Põhja-Itaalia |suvi 2018 I

Veel enne, kui ma sain teada, et mind valiti Lõuna-Itaaliasse noortevahetusele, olime vanemate ja õega lennupiletid Põhja-Itaaliasse ära ostnud. Seda suurem oli minu üllatus ja rõõm, kui sain ka Lõuna-Itaaliasse minna. Tegelikult on mul hea meel, et sain Lõunas enne ära käia kui Põhjas, sest need kaks Itaalia osa on ikka korralikult erinevad. Nimelt on Põhja-Itaalia tõepoolest sellisem euroopalikum, puhtam, korrektsem, samas kui Lõuna-Itaalia on rohkem türgilik, väikese korralagedusega.

 

31. mai 2018

Lend väljus vist peale kella 22. Jäi natuke hiljaks ka, aga noh, see on üsna tavaline. Lendasime Ryanair’iga ja kuigi minek möödus üsna ilma viperusteta, siis tagasilend oli  meil kerge kaos ning ma pean endiselt väikest vimma Ryanair’i peale, aga sellest hiljem.

Igatahes kohale jõudsime kohaliku aja järgi umbes südaööl, meie ajajärgi kell 1 öösel.

Õde ja ta noormees olid meil lennujaamas vastas. Olime selleks reisiks rentinud Toyota Yaris’e, mis oli küll päris väike (meie kodinad mahtusid napilt pagasiruumi ära), aga väga tubli ja sobis ideaalselt sellistel mägistel sinka-vonka teedel sõitmiseks.

Tegime õe ja Anıliga kallid ruttu ära ja lippasime kiiresti auto peale, sest parkimine oli tasuline ja iga minut =raha, seega pidime sealt võimalikult ruttu minekut tegema.

Jõudsime ööbimiskohta (päris norm koht, aga toad haisesid veidi kopituse järele), viskasime kotid maha, jagasime toad ära ning läksime väikesele öisele jalutuskäigule. Ronisime kuhugi kõrgemasse kohta, kust avanes imeline öine vaade Bergamo linnale ning avasime vahuveini pudeli, et imelise reisi algust korralikult tähistada.

Kell võis vabalt 3 öösel olla, kui me tagasi ööbimispaika jõudsime ja põhku pugesime, sest ees ootamas oli järjekordne tegus päev.

1. juuni 2018

Päeva esimeses pooles seiklesime Bergamos ringi. Ronisime kuhugi kõrgemasse kohta, kust avanes tõeliselt imeline vaade linnale ning linna ümbritsevale loodusele. Pikemat juttu ma siinkohal ei tee, sest seda ilu on parem edasi anda piltidega.

*

*

Loomulikult ei puudunud ühestki päevast vähemalt üks väike gelato ring (tavaliselt me jätsist seal 94% ajast toitusimegi).

Teel Soricosse möödusime väiksest kohast nimega Calolziocorte, kus vanemad ja õde eelmise Itaalia reisi ajal ööbisid ning kuna vanematele tolle ööbimiskoha majapidajanna ehk nn kitsetädi (sest maja oli farmi tüüpi ja tädi kasvatas seal hoogsalt kitsi) nii südamesse jäi, otsustasid nad korraks ka sealt läbi minna, et talle tere öelda. Nagu ma ise arvasin, siis ega see tädi neid väga ei mäletanud, sest tõenäoliselt käib tal päris palju külalisi ning kõik tõesti ei jää meelde. Aga ta oli tore ja ma usun, et tal oli hea meel selle väikese külaskäigu üle.

*

*

Suundusime Soricosse, mis asub Milanost ca 80 km kaugusel Como järve ääres. Linn oli pisike ja armas. Meie ööbimiskoht aga ei asunud päris linnas, vaid kuskil mäe otsas kiriku kõrval. Ja no see tee sinna oli ikka uskumatult närvikõdi täis. Algul oli selline tavaliselt tüüpiline sinka-vonka tee, aga kuna meie reis oli alles algusjärgus ja Elise polnud veel väga sellise jubedusega harjunud, siis võttis see mäest üles ronimine meil kõigil peopesad higiseks ja kõhud õõnsaks. Lõpuks tuli välja, et päris ööbimiskohani me oma autoga minna ei saagi, sest tee läheb eriti ulmeliselt kitsaks, nii, et ainult peremees oma spetsiaalselt pisikese autoga seal sõita saab. Nii me siis jätsimegi oma auto kuhugi tee äärde, kus meid see maja peremees juba ootas, ladusime oma asjad tema auto peale ja sõit võis alata. Mina istusin esiistmel ja no päriselt, see vist oli mu elu hirmsaim autosõit, sest ka see auto mahtus napilt sel ülikitsal teel sõitma. Aga tegelikult kogu sõit oli seda väärt, sest ülevalt avanes minu jaoks vaata et kogu meie reisi kõige ilusam ja meeldejäävam vaade. Taaskord on aeg pilte näidata, sest üks pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna. #deep

A üks naljakas lugu enne pilte veel. Kui me algul oma autoga Sorico linna sõitsime ja ööbimiskohta otsisime, siis isa vaatas toda mäe otsas olevat kirikut ja naljatles, et eh, mõtle kui lahe, kui meie ööbimiskoht olekski kusagil seal. Noh, tegelikult ei olnud see lihtsalt kusagil seal, vaid täpselt seal. 😀

*

*

Õhtul me grillisime (st isa peamiselt grillis) ja pärast muljetasime elamusterohkest päevast õhtust süües. Seal tatsas ringi ka üks armas kiisu, keda me siis õega kordamööda kaisutasime.

*

*

2. juuni 2018

Pakkisime asjad ning oli aeg taas minna. Maja peremees viis meid tagasi auto juurde ning kõigepealt käisime korraks Sorico linnast läbi. Eelkõige sellepärast, et ma olin oma neediga kõrva suutnud kuidagi müstilisel kombel vastu autoust ära lüüa ning see tuikas kui vana põrguline mul seal pea küljes. Ühesõnaga, lootsime apteegist mulle mingit rohtu saada, aga kuna oli laupäev, siis oli apteek muidugi kinni. Mitte, et see eestlase jaoks kuidagi loogiliselt kõlaks, eks.. Aga noh, mis seal ikka, läksime hoopis järve äärde ja võtsime jäätised – abiks ikka.

Seejärel võtsime suuna Varenna juurde, mis on samuti Como järveäärne asula. Hästi armas ja värviliste majadega väike kohake oli. Linnas asu ka botaanikaaed, mida me aia tagant natuke uudistasime, sisse me ei hakanud minema.  Selles linnas ma sain vist esimest korda aru, kui raske on tegelikult gluteeni talumatusega inimesel Itaalias hakkama saada. Me kõik olime super näljased, aga just minu pärast pidime mööda seda linnalaadset kohta üle poole tunni ringi aelema, et me kõik, k.a mina süüa saaksin. Aga me lihtsalt ei leidnud sellist kohta ega isegi toidupoodi. Kõik olid pizza-pasta kohad või siis ülikallid restod, kuhu me nagunii ei tahtnud oma jalga tõsta. Lõpuks maandusime mingisse kohta ja õde lihtsalt küsis, kas nad saaksid midagi gluteenivaba valmistada, salatit näiteks ja seal tuldi vastu ja tehti. Üldiselt tegelikult nii oligi – kuigi menüüs ei pruukinud salatit olla vms, siis tuldi üldiselt mulle ikka vastu ja klopsiti mingi salat kokku. Nii et tõenäoliselt toitusin mina terve reisi vältel kõige tervislikumalt, sest kui teised krõbistasid pizzasid ja saiakesi, siis mina mälusin oma maltsa, *muu*.

*

Vaade botaanikaaiale.

*

Kõhud täis, ruttasime tagasi auto juurde, sest taevas tõmbus päris tormi endeliseks. Hakkasime väikese mägedest ümbritsetud ja Oglio jõe ääres oleva Malonno linna poole sõitma, sest seal ootas meid järjekordne ööbimispaik. Tegime ka väikese vahepeatuse Sondrio linnas, kus käisime korraks Decathlon’i spordiriiete poes ning LIDLi toidupoes, et endale õhtuks ja järgmiseks hommikuks midagi hamba alla otsida.

Sõit Sondrio linnast Malonnosse kulges jälle mööda mägiseid käänulisi teid. Selle tõttu võttis kohale jõudmine arvatust palju rohkem aega. Olin natuke närvis, sest olin host’iga kokkuleppinud kohalejõudmise aja (mida ma täpselt enam ei mäleta), aga me hilinesime ikka korralikult. Õnneks nad ei olnud väga kurjad. Vist. Igatahes keegi otseselt õiendama ei kukkunud, aga võibolla takistas seda keelebarjäär. Meie ööbimiskoht ei asunud linnas, vaid tuli jälle linnast veidi edasi mäe otsa sõita – see tähendas järjekordset eriti kitsast ja käänulist  mägiteed. Aga taaskord, sõit oli seda väärt. Müts maha mu õe eest, kes sai neil jubedatel teedel sõitmisega imeliselt hakkama.

*

Vaade mägedele ööbimiskohast.

*

Igatahes meie ööbimiskoht oli imeline ja suurepärase vaatega mägedele. See oli kahekorruseline uhke maja ning üheöö hind seal oli 42 eurot. Pole paha.

*

Meie itaaliapärane õhtusöök.

