega rõvedalt järsust mäest üles – ja kogu see vaev oli asjata. Ja ükski mu sõna pole liialdatud, sest nagu ma ennist mainisin, siis Istanbul suht vihkab mind ja saatis meile äikesetormi peale. Lõbus.

Pettunult seiklesime tagasi kodukanti. Kuigi väljas oli üsna jahe (äikesetormist), otsustasime siiski enne koju minekut kuskil õe soovitatud kohas söömas käia. See oli päris hea toidu ja vaatega koht, kuid kuradi jahe oli. Isegi mina lürpisin mitu tassi teed ära (no need on mikro suuruses ka muidugi). Meid teenindas üks ülijutukas noormees, kes tundis päris suurt huvi mu õe vastu, haha. Mu õde pidi mitu korda “sujuvalt” mainima, et: “Jaa, elan siin koos oma noormehega.” Ma samal ajal üritasin oma muiet võimalikult märkamatuna hoida.

Õhtul läksime ühte vesipiibu paari lõõgastuma. Ma ei leidnud seda baari enam interneti kaudud üles. Igatahes, koht oli väga mugav, vaade oli taaskord ilus, piip oli hea ning joogid olid maitsvad (alkoholivabad).

IMAG1783 done
Mina niisama kaugusse vaatamas ja elu üle järele mõtlemas.

30. august 2017

Minu viimane täispikk päev Türgis. Läksime peale lõunat kõigepealt Taksim’i kanti, sest mul oli veel vaja mõningaid suveniire oma kallitele inimestele vaadata. Kuna see oli mul juba kolmas kord Türgis ja ma olen vanematele sealt juba igasuguseid basic asju toonud, siis seekord tahtsin neid üllatada ja vedada koju midagi erilist. Selleks sobis hästi alloleval pildil figureeriv lamp.

IMG_20170831_233312 done

Käisime ka Spice Bazaaril, sest mul oli vaja taastada oma hennatagavarad. Mõtlesin sealt ka natuke Turkis delight’i (marmelaadi taolised maiustused, aga paremad) kaasa krabada, kuid kuna meil oli plaanis Istanbuli Aasia osale minna, siis jätsime selle plaani katki, sest muidu oleks kandem liiga raskeks muutunud.

Aasia osal uudistasime niisama ringi – tutvusime huvitavate poodide ja kohvikutega. Kusjuures seal oli üks mega vahva pood, mille nimi oli “Kedi” (eesti k: kass) ja kus oli meeeeega palju kiisudega asju: tassid, taldrikud, ehted – you name it. Loomulikult sai see meie lemmikpoeks, haha. Lisaks sattusime ühte väga huvitava miljööga kohvikusse Kadıköy’s ning kohviku enda nimi oli Cadıköy Cafe (ma ei eeldagi, et te türgi keelest aru saaksite – link on pigem visuaalse tutvumise jaoks). Koht oli selline nõiateemaline, väga õdus ja tähelepanuväärne.

IMG_20170830_190633 done

Õhtul sõitsime praamiga tagasi kodukanti, käisime ühes maitsva vegan toiduga kohas söömas. Kesköö ajal otsustasime minna kiisuparki. Oh kurat, ma pole seda ka maininud. Lühidalt – Türgis on väga palju kodutuid loomi (seda vist olen maininud) ja mu õe kodu lähedal on üks park, kus on häääästi palju kiisusid. Lihtsalt minu paradiis Istanbulis. Me tol õhtul (khm, öösel) pakkisime veidi veini kaasa ning läksime parki kiisudele külla.

IMG_20170831_094013 done
Kiisupargis mu viimasel Istanbuli hommikul.

31. august 2017

Jõudis kätte päev, mil pidin oma kohvri kokku pakkima ja tagasi kodumaale sammud seadma. Hommikul ruttasime veel mõnest poest läbi, et viimased ostud teha. Ostsin ka mingi kuhja šokolaade, et sõpradele tuua, aga olgem ausad – ma sõin enamiku neist ise ära. Ups. A, ja kiisupargist käisime ka läbi, et ma saaksin oma uute neljajalgsete sõpradega hüvasti jätta.

