Edinburgh |november 2018

Ma seadsin 2017ndal aastal endale eesmärgiks reisida vähemalt kolm korda aastas. Nüüd kaks aastat järjest olen ma seda eesmärki täita suutnud ning ma ei usu, et ka sel aastal halvemini peaks minema – pigem paremini, sest reisida võiks alati rohkem.

Igatahes, 2018nda aasta viimaseks reisiks jäi Šotimaa pealinna Edinburghi külastamine. Läksin sinna kolmeks päevaks – 16.11 hommikul läks lennuk Edinburghi ja 20nda varahommikul hakkasin tagasi kodumaa poole lendama.

16.11

Ärkasin 8 ajal ja hakkasin alles pakkima. Noh, mu pakkimine nägi välja selline, et viskasin esimesed ettejuhtuvad kaltsud kotti ja muud vajalikud asjad ning olingi valmis lennujaama minekuks. Kolme päeva pärast polnud väga vaja pingutada ja aega võttis see max 10 minutit.

Lennuk startis  Tallinnast 12 ajal ja jõudis ca 13 ajal (UK aja järgi, kaks tundi taga Eesti ajast) Edinburghi. Juba maandudes nägin, et Edinburghis on veel mõnus sügis ning päike paistis. Õhus olles oli näha ka Šotimaa imelist maastikku.

Sõitsin lennujaamast bussiga kesklinna ja sealt kõndisin edasi oma airbnb host’i juurde. Ütlen kohe ära, et Edinburghis olles kasutasingi ma transporti ainult lennujaamast linna jõudmiseks ning viimasel päeval tagasi lennujaama minemiseks. Eks võibolla selle tõttu jäi mitmed vaatamisväärsused nägemata, aga samas sain linnapildis orienteerumise selgemaks.

rhdr

Kui jõudsin kesklinna, Princes tänavale, siis hakkasin sealt oma öömaja poole kõndima, sest missoon number 1 oli lahti saada seljakotist. Mu öömaja asus Leith’i kandis ning minu host’iks oli väga armas Tara! Korter oli selline mõnusalt boheemlaslik ning seal oli väga sõbralik kutsa ja üsna peps kiisu, keda mul õnnestus ainult paaril korral näha. Koeraga saime küll headeks sõpradeks.

Kuna check in’i sain teha alles 15 ajal, aga sinna kanti jõudsin varem, siis otsustasin ühe väikse cappuccinoga aega parajaks teha. Koht, kus ma veidi aega tiksusin, oli The Lioness of Leith. Täitsa normaalne koht tundus, huvitava interjööriga. Toitu ma sealt ei tellinud, nii et selle kohta ei oska paraku midagi öelda.

IMG_20181116_143717ED

Kui öömajja sain, otsustasin natuke puhata ja telefoni laadida. Ilmnes esimene probleem – ma ei olnud arvestanud nende veidrate pistikupesadega, mis neil on ning mul jooksis juba elu vaikselt silme eest läbi, sest telefon vajas laadimist. Õnneks laenas pererahvas mulle seda otsa, kuhu saan laadija USB juhtmega panna ja mille teine ots läheb pistikupessa. Selle käigus jäin ma kahjuks ilma oma kiirlaadimisvõimalusest, kuid vähemalt laadis, eks ole. Ennatlikult võin öelda, et ega rohkem äpardusi ja valearvestusi selle reisi jooksul ei toimunudki.

Kui olin veidi puhanud, telefoni laadinud ja Harry Potterit lugenud (riiulis olid kõik osad!!), otsustasin, et peaks linna ka avastama ja mis tähtsam – midagi hamba alla otsima. Noh, sööki siis ikka, eks ole.

Algas missioon number kaks – leida gluteenivabade valikutega söögikoht. Enne põikasin ma läbi ka Poundlandist, kus olid enamik asju ainult £1 (ca 1,15€), nii et ilmselgelt ma ei saanud sinna minemata jätta. Midagi meeletus koguses ma sealt kokku ei ostnud – ainult jõulutuled, mingi meigipintsli, mis osutus ilmselgelt üsna kehvaks ning paki pisikeste Toblerone’i kommidega, aga ma pole kindel, et see ainult £1 oli. Igatahes, oleks võinud neid rohkem varuda, sest nämmm.

Okei, seejärel võtsin suuna kuhugi poole, kus teoreetiliselt pidi mitmeid toidukohti olema. Oligi, aga miski väga ei kõnetanud ja nii ma lonkisin taaskord üle poole tunni ringi, kõht korisemas ja näljast nõrkemas. Lõpuks leidsin PizzaExpressi and oh man, I found my heaven. Seal oli nii mõnus gluteenivaba pitsade valik ja üks GV pitsa oligi mu ideaalsest mini-puhkusest puudu.