*

Tegime uhke õhtusöögi, süütasime kaminasse tule ning veetsime aperol spitze ja veine limpsides õdusalt aega. Pärast mängisime õe ja vanematega kaarte, Anil oli päevast väsinud ja otsustas diivanil veidi lesida (ja ka väikese uinaku teha). Mingi hetk vandus ka mu õde unele alla ning me kolisime vanematega ülemisele korrusele kaarte mängima. Mul läks kaardimängus vist kõige paremini, sest noh, nagu öeldaksegi – kellel ei vea armastuses, veab kaardimängus, hehe. 😀 Või siis ma olen lihtsalt osav. Igatahes, lõpuks oli aeg meil kõigil magama minna, et end järgmiseks tegusaks päevaks välja puhata.

♥

*

3. juuni 2018

Hommikul kui silmad avasin, avanes aknast kohe imeline vaade lumiste tippudega mägedele. Jõin oma hommikukohvi rõdul vaadet nautides.

*

Hommikukohv ja mägede ilu.

*

Peale hommikusööki jalutasime natuke väljas ringi, tegime pilte ning uudistasime ümbrust. Tõesti oli väga mõnus, rahulik ja ilus kohake.

*

Vaade mägedele ööbimiskoha lähedal.

Tegime tee peal peatuse, et loodust imetleda.

*

Seejärel oli aeg jälle teele asuda. Meid ootas Molveno linn, mis asus Molveno järve ääres. Taaskord oli tegu väga maagilise kohaga. Järve vesi oli nii sinine, selge, aga kuradi külm, sest sinna voolas mägede vesi. Mina katsusin vett ainult käega ja juba siis tõmbusid sõrmed peaaegu külmas krampi, aga mu õde ja isa olid piisavalt vaprad, et sinna ujuma minna. Eks see vist paras eneseületus oli, aga karastamine pidavat tervisele hea olema.

*

Ma juba ise unustasin peaaegu ära, kui ebareaalselt ilusa vaatega koht Molveno taaskord oli.

“Cin cin!”

*

Õhtul uudistasime linnas ringi ning leidsime minu suureks rõõmuks ühe restorani, kus pakuti gluteenivaba pizzat. Loomulikult haarasin ma võimalusest kinni ja vedasin meid sinna sööma. Okei, keegi teine peale minu seal midagi ei söönud, aga mina tellisin küll endale ühe isuäratava neljajuustu pizza. Jäin pizzaga väga rahule, nomnom. Teised tellisid pärast endale ühest kodulähedal asunud kohast pizzad, aga mul oli juba kõht täis ja olin oma eluga päris rahul. Puudus ainult üks aperol spritz, aga ka sellele murele leidus lahendus – tuli teha üks aperol spritz.

*

Panoraampilt Molveno linnast.

Ciao!

Akud laetud

Ma ei tea, kui paljudele mu blogi lugejatele see veel üllatuseks tuleb, aga ma olen nüüd juba ca 2 kuud olnud pealinna preili. Ma lihtsalt tundsin, et üks peatükk mu elus vajas lõpetamist ning uus alustamist. Tartus oli tore, kuid selle aasta kevadel hakkasin ma tundma, et ma vajan muutust. Kogu see Tartu elu hakkas mind kuidagi lämmatama ja siis ma teadsin, et on aeg edasi liikuda. Mu Tartu Ülikooli õpingutest ei saanud samuti asja – kirjandus ja kultuuriteadused ikka ei kuulunud minu teetassi. Tartus ei olnud enam väga kedagi-midagi, mis mind oleks kinni hoidnud. Sõpru ma muidugi tahaks tihedamini näha, aga õnneks pole Tallinna ja Tartu vahel nüüd meeletul hulgal kilomeetreid, nii et saab hakkama. Ma ei kahetse oma otsust, vaid vastupidi – ma just tunnen, et sain oma sisemise rahu tagasi. Mõelda vaid, alles mõni aasta tagasi ma peaaegu et vihkasin Tallinnat, aga nüüd on see linnake armas ja kodune.

Aga Tallinna elu on ikka jube lärmakas ja kiire ja tööd täis. Sellepärast ma olengi otsinud Tallinnas olles viise, kuidas selle linnamüra eest ära põgeneda.

Kui võimalust pole väga kaugele minna, siis on heaks lahenduseks Pääsküla raba. Esimene kord, kui sinna jalutasin ja kohale jõudsin, olin üsna šokeeritud, et selline rahulik ja kihvt koht nii linna lähedal on.

Aga kui mul on pikem kui ühepäevane auk töögraafikus, siis ma üritan ikka maale põgeneda. Just nii ma paar päeva tagasi tegingi. Ja issand kui mõnus oli kiigul lebotada, kuulata, kuidas pääsukesed laulavad ja ritsikad siristavad, kuidas kasepuulehed tuule käes vaikselt sahisevad, kuidas päike mu nägu paitab. Pärast lähen söön oma kõhu tikritest ja hernestest täis ning elu on lihtsalt fantastiline.

Ja reedel, kui see kuuvarjutus oli, siis ma olin algul megapettunud, sest mingit kuud ega selle varjutust ei paistnud kuskilt. Ma olin tööl ka ja siis olid üsna kõrgem hooned ümberringi ning samuti ka pilved. Aga peale mu tööpäeva lõppu läksin sõbrannaga mere äärde vesipiipu tegema ja veini jooma. Olin just piibu üles sättinud, kui märkasin, et kuu oli kuskilt välja ilmunud ja tegi oma varjutusvärki minu silme ees. Päris vahva oli. Kuna sellel kuuvarjutusel pidi mingi eriti tugev mõju vms olema, siis ma olen täitsa põnevil, milles selle mõju hakkab edaspidi väljenduma.

Ma täna kihutan uuesti maale, sest herned ja marjad vajavad söömist. Õnneks on hetkel õde tagasi kodumaal, nii et muru eest las vastutab tema, mwhaha.

Väike selfie, et teil mu nägu ikka meeles püsiks hehe

Ja kuna ma olen üks deep inimloom, siis viskaks ma siia lõppu ühe tsitaadipoisi (või tüdruku), mida mu Momentum minuga lahkesti jagab …

* * *

“You never know how strong you are until being strong is the only choice you have.” – Autor teadmata

Issand ja tema loomaaed

** Ma vahelduseks avaldan oma draftis seisnud postituse selle aasta jaanuarist, sest kunagi ennemuistsel ajal lubasin siin ka oma sügavamaid mõtteid kajastada, kui ainult reiside trill & trall. **

Ma lihtsalt ei suuda seekord oma hämmeldust endale hoida. Oma elujooksul olen kohtunud inimestega, kes on minu käest näiteks küsinud, mis asi on ahjukartul. Ma juba siis mõtetes facepalm’isin endamisi, aga noh, mis seal ikka – kui ei tea, siis ei tea.

Siis rääkisid mu endised kolleegid mulle, kuidas nende käest küsiti, mis asi on kanafilee ja mis maitsega on tomatimahl. Well, lmgtfy. Ma juba siis mõtlesin, et kas inimestel endal ei ole veits .. piinlik? Nagu, vanasõnal “Küsija suu pihta ei lööda” on siiski ka mingi piir. A ja mis mul jäi mainimata on see, et nende küsimuste küsijateks ei olnud mitte lapsed, vaid teismelised ja täiskasvanud. Ilmselgelt, kui väike laps oleks taolise küsimuse küsinud, et oleks see minu jaoks nii kummaline tundunud.

No ja siis täna. Tuleb üks vanem härrasmees. Mina siis viisakalt teretan teda. Eesti keeles. Ja tema lendab mulle oma vene keelega peale. Üritan siis ikkagi kuidagi aru saada, mida ta soovib, aga seda teen ma eesti keeles, sest et noh, ma võin vene keelest natuke aru saada, aga midagi vastu rääkima ma küll selles keeles ei hakka.

Lühidalt – tema ainus mure seisnes selles, et miks ma ei räägi vene keeles. Ma siis räägin vastu, et kuna ma olen eestlane, elan Eestis ja töötan Eestis, siis ei ole ma ametlikult kohustatud vene keelt oskama ega selles keeles rääkima. Jeebus jah, ma olen õppinud 6. aastat vene keelt, aga see on ausõna maha visatud aeg, sest ma lihtsalt ei oska seda. Ma olen ühe semestri itaalia keelt õppinud ja ma oskan seda ka paremini, kui vene keelt. Miks? Sest mind reaalselt huvitab itaalia keel ja ma hakkasin seda õppima omast vabast tahtest. Põhikoolis pidi aga ju valima, kas vene või saksa keel ja kuna mõlemad variandid olid minu jaoks üsna kesised, valisin ma siiski selle vähem nukrama variandi. Ja no kuna mind see keel siiski päriselt ei huvitanud, siis ega ma püüdnudki seda ju selgeks saada. Tegin nii palju kui vajalik, aga nii vähe kui võimalik. Alles gümnaasiumi viimases klassis mõistsin, et kurat, võiks ikka osata seda, aga siis oli juba hilja, sest meil oli vene keelt veel 2,5 kuud jäänud (perioodõpe) ja varasema 5. aastat baas oli põhimõtteliselt olematu.

Igatahes, siis see vana küsis, et mis keeli ma siis oskan. Vastasin, et eesti keelt ja inglise keelt ning hetkel õpin itaalia keelt. Siis hakkas ta halisema, et mis?!, ma ei oska isegi saksa keelt või? Mis küll minust niimoodi saab. Ma vastasin, et noh, ma oskan inglise keelt ja sellega olen siiani päris hästi hakkama saanud, tänan küsimast.

Ta hädaldas veel midagi vene keeles, millele ma siis eesti keeles vastasin. Põhimõtteliselt meie vestlus toimuski niimoodi, et tema nurises vene keeles ja mina vastasin eesti keeles. Ja siis ta veel ärgitas mind, et noh, oskad küll ju vene keelt, kui minust aru saad. Ma olin nagu, mm, tegelikult mitte, aga ok.

