Jah, täna see ongi. Aasta 2017 viimane päev. Ja mida mina teen? Tiksun tööl. Veel tiksun, aga varsti hakkan siin raudselt ringi jooksma nagu homset poleks.
Aasta 2017 on minu jaoks olnud vist üks õpetlikumaid aastaid. Aasta, mil ma tõepoolest sain täiskasvanuks, kuigi olen juba levelil 21, mitte enam 18ndal.
Teen siis väikse kokkuvõtte selle aasta tähtsamatest sündmustest ja üleüldse, mida ma õppisin jne.
Ma ütlen ausalt, et aasta algust ma ei mäleta absoluutselt. Kas jaanuar ja veebruar üldse eksisteerisid sel aastal? Küllap ma siis ainult käisin tööl ja midagi mäletamisväärset ma ei teinud. Seega, liigume edasi.
Ega märts ka midagi erilist polnud. Mul oli siis isal sünnipäev, aga kas ma läksin selleks ajaks maale? Ee, vist läksin. 😀 Nii meeletu tööloom ma ka polnud, et ma poleks oma isa sünnipäeva vabaks võtnud. 😀 Ahaa, ja märtsi lõpus põrutasin ma juba Istanbuli ära ja nägin üle pika aja oma õde.
Nii, aprill oli päris huvitav. See algas mul Istanbulis toimunud noortevahetusega, mille teemaks oli “Europe – home that we want”. Kohtasin seal palju vägevaid inimesi ja üleüldse oli see väga inspireeriv kogemus. Nii et sõbrad, soovitan teil ka noortevahetustel käia, seni, kuni veel olete noored. 😀
Ülejäänud aprill oli ilmselt suht meeeh .. Lähme edasi.
Mai? * kaevab labidaga oma mälusoppides* Ei, ei tule. Äkki oli mul mingi kevadine talveuni käsil või muud sellist ..
Juuni. Mm, jaanid? Mingit hullu prallet ei teinud, littisin sõbrannaga liitrise mojito sisse, kui väljas oli traditsiooniline jaanipakane ja pärast veeresime jääpurikatena koju. Sellised tavalised jaanid.
Juuli? Suvine talveuni, probably. Nüüd kaks päeva tuli hiljem, et siis käis see ülikooli katsetega jms jebimine.*
August. Oh, see oli üks mu parimaid kuid. Kuu algus möödus tööd tehes, sest poole kuu pealt tulin töölt ära ja põrutasin Türki. Seekord aga peale Istanbuli ka Lõuna-Türki ja ikka koos oma õega. See oli tõesti selline unistuste puhkus – päike, meri, soojus. Mmmm. Üritasin oma D-vitamiini varusid nii palju laadida, kui võimalik, aga ilmselt praeguseks pole neist enam haisugi alles.
Septembris algas ülikoolitee (kirjandus ja kultuuriteadused – > teatriteadus). Oktoobris sain 21.
November. Kõige sõgedam rohkem kui nädal aega Rumeenias. Seal toimus siis samuti noortevahetus ja sel korral oli teemaks “A hope for a rural life”. Me olime ühes väikeses külas Põhja-Rumeenias ja see nädal aega olin ma nagu teises maailmas. Sotsiaalmeedias, kus ma tavaliselt kogu aeg tiksun, ma peaaegu nägu ei näidanudki. E-maili ka ei lugenud. Siis viimastel päevadel tuli meelde, et oih, peaks vist – seal “ilutsesid” igasugused arved [ok, tegelt ainult üks Telia arve, aga veits hüperbooli (hüperbool kirjanduses – liialdus, suurendus – võtke heaks) teile siia #mebeingrandom], kirjad koolist (aga ülikool saadab mingi 10 meili iga päev + need samas on sul ÕISis ka, aga ega küll küllale liiga tee ..) ja siis meilid töölt .. 😀 Okei, igatahes, november oli sõge. Peale Rumeeniat oli mul ränk üleväsimus, aga ega ma ei saanud seda ju kohe välja magada, sest oli vaja kooli minna ja tööl käia. Lõpuks, kui selle aja magamiseks leidsin, lasin 18 h jutti.
A haha, ükskord oli nii, et mul pidi üks pühapäev lõpuks vaba päev olema ja ma juba eelmine päev kujutasin ette, kui produktiivne päev tollest tuleb, kui palju kooli asju ma jõuan ära teha. Reaalsus – ärkasin üles, mõtlesin, et mille kuradi pärast ikka veel väljas pime on, ma ei ole ju nii vähe maganud. Tõde: kell oli 5. Õhtul. #saamatus
No ja detsember on möödunud kooliselt ja töiselt ja jõululiselt. Selline tavaline.
Nüüd tagasi vaadates ma mõtlen, et põhimõtteliselt tänu nendele reisidele oli see aasta nii vahva nagu ta oli. Ja mäletamisväärne. No ja tänu sõpradele ka, kellega sai kõhulihaseid treenida ja lihtsalt maailmaasjadest rääkida. Ja piipu teha – see on põhiline. 😀
Aga mida ma siis õppisin? Lühidalt: ma olin suhteliselt kadunud enda jaoks vahepeal. Ja see rõhus mind vaimselt väga palju ja tegi väga haiget. Ma olin kadunud mitte enda pärast, vaid kellegi teise pärast. Ja kui ma sellele teemale lõpuks lõpu (mind ennast ka häirib, et need kaks sõna on kõrvuti, aga ma hetkel ei tule parema lahenduse peale) tegin, siis ma reaalselt tundsin, et sain oma elu tagasi. Nagu mingi raske koorem langes mu õlult, südamelt. Ja mul on hea meel, et vähemalt aasta lõppeb kerge südamega.
Ma ilmselt jätan lisaks kõigele muule ka mõned inimesed aastasse 2017. Jep.
Oh, hell-f@#king-yeah I am. But how about you?
* * *
Head vana-aasta lõppu & imelist uut! 🙂
PS! Rohkem pilte ei saa, sest ma kirjutasin selle töö arvutis, he-he.
Violchick 