Halb aeg ja ärevus

Ma pole siia tükk aega kirjutanud. Ilmselt pooled mu mustandikaustas olevad postitused hakkavad selle lööklausega, aga seekord ma jõuan mustandist kaugemale. Ma loodan.

Mis siis kõik halvasti on? Nii, alustame algusest. Või pigem keskelt. Või noh, kust iganes. Ma hoiatan, et sellest tuleb tõenäoliselt väga vinguv postitus ja edasi lugemine omal vastutusel.

Kõige pealt kõige tähtsam. Tervis on pekis. Juba mitu kuud tagasi märkasin ma, et mu immunsüsteem pole selline nagu võiks, sest kui ma varem sain endale aastas paar korda ohatise näkku (yes, I know, I’m blessed like that), siis viimasel ajal muutus see ohatise närakas eriti maniakaalseks e umbes tekkis paar korda kuus. Vähemalt.

Ja et sellest veel vähe, juhtus veebruari kuu lõpus midagi eriti kummalist ehk üks mu kaelal olev, kõrva all olem lümfisõlm tõmbus väga paiste ja valusaks. Lõpuks üsna väljakannatamatult valusaks. Iga samm tekitas valu ja mul oli päriselt tunne, nagu mu kaelal oleks mingi võõrkeha, kasvaja. Lõpuks läksin sellega kiirabisse (miks ma EMOsse läksin, mitte perearstile nagu üks normaalne inimloom? Sest ma va tölbajaan polnud siia veel endale perearsti sebinud ja Eestisse ei hakanud ka sellepärast lendama) ja ootasin 6h ja kui lõpuks jutule sain, siis üritas arst seda liigutada, mis oli niii kuradima valus, et ma hakkasin peaaegu nutma. Ok, paar pisarat tuli välja lihtsalt, ega ma nii nõrk ka ole. Aga kõige kõhedam oli asja juures, et see ei liikunud, kuigi teoreetiliselt oleks pidanud. Absoluutselt ei olnud jube ju, mkm. Lõpuks määrati mulle antibiootikumid, mis aitasid, aga mille vastu mul oli tõenäoliselt allergia, sest nad panid naha sügelema. Aga ausalt, ma pigem talun sügelust, kui valu, mida isegi valuvaigistitega alla ei saa. Igatahes, ABd (ABd = antibiootikumid) aitasid, lümfisõlm tõmbus tagasi, valu läks ära ja elu sai korda.

Või vähemalt ma niimoodi arvasin.

Ma arvatavasti sain ainult paar päeva tervisehuinjaa vaba aega nautida, kui juba järgmine hetk lendas siia kohale ka see koroonaviiruse paanika. Ja tõenäoliselt mitte ainult paanika, vaid viirus ise. Ma ütlen ausalt, et mind pole testitud ja ma täpselt ei tea, mis minuga toimub, aga see ajab mind vaikselt endast välja. Räägin lähemalt.

Praeguseks juba üle 2 nädala tagasi tekkis mul hingamisraskus. Lihtsalt selline tunne, et ei saa seda sügavat hingetõmmet. No teate küll nt siis, kui olete jooksnud ja peale seda tahate hingamist tagasi paika saada ja selleks ahmite paar korda niimoodi sügavamalt õhku endale sisse? Nagu minu jaoks on see olnud rohkem kui kaks nädalat igapäevane.. Et ma ei saa niisama lihtsalt seda sügavat hingetõmmet kätte ja hingan pinnapealselt. See on väsitav, ärevust ja masendust tekitav, kurnav. Kaks kuradima nädalat ja ma ei näe veel lõppu. Ma algul kartsin isegi öösel magama minna, et kuidas ma siis hakkama saan, aga magades tundub kõik okei olevat. Ma ei tea. Ma algul arvasin, et mul see ärevusest, aga noh, mu aju ikka mingi kaks nädalat paanikas ei tiksu + mul on kopsudes ka imelik tunne olnud terve selle aja. Aga köha pole väga olnud, ainult paar köhatust päevas võibolla. Ehk veel tuleb, kes teab.

Palavikku pole ka. Mitte, et ma väga seda mõõta saaksin, sest me kraadiklaas siin on veits lappes ja ebaadekvaatne, aga tunnet pole olnud, et oleks palavik. Ainult kahel päeval võibolla.

Ja kui ma arvasin, et hingamisraskused on piisavalt kehv juba, siis elu oli nagu – oh no, my friend, the fun is about to begin. Ehk siis, täna on neljapäeva *arvutab sõrmedel tagasi laupäeva* ja 6 päeva tagasi tekkis mul nohu, mis viis mult lõhna – ja maitsmismeeled. Loodetavasti ajutiseks, aga ausalt.. Lõhnatundmine on soliidne null, maitsel teen veits rohkem vahet, kuid siiski on suht tömp tunne. Aga see pole veel kõik – nagu tavaliselt ikka, siis nohuga kaasneb ka ninakinnisus ja kuna ma esimestel päevadel laristasin oma ninaspreid mõtlematult palju, siis nüüd on seda ehmatavalt vähe alles ning peamiselt hoian seda ööks, et saaks vähemalt siis rahu ja inimese moodi hingata. Ja päeval on siis nina päris korralikult kinni ehk mul on hingamisraskused ruudus. Kusjuures ma täna avastasin, et alumisel korrusel on okei hingata ja nina lahti, aga kui ma teisel korrusel olen, siis on lihtsalt peaaegu võimatu hingata. Kus peitub loogika? 