Ja noh, siis ta hakkas mingi hetk täiesti korralikku eesti keelt rääkima. Tol hetkel ma pidin küll mitu korda sügavalt sisse-välja hingama, et teda kohvimasina käpaga mitte visata. Nagu mis mõttes mingi vana lihtsalt arvab, et tal on mingigi õigus tulla Eestimaal minuga vinguma, et ma ei oska temaga vene keeles rääkida. Põhimõtteliselt nii palju ma ikka oskan, et oleksin võinud ta tema enda keeles arusaadavalt “ilusasse” kohta saata. Nagu hallo, Nõukogude aeg sai juba enne minu sündi läbi, tule välja oma nõukaurust.

Ma ei taha siinkohal väita, et vene või saksa vms keele õppimine oleks minu arvates halb. Oh ei, keeleõpe on väga hea ja mul on tõesti kahju, et minu venekeeleoskus peale kuut aastat õppimist nii kesiseks jäi. Lihtsalt nõme on see, et on endiselt venerahvusest inimesi, (pean silmas peamiselt just vanemat generatsiooni) kes Eestis elavad ja arvavad, et eestlaste noorem generatsioon on kohustatud nendega vene keeles rääkima.

Ei ole.

 

 

 

 

 

Enesepiinamismeetod aka industrial neet

Üks teistmoodi jutt ka siia reiside vahepeale, et asi liiga üksluiseks ei kisuks.

Niisiis ..

.. kui olin Itaalia noortevahetuselt tagasi kodumaal, jõudsin järeldusele, et mu elu muutub tagasi liiga igavaks. Kuidas sellist olukorda küll parandada? – mõtlesin ma. Mingi hetk turgatas üsna suvaliselt pähe, et võiks endale needi teha ja mitte mingi suvalise kõrvaaugu, vaid industrial piercingu. Miks? Ma ei tea. Ausõna. Ma kunagi ammu mõtlesin, et see näeb päris cool välja, aga mul ei olnud otsest plaani seda endale teha. Aga elu üllatab mind ja mina elu, seega otsustasimegi üks õhtu sõbrannaga, et davai teeme needid endale (tema tahtis helixit) ning juba järgmisel päeval olimegi Tartu Tattoo salongis ja augustamiseks valmis. (Sõbranna vaatenurka asjale saate lugeda siin.)

Kõigepealt tehti neet sõbrannale ja kuigi helix vajab ainult ühte auku, siis hakkas tal kõrvast verd jooksma ja tundus olevat ikka päääris valus. Lisaks oli mu sõbranna nii badass, et ta lasi selle ilma tuimestuseta teha, aga ega see hea mõte polnud.

Mina olin nõrguke ja lasin ikka tuimestused ka teha. Seda enam, et minu needike nõudis kahe augu tegemist. Okei, see ei olnud väga valus, vaid umbes midagi sellist, mis ma arvasin, et on. Pärast ma lugesin, et tegelikult selle tegemine on ikka meega valus, aga neeeh .. Ju ma siis talun valu päris hästi (ei teagi, kas see nüüd on asi, millega uhkustada). Ja verd ei hakanud ka jooksma. Aga jah, nagu ma just mainisin, siis lugesin  ma seda pärast needi tegemist. Teate mida ma veel pärast lugesin? Siis kui neet mul juba kõrvas kükitas? Et industrial neet paraneb ca 6-9 kuud; on suur tõenäosus, et tekib infektsioon vms ning üldiselt on samuti päris suur võimalus, et selle külje peal magamisele võid sama hästi kui hüvasti öelda (RIP,  sest see oli mu lemmik külg). Jep.

Pilt tehtud ca 30 minutit pärast needi tegemist. Kõrv oli ikka suuuuht punane.

No ja mis siis juhtus? Loomulikult tekkis infektsioon, millest ma sain tänu sõbranna soovitusele braunovidon salviga lahti. Üldiselt on öeldud, et seda tuleb ainult meresoola + veelahusega kaks korda päevas (hommikul ja õhtul) loputada, aga mu kõrv oli mingi hetk suht otsast mädanemas, nii et ma mõtlesin, et seda mingi meresoolaga ma küll hellitama ei hakka ja üritasin need bakterid mingi kangema kraamiga ära tappa. Vist mõjus, sest üllataval kombel on mul veel kõrv olemas. Nüüd ma olen tagasi soolalahuse peale läinud, sest et Aseptid jms desinfitseerijad olevat liiga kanged selle jaoks.

Igatahes, möödas on kaks kuud (needi tegin 16. märts), aga kõrv on ikka valus, kui selle vastu minna, aga tundub, et hetkel ta vähemalt ei mädane.

Mida ma õppisin? Et industrial neet ei ole ilmselgelt midagi, mida niisama uisapäisa teha, vaid mõistlik oleks enne pisut eeltööd teha. Aga kuna see on mul juba olemas ja selle ravi peale on mul juba rohkem raha kulunud, kui needi tegemine ise maksma läks, siis mina võitlen lõpuni!

Midagi naljakat ka siia lõppu. Nimelt, kui ma lasin oma empsil oma juukseid värvida ja pärast palusin vaadata, kuidas neet välja näeb ja kas see on hullemaks läinud, siis ta ütles: “Ma muidu ei ole üldse nõrganärviline inimene, aga selle jämeda metalltoru nägemine läbi su kõrva ajab mul küll südame pahaks! Väkk!” Thanks mom for your support. 😀 Ja ma veel arvasin, et näen maru lahe välja nüüd. 😀

Aga tegelikult näeb see ikka päris cool mu arust välja, hehe. (Pilt tehtud mingi 2 päeva pärast needi tegemist, sp see sealt ülevalt nii põletikuline ka on).

Igatahes, pöidlad pihku, et see ikka ära paraneks, sest kaks kõrva on ikka parem kui üks!

*Edit: selle postituse kirjutasin valmis kunagi mai lõpus. Nüüdseks on needistamisest möödas juba kolm kuud ja kõrv ikka jupsib. Ostsin kõrvaaukude puhastamise jaoks Itaalias olles mingi puhastusvahendi, mis ei sisalda alkoholi ja tundub muidu suhteliselt norm olevat.

A, ja Itaalias ..

Ma üks kord (võibolla isegi mitu kord) lõin selle kõrva täie rauaga vastu autoust ära. Ma ise ka ei tea, kuidas see juthus, sest enne neeti ma ei löönud mitte kunagi oma kõrva vastu autoust ära. Tundub, et nüüd see lihtsalt tõmbab endale häda kaela.

Ja kui Primarkis riideid proovisin, siis loomulikult jäi mingi rõve pluusi pael selle taha korraks kinni. Hetkeks oli valus, aga muidu ei pannud nagu enam tähelegi. Kassajärjekorras seistes õde küsis, et: “Kuule, kas sa tead, et su kõrv on verine?” Jep, loomulikult ma teadsin – verine kõrv on ju uus moevärk.

Igatahes, ma olen endiselt kahe kõrvaga, nii et läheb üpris hästi.

 

 

 

 

Imeline Itaalia |märts 2018 |2

10. märts 2018

Meile võimaldati päris palju vaba aega ning seega otsustas enamik seltskonnast minna kõigepealt Pompeii’sse ning seejärel Vesuuvi. Mõeldud – tehtud.

Esimene peatus oligi Pompeiis ehk siis selle antiikse linna varemeid uudistamas, mille suur ja kuri vulkaan Vesuuv 79ndal aastal oma tuha alla mattis. Natuke tarka juttu veel: “Tuhakiht oli 7–9 m paksune. Niimoodi konserveerus see linnake peaaegu tervena paljudeks sajanditeks. 18. sajandil 1748 hakati Pompeilt tuhakihti eemaldama. Vahepeal see töö peatus, järjepidevalt hakati väljakaevamisi tegema uuesti aastal 1860.” (Vikipeedia)

Iseenesest oli tegu päris huvitava ja kindlasti külastamist vääriva kohaga, aga kuna meil giidiga üldse ei vedanud, siis tuiasime seal niisama mingi lambise tiiru peale, maksime vanamehele 5 eurot nägu ning tõmbasime minekut. Selles suhtes, et terve meie grupp oli kindel, et me saime selle kõige mõttetuma giidi (sorry not sorry), sest midagi tarka ja mäletamisväärstet ta ei rääkinud, aga raha sai meie pealt korralikult. Nojah, olgu tal ka üks hea päev. Pompeii’st annavad rohkem aimu alljärgnevad pildid.

Edasi põrutasime Vesuuvi otsa ning oh em gee, see oli lihtsalt mega lahe. Mul lihtsalt ei olegi rohkem sõnu, kui et ilmselt see oli mu kõikide seniste reiside tipphetk, sest c’moon sõbrad, ma ronisin vulkaani otsa. Samuti on siinkohal asjalikum edasi piltide juurde minna.

Õhtul läksime enamik eestlaste, kõigi kreeklaste ja mõne peoloomaga teistest riikidest mere äärde juttu rääkima ning seltskonnamänge mängima. Ülivahva oli.

11. märts 2018

Viimane projektipäev. Meid jaotati hommikul kolme rühma: 2 rühma, kes pidid tegema teema kohta video ning 1 rühm pidi tegema ajalehe. Mina kuulusin ühte video tegemise gruppi ning kuna väljas oli lihtsalt fantasiline ilm, otsustasime selle väljas teha. Kuna meie rühmas polnud väga kogenud filmitegijaid, sai see üsna algeline, kuid vahva sellegi poolest. Panen videotest lingid, aga ajalehte ma vist kahjuks siin jagada ei saa.

