Põhja-Itaalia |suvi 2018 III

7. juuni 2018

7ndal juunil viis tee mind Portofinosse. Ausõna, käsi südamel, ma ütlen, et see oli mu kogu reisi lemmikpäev ja kui ma siiamaani Portofinost mõtlen, lähevad mul silmad särama. Kohe räägin, miks.

Esiteks meil vedas ilmaga kohutavalt. Päev oli nii päikeseline ja soe, et praegu ma vajaks hädasti üht sellist päeva .. või mitut .. või mitusadat. Igatahes, jah, juba ilm oli nii ilus, et isegi alati vinguval eestlasel polnud mitte millegi üle kurta.

Teiseks, nii sinist merd polnud minu silmad veel näinud. Mõnusalt selge ja sinine. Ma pole üldse suur ujumise fänn, kuid sinna ma oleks küll tahtnud sulistama jääda. Tegelikult oli vesi algul mega külm, kuid sellega harjus ruttu ära.

Kõigepealt tegime jalutuskäigu mingitel matkaradadel. Vahepeal sibasid tee peale mingid sisalikulaadsed olevused – neil õnnestus mind päris korralikult ehmatada. Ma pole üldse väga putukate ja igasuguste roomajatega väga sinapeal. Aga muidu oli väga kihvt ja sealt avanes tihti ilus vaade merele.

Portofinos olid ka väga uhked ja ilusad majad. Õde teadis rääkida, et see on koht, kus on mõnel moeloojal suvemaja vms. Hakkasin pilte vaatama, et mida peaksin töötlema, et siia üles panna ning ma juba tean, kui keeruliseks valiku tegemine kujuneb. Nii palju ilusaid pilte on, aga ma ei taha seda siin nendega päris üle ka ujutada. Tuli tahtmine oma 7 asja kokku pakkida ja kohe Portofinosse peesitama põrutada. Oeh.. No vaadake seda paradiisi!

 

IMG_20180607_105500ED

IMG_20180607_110702ED

IMG_20180607_110936ED

IMG_20180607_120448ED

IMG_20180607_124923ED

Kahjuks ei saanud me igavesti Portofinosse jääda ning pärast kerget suvitamist ja rannas peesitamist, võtsime suuna Genova poole.

Kas ma üldse hakkan enam mainima, et Genovas läks jälle mu söögiotsimise trall lahti? Tol päeval andis õde juba nii alla ja ütles, et me võime kõik oma suundades minna ja ise endale midagi kuskilt otsida. Eks ma siis hakkasingi mööda Genovat ringi jalutama ja otsima võimalikult söödava välimusega puud, põõsast või võimalikult puutumata väljanägemisega muruplatsi. Okei, lõpuks maandusin mingisse kohvikusse ja küsisin, kas neil salatit on. Algul vaadati mind kui UFOt, aga lõpuks ikkagi sain oma salati kätte. Isegi muna ja tuunikala olid olemas. Kusjuures, ma sattusin samasse kohta, kuhu mu vanemad. Mitte, et Genova mingi väike linn oleks, eks.

Kui kõhud täis, tegime väikese toidupoe tiiru, viskasime oma kodinad öömajja maha ja tõmbasime korraks hinge. Õhtul läksin vanemate ja õega linna peale jalutama. Genova ei jätnud mulle väga erilist muljet. Nagu, mitte midagi hullu või koledat, aga samas ka mitte midagi väga erilist. Kuskilt kõrgema vaatega kohast nägin päris head osa Genova linnast ning see pilt meenutas mulle natuke Istanbuli. Ilmselt selle tõttu, et majad olid tuhmilt heledat tooni ja üsna tihedalt koos. Samas, minu arust näeb Genova  Istanbulist kindlasti ilusam välja.

IMG_20180607_171143ED
Vaade Genovale.

IMG_20180607_210020ED

Kui linnale tiir peale oli tehtud, oli aeg võtta kohustuslikud gelatod – ega ennem ei ole mõtet isegi magama mineku peale mõelda, kui päevane gelatoports hinge alla pole saanud.

