Ma sattusin hoogu. Hõissa, vabad päevad ja halvad ilmad, kui toast ei taha ninagi välja pista. Ega väga muud üle jäägi, kui hilinenult oma eesmärki täita – Saksamaa reisist blogimisega ühele poole saada.
28.06
*Väike vahepõige – tahtsin hakata sellest päevast blogima, vaatasin oma märkmikku ja seal oli ainult paar märksõna selle päeva kohta, muu oli suht must auk. Õnneks piltide vaatamine päästis mind ja värskendas mu mälu. Oh mind. *
Ma hommikut täpselt ei mäleta, aga arvatavasti oli äratus hiljemalt kell 8 ja hommikust me oma ööbimiskohas süüa ei saanud, sest jah .. seal olid suht ranged reeglid ja me ei julgenud millegagi riskida.
Ma tean, et lõunat sõin ma Burger King’is ja see tundus nii awesome, sest Eestis ju seda ei ole, hehe. Tegelikult see burger mulle muljet väga ei avaldanud. Burger nagu burger ikka.
Mis mulle aga muljet avaldas, oli see, et ühes toidupoes nägin ma endanimelist kohvi. Tol ajal ma olin üsna suur kohvi fanaatik, nii et see oli küll lahe leid. Koju ma seda kaasa ei ostnud, sest see oleks olnud lisaraskus mu seljas. Jah noh, see oli kapselkohv ka.
Sel päeval uitasime Berliini kesklinnas ringi. Sattusime šoppama ühte spordipoodi, kus oli nii palju soodsaid ja kvaliteetseid riideid ja jalanõusid. Elise on selles juba Türgis šoppamas käinud ja teadis soovitada. Sealt Türgi omast ostis ta mulle ka mu sünnipäevaks jooksujalatsid, millega ma olen enam kui rahul. Nii kerged ja mugavad. Mäletan, et suvel kõndisin nendega vahel tööle ja töölt koju, sest need olid ainsad jalatsid, mida mu jalad peale pikka tööpäeva välja kannatasid. Igatahes, kui ma nüüd ei eksi, oli selle poe nimi Decathlon. Juba seal ringi tuiamise peale kulus meil mitu head tundi meie esimesest Berliini päevast. Mina aga krabasin sealt endale ligi jooksusärgi, kodus ringi chillimiseks dressid ja selle telefoni hoidja, mis ümber käe käib, et oleks mugav joosta/trenni teha ja samal ajal kõrvaklappidest muusikat kuulata vms.
Edasi tuiasime niisama ringi. Nägime teletorni, otsisime üles Berliini kuulsama ostukeskuse “Mall of Berlin”, mis oli reaalselt mingi järgmise taseme ostukeskus. Seal oli kõike, aga ega me väga poodides käinudki. Ma ei mäletagi täpselt, miks. Ilmselt selle pärast, et me (just mina) poleks pärast sealt enam kuhugi liikunud. Aga seal oli reaalselt eraldi korrus/sektor erinevate toidukohtade jaoks. Seal oli kõike – McDonalds’ist Aasia restoranideni ja kõik need olid nagu ringis. Lihtsalt kõnnid ringi ja valid, kuhu minna. Vanemad ja õde valisid mingi Aasia toitudega koha. Aga mina – see pirtsakas – ei söö ju väga Aasia toitu ka, see tõttu läksin ja tellisin oma toidu Itaalia toitude kohast. Selleks oli pasta kana ja seentega, ning see oli taaskord jumalik ja hea valik. Istusin oma pastaga vanemate ja õe juurde. Seda oli aga mingi jõhker kogus, seega ei jõudnud ma seda ise ära süüa. Õnneks tuli mu ema mulle appi. Samal ajal tuli mul aga külmutatud jogurti isu ja läksin seda otsima. Nojah, kellelgi pidi ju kõht täis olema, aga .. frozen yoghurt’i jaoks on alati ruumi.
Kõhud täis, liikusime Berliini müüri vaatama. Ma ei tea, ma olen alati seda mingi ülisuurena ette kujutanud (umbes nagu Hiina müür, aga veidi väiksem ikka), aga kui kohale jõudsime siis … see tundus üllatavalt väike. Loomulikult on enamik sellest maha lõhutud, ainult väike osa oli alles. Arvestades neid sündmusi ja aegu, mil see ehitati, oli seal üsna nukker ja rõhuv olla.
Õhtul vaatasime veel kuulsa Brandenburgi värava üle, mis on kujunenud Berliini ja kogu Saksamaa rahvuslikuks vabaduse sümboliks. Ta oli piiriks Ida- ja Lääne Saksamaa vahel. Värav nägi uhke välja ning sealt õhkas vägevust. Ma täispikkuses pilti ei saanud teha, sest seal oli mingi üritus just olnud ja mingid aialaadsed (umbes sellised, mis paigaldatakse jooksuvõistluste äärde vms) asjad segasid vaadet.
Pärast värava üle vaatamist suundusime kuhugi baari, kus proovisime Saksamaa õllesid, istusime, muljetasime päevast ja mõtlesime, mida järgmisel päeval ette võtta.
Ega me väga kaua tol õhtul ei julgenudki väljas lõbutseda, sest pidime minema sinna samma ööbimiskohta, mis meenutas rohkem vanglat. Mis seal ikka – lippasime metroo jaama, et jõuda pea viimasele metroole, mis meid tol õhtul veel sinna öömajale sõidutas. Õnneks ootas meid järgmine õhtu juba uus koht, kus sõba silmale saada.
Tuli vaid see üks õhtu veel hiilides ja sosistades ära kannatada.
Violchick 