Video “No hate”

Ma meie videot youtube’ist ei leidnud, nii et mis seal ikka. Teine oligi parem .. *läheb nutab tegelikult patja*.

Kuna oli viimane päev, siis toimusid sellised kokkuvõtvad tegevused. Andsime oma hinnangu ja tagasiside projekti kohta jne. Kurb oli, sest jõudis kohale, et peagi on lahkumine ja peab nende vingete inimestega hüvasti jätma ning endale tunnistama, et suurema osa nende inimestega ei kohtu me enam iialgi. Vot see ongi noortevahetuste juures see ainus ja kõige nõmedam osa.

Pärast projekti ametliku osa lõppu, kogunes enamik osalejaid peale õhtusööki  konverentsiruumi, et viimast korda koos aega veeta, naerda ning midagi lõbusat teha.

12. märts 2018

Päris paljud lahkusid juba üsna vara hommikul. Tuli jätta hüvasti armsaks saanud inimestega ning ka ise asju pakkima minna. Umbes kella 11 ajal liikusime eestlaste (v.a Raili, sest tema pidi kahjuks varem lahkuma) ja kreeklastega rongi peale ning kihutasime Napolisse. Nagu ma juba enne mainisin, siis oli meile jäänud üks lisapäev Itaalias. Otsustasime selle Napolis veeta ning see kord vedas meil nii öömajaga ise kui ka selle asukohaga. Sattusime täiesti tip-top rajooni ehk mingi shopping street’i kõrvale, kust polnud ka mereni väga pikk maa. Käisime kõigepealt pitsat söömas – lihtsalt mainin ära, et see kord oli minu gluteenivaba pitsa poole väiksem kui teiste kamraadide oma, aga tegelikult täpselt paras. Seejärel läks meie tiimi naissugupool meigipoode tuuseldama ning mul pole aimugi, kuhu kutid aega parajaks tegema läksid. Ma mingi hetk eraldusin neidudest, et natuke linna niisama avastama minna. Tund või kaks hiljem saime kõik ühe lossi ees kokku ja läksime mere äärde jalutama – sattusime õigel ajal, sest päike hakkas loojuma ning see värvis taeva maagiliselt roosakas-lillaks.

Õhtul tegime süüa ning kutsusime kreeklaste tiimi endale külla, sest nendega saime kõige lähedasemateks ning nemad olid ka ainukesed, kes jäid veel Napolisse. Kreeklastega suhtlen ma siiani ning kui kõik läheb hästi ja plaanipäraselt, üritan ma neile selle aasta teises pooles külla minna. *fingers crossed*

13. märts 2018

Öömajast check-out oli kell 10 ning seejärel läksime jahtima kohta, kus hommikusööki süüa saaks. Arvake ära, kust me end lõpuks leidsime? Eks ikka Mäkist, kust mujalt. Seal müüdi muide gluteenivaba burksi, aga see polnud väga muljetavaldava maitsega (suht ainult sai-pihv-sai + üks õhuke viil juustu).

Seejärel litsusime end viiekesi photobooth’i, et mälestuseks pildid teha. Ja me tegime seda 3 korda, et iga üks endale ühe lehe saaks. Kui keegi seda kõrvalt nägema juhtus, siis see võis ikka parajalt koomiline tunduda.

Pärast käisid osad tiiru poes ning siis algas sõit taksoga lennujaama poole. Ausalt öeldes, ma vahepeal täiega kartsin, et me jääme lennukist maha (see poleks mul esimene kord, eks), sest mingi hetk oli ummik ummiku otsas, kuid kõik läks hästi ning jõudsime nii Napolis kui ka Frankfurdis lennukile. Kusjuures Frankfurdist Tallinnasse minev lend lükati edasi, nii et Tallinnasse jõudsime alles peale südaööd, kuid see oli norm – peaasi, et kõik läks turvaliselt.

Minu imeline tiim + Raili, kes kahjuks piltidelt puudub. 

Ja vot selline see reis oligi – täis kihvte momente ja vahvaid inimesi. Muidugi Itaalia puges mulle veel rohkem südamesse, nii et ma tundsin ennast seal kui kodus. Üks imeliselt imeline maa ja juba selle kuu lõpus lähen ma sinna tagasi.

Ehk täna .. Nii juhtub, kui loodad postituse varem üles saada, aga jääd liimima ..

Ciao! 

 

Imeline Itaalia |märts 2018 |1

Nagu lubatud, siis tuleb mul teile seekord pajatada mu viimasest, aga selle aasta esimesest seiklusest, mis leidis aset Lõuna-Itaalias.

Tänks Triinule pildi eest. 🙂

 

Ma ei läinud sinna päris puhkusereisile, vaid tegelikult noortevahetusele, mis oli teemal “Youth 4 tolerance” ja mille korraldavaks organisatsiooniks oli Active Youth for Europe, projekti rahastajaks aga loomulikult Erasmus +. Projekt toimus 5.-12. märts Castellammare di Stabias, kuid kuna enamasti lubatakse noortevahetustele minnes olla kohapeal veel kaks lisapäeva, siis kasutasime seda võimalust oma tiimiga ära. Ahjaa, mul oli seekord olla au meie ülivinge grupi juht.

Enne, kui hakkan projektist ja Itaalias veedetud ajast spetsiifilisemalt kirjutama, teen veel veidike selgitustööd.

Projektis osalesid 7 riiki: Itaalia, Eesti, Kreeka, Hispaania, Rumeenia, Bulgaaria ja Ungari. Igast riigist oli 6 osalejat ning sel korral oli vanuse alampiiriks 16, ning noh .. osalejate vanuse ülempiiriks on noortevahetuste puhul 30. Minu grupis oli kolm alaealist ning ma tegelikult kartsin küll, et kuidas ma nendega hakkama saan ja kas ma julgen nii suurt vastutust enda kanda võtta, siis tegelikult ei olnud mul nendega mitte mingit muret. Nad olid kõik nii tublid ja väga täiskasvanulikud .. mida ma seletan – kõik minu grupiliikmed olid lihtsalt imelised inimesed.

Lisapäevad veetsime Napolis, ehk kokku olime Itaalias 4.-13. märts (v.a Raili, kes pidi töö tõttu varem ära tulema).

4. märts 2018

Ma jõudsin lennujaama juba ca poole 1 ajal öösel, kuigi lennuk läks alles kuue-poole seitsme ajal .. Nii et .. oli pikk öö, vist. 😀 Kuna otselendu Napolisse Tallinnast pole, siis oli meil vahemaandumine Frankfurdis .. Ma mäletan, et Tallinn-Frakfurt lennuki peal suutsin ma juba korraks magama jääda ja kui silmad avasin, siis avastasin, et me oleme ikka veel Tallinnas. Me reaalselt passisime ca tund aega lihtsalt niisama lennukis. Frankfurdis me ootasime järgmist lendu mingi 1-2 tundi. Napolisse jõudsime kella 14-15 ajal. Ma olin meile Airbnb kaudu leidnud mingi päris normaalse öömaja .. noh, vähemalt piltide järgi .. Reaalsus? See asus täielikus ghettokas ja koht ise ei näinud üldse selline välja, nagu piltide peal .. Pärast seda kadus mul igasugune usaldus Airbnb vastu. Aga noh, üldiselt öömaja kõige hullem polnud, aga lihtsalt see asukoht… Esimesest Napolis veedetud päevast jäi küll mõru maik suhu ning ma kartsin, et äkki see terve linn on lihtsalt mega kole, aga õnneks viimane päev lükkas selle arvamise ümber – sellest aga hiljem.

Igatahes, me kartsime isegi välja minna, sest arvasime, et mingi maffia ilmub kuskilt nurga tagant välja ja … noh, teate isegi. Õnneks nii hullult meil päris ei läinud.

Leidsime päeval juba mingi pizzeria, kust ma sain isegi gluteenivaba pitsat (lihtsalt 2 € läks juurde), mis oli ülimaitsev. Kas te teate, et Napoli on pitsa sünnikoht? Seega, kui te kunagi peaksite Napolisse juhtuma, siis pitsa on must have, eks. Ja need pitsad on seal hiiglaslikud. Itaalias peab ka seda silmas pidama, et kui arve saate, võite leida selle oodatust veelgi suurema, sest üsna tavaliselt lisanduvad juurde a la lauakatmistasud/ teenindustasud vms .. See ongi pmts nagu tipp neil, et pärast arve tasumist ei ole vaja tippi eraldi jätta .. ilmselgelt. Muidu tulete puhta vaestena tagasi. 😀 Ja linnamaks on ka, kui kuhugi ööseks jääte. See läheb vist üldiselt ca 2 € per inimene.

Igatahes, me olime legit mingis sellises rajoonis, kus kõnniteed olid koera fekaalide tõttu nagu miiniväljad ja keset kõnniteed oli ühes kohas korsten, mis oli ühe maja küljest ära kukkunud, aga kuna liiga normaalne oleks see ära koristada, siis olid nad lihtsalt mingi lindi/aia sinna ümber tõmmanud ja mõelnud, et ah – las jääda.

Õhtul leidsime juhuslikult ühe päris mõnusa baarimoodi koha, kus me maha istusime ja üksteist paremini tundma õppisime. Sinna kohta pidime ka ca 3 km kõndima – ehk me öömaja oli ikka reaalses pommiaugus. Igatahes, õhtu möödus kihvtilt.

5. märts 2018

Kell 11 oli meil check-out ja noh, ega me ei olekski tahtnud sinna pikemaks jääda. Hakkasime rongijaama poole liikuma, et Castellammaresse põrutada. Napolist Castellammaresse on ca 30-40 minutit rongisõitu ja pilet oli vist 2,8 €.

