Akud laetud

Ma ei tea, kui paljudele mu blogi lugejatele see veel üllatuseks tuleb, aga ma olen nüüd juba ca 2 kuud olnud pealinna preili. Ma lihtsalt tundsin, et üks peatükk mu elus vajas lõpetamist ning uus alustamist. Tartus oli tore, kuid selle aasta kevadel hakkasin ma tundma, et ma vajan muutust. Kogu see Tartu elu hakkas mind kuidagi lämmatama ja siis ma teadsin, et on aeg edasi liikuda. Mu Tartu Ülikooli õpingutest ei saanud samuti asja – kirjandus ja kultuuriteadused ikka ei kuulunud minu teetassi. Tartus ei olnud enam väga kedagi-midagi, mis mind oleks kinni hoidnud. Sõpru ma muidugi tahaks tihedamini näha, aga õnneks pole Tallinna ja Tartu vahel nüüd meeletul hulgal kilomeetreid, nii et saab hakkama. Ma ei kahetse oma otsust, vaid vastupidi – ma just tunnen, et sain oma sisemise rahu tagasi. Mõelda vaid, alles mõni aasta tagasi ma peaaegu et vihkasin Tallinnat, aga nüüd on see linnake armas ja kodune.

Aga Tallinna elu on ikka jube lärmakas ja kiire ja tööd täis. Sellepärast ma olengi otsinud Tallinnas olles viise, kuidas selle linnamüra eest ära põgeneda.

Kui võimalust pole väga kaugele minna, siis on heaks lahenduseks Pääsküla raba. Esimene kord, kui sinna jalutasin ja kohale jõudsin, olin üsna šokeeritud, et selline rahulik ja kihvt koht nii linna lähedal on.

IMG_20180708_161312ed

IMG_20180708_161910ed

Aga kui mul on pikem kui ühepäevane auk töögraafikus, siis ma üritan ikka maale põgeneda. Just nii ma paar päeva tagasi tegingi. Ja issand kui mõnus oli kiigul lebotada, kuulata, kuidas pääsukesed laulavad ja ritsikad siristavad, kuidas kasepuulehed tuule käes vaikselt sahisevad, kuidas päike mu nägu paitab. Pärast lähen söön oma kõhu tikritest ja hernestest täis ning elu on lihtsalt fantastiline.

IMG_20180725_162025ed

IMG_20180725_194212_731

Ja reedel, kui see kuuvarjutus oli, siis ma olin algul megapettunud, sest mingit kuud ega selle varjutust ei paistnud kuskilt. Ma olin tööl ka ja siis olid üsna kõrgem hooned ümberringi ning samuti ka pilved. Aga peale mu tööpäeva lõppu läksin sõbrannaga mere äärde vesipiipu tegema ja veini jooma. Olin just piibu üles sättinud, kui märkasin, et kuu oli kuskilt välja ilmunud ja tegi oma varjutusvärki minu silme ees. Päris vahva oli. Kuna sellel kuuvarjutusel pidi mingi eriti tugev mõju vms olema, siis ma olen täitsa põnevil, milles selle mõju hakkab edaspidi väljenduma.

IMG_20180714_231429_867ed

Ma täna kihutan uuesti maale, sest herned ja marjad vajavad söömist. Õnneks on hetkel õde tagasi kodumaal, nii et muru eest las vastutab tema, mwhaha.

IMG_20180720_164810ed
Väike selfie, et teil mu nägu ikka meeles püsiks hehe

Ja kuna ma olen üks deep inimloom, siis viskaks ma siia lõppu ühe tsitaadipoisi (või tüdruku), mida mu Momentum minuga lahkesti jagab …

* * *

“You never know how strong you are until being strong is the only choice you have.” – Autor teadmata

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s