Tere tulemast tagasi. Täna me jätkame Kreeka radadel, nagu pealkirjast järeldada võiks, eks. 😀 Kui ma neid pilte eelmise postituse jaoks töötlesin, siis ma lihtsalt nostalgitsesin ilusatest aegades.
11. mai 2019
Hommik algas sellega, et meid jaotati gruppideks ning me pidime hakkama planeerima oma Ideaalset Linna. Ehk see linn pidi olema keskkonna sõbralik ja eeskujuks teistele linnadele. Ma ausalt pean piinlikusega tunnistama, et ma ei mäleta, milline meie tiimi arust see ideaalne linn välja nägi. Midagi nagu meenub, et hästi roheline ehk palju haljastust ning rattad olid teemas (inspireeritud Amsterdamist), aga rohkem detaile ei oska kahjuks anda. Häbi. Aga paljud teised pakkusid lõbusaid ja innovatiivseid ideid.
Järgmises sessioonis pidime pakkuma välja ideid, mis tegevusi ise open space sessioonide ajal korraldada. Ehk nad olid jätnud programmi sellised vabad sessioonid, mille lasid osalejatel ise ära sisustada ja minu arvates oli see super tore idee. Tuli palju toredaid mõtteid, aga sõelale jäid jooga, meditatsioon, tervislik toitumine, rannakoristamine. Mina pakkusin ka nt rannakoristuse välja, sest rand oli küll ilus, kuid kahjuks oli seal ka parajalt prügi .
Õhtuses sessioonis tehti satir’s mandala ja sellest on pilt all pool. Igatahes pidime me välja mõtlema, mis meid kontektuaalselt (see, mis meid ümbritseb; kus me elame), spirituaalselt (miski, mis toidab hinge), toitumiselt (toit, mis mõjub meie kehale hästi), sensuaalselt (miski, mis stimuleerib meie 5 meelt), interaktiooniliselt (sotsialiseerumine), emotsionaalselt (miski, mis pakub häid, positiivseid emotsioone), intellektuaalselt (miski, mis stimuleerib mõtlemist/aju), füüsiliselt (miski, mida sa teed oma keha jaoks; mis esitab kehale väljakutse) rahuolevaks ja rõõmsaks teeb ning pärast taaskord väikestes gruppides arutama. See oli väga tore ülesanne, pani rohkem enda sisse vaatama. Samas mul juhtus selle ülesande ajal kerge äpardus, sest otsustasin oma tuppa korraks minna, et märkmikusse mõtted kirja panna. Kui toast väljusin ja ukse juba kinni tõmbasin, avastasin, et olin jätnud võtme tuppa. Nagu, see uks käis lahti võtmega, aga kinni läks lihtsalt .. kinni tõmmates? Kinni pannes? Võtmeta? Igatahes, saate aru, mis ma mõtlen, ma loodan. 😀 Ja siis ma olin nagu, et kellad värk, sest see oli meie ainus võti. 😀 Ma siis lonkisin häbelikult alla ühe korraldaja juurde ja rääkisin talle oma loo ära. Ta vastas, et ära muretse, küll me selle lahti saame. Kõigepealt küsis ta koristajalt mingi võtmekimbu ja siis üritasime ise seda õiget võtit üles leida, kuid ebaõnnestusime. Vahepeal mõtlesime juba, et äkki kõrvaltoa rõdu kaudu mu rõdule ronida ja sealt sisse saada, aga rõduuks oli kahjuks kinni. Lõpuks tuli see armas koristaja ise ka meie juurde mingi teise võtmekimbuga ja peale mõningast pusimist õnnestus meil see uks ikka lahti saada ning ma sain oma võtme tagasi, jee. Ei jäänudki kodutuks.
Õhtul oli grupijuhtide koosolek ja kultuuriõhtu, kus lisaks meile tutvustasid oma riike ka türklased, kreeklased ja hispaanlased.