Castellammaresse jõudsime 13-14 ajal ning otsisime üles hotelli, mis meile nädalaks ajaks koduks pidi saama. Kui kohale jõudsime, siis pidime veidi ootama, enne, kui meid tubadesse jaotati. Mul oli kaks toakaaslast: üks Rumeenia tüdruk ja üks Hispaania tüdruk, kes mulle väga kalliks sai.

Kui olin toaga jõudnud natukene tutvuda, siis otsustasin koos teiste eestlastega poodi otsima minna. Ega seda raske leida polnud – tuli lihtsalt 5 minutit ühes suunas liikuda. Ostsime sealt endale lõunasöögi jaoks toidumaterjale, sest hotellis saime süüa alles õhtul kell 19. Tol päeval sessioone veel ei toimunud, sest inimesed alles saabusid kohale.

Õhtusöögilauas tutvustas igaüks ennast ning korraldajad rääkisid lühidalt, mis meid järgmiste päevade jooksul ees ootab. Õhtul kella 21 ajal läks juba päris suur seltskond välja, et üksteisega lähemalt tutvust teha, mina kaasaarvatud. Lahe oli!

6. märts 2018

Hommikusööki sai süüa 8-9ni. Noh, mitte mina, sest kuna itaallased söövad (kui üldse söövad) hommikusöögiks ainult mingit magusat saiakest/küpsist ja ma olin suht kindel, et need küll gluteenivabad ei olnud, siis algul vaatasin suud vesistades pealt. Õnneks meenus mulle, et mul veel enda ‘võiku’ materjali eelmisest päevast alles, ning eks ma tõingi selle alla ja sõin oma toitu. Niisiis ma hakkasingi igaks hommikusöögiks endale ise midagi hamba alla organiseerima.

9.30 algas esimene sessioon. Esimene päev möödus suuresti tutvustavaid ja nii öelda ice-breaker/team-building mänge mängides/tegevusi tehes, et me üksteisega tuttavaks saaksime ja kaoks see ebamugavus- ja võõristustunne. Kõige efektiivsemaks meetodiks oli minu arvates tegevus nimega speed-date ehk kiirkohting. Tegevus seisnes siis selles, et pidid igaks kellaajaks (1-12ni) leidma ühe inimese, kellega kohting kokku leppida. Kui see osa tehtud, siis nt programmijuht nimetas mingi kellaaja ning ma pidin vaatama, kellega ma sel kellaajal kohtuma pidin ning minema selle isiku juurde. Seejärel öeldi meile ka teema, millest pidime rääkima (nt hobid, unistused jne).

Näiteks jagati meid väiksemateks gruppideks ning me pidime seejärel välja mõtlema loomingulise(d) viisi, kuidas oma grupiliikmeid tutvustada. Või siis moodustati taaskord uued grupid, aga seekord anti meile ülesandeks teha 3 A4 paberist, pikast teibiribast, pikast nööritükist ja ca 15-20 spagetist nii pikk torn kui võimalik. Ütleme nii, et meie tiim oli päris edukas, sest meisterdasime pikkuselt teise torni, jäädes kõige kõrgemale tornile ainult mõne sentimeetriga alla, ja kõik ülejäänud jäid kõrguse poolest meie omale ikka päris kõvasti alla.

Viimane ülesanne tol päeval oli jagudena rahvusgruppidesse ning anda päeva kohta tagasisidet: mis meile kõige rohkem meeldis; kuidas kirjeldame päeva ühe sõnaga; mis vajaks parandamist/arendamist; kuidas hindame päeva 10ne palli süsteemis jne.

7. märts 2018

Hommikul oli väike test Erasmus+ projektide kohta (noortevahetused, koolitused, EVSid) ning meile räägiti neist põhjalikumalt.

Ülejäänud sessioonides hakkasime põhjalikumalt käsitlema ja arutlema projekti põhiteemade üle ehk rassism, stereotüübid, eelarvamused, vihakõne. Viimases sessioonis jaotati meid väikesteks gruppideks ning meile anti teemad, mille üle pidime arutlema. Iga teema üle mõtisklemiseks oli umbes 5-10 minutit. Teemadeks oli nt “Kas me peaksime pagulaste eest Euroopariikide piirid sulgema” jne.

Õhtul oli esimene kultuuriõhtu, kus tegid lühikesed ettekanded oma riikide kohta kõik riigid peale Itaalia –  ehk Rumeenia, Kreeka, Eesti, Bulgaaria ja Ungari. Muidu oli kõik täiega vahva, aga kahjuks oli iga riigi jaoks ülivähe aega ja kogu see esitlus jäi väga pinnapealseks. Parim osa oli muidugi teiste riikide toitude/maiustuste/jookide proovimine.

8. märts 2018

Meid jaotati rahvustiimidesse ehk eestlased olid kõik koos. Ülesandeks oli meil teha ettekanne pagulaste kohta Eestis: kui palju, kui hästi nad on siia integreeritud, kuidas neisse suhtutakse (vihakõne) ja kas nende toetuseks on ka midagi korraldatud. Samasuguse ettekande pidid kõik riigid tegema. Ilmselgelt oli meie ehk eestlaste ettekanne kõige lühem, sest … meie riik on vastu võtnud tegelikult imepisikese koguse pagulasi ja enamik neist on siit juba ka lahkunud. Kõige pikema ettekande tegid ilmselt kreeklased, sest noh – neil on, millest rääkida.

Tol päeval pärast sessioone võtsin ma ette ka ühe šopinguretke, sest et … miks mitte. Selle käigus sain ma põgusamalt tuttavaks ka Castellammare linnaga.

See armas küngas seal taga on vulkaan Vesuuv.

Õhtul toimus Itaalia kultuuriõhtu, kus nad tutvustasid lühidalt oma riiki ning pakkusid kõigile pitsat … oh jah, kahjuks see konkreetne pitsa polnud gluteenivaba ning seega ilastasin mina lihtsalt kõrval. Aga üldiselt oli väga vahva ning tore õhtu.

9. märts 2018

Meid jaotati gruppidesse ning me pidime tegema postri vihakõne põhjustest ning mõjudest. Pärast pidime rahvuslikes tiimides välja mõtlema ideed, kuidas pärast projekti kodumaal oma teadmisi teistega jagada ja kuidas anda oma väikene panus, et maailm muutuks natukene tolerantsemaks paigaks.

Pärast lõunasööki tulid meiega rääkima kolm pagulast ning see oli väga silmiavav, liigutav ning emotsionaalne kogemus. Inimesed, kes vihkavad ja parastavad pagulasi, on täiesti empaatiavõimetud ning isekad. Nahavärv, päritolu, sugu vms ei tee mitte kedagi teistest halvemaks ja vähem väärtuslikumaks inimeseks. Inimese teod, käitumine ja suhtumine on need, mis seda määravad.

Igatahes, õhtul ma olin väsinud ja ei jõudnud kuhugi välja minna, vaid otsustasin, et tark mõte on varem magama minna, et viimased päevad inimesemoodi mööda saata.

 

* * *

Kuna mul viimase kolme päeva kohta on vähem juttu, aga rohkem pilte, siis jätan need järgmisse postitusse.

Arrivederci!

 

 

Seiklused Draculandis 2017 |III

Üritan järele jäänud aja siia postitusse ära mahutada. *fingers crossed*

8. november 2017

Kogu seltskond jagati kaheks grupiks ning anti teemad, mille kaitseks pidid mõlemad grupid pädevad argumendid leidma. Üks grupp pidi välja mõtlema maaelu plussid ja teine grupp miinused. Peale väikest pausi toimus pooltevaheline diskuteerimine.

Pärast lõunasööki jagati meid väiksemateks gruppideks, kus me siis pidime genereerima ideid, kuidas maaelule hing sisse puhuda. Päris paljud tulid üpris huvitavate (ka naljakate) ideedega välja. Iseasi on muidugi ikkagi see, kui teostatavad need mõtted ka tegelikkuses oleksid. Meie grupi idee oli ka selline, mida siin seletada on üpris keeruline, nii et ma pigem jätan selle vahele. 😀

Ma olin terve päev hästi uimane, sest unepuudus hakkas ikka väga hullult tundma andma. Ma isegi proovisin vahepeal magada, aga kuigi ma olin üliväsinud, siis und lihtsalt ei tulnud. Kurb.

Õhtul oli Hispaania ja Leedu kultuuriõhtu. Leedukad juhatasid õhtu sisse – tantsisime nende rahvustantse, kuulasime neid laulmas ning söögiks pakkusid nad meile nt kirjut koera ja suitsujuustu + igasuguseid maiustusi. Hispaanlased korraldasid võistkonna mängu oma kultuuri puudutavate küsimustega, laulsid samuti ning näitasid oma elegantset rahvatantsu (mis erinevalt eesti Kaera-Jaanist oli suht (v oligi) paso doble’i sarnane). Söögiks pakkusid hispaanlased itaallastega üsna sarnaseid asju + sangriat, mis oli loomulikult mu lemmik. 😀

Ma lubasin endale juba päeval, et tol õhtul lähen varem magama. Noh, nii max 00 vms. No jah, läks veits lappama see mõte jälle, sest magama sain ma ikka alles kell 5. 😀

Ma siin niisama teiste hargivahel uduselt hinge tõmbamas. (Tegelt oli tegemist hispaanlaste korraldatud viktoriiniga. Ausalt! :D)

9. november 2017

Hommikul vaatasime eelnevates projektides tehtud videoid (n-ö mikrofilme) ning seejärel jaotati ka kogu meie seltskond gruppideks, sest ka meid ootas ees filmitegemine. Selleks anti ja kuluski terve päev. Istusime algul oma grupiga maha ning tegime kerge ajurünnaku, mis teemalise filmi teeme. Noh, meil oli algul plaan midagi muinasjutulaadset teha, kuid .. jah. Igatahes, siin nad on:

1. Love needs silence (minu tiimi film)
2. Lost and Found (Pireti tiimi tehtud film, said vist kõige rohkem auhindu vms)
3. Love in Poiana Negrii
4. The Lonely Luggage
5. Escape

Õhtul oli Oscarite gaala ehk parimad said auhinna. Minu arust see oli väga kihvt mõte korraldajate poolt. Meie tiim kahjuks ühtegi auhinda ei võitnud, kuid samas … olgem ausad, teised “filmid” olid paremini teostatud jms.

