Ma konkreetselt olen aeglasem kui tigu, kui asi puudutab siia oma reisidest kirjutamist. Ja ma häbenen nurgas sellepärast. Okei, tegelt mitte, sest siis läheks veel rohkem aega raisku ja seda me ei taha, eksju.
Igatahes, täna mul on plaan kirjutada Kreekast ja seal toimunud noortevahetusest, mis leidis aset ca aasta tagasi. Jep, told you I’m slow af. Aga kuna Kreeka oli nii imeline ja mälestus seal käigust soojendab endiselt mu südant, siis ma tahan seda kõike ka siia kirja panna. Eriti praegusel ajal on tore vähemalt mälestustes tagasi Kreekasse reisida ja meenutada seda rõõmu ning vabadust. Ma pikemalt niisama ei mulise siin, nii et lähme asja kallale.
Noortevahetusest: toimus Kreekas, Leptokaryas. Teemaks oli “Ecofriends” e siis keskonnateemaline projekt, mille korraldajateks Youthfully Yours. Riikideks, mis osalesid olid Kreeka, Horvaatia, Türgi, Portugal, Hispaania, Itaalia ja Eesti ja igast riigist 6 osalejat ning sealhulgas üks neist grupijuht. Eesti tiimi grupijuht olin mina. Projekt ise kestis 7.-16. mai 2019, aga ma veetsin Kreekas paar lisapäeva. Projekti päevaplaan: Kl 9-11 esimene sessioon, enne seda hommikusöök. Kl 11.00-11.30 kohvipaus. Kl 11.30-13.30 teine sessioon. Kl 13.30-15.30 lõunapaus. Kl 15.30-17.00 kolmas sessioon. Kl 17.00-17.30 kohvipaus. 17.30-19.00 neljas e päeva viimane sessioon. Kl 19.30 õhtusöök. Tavaliselt peale õhtusööki oli grupijuhtide kohtumine, kus me siis arutasime projekti asju. Ja mõni õhtu ca kl 21.00 oli mingi üritus (kultuuriõhtu vms), aga üldiselt olid õhtud vabad.
6. mai 2019
Ärkasin ca 7 ajal ja hakkasin pakkima. Ma olen reaalselt see vend, kes jätab pakkimise alati viimasele minutile ja mul pole isegi piinlik sellepärast, sest siiani olen ma oma asjadega ilusti hakkama saanud. Peamine põhjus, miks pakkimine mul tavaliselt viimasele minutile jääb on selles, et ma tavaliselt päev enne avastan, et mõned vajalikud asjad on vaja pessu visata ja .. nii ta läks ka sel korral. Ma panin eelmisel õhtul pesu pesema, läksin töö juurde (nüüd juba endise töö) kokteilikoolitusele, millele järgnes lihtsalt tore chill töökaaslastega ja sealt ma läksin koju 2 ajal öösel, panin pesu kuivama ja läksin magama. Tuleb tunnistada, et mõned asjad olid hommikul endiselt veel niisked, aga noh, elas üle. Kella üheksa ajaks olin omadega nii kaugele jõudnud, et tellisin takso, et lennujaama minna. Ma korraks kartsin, et jään hiljaks, sest liiklus oli päris tihe ja 10 ajal oleks teoreetiliselt pidanud juba lennuk minema. Aga kuna ma olin ainult käsipagasiga ja Tallinna lennujaama turvakontroll on alati kõige mõnusam turvakontroll maailmas, oma minimaalse või lausa olematu järjekorraga, siis ma väga ei põdenud ja kõik läkski sujuvalt.
Lennujaamas sain kokku oma tiimikaaslasega ning ühtlasi oli ta mu sõber eelmisest, Itaalias toimunud noortevahetusest. Chillisime veidi aega lihtsalt ooteruumis, kuni meid lõpuks lennukile lasti. Nii, siinkohal mainin ära ka, et mu piletid maksid veits üle 200€ ja Kreekasse läksin kolme lennukiga. Jep, ma tean, max tüütu trippimine. Esimene lend läks Tallinnast Riiga. Kestvus oli umbes selline, et viieks minutiks jõudsin silmad sulgeda ja juba olime kohal. Riias tiksusime ca 2 h, enne kui uus lend läks. Kuna ma hommikul kodus ei viitsinud meikimise peale aega raisata, siis oli nüüd ideaalne aeg, et endale niiöelda nägu pähe maalida. Lõpuks saime lennukile, mis viis meid Göteborgi, Rootsi. Seal pidime tiksuma 5 h ringis. Mõlemad istusime peamiselt oma läpakates, aga mingi hetk mõtlesin, et sirutan veits jalgu ja vaatasin poodides ringi ja kui tagasi sõbra juurde jõudsin, siis tuli välja, et ta Facebook’i kontoga on midagi juhtunud. Ma ei mäletagi enam täpselt, mis sellega siis oli, aga ta igatahes ei saanud oma kontosse sisse ja me mässasime sellega seal päris tükk aega, kuni pidime lennukile minema. See oli meie viimane lend õnneks ning maandusime Thessalonikisse, Kreekas.