Mul reaalselt on iga korraga järjest raskem Istanbulist lahkuda. Ma küll üritasin terve hommik rõõmus olla, aga juba lennujaama viivas metroos hoidsin ma pisaraid tagasi. Noh, ja siis see õega hüvastijätt lennujaamas … Oeh, et see paharet ka nii kaugel peab elama. Igatahes, mu kurbus läks iga hetkega järjest suuremaks ja kui ma Tallinna jõudsin, siis valasin ka veel pisaraid ja sees oli tühi tunne. Mulle jõudis kohale, et see imeline ja vahva aeg mu õe seltsis oli selleks korraks läbi saanud.

IMG_20170830_174424ed
Aeg oma kullatükiga ja sihvkad – mida veel ühelt Türgi reisilt tahta. 
IMG_20170831_150231 done
“Nägemiseni, Istanbul.”

Ma reaalselt tundsin ennast nii tühjana, et kuigi mul oli esialgne plaan Tartu minna, siis teel Tallinnast Tartu helistasin ma empsile, ning küsisin, et kas keegi ei viitsiks mind kella 23 ajal Võrust ära korjata, sest ma tahaksin väga-väga maale tulla. Loomulikult olid nad suurima rõõmuga nõus mulle Võrru järele tulema. Ega vist mitte miski muu ei oleks suutnudki mu enesetunnet parandada, kui vanematega koos olemine. Sain neile rääkida oma seiklustest ja reisimuljetest ning mu enesetunne paranes kohe hoobilt. Eriti rõõmsaks tegi mind see, kui mu toodud kingitus vanematele sära silmadesse tõi (selles suhtes, et silmad säravad neil elurõõmust niivõinaa kogu aeg).’

 

Igatahes, selline see seiklus mul oligi ja ma ootan juba järgmist. Tegelikult ma kirjutangi järgmiseks oma novembris aset leidnud Rumeenia seiklusest – küll ma olen ikka ajast maas, aga parem hilja, kui mitte kunagi.

Järgmise korrani!

 

August 2017 @ Türgi |II

Mu eelmise suve Türgi seiklused jätkuvad. Kui eelmise postituse pildid töötlesin ma ise, siis see kord tõttas mulle appi mu fotograafiatudengist sõbranna Piret.

25. august 2017

Hommiku veetsime veel Pamukkales. Sõime kõhud täis, pakkisime asjad kokku ning uurisime, mis bussiga me Denizlisse saaksime, et sealt edasi Akyaka‘sse liikuda. Ja bussi peale me saime ka. Tegelikult, täpsemalt, busside peale. Denizlist Akyakasse on ca 130 km. Tundub üsna lühike ja kiirelt läbitav maa, jah? Hehe, eip – Türgis sõitis buss seda distantsi üle 2 h. Aga vähemalt pakuti bussi peal küpsiseid ja teed/kohvi (siis ma veel sõin küpsiseid). Hea küll, vähem vingumist nüüd, sest sõit oli seda väärt – Akyaka oli imeline. Väike linnake mägede vahel. Leidsime endale kena ning üpris odava (Eesti mõistes) öömaja. Viskasime asjad sinna, sõime kõhud täis ning õhtupoole liikusime mere äärde.

IMAG1445 done

Mul hakkab seda postitust kirjutades suust ila tilkuma, sest see koht oli lihtsalt nii-nii ilus. Jõudsime mere äärde ajal, kui päike oli juba loojunud ja valgus oli lihtsalt maagiline. Mina hüppasin juba siis lainetesse, kuid mu õde jättis supluse too õhtu vahele. Nii ma seal meres kõndisin, kuni korraga olin juba piisavalt kaugele jõudnud – ühtäkki kerkis ootamatu laine ja mul olid silmad, suu ja nina soolast vett täis. Well, I wasn’t expecting that. Ma reaalselt kartsin, et jään pimedaks, sest ega see meeldiv tunne polnud, kui silmad soolast vett täis olid, eriti, kuna mul olid läätsed silmas. Aga kõik läks hästi ja nende samade läätsedega tulin ma veel tagasi koju (kuigi mul oli teine paar kaasas, aga … ärge küsige).