Igatahes, maru vahva õhtu oli. Ma näiteks laulsin koos itaallastega karaoket jne. Itaalia keeles, muidugi. Sai tantsitud ja juttu räägitud. See oli meie viimane õhtu/öö seal ning kurb oli mõelda, et juba järgmisel õhtul peame me asjad kokku pakkima ja tagasi reaalsuse poole suuna võtma.

Võtted käivad.

Meie glamuurne filmitiim Oscarite jagamisel.

10. november 2017

Ma mäletan, et olin üliväsinud. See minimaalne unetundide arv hakkas eriti tunda andma ja ma olin reaalselt juba väga lähedal zombistumisele. Ma ei tea, mitu tassi kohvi ma ära jõin, kuid paraku polnud neist mitte mingit kasu.

Viimase päeva mood. 

Viimasel päeval oli selline lahtiste-otsade-kokku-sõlmimime. Hommikul tegid kõik oma filmitegemise tiimiga infolehed projekti kohta jms. Seejärel pidime rahvusgrupiga välja mõtlema, kuidas me plaanime projekti oma kodumaal kajastada (a la Facebooki postitused, ettekanded jne). Arutasime ka, mis oskusi me projekti käigus omandasime jne (nt filmitegemine, oskus keelebarjäärist üle olla, oskus teha rühmatööd, tegime ise näidendi ja esitasime seda jne).

Pärast õhtusööki pakkisime oma asjad kokku ning kell 21 (vist) oli start tagasi Bukaresti. Thank god, et ma sain bussi peal magada. Muidu ma poleks vist elusalt koju jõudnud, ausõna.

11. november 2017

Bukaresti jõudsime ca kell 8 hommikul. Jäime mingi seltskonnaga üpris kauaks metroojaama tiksuma, sest pidime välja mõtlema, mida oma eluga nüüd peale hakata. Kui plaani lõpuks enam-vähem välja mõtlesime, suundus suurem osa meist allesjäänuist kesk-/vanalinna. Kuna meil (mul, korterikaaslasel ja grupijuhil) läks lennuk alles 12nda öösel kell .. 4-6 (mäluauk), siis me endale päris öömaja ei hakanud otsima, sest niivõinaa oleksime üsna vara pidanud lennujaama minema. Õnneks kaks eestlastest projektikaaslast meid päris kodutuks ei tahtnud jätta ning lubasid meil nende juures peatuda. Nii me tiksusime seal natuke, kuni kõht tühjaks läks ning me otsustasime välja liikuda. Käisime kuskil söömas (taaskord ebaõnnestunud valik) ning seejärel läksin koos Piretiga (eelnevalt mainitud kui korterikaaslane 😀 ) šoppama – kutid läksid vist iga üks oma teed.

Kell 18 saime kõik 5 taaskord kokku, otsisime ühe hubase vesipiibu koha ning istusime sinna mõneks ajaks maha. Aga kuna see oli selline pooleldi väljasolev koht, siis hakkas peagi päris külm ning pidime edasi liikuma. Leidsime mingi söögikoha, kus oli lõpuks ometi täitsa söödav söök, aga samas ma isiklikult ei oska öelda, sest ei soovinud midagi süüa. Teised aga kiitsid. Mingi hetk liitusid veel kaks eestlast meiega ning koos läksime otsisime üles rumeenlased, Bukaresti jäänud mõned itaallased ja leedukate tiimi. Sain veel natuke nendega juttu rääkida, enne kui me tiim sealt lambist minema hiilis. Ma ei saanudki päris täpselt aru, miks me niimoodi minema läksime, aga eks ma ka lonkisin oma grupi järgi – mis seal ikka.

Kuigi vanalinn oli inimestest pungil täis, õnnestus meil siiski leida mingi koht, kuhu me seitsmekesi istuma mahtusime. Seal me lihtsalt muljetasime projektist jne. Ma mäletan, et keegi küsis, mida me projekti jooksul taga igatsesime. Kes vastas korraliku uneaega, kes igatses patja, kes oma kaaslast või lemmiklooma jne. Siis tulin mina – õlgu kehitades vastasin, et mitte midagi. Mida või keda ma ikka selle nädala jooksul nii väga igatsema hakkan. 😀 Ma pole üldse väga igatseja-tüüpigi.

Ja siis oligi aeg oma kohvrite järele minna, et lennujaama suunduda. Jätsime esialgu armsaks saanud eesti tüdrukutega hüvasti ning liikusime korterisse. Tõmbasime seal veidi hinge, sättisime ja pakkisime veidike oma kohvreid ning jah – siis aeg oli lahkuda. Jätsime hüvasti ja astusime taksosse.

Lendudest pole väga mõtet rääkida, sest ma magasin – seega läks kõik hästi. Jõudsin ilusti koju.

Tahan tänada Seiklejate Vennaskonda, saatvat organisatsiooni, kelleta poleks see võimalik olnud. Ka mina üritan nüüd vahepeal Seiklejate Vennaskonda ja selle organisatsiooni tegevust tutvustada, sest ma lihtsalt usun, et igal noorel võiks esineda võimalus osaleda milleski nii ägedas, nagu seda on noortevahetus. Hetkel käimas olevate projektide kohta võite lugeda siit.

Aitäh!

Muideks, kohe-kohe ootab mind ees uus seiklus Itaalias, mida ma peagi ka siin kajastan. Nii et on, mida oodata. 😉

☼ ☼ ☼

“A positive attitude causes a chain reaction of positive thoughts, events, and outcomes.”

– Wade Boggs

Seiklused Draculandis 2017 |II

Nonii, mu Rumeenia seiklused jätkuvad. Pikka juttu pole – alustame.

5. november 2017

Hommik algas sellega, et meid jaotati gruppideks ning iga grupp sai endale ülesande: ühed pidid tegema projekti ajakava; teised pidid välja uurima, millal on projektis osalejate sünnipäevad; kolmanda grupi ülesandeks oli teha nädala ilmateade; neljas grupp pidi välja uurima, mitut keelt kogu selle grupi peale räägitakse; viies grupp pidi välja pakkuma ideed õhtuteks ( a la kas teemapidu v filmiõhtu vms).

Teine ülesanne oli see, et me läksime välja staadionile ja meid jagati kaheks suureks grupiks. Põhimõtteliselt oli tegemist ussimänguga, aga see oli inimestest tehtud. Appi, seda on nii keeruline seletada. Igatahes, kõikide silmad olid kaetud, v.a sellel, kes oli viimane. Tema pidi siis seda ussi juhtima. Me pidime välja mõtlema märguanded, kuidas seda ussirivi juhtida saaks ning esimene pidi siis suutma ühe kartuli maast üles korjata ning selle ka pangi panema. Igatahes, päris keeruline oli ning meie uss läks ikka konkreetselt sõlme. 😀 Mängu eestvedajad ka naersid ja imestasid, kuidas see üldse võimalik oli. 😀 Aga siis, kui meid jagati 4 väiksemaks grupiks, siis tuli juba päris hästi välja. Igatahes oli vahva ülesanne ja nõudis väga head tiimitööd.

Eelmine õhtu oli meid “perekondadesse” jaotatud e igast riigist oli üks inimene. Minu perekond oli supervahva. Kõige kallimaks sai mulle itaallanna ning me hakkasime üksteist õeks kutsuma (“mia sorella” itaalia k). Igatahes, selle perega läksime paperclip challenge’it (eesti k “kirjaklambri väljakutse” – kõlab nii kohatult 😀 ) tegema. Lühidalt – igale perekonnale anti kirjaklamber ning me pidime mööda küla ringi uitama, leidma inimesi ning püüdma see millegi väärtuslikuma vastu ära vahetada. Esimesest majast saime vastu tühja plastikpudeli, siis kohtasime üht purjus meest, kes oli päääris jutukas, aga samas ka üsna agressiivne. Lõpuks leidsime taas ühe talu ning otsustasime seal õnne proovida ning meil vedas – pererahvas oli mega sõbralik. Kõigepealt pereisa rääkis meile küla ajaloost, seejärel näitas ta meile oma loomi; kuidas lehma lüpstakse (no seda ma olen muidugi juba varem näinud). Lõpuks andsid nad meile kaasa karjakella, isetehtud puust karbi, pudelitäis värskelt lüpstud piima – seega oli päris hea saak. Ühest kohast saime veel ka tassi, nii et läks üleootuste hästi. Üleüldse olid seal külas kõik inimesed nii sõbralikud ja vastutulelikud, et see pani mind lausa imestama. Jõudsime tagasi majja hästi positiivsete emotsioonidega ning jäime õhtusööki ootama.

Heal lapsel mitu perekonda aka la famiglia vol 2 – Birra. 