Ma ei tea, mis mul viga on. Ise pigem kaldun arvama, et võib olla koroona, sest ma olen selle jamaga siin ikka päris pikalt juba võitlenud ja see ajab mind juba endast välja. Okei, see rong on läinud – ma ammu juba endast väljas. Jah, mul ei ole köha ja palavikku (vähemalt mitte veel), aga kõik need sümptomid on samuti piisavalt halvad ja kurnavad ning kui need on juba kaks nädalat vaevanud ja midagi paremaks pole läinud, vaid tuleb uusi hädasid juurde, siis ma ei tea. Siis ma ei taha teada, milline veel see koroona oleks ja kuidas mu organismi hävitaks. Ma kardan. Ma kardan, et see ei lähegi paremaks, vaid vaikselt hävitab mu tervist. Ma ei tea, kaua ma niimoodi vastu pean. Kaua mu kopsud vastu peavad. Äkki läheb asi tõsisemaks? Ma ei tea, aga ma kardan.

Ja selle tõttu ei taha ma väga hetkel oma sõpradega jne suhelda. Sest ma ei taha välja näidata, kui halb mul tegelikult on. Kui hirmul ma olen. Ma ei taha neile tunnistada, kui halvasti ma ennast tegelikult siin vahepeal tunnen, kui lootus, et homme on parem, on juba ammu kadunud. Sest siiani pole homme parem olnud. Pole ka eriliselt halvem olnud ja on helgemaid hetki, aga kui ikka rohkem kui kaks nädalat on hingamisraskused vaevanud, siis see mõjub hirmutavalt.

Ja ma tean, et see pole kõige hullem tervislikseisund ja väga paljud inimesed peavad taluma igapäevaselt palju kohutavamaid asju. Ma lihtsalt tahan oleviku ja tuleviku minale ning kõigile teistele tervetele inimestele meelde tuletada, et palun ärge võtke oma head ja tugevat tervist iseenesest mõistetavana, sest ühel hetkel seda ei pruugi enam olla. Ja ärge palun riskige mõttetult sellega, vaid tehke kõik endast olenev, et tervist tugevana säilitada. Praeguses olukorras siis palun püsige kodus!

Okei, sai nüüd see öeldud. Lõpetuseks veel üks asi, mis mind max närvi ajab ja mida ma ei viitsi ka enam endas hoida, et kellegi tundeid säästa, sest mind enam ei huvita. Mind ajab närvi, et on olemas inimesi, kes ei suuda lahti lasta ja oma eluga edasi liikuda. Nende arust on okei teisi inimesi vist igavesti painama ja stalkima jääda. Nad ei saa aru, mis ärevushäireid nad oma teguviisiga valitud ohvritele tekitavad. Kõige kurvem on see, et nad ise ei saa tõenäoliselt arugi, et kuidagi valesti käituksid ja tunnevad ennast ise pigem ohvrina – et nende vastu ollakse ebaõiglane ja neile tehakse liiga, et ainult nende elu on raske. Nad ei saa aru, et oma exi stalkimine 3 aastat peale suhtluse lõppu ei ole päris okei. Ja ma pean silmas siin ikka sellist stalkimist, mida ei peata blokeeringud kõikides sotsiaalmeedia kanalitest. Nad ei saa aru, et ei ole ka okei ex’i perekonna külje alla pugeda, et sealt mingit kaastunnet saada või informatsiooni välja kangutada. Nad ei saa aru, et kui nad on exi poolt blokeeritud kõikides sotsiaalmeedia kanalites, siis neilt e-kirja saamine on viimane asi, mis nende eksi rõõmustaks. Aitäh järjekordse anxiaty attacki eest. Ja nad ei saa mitte kunagi aru sõnadest “palun jäta mind rahule, ma ei soovi sinuga enam kunagi suhelda”, vaid ikka ilmuvad välja oma e-mailide või muude sõnumitega nagu prussakad, ega hooli sinu soovist ega sellest, kuidas sina end tunned. Sest lõppude lõpuks on nad endiselt kindlad, et ikkagi just neile ja ainult neile tehakse liiga. Ja see ajab mind närvi. Mind ajab närvi, kui kuradima isekad ja nahaalsed saavad mõned inimesed olla. Selliste vastu puudub mul igasugune tolerants ja respekt. Ja ma vihkan, et ühe sellise pärast pole ma tahtnud enam tükk aega oma blogi kirjutada, sest ka see annab võimaluse stalkimiseks, aga nüüd on sellega lõpp. Ma lasen end vabaks. Stalkigu palju tahab, minu ellu ta ei kuulu enam kunagi.

Tänaseks aitab.

Kõik toredad inimesed – olge hoitud! x

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s