8. juuni 2018

Oli aeg võtta suund Milano poole. Jõudsime sinna juba üsna vara ning hotelli me veel ei saanud. Jätsime asjad hotelli ette autosse ning asusime linnaga tutvust tegema. Milano oli armas linn. Ilmselgelt oli kõige meeldejäävam Milano toomkirik, mis oli tõeliselt uhke ja silmapaistev ehitis. Üldiselt on Milano minu arust selline linn, kus üle 1 päeva pole väga midagi teha-vaadata. A noh, võibolla on asi lihtsalt minus.
IMG_20180608_124915ED
IMG_20180608_133224ED
IMG_20180608_150032ED
IMG_20180608_154757ED
IMG_20180608_154858ED
Milanos leidis taaskord aset söögidraama. Kui teised jäid pitsat nosima (polnud GF versiooni), läksin ma saba jalge vahel meigipoodidesse šoppama (okei, jah, mulle meeldis meigipoodides šopata, aga tolleks hetkeks oli mul juba näljast kõht selgroo külge kinni jäänud). Kui teistel kõhud täis ja meel hea, siis mina tõmbusin järjest rohkem turri, sest mul oli lihtsalt elunälg. Nii ma siis susisesin seal kui vihane kass, kui mulle mingeid söögikohti välja pakuti, sest ma olin juba lootuse kaotanud ja urisesin, et “ma ei tahagi süüa!”. Well, hell yes ma tahtsin.
Ja siis seal see paistiski – mu oaas keset kõrbe – Gluten Free Bakery. Ausõna, see vist oli mu reisi söögielamuse highlight, haha. Uskumatu, kui õnnelikuks üht inimest tol hetkel mõned saiakesed teha võisid. Lõpuks sain igatahes mina ka kõhu täis ning korraga sai minust jälle täitsa meeldiv inimeseloom.
Õhtul istusime Elise, Anili ja nende sõpradega, kes Milanos elasid, jõe ääres kokteilibaaris. Vanemad jalutasid lähedal ringi ning ema ostis mingit nodi endale kokku. 😀
Enne magama minekut tegin veel ise ühe väikese  jalutustiiru hotelli lähiümbruses – see oli minu viis Itaaliaga juba vaikselt hüvasti hakata jätma, sest järgmine päev oli aeg juba tagasi Eestisse lennata.
9. juuni 2018
Pakkisime asjad, sõime hommikusöögi ning oligi aeg seada rool tagasi Bergamo poole. Enne lennujaama minekut käisime veel LIDL’ist läbi, et mingit toidu-joogikraami kodumaale kaasa osta.
Kõik sujus hästi. Lennujaamas jätsime oma truu ratsuga ehk autoga jumalaga, kes meid vapralt neil ebameeldivatel sinka-vonka teedel teenis.
Elise ja Anıli lend läks meie omast ennem, seega jätsime nendega hüvasti ja üritasime mitte pisaratemerd tekitada.
Kuna meie lennuni oli veel aega ja lennujaama vastas oli elusuur kaubanduskeskus, siis otsustasime empsiga sinna korraks šoppama minna, aga isa ohverdas end ning jäi meie asjadega lennujaama tiksuma.
Kui tagasi jõudsime, siis mõtlesin, et meil on veel korralikult aega, aga igaks juhuks läksin vaatama, mis toimub ja kas saab juba oma pagasi  ära anda.
Oh jumal, ma ei viitsi seda kogu kammajaad siia isegi kirjutama hakata, aga ma üritan kuidagi kiiresti asja kokku võtta. Olge valmis liht-ja lühilauseteks.
Me lendasime Ryanairigia. See tegelikult juba võtabki kõik kokku, eks. Hahah. Igatahes, me olime tagasilennuks ostnud emale 20kg äraantava pagasi. Minu esimene mõte oli, et see tuleb kõik ühte kotti ära mahutada (ehk kõik pudelid jms ühte kotti), aga õde ütles, et ei pea ühte, 20kg ju nii palju, et on loogiline, kui võib mitmesse kotti panna. Mnjah, võibolla mingi normaalse lennufirma puhul, aga mitte Ryanair’i.
Igatahes ootasime seal järjekorras tükk aega, et oma kaks kotti ära anda. Minu oma läks esimesena, aga seal oli ainult 2 pudelit. Siis hakkasime teist kotti ära andma, aga see tüüp küsis teist piletit/boardingpassi. Ma siis seletasin talle, et ei, see läheb ka meil sinna 20kg alla. Siis tuligi välja, et ainult ühe koti saab anda – pärast vaatasin piletit, oli jah kuskil allääres kirbukirjas, et “20kg bag”, mitte “bagS”. No okei, küsisin siis, et äkki saan oma koti tagasi, et teeks siis väikese ümberpakkimise. Seda ei saanud teha. Ma hakkasin juba vaikselt närvi minema. Siis selguski, et meil on kaks valikut: kas viskame need pudelid ära, sest lennukisse me ei saanud neid võtta, või maksame lisapagasi eest peale. Aeg tiksus ja meil hakkas kiireks minema juba.