Õhtul oli Rumeenia kultuuriõhtu – ehk nad andsid põhjalikuma ülevaate Rumeenia inimeste, kultuuri ja ajaloo kohta. Toimus viktoriin ning pärast pakkusid nad taaskord tüüpilisemaid sööke, maiustusi ja jooke.

6. november 2017

Ülesanded toimusid rahvusgruppides. Pidime välja mõtlema maaelu probleemid ning neile lahendused leidma. Tegelikult anti meile väga loov ülesanne – pidime esitama oma riigis esinevaid maaeluga seotud probleeme etenduse vormis. Mitu head tundi ragistasime selle kallal ajusid, kuid lõpptulemus tuli minu arvates päris kihvt. Õhtupoole oli korraks family meeting, kus siis iga perekond sai kokku ja muljetas oma päevast.

Õhtul oli Eesti ja Itaalia kultuuriõhtu. Tegime väikese tutvustava ettekande ja viktoriini Eesti kohta, tantsisime Kaera-Jaani (mul läks totaalselt pekki tho :D) ja näitasime paari videot, mis oli meie arvates naljakad, aga .. teiste arust mitte nii väga. 😀 Söögiks pakkusime kama, kartulivahvleid, Kalevi šokolaade ja Maiasmoka maiustusi, põdravorsti, Vana Tallinnat ja musta leiba.

Itaallased tegid samuti küsitluse, rääkisid oma riigist, üritasid meile mingit tantsu õpetada, aga enamik nägid seda tantsides välja nagu tsirkusekarud. Söögiks pakkusid nad .. ee, hästi palju saiatooteid oli ning ma jätsin need vahele. Ilmselt oli laual ka mingi pancetta taoline asi, mida ma samuti ei proovinud (pirtsakas nagu ma olen). Mida ma siis õieti üldse proovisin? Noh, limoncellot, mis oli miksitud õluga ja mingit šokolaadi – mida muud?! 😀

7. november 2017

Hommikul sõitsime Vatra Dornei‘sse, mis oli siis Poiana Negrii lähedal asuv linn. Linnas jagati meid samuti gruppideks, kuid pooled meie grupiliikmed tõmbasid juba alguses uttu, siis jäime reaalselt kolmekesi. Nojah, siis me seiklesimegi algul mööda linna kolmekesi ringi, kuid mingi hetk haakisime ühele teisele grupile külge, kes meid külalislahkelt ka vastu võtsid. Lõpuks oligi seltsis segasem. Ülesanded sisaldasid endas kohalikega tutvumist, nende käest küsimuste küsimist, erinevate kohtade üles leidmist jne. Enne tagasi sõitu istusime kuhugi söögikohta maha, sest kuigi meile oli lõuna kaasa antud, siis polnud see just midagi eriti märkimisväärset. Ma üritasin juba Rumeenias suht gluteenivabalt toituda, siis tellisin mina endale mingi salati, kui teised tellisid burgereid, pitsasid ja paneeritud kananagitsaid. Arvake, kes kõige viimasena oma toidu kätte sai? Eks ikka mina. Ma ei kujuta ettegi, miks selle maltsataldrikuga kauem aega läks, kui burkside vms-ga. 😀 Aga vähemalt olid meil huvitavad jutuajamised nt teemadel, kuidas eesti kutid flirdivad ja kuidas itaallased. 😀 (Note: pmts sinna sööma jäi meid niimoodi, et oli ca 5 eestlast ja 2 itaallast, sest ülejäänud grupiliikmed läksid mujale).

Ainus pilt Vatra Dorneist, mille enda telefonist leidsin. 

Õhtul oli horror night ehk teemapidu. Kuna ma polnud jõudnud selleks linnas olles eriti valmistuda (teised ostsid a la parukaid v maske vms), siis kasutasin ma lihtsalt olemasolevaid materjale ja tegin ennast nõiaks. Noh, see tuli üsna naturaalselt. 😀 Igatahes, hästi vahva oli. Mõned nägid ikka väga palju vaeva – grimm, kostüümid ja muud rekvisiidid.

Watch out! Mõned gängiliikmed on puudu. 

“I woke up like this.” 

Siinkohal lõpetangi selle postituse.

Kõike head! ☀

 

Seiklused Draculandis 2017 |I

Mega originaalne pealkiri, eks ole. Arvake, millest nüüd juttu tuleb? Ilmselgelt novembris toimunud noortevahetusest, mis leidis aset Rumeenias. Ma hetkel üritan oma eelmise aasta reisijuttudega ühele poole saada, enne, kui uued peale kipuvad.

Rumeenias toimunud noortevahetuse teemaks oli “A hope for rural life” ehk me rääkisime ja tegelesime maapiirkondadega seotud probleemidega ning üritasime välja genereerida ideid, kuidas hetkelist olukorda lahendada. Projekt kestis ise 3. – 11. november, aga mina olin Rumeenias 2.-12. novembrini.

2. november 2017

Ärkasin arvatavasti kella 6 paiku, sest kuna mul on mingi kaasasündinud sündroom kõik asjad viimasele minutile jätta, siis pakkisin ma tol hommikul veel oma kohvri lõpuni. Ma läksin Rumeeniasse käsipagasi suuruse kohvriga, siis oli raske asju niivõrd ökonoomselt pakkida, kuid ma sain hakkama. Kell 8 läks mul buss Tartust Tallinna, et jõuaksin normaalsel ajal lennujaama ning lennuk ise läks 12-13 ajal. Selles projektis osalesid ka mu korterikaaslane ja esimesest projektist tuttav sõber. Saime kõik lennujaamas kokku ning läksime samade lendudega Rumeeniasse. Meil oli vahepeatus Istanbulis ja oeh, kuidas ma oleks tahtnud sinna kauemaks jääda, aga kõike head ka kahjuks korraga ei saa.

Istanbuli maandumas.

Lennud läksid hästi. Jõudsime normaalsel ajal Bukaresti Henri Coandă lennujaama, aga asjade kättesaamisega läks meil küll ikka omajagu aega. Lennujaama ees hüppasime mingi bussi peale, millega me siis peaaegu oma hotellini trippisime. Hotell oli ilus ja üsna soodne, aga kuskil x-rajoonis. Me läksime veel õhtul välja ja otsisime seal tikutulega taga kohta, kuhu saaks maha istuda. Noh, lõpuks maandusime ainsas kohas, mille me leidsime. Esmapilgul tundus üsna normaalne. Tellisime vesipiibu ja kokteilid, aga mõlemad olid pehmelt öeldes rõvedad. 😀 Ma tellisin mojito ja see oli tehtud absintist ja coca-colast. Nagu johhaidi. 😀 Mojitost oli küll asi pääääris kaugel.

3. november 2017

Hommikul viisime oma asjad metroo jaama ära, kus pidi olema õhtul check point e koht, kus me teiste projektiliikmetega pidime kokku saama, et koos Bukarestist Poiana Negriisse sõita.

Kui olime oma rasketest kodinatest lahti saanud, läksime Bukaresti avastama. Kõigepealt otsisime koha, kus kõht täis süüa. Ma tellisin Caesari salati, aga jälle ei olnud mu valitud toit kiita. Kana oli üsna kõrbenud ja kuiv, seega söötsin selle kassidele, kes me ümber patseerisid ning ise mälusin allesjäänud maltsa.

Äge coffeshop.

Vaatasime ka Parlamendihoone üle, mis oli tõesti väga uhke ning Bukaresti vanalinn oli ka üsna enam-vähem, aga üldiselt see linn mulle väga sümpaatset muljet ei jätnud – nägi päris räämas ja getolik välja ning ka rumeenlased ise ütlesid, et ega neile Bukarest eriti ei istu. Vanalinnas leidsime õhtupoole ühe päris hubase vesipiibukoha ning seal veetsime mitu head tundi, enne, kui pidime check-pointi liikuma.

Parlamendihoone.

Ja selline on Bukarest väljaspool vanalinna.

Need elektritraadid vms on klass omaette.

Viimased, kes check-pointi jõudsid, olime meie – 3 eestlast. Üsna piinlik oli, kui aus olla. Kui bussi astusin, olid enamik kohti võetud, seega ei jäänud mul muud üle, kui kellegi võõra kõrvale maha potsadada. Selleks kellekski oli juhuslikult (või oli see Saatus, haha) üks itaallane. Ma vist pole siin blogis kirjutanud, aga peale seda, kui ülikoolis itaalia keelt õppima hakkasin, sattusin ma sellest keelest, riigist ja kultuurist nii vaimustusse, et see on vaikselt juba obsessioniks saanud. Ja üks põhjuseid, miks sinna projekti tahtsin minna, oli võimalus itaallastega suhelda, et saaksin oma teadmisi juba rakendada jne.

Bussisõit Poiana Negriisse kestis ca 11 tundi koos vahepeatustega. Sõitma hakkasime õhtul 21 ajal ning kohale jõudsime hommikul kella 8 ajal. Ma ei saanud bussis absoluutselt magada ning see oli nii piinarikas. Asi oli vist lihtsalt selles, et ma ei istunud akna all (akna all poleks mul probleemi) ja siis kui ma hakkasin unne vajuma, siis ma kaldusin kas vahekäiku või oma naabri poole ning ärkasin võpatusega üles, sest mõlemat pidi oleks üsna piinlik olnud.

