August 2017 @ Türgi |II

Mu eelmise suve Türgi seiklused jätkuvad. Kui eelmise postituse pildid töötlesin ma ise, siis see kord tõttas mulle appi mu fotograafiatudengist sõbranna Piret.

25. august 2017

Hommiku veetsime veel Pamukkales. Sõime kõhud täis, pakkisime asjad kokku ning uurisime, mis bussiga me Denizlisse saaksime, et sealt edasi Akyaka‘sse liikuda. Ja bussi peale me saime ka. Tegelikult, täpsemalt, busside peale. Denizlist Akyakasse on ca 130 km. Tundub üsna lühike ja kiirelt läbitav maa, jah? Hehe, eip – Türgis sõitis buss seda distantsi üle 2 h. Aga vähemalt pakuti bussi peal küpsiseid ja teed/kohvi (siis ma veel sõin küpsiseid). Hea küll, vähem vingumist nüüd, sest sõit oli seda väärt – Akyaka oli imeline. Väike linnake mägede vahel. Leidsime endale kena ning üpris odava (Eesti mõistes) öömaja. Viskasime asjad sinna, sõime kõhud täis ning õhtupoole liikusime mere äärde.

IMAG1445 done

Mul hakkab seda postitust kirjutades suust ila tilkuma, sest see koht oli lihtsalt nii-nii ilus. Jõudsime mere äärde ajal, kui päike oli juba loojunud ja valgus oli lihtsalt maagiline. Mina hüppasin juba siis lainetesse, kuid mu õde jättis supluse too õhtu vahele. Nii ma seal meres kõndisin, kuni korraga olin juba piisavalt kaugele jõudnud – ühtäkki kerkis ootamatu laine ja mul olid silmad, suu ja nina soolast vett täis. Well, I wasn’t expecting that. Ma reaalselt kartsin, et jään pimedaks, sest ega see meeldiv tunne polnud, kui silmad soolast vett täis olid, eriti, kuna mul olid läätsed silmas. Aga kõik läks hästi ja nende samade läätsedega tulin ma veel tagasi koju (kuigi mul oli teine paar kaasas, aga … ärge küsige).

IMG_20170825_200627 done

IMAG1463 done

Pärast lainetes hullamist, liikusime tagasi “koju”. Õhtul chillisime linna peal natuke ringi, aga ega seal muud väga teha ei olnudki. Läksime õega basseini äärde tiksuma (ujuma ei lastud, sest vesi olevat liiga külmaks läinud) ja mõtlesime, mida järgmine päev teha. Otsustasime, et tuleval hommikul üritame veel merre ujuma minna ning lõuna ajal edasi järgmisse sihtkohta liikuda. Plaanid selged, pugesime ära põhku.

26. august 2017

Akyakas oli merevesi kohati päris jahe, kuid enamasti siiski täpselt paras. Vähemalt ei olnud suuri laineid, mis mind ära uputada oleksid üritanud. Rand oli juba üsna vara hommikul (vara minu jaoks on enne 12, haha) rahvast meeletult täis ning lamamistoolid päikesevarjudega võisid maksta midagi 20 liiri kanti. Meie endale seda ei ostnud, sest ei kavatsenud sinna päikest võtma jääda. Sulistasime veidi aega meres, loputasime ennast dušši all soolasest veest puhtaks, kuivasime mõned minutid päikese käes ning liikusime tagasi hotelli, et riided vahetada, asjad võtta ja edasi liikuda nüüd ootas meid ees Ölüdeniz.

IMG_20170826_112355 done
Akyakas

Ölüdeniz’i me hääletasime. Natuke hirmus küll oli, aga me üritasime olla üliettevaatlikud. Esimesena võtsid meid auto peale kaks tüüp, kes olid täiesti normaalsed, haha. Väga kaugele me nendega ei saanud, sest neid viis tee teise kohta. Kui uuesti hääletasime, saime ühe hästi toreda naise auto peale, kel oli autos ka väike poeg – siis teadsime kohe, et jõuame turvaliselt kohale. Õnneks ta sõitiski ise ka Fethiye’sse, kuhu me tahtsime kõigepealt jõuda, et sealt edasi bussiga Ölüdeniz’i minna (väike vahemaa). See naine oli veel nii abivalmis, et viis meid lausa bussijaama ära, kuigi ta ise otseselt sinna ei pidanud minema.