Otsustasime vanematega, et ok, maksame siis juurde. Tegelikult oleks odavam olnud need pudelid ära visata, aga samas see oleks ka ikka eriti nõme ja kurb olnud. Vahepeal mõtlesime ise mõne pudeli seal endale hinge alla tõmmata, aga see ei kõlanud ka väga mõistliku plaanina. Tiksusime siis seal “oversized” pagasite sabas oma ühe pisikese näruse kotiga, samal ajal kui meie ees olnud inimesed olid poole oma elamisest kaasa võtnud. Juba see järjekord venis kui kaameli ila. Kui lõpuks meie kord oli, siis see naine oli seal nagu, et ok, ma ei saa  teile seda piletit vms väljastada, et te peate hoopis sinna minema, aga ma pärast võtan teid siis vahele (no thank god sellegi eest). Ma olin juba natuke rohkem kui vaikselt närvis.
Jõudsime siis sinna, kuhu meid saadeti, aga seal oli see  samasugune järjekorra süsteem, nagu a la kuskil PPAs – et sa pead seal masinast valima, mis teenust sa tahad, aga ükski variantidest ei kõnetanud mind. Lõpuks valisin mingi lambise ja olin kindel, et selle eest peab veel sott peale maksma, sest pärast avastasin, et tegemist oli “fast line” vms variandiga. Ma reaalselt korraks lihtsalt istusin seina vastu, hoidsin peast kinni ja nutsin. Ma lihtsalt jooksin suht kokku omadega, kuid õnneks kogusin ma end kiiresti.
Saime siis lõpuks mingi mehe jutule, rääkisin talle oma probleemi ära ning siis ta kadus kuhugi mõneks ajaks mu papsi krediitkaardiga. Siis ma mõtlesin küll, et noniii, nüüd tehakse rahast puhta lagedaks. Aga ta väljastas meile selle pagasipileti vms ja see läks maksma 40 eurot. Siis jooksime tagasi tolle naise juurde, kes meid ennem vahele lubas võtta, kui piletiga tagasi tuleme. See naine oli nagu, oh lahe, ongi pilet olemas jah? A siia te ei saa oma kotti ära anda, te peate hoopis sinna minema. Ma olin nagu, kas sa teed nalja v? Ma olin ikka vääääga vihane. Algul ma ei suutnud isegi süveneda, et kuhu ta meid seekord saatis, aga lõpuks jõudsin ikka tänu tema juhistele õigesse kohta välja ning saime oma koti ära anda. Ma veel küsisin seal sada korda, et on see ikka nüüd õige koht. A ma kuni Tallinnas pagasi kätte saamiseni hoidsin tegelikult hinge kinni,  et see ikka
kohale jõuaks.
Sellega polnud veel kogu seiklus lõppenud. Jooksime siis kiiresti turvakontrolli ning seal läks õnneks kiiresti ja ilma viperusteta. Pardale laskmine oli ilmselt juba tükk aega käinud. Jõudsime hingeldades lennukisse ja istusime oma kohtadele. Ma ei lasknud empsil lennujaamas isegi vetsus käia, sest ma arvasin, et muidu jääme veel lennukist ka maha jne.
Kui kõik inimesed olid kenasti lennukis istet võtnud, teatati, et: “Kuulge sorry, me tegelikult ei saagi veel lendama hakata, sest Saksamaa ja Poola kohal on räige äike. Head lennukis chillimist ja ostke ikka neid Gucci lõhnu, eks.” Siis ma küll mõtlesin, et kirsist tordil on puudu ainult see, kui see lennuk alla kukub .. või leebema variandi puhul see, kui need pudelid seal kallis kottis oleks katki läinud. Õnneks kumbagi nendest variantidest ei juhtunud, küll aga jäid mu vanemad bussist maha, mille piletid olin neil juba tükk aega tagasi ära ostnud. Maandudes ostsin neile kohe uued piletid – kõigest 15 eurot nägu *võlts naeratus*. Aga noh, neil vedas isegi, et ma nii kiiresti tegutsesin, sest paljud jäid tollele bussile pika näoga järele vaatama, sest kohad olid täis.
Õhtul kui koju jõudsin, olin ma emotsionaalselt nii väsinud, nii et võtsin ette teekonna Mäkki ja ostsin endale igast saasta kokku.
Õhtul hakkasin friikaid süües vaatama reisil tehtud pilte ja ma mõtlesin, et oli ikka kuradi äge trip küll. Ükski Ryanair ei suuda mulle mingit mõru maiku sellest jätta, kui väga ta ka ei püüaks.
Lõpp hea, kõik hea.
Järgmiste seiklusteni!
Ciaooooo!
IMAG3384
🖤

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s