IMG_20181116_183825ED

Pärast uudistasin veel natuke linna ja siis suundusin “koju”, et järgmiseks tegevuste rohkeks päevaks välja puhata.

17.11

Ma algul ärkasin üsna vara, mingi 8-9 ajal ja ei saanud aru, kuidas see võimalik on, aga siis meenus, et Eesti ajajärgi oleks kell 10-11. Jetlag, mis teha, hehe. Igatahes magasin sutsu edasi, sest tegemist oli ikkagi minipuhkusega ning umbes lõuna paiku ajasin end välja.

Võtsin kõigepealt suuna Holyrood park’i, kus asus Arthur’s Seat, mis on Edinburgh’i kõrgeim koht ning moodustunud väljasurnud vulkaanist. Ehk siis ma olen juba kahel vulkaanil oma elus käinud, jee. Üks lihtsalt tegutses ca 335 miljonit aastat tagasi ning teine purskas viimati 1944ndal aastal ning mattis 79ndal aastal enda alla Pompeii linna. Aga ma ei pea üht teisest paremaks ning minu jaoks olid need mõlemad väga kihvtid kogemused.

Holyrood park oli tõesti hästi ilus ning kohati ka maagiline. Seal oli järv, kus ujusid ringi lumivalged luiged ning õhk oli mõnusalt puhas ja värske. Hakkasin mingist otsast üles ronimisega pihta. Seal oli mitu kõrgemat kohta, kuhu ikka andis ronida. Vahepeal tegin peatusi ning kogusin energiat eelmisel päeval ostetud Toblerone’i kommidest. Vaade oli täitsa kena, aga suures osas jäid silma ainult lähedal asunud kortermajad. Tegelikult oli mäkke ronimine lihtsam, kui sealt alla ronimine. Üllatav, eks? Põhjus oli lihtsalt selles, et allatuleku rada oli mudast max libe ja seal oli ikka tükk tegemist, et püsti jääda ja mitte pepu peale kukkuda ja mäest alla “kelgutada”.  But I survived. 

IMG_20181117_130918ED

IMG_20181117_132829ED

IMG_20181117_133241ED

IMG_20181117_135722ED

IMG_20181117_143058ED

 

IMG_20181117_151233ED

IMG_20181117_152349ED

Pärast Arthur Seat’il turnimist ronisin ma Calton Hill’i, kuhu jõudsin just päikeseloojangu ajaks. Sealt avanes kindlasti parem vaade linnale ja päikeseloojang tegi kõik palju maagilisemaks. Ilmselgelt ei olnud see niimoodi plaanitud – puht joppamise küsimus.

IMG_20181117_153351ED

IMG_20181117_154725ED

IMG_20181117_154946ED

IMG_20181117_155258ED

Edinburgh’is jäi silma pigem see, et niisama linnapildis väga puid ei olnud. Oli küll mitmeid rohealasid nagu botaanikaaed ja pargid, aga üldiselt tänavatel väga ei tundunud neid olevat. Mis on minu kui eestlase jaoks veidi teistmoodi, sest Eestis ikka linnad mõnusalt rohelised, kuni talv tuleb ja kõik elutuks muutub. Põmm.

Kui ka Calton Hill sai üle vaadatud, läksin tagasi linna uudistama. Käisin losse uurimas ning ka tänaval, millest sai J.K. Rowling inspiratsiooni Diagon Alley loomiseks. Üleüldiselt kirjutas Rowling enamik oma raamatutest Edingburgh’is olles ning seal oli palju kohti, millest ta võlumaailma luues inspiratsiooni ammutas.

Käisin tavalise basic white girl’i kombel ka ikkagi Starbucks’is aega parajaks tegemas. Tegelikult ma lootsin, et seal on USB pesa, et telefoni laadida, but nope. Pettumus. Seejärel läksin ma ühte huvitavasse baari, kus pakuti butter beer’i nimelist jooki. Ehk siis taaskord Harry Potter’ist inspireeritud asi. Hoolimata mu halvast läbisaamisest gluteeniga (sest tavaliselt õlu=gluteen), otsustasin ma selle ikkagi ära proovida. Täitsa huvitav jook oli. Ma täpselt ei jõudnud järgida, mis sinna sisse pandi, aga umbes arvan, et õlu vanillisiirupiga.

IMG_20181117_210826ED

IMG_20181117_215307ED

Baaris rääkisin ka ühe kohalikuga juttu. Ta algul muudkui rääkis ja rääkis ja ma põhimõtteliselt ei saanud midagi aru. Ma arvasin, et ma ise olen max loll ja ei oska enam inglise keelt, aga tegelikult oli asi niivõrd tugevas šoti aktsendis, mis oli minu jaoks lihtsalt niivõrd harjumatu. Kui te olete kunagi “Sõrmuse isandat” vaatanud, siis meenutage, kuidas need päkapikud seal rääkisid ning saate enam-vähem aimu šoti aktsendist. Ma ei taha sellega midagi halba öelda – tegelikult oli väga kihvt ja armas, lihtsalt harjumatu. Ka minuga juttu teinud kohalik mõistis, et ma mitte mõhkugi aru ei saa ning lülitas oma turistidele arusaadava inglise keele aktsendi sisse.

