Elust jne

Tegelikult pidi ka mu uus postitus tulema reisi teemal, aga kuna mu sõbranna mainis mulle, et mu blogi näeb välja nagu ta tahaks juba mingi hull reisiblogi olla, siis otsustasin, et kirjutan vahelduseks millestki muust ka, et asi liiga üksluiseks ei muutuks.

Ma muidugi pole kindel, kui hea on konkreetselt sellisel teemal kirjutada, nagu vihkamine, sallimatus jms, aga kuna tolerantsus on minu jaoks väga väga tähtis, siis mõtlesin, et üritan oma blogis enda mõtted sel teemal kirja panna. Nii et hoiatan: jutt võib kohati päris deep’ik ära kiskuda.

Ma iga aastaga üritan elu vähem tõsiselt võtta. Ma ei taha öelda, et ma võtaks elu nüüd päris kergekäeliselt, kuid üritan elada hetkes ning keskenduda tuleviku peale, ning mõelda, et kõik, mis minevikus tehtud-olnud ongi minevik ning jätta need rahus südamega selja taha. Isegi kui keegi või miski on mulle haiget teinud, siis ma ei näegi muud lahendust, kui mõelda, et oli mis oli ja üritada sellest lihtsalt õppida. Oskus endale ja teistele andestada tuleb siinkohal samuti väga kasuks.

Ma näiteks ei karda lennukiga ka lennata. Mul ei ole sellist hirmu, et issand, mis saab, kui see alla kukub. Mis siis saama peaks? Kui kukub, siis kukub – see on juba paratamatus, mille üle minul niivõinaa mingit võimu pole. Tähtis on lihtsalt see, et kui midagi peaks halvasti minema ja ma oma elatud elule tagasi vaataksin (vahet siis pole, kui lühike või pikk see olnud on), siis ma ei kahetseks midagi. Et ma lihtsalt mõtleksin, et noh, ma andsin endast parima oma elu elamisel ja ma olen õnnelik, et mul üldse oli selline võimalus. Ma ju ütlesin, et asi kisub tõsiseks. 😀 Igatahes, ma tahtsin sellega öelda, et ma ei jäta elus mitte midagi tegemata sellepärast, et ma kardan, vaid lihtsalt astun oma hirmudele vastu. Vastasel juhul jääks just elu elamata.

Läheks nüüd vähem tõsisemaks, eks. Hea küll.

Teine asi, mis mu hinge ja südame kripeldama paneb, on see tohutu üksteise (enamasti põhjuseta) vihkamine. Ma juba peaaegu ülepäeviti näen oma tööjuures, kuidas inimesed üksteisega peaaegu kaklema lähevad ja ei, ma ei tööta vanglas, vaid kaubanduskeskuses.

Mul on üldse tunne, et inimesed ei mõista sõna “vihkama” tähendust. Mul mitu sõbrannat räägivad, kuidas nad vihkavad seda ja toda ning kui ma uurin, et milles asi ja üsides: “Miks sa teda vihkad?”, tuleb vastuseks: “Ah, ta on nii nõme,” või “Issand kui tüütu ta on,” jne. On see siis tegelikult vihkamine? Ma absoluutselt mõistan , et ega kõik inimesed siin maailmas ei saagi  kõigile sümpaatsed olla. See oleks niivõinaa ebareaalne. Aga et kohe vihata? Vihkamine on väga tugev tunne. Ma vist isegi ei oska öelda, kui tugev, sest enda teada ei tunne ma mitte kellegi vastu midagi sellist. Jah, ma olen oma elus kokku puutunud väga nõmedate inimestega, aga ma sellegipoolest ei vihka neid. Ma lihtsalt ei vaja enda ellu niivõrd negatiivset tunnet, sest lõppudelõpuks söövitaks see ainult mind ennast ning selle põhjuse andjal poleks asjast ilmselt aimugi.

No muidugi ajal, mil teismeliseiga mulle peale lendas, vihkasin ma ka küllap peaaegu kõiki. Noh, vähemalt ma arvasin, et vihkasin, eks. Nüüd sellele tagasi mõeldes ma lihtsalt vangutan lõbusalt pead ja mõtlen kohe rõõmuga, et minust on vist ikka täitsa enam-vähem inimeseloom kasvanud. Eks see kasvamine veel muidugi jätkub läbi terve elu.

Ma võin jätta esmapilgul mulje kui ülitõsisest ja kurjast inimesest, kuid tegelikult olen ma täis positiivsust ja rõõmu. Ma olen avastanud end kell 7 hommikul tööle sõitmast kõrvuni laia naeratusega (ma pole tegelikult absoluutselt hommikuinimene, just sayin’), sest et … playlistist tuli lihtsalt hea laul? Ma lihtsalt armastan seda, kui ma tunnen rõõmu pisiasjade üle ja need mind naeratama panevad.

Mind absoluutselt ei huvita, mida teised arvavad, kui ma omaette kohtlaselt naeratan (no see on Eestis veits kohatu ju :D), sest kui ma olen õnnelik, siis ma ei suuda seda ainult endas hoida, vaid tahan kogu maailmaga jagada. Ja enamik ajast ma olengi õnnelik. Väga väga õnnelik. Ja isegi kui ma olen kurb, siis ei tähenda see, et ma poleks õnnelik. Põhjused õnnelik olla on kogu aeg olemas – mu imeline perekond, mu kallid sõbrad; see, et saan õppida, mida tahan; ees ootavad seiklused ja uued kogemused jne.

Kindlasti on ka minul raskeid aegu ning vahepeal tegelen ma, kui mitte igapäev, siis vähemalt ülepäeviti mingi jamaga, kuid ma ei lase end sellest heidutada ja liigun ikka pea püsti edasi, keskendudes positiivsetele asjadele, mida elu mulle pakub – olgu need siis nii suured või väikesed kui tahes.

Ma ei oskagi hetkel midagi rohkem lisada. Sai vist kõik kirja pandud, mis hetkel südant närisid. Ahhaa, mõnd asja tahan teile veel enne lõppu südamele panna – ärge vihake teisi. Püüdke olla tolerantsemad. Kui midagi ei meeldi, siis ärge tehke lihtsalt välja ja kõik.

IMAG1241ed
“Take a deep breath  & chill out. It’s life. You are suppose to f#¤k up every now and then.”

“Darkness cannot drive out darkness; only light can do that. Hate cannot drive out hate; only love can do that.”

– (Martin Luther King, Jr)

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s