Lisaks hakkas bussi peal mega külm. Ma lootsin, et too koht, mis umbes nädalaks mu koduks sai, on vähemalt soe. Aha, või veel. Hommikusöögi lauas istusin ma jopega, kuid ikka lõdidesin. Lootsin, et ehk mu magamistuba on soe. Loomulikult mitte! Tekkis tunne, nagu me oleks kuhugi Põhjanabale sattunud ja igludesse elama paigutatud. Kõige parem oli muidugi see, kui ma tahtsin pärast seda bussitripi pesema minna, aga tuba tundus liiga külm. Mõtlesin, et magan paar tundi, et äkki siis tuba jõuab seni mingi normaalse tempratuurini soojeneda. Hell no, noh. Kui ärkasin, olid toas samasugused arktilised tingimused nagu ennist, kuid hädasunnil tuli end ikka pesema ajada, et mitte juba esimesel päeval kõiki enda ümbert ära peletada. Ma olen vist saksapreilistunud, aga tavaliselt kui ma pesema lähen ja vee kuumaks keeran, siis ma ei eelda, et sealt mingi 3 minutit jäist vett voolaks, vaid max 3 sekundit. Seega jah, loomulikult ma jäin selle jäkülma vee alla ja ma mõtlesin, et nüüd minu ots saabub, kuid eestlaslikult vintskena kannatasin ma selle ära ega teinud isegi üht piuksugi, sest ei tahtnud oma toakaaslasi üles äratada. #kannatameära

Hommik Poiana Negriis. Saatsin õele pildi, kui ta küsis, et noh, on ilusad mäed? 😀 Jep, täiega lummavad. 😀

Poiana Negrii päeval.

4. november 2017

Projekt ise hakkas pihta peale lõunasööki ehk siis 14-15 ajal? Esimeseks olid projektiliikmete tundmaõppimise mängud, seejärel jagati meid juba gruppidesse, kus me pidime arutama, mis on meie ootudes projekti suhtes ning, mis on meie enda panus. Hiljem andsid projektijuhid meile selle kohta tagasisidet, tutvustasid projekti üldiselt – mis me eesootavatel päevadel tegema hakkame jne. Samuti rääkisid nad Erasmus + üldiselt – millega see tegeleb jne. Lühidalt – selline tutvustav päev.

Õhtu oli vahva. Korraldajad olid kutsunud ühe kohaliku tantsu- ja laulutrupi meile esinema, et me saaks juba tutvuda Rumeenia rahvalaulude ja – tantsudega. Meile pakuti ka kohalikke traditsioonilisi sööke ja jooke .. Jah, sellest ma pikemalt ei räägi. 😀

Ühel osalejal oli sünnipäev, seega olid korraldajad nii vahvad ja kinkisid talle sünnipäevatordi ning me kõik laulsime talle sünnipäevalaulu. Osalejad teistest riikidest laulsid laulu ka veel oma emakeeles, ainult eestlased jätsid selle ilmselgelt vahele, haha.

Juba esimesel õhtul oli tohutult lõbus. Rääkisin nii oma kodumaalastest grupiliikmetega juttu, kui ka osalejatega teistest riikidest. Nii vahva oli teada saada teiste riikide ja kultuuride kohta. Ma sain juba esimesel õhtul ca 3-4 ajal magama ja see oli alles algus ning ilmselt kõige varasem magamamineku kellaaeg terve projekti jooksul. Aga ma absoluutselt ei kahetse, isegi, kui mul oli lõpuks tunne, et ma unepuuduse kätte ära suren. #noregrets

Päike läheb tudile.

Aga järgmistest päevadest järgmistes postitustes. Ilmselt teen sellest ka kolme osalise seeria, sest et kolm on kohtu seadus, eks.

Järgmise korrani! ☀

 

Elust jne

Tegelikult pidi ka mu uus postitus tulema reisi teemal, aga kuna mu sõbranna mainis mulle, et mu blogi näeb välja nagu ta tahaks juba mingi hull reisiblogi olla, siis otsustasin, et kirjutan vahelduseks millestki muust ka, et asi liiga üksluiseks ei muutuks.

Ma muidugi pole kindel, kui hea on konkreetselt sellisel teemal kirjutada, nagu vihkamine, sallimatus jms, aga kuna tolerantsus on minu jaoks väga väga tähtis, siis mõtlesin, et üritan oma blogis enda mõtted sel teemal kirja panna. Nii et hoiatan: jutt võib kohati päris deep’ik ära kiskuda.

Ma iga aastaga üritan elu vähem tõsiselt võtta. Ma ei taha öelda, et ma võtaks elu nüüd päris kergekäeliselt, kuid üritan elada hetkes ning keskenduda tuleviku peale, ning mõelda, et kõik, mis minevikus tehtud-olnud ongi minevik ning jätta need rahus südamega selja taha. Isegi kui keegi või miski on mulle haiget teinud, siis ma ei näegi muud lahendust, kui mõelda, et oli mis oli ja üritada sellest lihtsalt õppida. Oskus endale ja teistele andestada tuleb siinkohal samuti väga kasuks.

Ma näiteks ei karda lennukiga ka lennata. Mul ei ole sellist hirmu, et issand, mis saab, kui see alla kukub. Mis siis saama peaks? Kui kukub, siis kukub – see on juba paratamatus, mille üle minul niivõinaa mingit võimu pole. Tähtis on lihtsalt see, et kui midagi peaks halvasti minema ja ma oma elatud elule tagasi vaataksin (vahet siis pole, kui lühike või pikk see olnud on), siis ma ei kahetseks midagi. Et ma lihtsalt mõtleksin, et noh, ma andsin endast parima oma elu elamisel ja ma olen õnnelik, et mul üldse oli selline võimalus. Ma ju ütlesin, et asi kisub tõsiseks. 😀 Igatahes, ma tahtsin sellega öelda, et ma ei jäta elus mitte midagi tegemata sellepärast, et ma kardan, vaid lihtsalt astun oma hirmudele vastu. Vastasel juhul jääks just elu elamata.

Läheks nüüd vähem tõsisemaks, eks. Hea küll.

Teine asi, mis mu hinge ja südame kripeldama paneb, on see tohutu üksteise (enamasti põhjuseta) vihkamine. Ma juba peaaegu ülepäeviti näen oma tööjuures, kuidas inimesed üksteisega peaaegu kaklema lähevad ja ei, ma ei tööta vanglas, vaid kaubanduskeskuses.

Mul on üldse tunne, et inimesed ei mõista sõna “vihkama” tähendust. Mul mitu sõbrannat räägivad, kuidas nad vihkavad seda ja toda ning kui ma uurin, et milles asi ja üsides: “Miks sa teda vihkad?”, tuleb vastuseks: “Ah, ta on nii nõme,” või “Issand kui tüütu ta on,” jne. On see siis tegelikult vihkamine? Ma absoluutselt mõistan , et ega kõik inimesed siin maailmas ei saagi  kõigile sümpaatsed olla. See oleks niivõinaa ebareaalne. Aga et kohe vihata? Vihkamine on väga tugev tunne. Ma vist isegi ei oska öelda, kui tugev, sest enda teada ei tunne ma mitte kellegi vastu midagi sellist. Jah, ma olen oma elus kokku puutunud väga nõmedate inimestega, aga ma sellegipoolest ei vihka neid. Ma lihtsalt ei vaja enda ellu niivõrd negatiivset tunnet, sest lõppudelõpuks söövitaks see ainult mind ennast ning selle põhjuse andjal poleks asjast ilmselt aimugi.

No muidugi ajal, mil teismeliseiga mulle peale lendas, vihkasin ma ka küllap peaaegu kõiki. Noh, vähemalt ma arvasin, et vihkasin, eks. Nüüd sellele tagasi mõeldes ma lihtsalt vangutan lõbusalt pead ja mõtlen kohe rõõmuga, et minust on vist ikka täitsa enam-vähem inimeseloom kasvanud. Eks see kasvamine veel muidugi jätkub läbi terve elu.

Ma võin jätta esmapilgul mulje kui ülitõsisest ja kurjast inimesest, kuid tegelikult olen ma täis positiivsust ja rõõmu. Ma olen avastanud end kell 7 hommikul tööle sõitmast kõrvuni laia naeratusega (ma pole tegelikult absoluutselt hommikuinimene, just sayin’), sest et … playlistist tuli lihtsalt hea laul? Ma lihtsalt armastan seda, kui ma tunnen rõõmu pisiasjade üle ja need mind naeratama panevad.

Mind absoluutselt ei huvita, mida teised arvavad, kui ma omaette kohtlaselt naeratan (no see on Eestis veits kohatu ju :D), sest kui ma olen õnnelik, siis ma ei suuda seda ainult endas hoida, vaid tahan kogu maailmaga jagada. Ja enamik ajast ma olengi õnnelik. Väga väga õnnelik. Ja isegi kui ma olen kurb, siis ei tähenda see, et ma poleks õnnelik. Põhjused õnnelik olla on kogu aeg olemas – mu imeline perekond, mu kallid sõbrad; see, et saan õppida, mida tahan; ees ootavad seiklused ja uued kogemused jne.

Kindlasti on ka minul raskeid aegu ning vahepeal tegelen ma, kui mitte igapäev, siis vähemalt ülepäeviti mingi jamaga, kuid ma ei lase end sellest heidutada ja liigun ikka pea püsti edasi, keskendudes positiivsetele asjadele, mida elu mulle pakub – olgu need siis nii suured või väikesed kui tahes.

Ma ei oskagi hetkel midagi rohkem lisada. Sai vist kõik kirja pandud, mis hetkel südant närisid. Ahhaa, mõnd asja tahan teile veel enne lõppu südamele panna – ärge vihake teisi. Püüdke olla tolerantsemad. Kui midagi ei meeldi, siis ärge tehke lihtsalt välja ja kõik.

“Take a deep breath  & chill out. It’s life. You are suppose to f#¤k up every now and then.”

“Darkness cannot drive out darkness; only light can do that. Hate cannot drive out hate; only love can do that.”

– (Martin Luther King, Jr)