IMG_20170825_200627 done

IMAG1463 done

Pärast lainetes hullamist, liikusime tagasi “koju”. Õhtul chillisime linna peal natuke ringi, aga ega seal muud väga teha ei olnudki. Läksime õega basseini äärde tiksuma (ujuma ei lastud, sest vesi olevat liiga külmaks läinud) ja mõtlesime, mida järgmine päev teha. Otsustasime, et tuleval hommikul üritame veel merre ujuma minna ning lõuna ajal edasi järgmisse sihtkohta liikuda. Plaanid selged, pugesime ära põhku.

26. august 2017

Akyakas oli merevesi kohati päris jahe, kuid enamasti siiski täpselt paras. Vähemalt ei olnud suuri laineid, mis mind ära uputada oleksid üritanud. Rand oli juba üsna vara hommikul (vara minu jaoks on enne 12, haha) rahvast meeletult täis ning lamamistoolid päikesevarjudega võisid maksta midagi 20 liiri kanti. Meie endale seda ei ostnud, sest ei kavatsenud sinna päikest võtma jääda. Sulistasime veidi aega meres, loputasime ennast dušši all soolasest veest puhtaks, kuivasime mõned minutid päikese käes ning liikusime tagasi hotelli, et riided vahetada, asjad võtta ja edasi liikuda nüüd ootas meid ees Ölüdeniz.

IMG_20170826_112355 done
Akyakas

Ölüdeniz’i me hääletasime. Natuke hirmus küll oli, aga me üritasime olla üliettevaatlikud. Esimesena võtsid meid auto peale kaks tüüp, kes olid täiesti normaalsed, haha. Väga kaugele me nendega ei saanud, sest neid viis tee teise kohta. Kui uuesti hääletasime, saime ühe hästi toreda naise auto peale, kel oli autos ka väike poeg – siis teadsime kohe, et jõuame turvaliselt kohale. Õnneks ta sõitiski ise ka Fethiye’sse, kuhu me tahtsime kõigepealt jõuda, et sealt edasi bussiga Ölüdeniz’i minna (väike vahemaa). See naine oli veel nii abivalmis, et viis meid lausa bussijaama ära, kuigi ta ise otseselt sinna ei pidanud minema.

Igatahes, lõpuks jõudsime õnnelikult ja elusalt Ölüdeniz’i, otsisime endale hotelli, mille valimisega me natuke ämbrisse astusime. Kuigi mu õde küsis türgi keeles, kui palju läheb maksma 2 ööd kahele inimesele koos hommikusöögiga, ütles too tüüp meile konkreetselt ühe öö hinna, mida meie võtsime kui kahe öö oma. Kui mõni tund hiljem tol päeval maksma läksime, selgus see tõsiasi ning me otsustasime endale teiseks ööks uue öömaja leida. Tegelikult oleksime tahtnud juba tol õhtul sealt ära minna, aga kuna me olime juba vahepeal basseinis ujumas käinud jne, siis ilmselgelt ei saanud me seda teha.

27. august 2017

Hommikul sõime hotellis kõhud täis, pakkisime asjad ning kõmpisime uude öömajja. Kuna me olime liiga varajased, siis meie tuba ei olnud veel valmis, küll aga olid nad nõus meie asjad juba enda juurde hoiule võtma. Super!

Kõndisime tagasi kesklinna. Otsustasime enne randa minekut poes käia, kui mu õde avastas, et tal jäid bikiinid teise kotti maha. Ma küll ütlesin, et suva, osta uued, aga õde jooksis neid ikkagi ära tooma ja ma siis tiksusin koos meie kodinatega kuskil poe ees lõõskava päikese käes  ning neelasin jäätist (just nimelt neelasin, sest mis te arvate, kui kiiresti üks jäts sellise kuumuse käes kooreks muutub).

Aga noh, mere ääres oli ikka kuradima mõnus. Mu silmad lähevad veel praegugi särama sellest, kui mõtlen soojusest, millega päike mind paitas ning merelainetest, mis mind taamal kohisesid. Üleüldse oli see nii vahva päev, et hetkel oleksin ma küll ajamasina üle tohutult õnnelik.

