Ma pole siia meeletult kaua kirjutanud. Peamine põhjus ongi ilmselt see, et ma olen tööga hõivatud ja vabadel päevadel on nii palju muudki teha ja blogisse lihtsalt ei jõua.
Igatahes ma üritan siin nüüd mõndadest asjadest, mis vahepeal toimunud on, lühidalt kirjutada, sest vaevalt keegi mingit romaani viitsib lugema hakata, heheh. Kui viitsib, siis aga palun, minge kiigake mu wattpadi.
- Septembris sai siis teist korda Tallinna SEB Sügisjooksul 10 km jooksmas käidud. Tuli veidi parem aeg, kui eelmine kord (2014. a sügisel), aga mitte väga hea, sest mul terve aja pistis. Jess.
- Ma sain siin mõned päevad tagasi oma Polar Loop 2 telefoniga koostööle. See Polar Flow rakendus oli vist mingi uuenduse teinud ja appi kui rõõmus ma olin, sest nüüd ma saan seda täisväärtuslikult kanda. (Kõik äratused jms toimivad).
- Ma sain 20. Nagu algul ma tundsin ennast vanana, kuid nüüd ma tunnen ennast täiesti normaalse noore inimesena. Lihtsalt harjumatu, et mul uus aastakümme ees. Ma olen just õnnelik ja sellest saab mu unistuste täitmise aasta. Uue läpaka ma juba ostsin (issand see on puutetundlikuekraaniga ja ma lihtsalt tahan seda kogu aeg näppida ja armastan seda nii väga, as you can probably see :D ), nüüd tuleb veel tattokas ja load teha, keha vormi saada (jõuka kuukaart on olemas, no worries) ja tuleval suvel kuskil mõnusas kohas reisil käia. Ma olen nii elevil ja mulle meeldib mu töö, mis aitab mul mu unistusi täita ja mul on parimad töökaaslased, kes pole enam lihtsalt töökaaslased, vaid sõbrad.
- A ühest asjast ma polegi veel kirjutanud. Just nimelt sellest, et ma ei käi koolis, vaid tööl. Ma ei saanud lihtsalt ülikooli sisse ja kui ma seda teada saades olin lihtsalt nii pettunud ja masenduses, siis hetkel arvan ma küll, et nii hea, et see juhtus. Ma lihtsalt tunnen, kuidas see vaba aasta mind just aitab. Lihtsalt see ühiskondliksurve- eelarvamus (et noh, kui sa peale kooli kohe ülikooli ei torma/sisse ei saa, jääd tulevikus rumalaks ja kodutuks),oli see, mis mind põhimõtteliselt sundis ülikooli sisseastuma ja ruttu-ruttu eriala valima. Aga nüüd ma tunnen, et mõlemad alad, kuhu sisse üritasin saada (õigusteadus ja ajakirjandus-kommunikatsioon), siiski polegi üldse minu teemad.
- Mu kahekümnenda eluaasta esimene nädal oli lihtsalt hullumeelne. Ma käisin sel nädalal 3 korda klubis. Ausõna, ma ei ole mitme kuu peale kokku ka viimasel ajal nii palju klubis käinud. Aga nii tore oli lihtsalt tantsida ja noorust nautida. Järgmised hommikud olid ka täiesti tavalised. Reede oli eriti crazy – läksin sõbranna ärasaatmispeole, pärast käisime klubides, jõudsin pool 7 hommikul koju ja kella 12neks pidin tööl olema. Ma mõtlesin küll, et tol päeval ei suuda küll tööl midagi teha, kuid kui hommikul ärkasin (nii umbes paar tundi hiljem), siis mul oli nii üllatavalt hea olla ja tööl sain ka ülihästi hakkama, et ma ei saanud ise ka aru, kuidas see võimalik on. Sest too päev tööl oli eriti raju ja päeva lõpuks oli mu aktiivsus 251% ehk 37249 sammu ehk 20,5 km. 😀 Normaalne laupäev, eks. 😀
Hetkel mul midagi muud meelde ei tule, millest siin kirjutada võiksin. Saite kerge ülevaate ja loodan, et pakkus mingitki moodi huvi. Ma hetkel lõpetan, sest mu tiburulli aku saab tühjaks ja ma ei viitsi laadima panna (mis sest, et laadija on põhimõtteliselt nina ees).
Olge tublid ja kena sügise jätku. 🙂
PS! Täna oli nii ilus sügisilm, et ma lihtsalt jalutasin, kuulasin muusikat ja naeratasin selle ilu ja värvilisuse üle, mida me veel üürikest aega nautida saame. Enne kui lehed lõplikult langevad ja lumes sumpamine alguse saab.
Violchick 