Me veidi chillisin seal, kuid seejärel niitis mind päevasest turnimisest tingitud väsimus ning otsustasin koju tuttu liikuda. Mul oli veel üks päev selles armsas linnas ees.

19.11

Mul oli plaan hommikul oma asjad pakkida ja linna poole leekida. Kuna mul pidi niivõinaa lennuk kell 6 hommikul minema, siis olin ma kohe otsustanud, et viimaseks ööks mõne tunni pärast ei hakka ma öömaja võtma, vaid tiksun nii kaua linnas kui võimalik ja veedan oma viimase aja lennujaamas.

Hommikul küsis mu armas võõrustaja mu plaanide kohta ja uuris, kas ma liigun kuhugi edasi. Ütlesin, et minu seiklus hakkab otsa saama ning tänase öö veedan juba lennujaamas, et siis varahommikul tagasi kodumaale lennata. Tema aga pakkus lahkelt, et kuna neil pole selleks ööks tuba uuesti välja üüritud, siis ma võin vabalt oma asjad ikka veel sinna jätta ja õhtul isegi veidiks puhkama tulla, enne lennujaama minekut. Olin sellest pakkumisest väga liigutatud ning see sobis tegelikult ideaalselt – mul oleks olnud päris nukker oma suure seljakotiga mööda linna ringi trippida.

Tänasin südamest Tarat selle eest ning läksin ennast välja minekuks korda sättima. Kuna ilm oli supermõnus (kõikidel neil päevadel kusjuures), siis otsustasin botaanikaaeda jalutada ning selle ilu üle vaadata. Ütleme nii, et pettuma ma ei pidanud, sest kuigi oli juba novembri keskpaik, siis botaanikaaias valitses veel mõnus värviline sügis. Ka armsad orava poisid ja tüdrukud kepslesid seal ringi.

IMG_20181118_130341ED

IMG_20181118_130603ED

IMG_20181118_131045ED

IMG_20181118_131427ED

IMG_20181118_133553ED

Peale botaanikaaias käiku läksin vaatasin veel vanalinna osa ja “Diagon Alley” üle. Seejärel tegin osturetke Primarki. Ütleme nii, et ma päris hulluks seal ei läinud (nagu esimesel korral Saksamaal haha), aga riideid sai ikka ostetud.

IMG_20181118_140803ED

IMG_20181118_143026ED

IMG_20181118_143126ED

IMG_20181118_144722ED

Pärast Primarki tiiru läksin turgutasin end veel viimast korda Starbucks’i kohviga. Ma ausalt ei tea, mis basic white girl’i tuju mind haaras, aga .. okei, tegelt ma olin rohkem nende suurtest valgetest tassidest võlutud ja mul oli kange tahtmine üks endale saada, aga ma ei hakanud seda plaani mingilgi viisil täide viima.

Kusjuures mu parem jalg (oli vist parem) muutus max lombakaks. Ma reaalselt viimasel päeval lonkasin seal ringi, sest valus oli kõndida, aga ega ma ju ikka mingi takso või bussi peale ei hakanud raha raiskama. Ma lonkasin ikka korralikke kilomeetreid maha, kuid tagant järgi ei tundunud see enam nii mõistlikku mõttena, sest ma lonkasin Eestis ka veel nädal aega vahelduva eduta (jep, eduta, mitte eduga) ringi.

Kui Starbucks’is olin kohviga lõpetanud, lonkasin koju, pakkisin oma asjad kokku ja kirjutasin Tarale veel ühe pisikese tänukirja. Seejärel pugesin mõneks tunniks oma laeall olevale voodile tuttu. Mul oli kell 2 äratus, et umbes 3 linna jõuda, bussile saada ja 4ks lennujaamas olla. Kõik kulges plaani päraselt. Välja arvatud see, et “kodust” linna oli päris piinarikas kõndida, aga noh, eks ma ise olin selline rumal rott ja taksot ei raatsinud kasutada. 

Lennujaamas võtsin kuskilt endale salati, Costast kohvi ning lõpuks leidsin ka telefoni laadimiseks USB pesa – ilmselgelt reisi tipphetk. Lennujaamast ostsin endale ka Makeup Revolutioni Soph x lauvärvipaletti, mis on siiani üks mu lemmikutest.

Igatahes, mis seal ikka, kui varsti oligi aeg lennukile kobida ja tagasi kodumaale rutiinsesse argiellu pöörduda.

Järgmiste seiklusteni!

IMG_20181117_155436ED

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s