Okei, alustame sellega, et inglise keelne sõna “vegetarian” kõlab eesti keeles ikka päris kummaliselt. Nagu ma kavatseks terve ülejäänud elu gluteenivabalt vegeteerida. Noh, päris nii see ei ole.
Igatahes, ma olen siin nüüd tükk aega olnud gluteenivaba. Eks ma vahepeal olen ikka eksinud ja patustanud, aga see on lõppenud ikkagi piisavalt ebameeldivalt, et ma üritan võimalikult vähe gluteeniga asju oma ellu lubada. Ma vahepeal mõtlen, et eh, ega see väikeses koguses nii hull ei ole, aga oleme ausad, tegelikult on ikka päris halb ja mu paranemisprotsessile kasuks ei tule.
Lisaks sellele, et ma pean olema oma hea enesetunde nimel gluteenivaba, siis mulle on hakanud viimasel ajal vastu ka lihatooted. No ma olen peamiselt niivõinaa ainult kana ja kala söönud, aga isegi need ei lähe enam alla. Ja vot, siis ma otsustasingi, et mis ma ikka pullin siin – hakkan parem vegetaarlaseks! Esialgne plaan on proovida kõigepealt 1 kuu ja vaatab, kuidas hakkama saan.
Ma olen siin mitu kuud tublisti trenni ka teinud, aga toitumine on ikka tegelikult väga mööda olnud. Ma tavaliselt kraban endale poest töö lõunapausidel mingit valmistoitu, aga mul on sellest siiralt nii siiber lihtsalt. Ma viimasel ajal käin lihtsalt mööda poodi ringi, aga mitte miski ei isuta. See vist peaks olema vihje, et ma end käsile võtaks ja kodus korralikult süüa hakkaks tegema.
Ma olen tegelikult päris põnevil, et mis seis kuu aja pärast on ja kuidas ma hakkama saan ja mis tulemused see koos trenniga annab.
Ja näed, siin see oligi – lõpuks üks teistmoodi postitus nende reisijuttude vahel.
Ciao!
Violchick 