12. mai 2019
Vaba päev. Kuigi lubati halba ilma, siis tegelikult oli asi sellest kaugel. Nagu eelnevas postituses mainitud, otsustasin minna Volosesse sõbrale külla. Ärkasin kuskil kuue ajal, tegin kerge meigi ja veidi peale 7 ajasin end fuajeesse. Pidime koos eestlasest sõbraga sinna minema, aga kes näole ei andnud, oli loomulikult mu sõber. 😀 Ma helistasin talle miljon korda, saatsin sõnumeid, koputasin isegi toa uksele, e niente. Kuna aeg jooksis ja ma ei saanud seal lõpmatuseni oodata, siis pidin ikkagi raske südamega rongijaama jalutama hakkama (2km ringis) ja rong läks 7.45. Mina jõudsin ilusti jaama, sain pileti ostetud ja küsisin inimestelt, kus pool ma seisma pean, et õigele rongile saada. Igatahes, mul kõik sujus.. Kuni jõudsin Larisasse ja seal tekkis kerge segadus õige rongi leidmisega, aga sain ka seal lõpuks tänu heade inimeste abiga hakkama. Kusjuures just paar minutit enne Volosesse jõudmist ärkas ka eestlasest sõber ja avastas, et oli sisse maganud. Me siis arutasime, et äkki ta veel jõuab kuidagi ühineda. Plaan jäi selliseks, et ta läheb koos projektis osalejatega Larissasse ja siis sealt sebib ennast rongi peale, et siia tulla. Jõudsin ise ilusti Volosesse ja ootasin, et sõber vastu tuleks. Teda oli samuti ülitore üle pika aja näha. Jalutasime linnas, mööda mere äärt ja rääkisime juttu. Ilm oli super mõnus ja vaade imeline. Mingi hetk pidi ta mõneks ajaks minema emadepäeva puhul korraldatud paraadile ja pärast mängis veidi aega lastega, sest ta tegutseb kuskil vabatahtlikuna. Ma samal ajal käisin hommikust söömas, chillisin mere ääres, jalutasin linnas ringi ja lihtsalt nautisin vaba päeva.
Mingi hetk tuli eestlasest sõbralt ka teade, et ta meeeeega napilt jõudis Larissas rongi peale ja on Volosesse teel. Jee. Lõpuks saime kõik kolm uuesti kokku, jalutasime linna peal ja mõneks ajaks maandusime ka rannas olevasse baari, et väike jook teha. Hästi tore päev oli. Õhtul 19.25 läks meil rong tagasi Leptokarya. Või noh, kõigepealt Larissasse ja seal oli 1h peatust, nii et käisime seal ka veidi ringi, lihtsalt selleks, et poes käia. Nii et Larissa kohta ma midagi väga öelda ei oska. Larissa ei asu lihtsalt mere ääres, seega minu silmis juba suur miinus, eriti kui võrrelda Volosega. Koju jõudsime mingi 22 ajal ja siis veel veidi chillisin teistega ringi ja muljetasime päevast. Muide, rongide väljumist vaatas kreeklasest sõber mul siit lehelt, just in case.
13. mai 2019
Hommik algas sellega, et tegime testi, mis näitas meie ökoloogilise jalajälje suurust. Ausalt öeldes, see, mis ta mulle tulemuseks andis, oli päris karm. Umbes midagi sellist, et kui kõik inimesed elaksid nagu mina, siis oleks meil vaja 4,5 planeeti Maa vms. Ups. Tehke ise testi ja vaadake, mis tulemuseks saate. Järgmises sessioonis jaotati meid gruppidesse, kus pidime nt transpordi, söögi jms osas leidma lahendusi, kuidas olukorda keskkonna sõbralikumaks muuta. Peale lõunat toimusid open space tegevused ehk need, mida me ise korraldasime. Meie korraldatud rannakoristamine läks päris hästi, lihtsalt oleks tahtnud rohkem aega, sest tegelikult oli seal tohutult palju prügi ning meie jõudsime ainult murdosa jagu ära koristada. Kõige rohkem leidsime liiva seest niiskeid salvrätikuid, kõrsi ja kondoome. Pärast rannakoristust otsustasin minna jooga+meditatsiooni sessiooni ja see oli minu esmane kogemus sellel alal. Jooga oli mõnus – sai oma keha veidi venitada, aga meditatsioon oli lausa uskumatult põnev kogemus. See oli siis juhendatud meditatsioon ja me lebasime kõik oma teki peal pikali maas, silmad kinni. Mingi hetk hakkas päris külm, aga samas ma võitlesin selle vastu, et ei peaks üles tulema ja pusa selga panema. Mingi hetk ma vist lasin end tõesti mega lõdvaks ja vabaks, sest ma ei mäletaks, et mul oleks mingeid mõtteid peas olnud, samas ma olen täiesti kindel, et ma ei jäänud ka magama, sest kui see lindistus uuesti mängima hakkas, siis mu aju sai kohe aru, et miski on valesti, et ma kuulen seda uuesti. Tuli välja, et üks n-ö instruktoritest oli magama jäänud. 😀 Juhtub. Pärast oli selline tunne, et tahaks veidi veel vaikuses istuda ja sellest toibuda, sest kohe peale meditatsiooni tuli söömine ja inimesed olid päris jutukad, nii et sellest zen olekust pidi päris ruttu välja tulema. Õhtul oli juhtide koosolek ja pärast läksime päris suure pundiga “linna” baari, mängisime seal mänge ja veetsime niisama lõbusalt aega.
