Põhja-Itaalia |suvi 2018 II

4. juuni 2018
Enne Molvenost edasi liikumist otsustasid õde, ema ja isa käia kuskil atraktsioonipeal ära. No tegelikult üritasin mina ka alguses kaasa minna, aga kuna see eeldas kibekiiresti mööda mäge üles ronimist, siis mul jooksis kops nii kokku, et ma jäin kuhugi tee äärde istuma ja ütlesin, et ma ei tule. Pärast siiski üritasin neile järgi roomata, aga siis nad olid mul juba silmist kadunud. Igatahahes, nemad läksid, nägid ja võitsid.
Ma ei olegi väga kurb, et sinna ise minna ei saanud. Ilusaid vaateid nägin ma niivõinaa ja sel ajal leidsin ma hoopis apteegi üles ning sain lõpuks oma kõrva jaoks mingit rohtu. Apteekriga suhtlesime pooleldi itaalia, pooleldi inglise keeles, aga enam-vähem aru me teineteisest siiski saime.
Pärast saime kõik ööbimiskohas kokku, viskasime asjad autosse ning liikusime edasi. Meil oli plaan õhtuks Veronasse välja jõuda, aga teel sinna tegime kiire peatuse Riva del Gardas. See päev oli vist meie terve reisi vältel ainus vihmane päev.
IMG_20180604_112705edd
Teel Tennosse. 
IMG_20180604_113554ed
Tegelikult, enne Garda järve äärde jõudmist, tegime väikese peatuse Tennos,  kus oli hästi armas ülisinise veega järveke ning kus me ka oma kehasse veidi toitu tankisime. Tennos õnneks väga hull vihm ei olnud, kerge tibutamine.
IMG_20180604_131055ed
Tenno järv.
Kui Riva del Gardasse jõudsime, siis oli sadu juba tugevam. Või noh, see oli selline vahelduva eduga sadu. Vahepeal andis päris normaalselt kõndida, aga siis tuli jälle suurem vihmasahmakas. Garda järve ääres oli muidu vahva, aga kuna sadas vihma ning kaugemal välkus ka äike, siis oli olustik üsna hall ja sombune.
IMG_20180604_143618ed
IMG_20180604_143645ed
IMG_20180604_144559ed
Mu õnnelikud.
Edasi võtsime suuna Veronasse. Veronasse jõudes paistis päike ja ilm oli mõnusalt soe. Lebotasime veidi korteris ning sel õhtul otsustasime pitsade ja pastade (ja maltsataldrikute) keskele vaheldust tuua ning läksime hoopis kebabi sööma.
5 euri eest sai korraliku mitme päeva portsjoni. Kebabi praadidega tavaliselt ongi nii, et vahet pole, kus sa viibid, sa saad paari euri eest ikka väga massiivse prae. Aga noh, see selleks.
Õhtul oli juba üpris jahe ning mingi aeg hakkas ka sadama. Korraks kartsime, et ehk jääbki sadama ning linna väga uudistada ei jõuagi, kuid õnneks sai ilm ka aru, et kogu aeg ei pea selline douche olema ning peagi jäi sadu järgi.
Verona on hästi armas ja romantiline linn. Tegemist on ikkagi linnaga, kus leidis aset Romeo ja Julia traagiline armastuslugu. Reaalselt, Verona linnast õhkus lihtsalt sellist paarikeste vibe’i, et ma tundsin ennast kergelt viienda rattana vankri all, aga see ei takistanud mul ikkagi Elise ja Anıl’i sabas ringi jõlkuda. Verona Arenal toimus mingi konsert ja ema otsustas sellest müüri tagant osa võtta ning isa jäi ka sinna.
5. juuni 2018
Järgmisel hommikul tegime veel väiekse tiiru Veronas, et seda linna ka päevavalguse käes natuke näha. Isa läks Verona Arenat vaatama, ema läks vist suveniire taga ajama ning mina Elise ja Anıl’iga uudistasime jälle mööda linna ringi. Olime kokku leppinud mingi kellaaja, mil pidime kõik ühes kohas kokku saama, aga keda polnud, oli ema.  Nimelt, ta oli vist ühe suveniiriputka juures kimbatusse jäänud, et millist särki mu vennale ikkagi osta .. 😀
IMG_20180605_102724ed
Julia rõdu.
IMG_20180605_102911
Mingi veider komme toppida suht suvaline sein südamest tabalukketäis ning loota igavesele armastusele. #tujurikkuja
IMG_20180605_104353ed
IMG_20180605_111028ed
IMG_20180605_111434ed
Nämmm.
Enne Veronast täiesti ära minekut, käisime tiiru Primarkis šoppamas. Ilmselgelt olin mina see, kes sealt kõige suurema ostukoti ja kõige kergema rahakotiga väljus. Ups.
Järgmine pisike peatus oli Mantova linnas, kus oli päris armas kindlus ning üldiselt ilus arhitektuur. Mu toidujahile kulus jälle üle poole tunni ning lõpptulemuseks oli ikkagi see, et pidin salatikausiga leppima. Ja noh, jäätis sai ka päris korralikult söödud.
IMG_20180605_151948ed
IMG_20180605_163118ed
IMG_20180605_172307ed
Mantovast liikusime edasi Parmasse, kus juba kergelt õhtuhämaruse kätte jäime.  Taaskord oli tegemist pigem väiksemapoolse linnaga, kus olid mõned päris vahva väljanägemisega hooned. Me veetsime seal ainult mõne tunni, nii et mingit erilist sidet mul selle linnaga ei tekkinud. Lihtsalt oli tore sealt korraks läbi põigata.
IMG_20180605_195705ed
IMG_20180605_201450ed
IMG_20180605_211551
Õhtul pidime välja jõudma Tabianosse, kus ootas meid öömaja. Üldiselt oli päris meeldiva välimusega hotell, kus oli ka bassein – ema ja õde käisid seal isegi ujumas. Õde kurtis, et tema toas oli mingi imelik hais, mis ka ta riietele külge jäi. Ei teagi täpselt, kust see tuli – ehk eelmine ööbija oli seal oma parfüümivanne võtnud? Kes teab ..
6. juuni 2018
Hommikul läksime kohe Tabiano kirikut ja lossi vaatama. Algul, me ei leidnud lossi üles ja siis olin mina see, kes pidi mööda seda küla ringi jooksma ja uurima, kuidas lossi juurde saada. Noh, tegin korraliku uurimustöö, sest lõpuks jõudsime ikka lossini ka välja. Kindlus oli mäe otsas ning sealt avanes taaskord imeline vaade.
IMG_20180606_102942ed
IMG_20180606_103637ed
Vaade, kui ma jooksin vaatama, kus see loss siis asub. 
IMG_20180606_104435ed
Tabiano loss. 
IMG_20180606_104619ed
Kui olime Tabianost edasi  liikunud, tabas meid äkitselt kohvinälg. Tegimee väikese kohvipausi Medesanos. Kõik võtsid endale tagasihoidlikult kas ühe kohvi või cappuccino, aga ema tellis endale kohe kaks – mis sest ühest pisikesest cappuccinost tegelikult ikka saab, eks ole. Meile pakkus nalja ka see, et sealse kohviku klienditeenindajad ütlesid “cappuccino” asemel “capuco”. Me nüüd peresiseselt kutsumegi cappuccinisid capucodeks – palju lühem ja toredam sõna ju!