Meile tuli lennujaama vastu Dimitris – kreeklasest sõber eelmisest noortevahetusest ja see oli uskumatult armas temast + ta pakkus meile ka öömaja. Ma räägin, et noortevahetused on nii väärtuslikud kogemused, sest sa leiad sealt reaalselt sõpru kogu eluks. Läksime kesklinna ja seal liitus meiega samuti üks sõbranna eelmisest noortevahetusest. Maandusime kuhugi välisterrassile, tegime kerged joogid ja viisime üksteist vahepeal toimunuga kurssi. Ülimalt tore oli neid jälle näha ja et meile natuke oma traditsioonilisi jooke tutvustada, tellisid nad mingid väga huvitavad shotid, mille nime mul meeles pole. Okei, ma guugeldasin ja see oli Rakomelo ning ta on rohkem Kreeta teema.
Veidi aega chillisime veel linnas ringi, aga kuna me olime päris väsinud sellest päevast, siis otsustasime kõik niiöelda “koju” ära minna. Või noh, meie läksime Dimitrise poole ja sättisime magama. A, sõber sai mingi hetk oma Facebooki probleemi ka lahendatud, nii et läks hästi.
7. mai 2019
Ärkasime veidi enne 11, et linna minna ja Angelikiga ehk selle kreeklasest sõbrannaga kokku saada. Dimitris viskas meid linna ära ja jättis hüvasti, sest tal tulid muud toimetused vahele ja oli tõenäousus, et me selle reisi jooksul temaga enam ei kohtu. Angelikiga läksime üles mäe otsa lossi vaatama. Üles mäkke läksime bussiga, pärast alla tulime jala. Igatahes avanes sealt imeline vaade, lihtsalt ilm oli üpris jahe ja tuuline. Mõnda aega me chillisime seal, kuid siis pidime end tagasi linna ajama, sest kella 17 ajal pidime olema lennujaamas, et ülejäänud osalejatega kohtuda ja sealt bussiga ühiselt Leptokarya’sse sõita.
Sõit tundus päris pikk ja kui me kohale jõudsime, siis see koht tundus täiesti x-kohas, mingis maha jäetud hotellis, millele oli meie tuleku puhul hing sisse puhutud. Okei, tegelikult nägi hotell ise päris ladna välja ja ma pidin tuba jagama ainult ühe inimesega, aga natuke nõme oli, et iga toa peale oli ainult 1 võti, nii et see tegi elu veidi keerulisemaks. Muidu mul toakaaslasega väga vedas – ta oli Portugali tiimi grupijuht, töötas õpetajana ning oli iseloomult väga meeldiv. Meil ainult ühes asjas ei kattunud eelistused ja see oli kardin – tema tõmbas seda kogu aeg ette, kui toas oli, ja kui mina tuppa läksin, siis tõmbasin selle esimese asjana eest alati. 😀 Ööseks ma olin nõus selle ette jätma, aga kuna mu voodi oli rohkem akna all, siis jätsin ühe pisikese prao endale, kust valgus sisse langeks, et ma ärgates teaks, kas on juba hommik v mis toimub. Jah, ma tõesti ei hoia kardinaid mitte kunagi aknal ees. 😀
Õhtul oli kerge tutvustus projekti kohta, õhtusöök ja siis ma tahtsin minna sinna alevisse (defo polnud linn), et vaadata, kas seal pood või midagi on, sest ma “unustasin” (tahtlik unustamine, sest mõtlesin koha pealt osta) hambapasta koju ja kui ma eelmine õhtul laenasin seda sõprade käest, siis nüüd tahtsin juba oma isiklikku omada. Mu algne plaan polnud tervet oma Eesti gruppi sinna kaasa vedada, aga nad ise ühinesid ja kui kohale jõudsime, avastasime, et kõik poed olid kinni. See oli vähemalt 2km kõndi sinna ja pärast tagasi. See koht nägi üldse päris kummituslik välja, sest ma varasemate noortevahetuste tõttu olen harjunud, et see tavaliselt asub linnas (väljaarvatud Rumeenia noortevahetus), aga samas võrreldes Rumeeniaga, see ikkagi asus veidi rohkem tsivilisatsioonis.