14. mai 2019
Hommik algas sellega, et läksime n-ö tagasi aastasse 1969 ning pidime uurima, mis on vahepeal 50. aasta jooksul muutunud seoses keskkonna teemadega. Enne lõunat oli taaskord mega omapärane sessioon – nimelt silmside challenge ehk osalejad pandi vastamisi istuma ning ühele öeldi mingit emotsiooni väljendav sõna ning ta pidi seda silmadega suutma teisele edasi anda. Ilma mingite muude grimmasside või sõnadeta. See oli tõesti väga lahe ja kuidagi tekitas veelgi lähedasema sideme osalejate vahel. Õhtune tegevus jäi vihma tõttu ära, seega oli põhimõtteliselt vaba õhtu. Näidati küll mingit filmi, aga see polnud otseselt kohustuslik. Õhtul vaadati ühiselt eurovisiooni ja mängiti taaskord igasuguseid erinevaid mänge.
15. mai 2019
Viimane projektipäev. Esimene tegevus toimus rannas – meditatsioonitaoline harjutus. Anti ka natuke aega selleks, et me leiaksime üles inimese, kellega projekti jooksul väga ei suhelnud, et nüüd, viimasel hetkel, natuke tutvust teha. Minu arust oli see ka väga hea mõte. Järgmises sessioonis räägiti meile Youthpass’ist ehk see on põhimõtteliselt tunnistus, mis tõestab, et oled projekti läbinud. Lõunapausil läksid enamik osalejaid randa ujuma. Ilm oli mega ja vesi oli soe. Okei, alguses oli päris jahe, aga sellega harjus ruttu ära. Igatahes, mega mõnus oli. Pärast lõunapausi vaatasime videot projektist, mis korraldajad kokku olid pannud ja nii mõnelgi tuli seda vaadates pisar silma. Viimases sessioonis toimus salasõprade (meil oli projekti jooksul loosi kaudu valitud sõber, kellele pidime kingitusi või muid armsaid žeste tegema, aga nii, et ta ei saaks teada/aru, kes see inimene on) avaldamine ja Youthpass’ide kätte jagamine. Lisaks oli selles projektis ka esmakordselt selline asi, et korraldajad tegid igale osalejale sellise pisikese vihiku/kaardi vms, kuhu said teised osalejad oma häid mõtteid/soove/jms kirja panna. Seeee oli lihtsalt niii armas ja ma olen natuke kurb, et varasemates projektides sellist asja toimunud pole. Mina otsustasin oma vihikut alles siis lugeda, kui vahemaandun kuskil lennujaamas ja tunnen ennast üksikuna.
Õhtusöök oli uhkem kui tavaliselt ning pärast läks asi peoks. Mega tore õhtu oli, nalja sai, pisaraid sai valatud, kallisid sai tehtud. Aga aeg ei olnud veel hüvasti jätta. Raskem osa ehk hommik oli veel ees.
Aga sellest järgmine kord.
Violchick 