Kõigepealt peesitasime Ölüdeniz’i rannas ning ootasime, millal praam Butterfly Valley‘sse läheb. Butterfly Valley’s ma küll ühtegi liblikat päriselt ei näinud (mängult ka mitte, hehe), aga me ronisime algul kuhugi kaljuprakku ja pidasime seal pikniku. Lootsime, et too on selline vaikne ja mõnus kohake, aga tegelikult vooris meist pidevalt mingeid inimkarju mööda.

IMG_20170827_154917 done
Ok, ärge selle pildi järgi küll nüüd arvake, et see on minu mõistes suur laine. 😀 Seal oli suuremaid, ausõna.
IMAG1530 done
Vaade Butterfly Valley’le paadi pealt. 

Ma tegelikult Butterfly Valley’s merre ei läinudki, sest lained tundusid päris suured olevad, aga seal oli lihtsalt lõbus chillida. Põhimõtteliselt on see selline telkla vms, et inimesed saavad sinna ööseks ka jääda, sest kõik eluks vajalik on olemas – mingid baarid ja söögikohad ja isegi kämpingulaadsed kohad, kuigi sai vist ka ise kuhugi oma telgi püsti panna. Meie sinna aga ööseks ei jäänud, vaid tulime mõne tunni pärast tagasi Ölüdenizi ning läksime Ölüdeniz’i Blue Lagoon’i randa, mis oli kui teises maailmast. Blue Lagoon oli selline merest eraldatud veesopp (issand, see sõna kõlab nii imelikult, aga ma ei tulnud parema peale). Igatahes oli vesi seal maru selge ja soe. Ühesõnaga – mõnus.

Kahjuks pandi aga rand juba kell 20 kinni. Ahjaa, ma unustasin mainida, et see konkreetne rand nõudis sissepääsuks piletit, kuid sellegi poolest oli seal to-hu-tult rahvast. Hind ei olnud muidugi ka midagi hullu, aga ma ise täpselt ei mäleta. Internetist otsides andis, et 10 liiri 2’le inimesele, seega põhimõtteliselt mitte midagi. Ja kas ma mainisin, et Pamukkale pääsemiseks oli ka piletit vaja? Ilmselt mitte, sest ma vana tuulepea, aga nii on. Ka see polnud midagi hullu: 35 Türgi liiri (e ca 7,5 €) ja alla 18. aastastele tasuta. Seega jah, kindlasti väärt oma hinda.

Blue Lagoonist mul kahjuks pilte hetkel pole. Või noh, on, aga kvaliteet annab soovida, seega ei hakka siia neid üles riputama. Ma usun, et guugeldades saab ka aimu, et mu sõnad vastavad tõele.

Kuna kell 20 oli õhtu veel noor ja me ei tahtnud õega tagasi hotelli veel liikuda, käisime poes, ostsime veits näksimist ja läksime istusime sinna tasuta randa maha. Kõik oleks olnud ideaalne, kui lähedal poleks asunud party laeva, kust mingit x muusikat tuli, aga ega me sellest end väga häirida ka ei lasknud, vaid krõbistasime rahulikult oma sihvkapaki lõpuni (tänu Türgile olen ma nüüd professionaalne sihvkade sööja – erilised tänud oma mentorile ehk õele) ja üritasime lainete tekitatud helikunstile pigem keskenduda.

Okei, ma pean lihtsalt ära mainima ka oma tragöödia. Samal ajal, kui õde uuris, mis bussiga tagasi Ölüdeniz’i kesklinna saaks rannast, lippasin mina poodi ja üritasin mingi siidri ligi tõmmata (siider Türgis on muidu üsna harukordne nähtus). Võidurõõmsalt õe juurde tagasi lipates, hakkas mul see siidrinäru käest libisema ja eks ma siis üritasin kuidagi žongleerides seda õnnetukest päästa. Noh, see õnnestus, kuid osavas võitluses jäi kannatajaks mu küüs. Ta murdus.

R.I.P.

Et see postitus liiga pikaks ei veniks (kuigi see juba on mingi kilomeeter-kaks pikk), siis kirjutan allesjäänud trip’ist järgmises postituses.

Kõike head seniks!