Igatahes löntisime tagasi hotelli. Enamik meist läksid magama, aga ma jäin veel üles, et mõne osalejaga tutvust teha. Sattusimegi vist jälle punti, kus olid peamiselt kreeklased ja rääkisime nendega natuke aega juttu. Seejärel aga avastasin, et kell üsna palju ja kuna mul oli plaan hommikul jooksmas käia, siis otsustasin magama minna.
8. mai 2019
Ma isegi ei mäleta täpselt, mis kell ma ennast üles ajasin, aga kuna esimene sessioon pidi algama kell 9 ja ma tahtsin vähemalt 5km joosta, poes käia, pesus käia ja süüa, siis tõenäoliselt ajasin end kella 7 ajal üles. Üritasin võimalikult vaikselt endale jooksuriided selga ajada, et mitte toakaaslast äratada ning hiilisin välja. Ilm oli mõnus, päikeseline ja soe. Terve jooksu aja avanes mulle vaade Olümpose mäestikust, mis ei olnud Leptokaryast väga kaugel.
Terve päeva tegevused olid tutvustavad ja pidid niiöelda jääd lõhkuma (inglise k ice-breakers). Kõige traditsioonilisem mäng oli nimemäng e see, kes alustas ütles oma nime ja tegi oma tantsuliigutuse ja kõik järgnevad pidid eelneva ütlema + liigutuse tegema ning seejärel ka omalt poolt juurde lisama. Ma õnneks pole kunagi selles mängus see viimane olnud, sest no siis on ikka metsikult head mälu vaja, et kõikide nimed ja liigutused meelde jätta. Järgnevates sessioonides panime kirja näiteks oma ootused, hirmud jne ja õhtul pidime tegema esitlused gruppides võtmepädevuste kohta. Lõunapausil käisime ka mereääres jalutamas.
Õhtul läksime poodi ja öösel, kui väljas pime oli ehk ca 21 ajal (seal vist läks varem pimedaks) läksime mere äärde ning vaatasime tähti, kuulasime lainete loksumist ning lihtsalt tutvusime teiste osalejatega. Minul hakkas aga üsna ruttu külm ning kuna ma ei tahtnud seal külmetada, otsustasin tagasi hotelli minna. Õnneks oli seal ka inimesi, kes samuti ei tahtnud tähti vaadates külmetada ning ma liitusin nendega, et mänge mängida ja juttu ajada.
9. mai 2019
Hommik algas spider-web teambuilding ülesandega. Ehk selle eesmärk oli osalejaid ühise tiimina tegutsema panna ning nägi välja sellisena, et meie ees oli nöörist n-ö ämblikuvõrk ning me pidime kõik oma tiimiliikmed sealt üle/läbi aitama nii, et me seda nööri ei puudutaks. Pärast ma-ei-mäleta- mitmendat katset see meie tiimil vist ka õnnestus? Igatahes oli väga kihvt ülesanne. Ülejäänud päev möödus ka pigem team-building ülesandeid tehes ning Eesti grupi ehk meie kord oli päeva ergutajad (inglise k energizers) korraldada e ülesanded, mis oleksid aktiivsed ja mis paneksid inimesed liikuma ja muudaksid nad rohkem erksamaks. Pärast lõunapausi jaotati meid 4 rühma ja toimus väljas kerge aaretejaht. See oli vahva. Õhtuks oli planeeritud karaoke, aga seda ei toimunud siiski. Et aga õhtu siiski huvitavaks muuta, otsustasime ühe uue sõbraga beer-bongi mängida.
10. mai 2019
Hommik hakkas ökofoobia testi tegemisega, aga kuna internet jamas, siis see venis ootamatult pikaks ja ei kulgenud väga sujuvalt. Saime ka teada, et pühapäev on vaba päev ja kuna tolleks päevaks lubas halba ilma, siis jäeti Olümposele mineku plaan korraldajate poolt ära ning see põhimõtteliselt asendati minekuga Larissasse. Mina aga ei plaaninud ka Larissasse minna, vaid küsisin korraldajatelt, kas võiksin koos teise sõbraga Eesti tiimist hoopis Volosesse kreeklasest sõbrale külla minna – sain loa, aga sellest kõigest hiljem.
Tol päeval tegi iga riik ka esitluse oma riigis leiduvate keskkonna probleemide kohta ning hiljem pidi neile võimalikke lahendusi välja mõtlema. Õhtul toimus ka esimene kultuuriõhtu ning riikideks, mida meile osalejate poolt tutvustati, olid Horvaatia, Itaalia ja Portugal.
Sellega tänaseks lõpetan. Ma ei hakanud kõike seda seiklust ühte postitusse ära pressima, nii et kaks osa tuleb veel.
Olge tublid ❤
Violchick 