Ma nüüd täpselt ei mäleta, aga see võis olla meie reisi esimene päev, kui pidime hakkama kiirteesid kasutama. Itaalias (nagu ilmselt paljudes riikides) on kiirteed tasulised, aga noh, vahelduseks nendele mägistele sinka-vonka teedele, mis mul südame isegi pahaks suutsid ajada, oli päris mõnus üpris sirget teed mööda kiiresti edasi liikuda.

Võtsimegi suuna mere äärde. Meie esimene peatus oli La Spezia linn. Juba selle linnanimi kõlab minu jaoks, nagu seal linnas võiks olla palju palmipuid. Nii ka oli. Lisaks palmidele oli seal ka mõnusalt jahutav meretuul.

IMG_20180606_130139ed
Näete, palmid – ma ütlesin ju.

IMG_20180606_130315ed

IMG_20180606_140319ed

IMG_20180606_140729ed
Ja veel palme. 

IMG_20180606_142932ED

La Speziast liikusime edasi Cinque Terre rahvusparki, kus külastasime ühte viiest kalurikülast – Manarolat. Manarola oli hingetuks võtvalt kauni vaatega kohake. Siinkohal on jälle mõistlikum pigem rohkem pilte näidata, sest ega ma sõnadega ei suuda seda ilu ja erilisust edasi anda. Algul oli seal mõnusalt soe, aga mingi hetk tuli päris jahe tuul ja vist isegi mõni piisk vihma. Igatahes oli mu päris hea meel, et olin hommikul ühe pusa endale seljakotti litsunud ja ei pidanud hambaid plagistades seal ringi jalutama.

IMG_20180606_152751ED

IMG_20180606_160455ED
Mu kaks lemmikut ühel pildil: meri ja kaktused. 
_MG_1275
Mina Cinque Terre’s elu üle järele mõtlemas, a mis ise? Üldiselt on hea näha, et mingi toonierinevus minu ja taeva vahel siiski oli. 😀

Meie järgmine öömaja ootas meid Rapallos. Sinna jõudmiseks ei olnud meil pääsu jällegi neist käänulistest mägiteedest, mis mul südame kergelt pahaks ajasid. Korter oli hästi kihvti sisekujundusega. Ema leidis sealt mingid plaadid ja pani muusika mängima ja peo püsti. Tol õhtul mängisime kaarti ning mina olin taaskord kõige osavam, heheh.

Ciao!

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s