Igatahes, lõpuks jõudsime õnnelikult ja elusalt Ölüdeniz’i, otsisime endale hotelli, mille valimisega me natuke ämbrisse astusime. Kuigi mu õde küsis türgi keeles, kui palju läheb maksma 2 ööd kahele inimesele koos hommikusöögiga, ütles too tüüp meile konkreetselt ühe öö hinna, mida meie võtsime kui kahe öö oma. Kui mõni tund hiljem tol päeval maksma läksime, selgus see tõsiasi ning me otsustasime endale teiseks ööks uue öömaja leida. Tegelikult oleksime tahtnud juba tol õhtul sealt ära minna, aga kuna me olime juba vahepeal basseinis ujumas käinud jne, siis ilmselgelt ei saanud me seda teha.

27. august 2017

Hommikul sõime hotellis kõhud täis, pakkisime asjad ning kõmpisime uude öömajja. Kuna me olime liiga varajased, siis meie tuba ei olnud veel valmis, küll aga olid nad nõus meie asjad juba enda juurde hoiule võtma. Super!

Kõndisime tagasi kesklinna. Otsustasime enne randa minekut poes käia, kui mu õde avastas, et tal jäid bikiinid teise kotti maha. Ma küll ütlesin, et suva, osta uued, aga õde jooksis neid ikkagi ära tooma ja ma siis tiksusin koos meie kodinatega kuskil poe ees lõõskava päikese käes  ning neelasin jäätist (just nimelt neelasin, sest mis te arvate, kui kiiresti üks jäts sellise kuumuse käes kooreks muutub).

Aga noh, mere ääres oli ikka kuradima mõnus. Mu silmad lähevad veel praegugi särama sellest, kui mõtlen soojusest, millega päike mind paitas ning merelainetest, mis mind taamal kohisesid. Üleüldse oli see nii vahva päev, et hetkel oleksin ma küll ajamasina üle tohutult õnnelik.

Kõigepealt peesitasime Ölüdeniz’i rannas ning ootasime, millal praam Butterfly Valley‘sse läheb. Butterfly Valley’s ma küll ühtegi liblikat päriselt ei näinud (mängult ka mitte, hehe), aga me ronisime algul kuhugi kaljuprakku ja pidasime seal pikniku. Lootsime, et too on selline vaikne ja mõnus kohake, aga tegelikult vooris meist pidevalt mingeid inimkarju mööda.

IMG_20170827_154917 done
Ok, ärge selle pildi järgi küll nüüd arvake, et see on minu mõistes suur laine. 😀 Seal oli suuremaid, ausõna.
IMAG1530 done
Vaade Butterfly Valley’le paadi pealt. 

Ma tegelikult Butterfly Valley’s merre ei läinudki, sest lained tundusid päris suured olevad, aga seal oli lihtsalt lõbus chillida. Põhimõtteliselt on see selline telkla vms, et inimesed saavad sinna ööseks ka jääda, sest kõik eluks vajalik on olemas – mingid baarid ja söögikohad ja isegi kämpingulaadsed kohad, kuigi sai vist ka ise kuhugi oma telgi püsti panna. Meie sinna aga ööseks ei jäänud, vaid tulime mõne tunni pärast tagasi Ölüdenizi ning läksime Ölüdeniz’i Blue Lagoon’i randa, mis oli kui teises maailmast. Blue Lagoon oli selline merest eraldatud veesopp (issand, see sõna kõlab nii imelikult, aga ma ei tulnud parema peale). Igatahes oli vesi seal maru selge ja soe. Ühesõnaga – mõnus.

Kahjuks pandi aga rand juba kell 20 kinni. Ahjaa, ma unustasin mainida, et see konkreetne rand nõudis sissepääsuks piletit, kuid sellegi poolest oli seal to-hu-tult rahvast. Hind ei olnud muidugi ka midagi hullu, aga ma ise täpselt ei mäleta. Internetist otsides andis, et 10 liiri 2’le inimesele, seega põhimõtteliselt mitte midagi. Ja kas ma mainisin, et Pamukkale pääsemiseks oli ka piletit vaja? Ilmselt mitte, sest ma vana tuulepea, aga nii on. Ka see polnud midagi hullu: 35 Türgi liiri (e ca 7,5 €) ja alla 18. aastastele tasuta. Seega jah, kindlasti väärt oma hinda.

Blue Lagoonist mul kahjuks pilte hetkel pole. Või noh, on, aga kvaliteet annab soovida, seega ei hakka siia neid üles riputama. Ma usun, et guugeldades saab ka aimu, et mu sõnad vastavad tõele.

Kuna kell 20 oli õhtu veel noor ja me ei tahtnud õega tagasi hotelli veel liikuda, käisime poes, ostsime veits näksimist ja läksime istusime sinna tasuta randa maha. Kõik oleks olnud ideaalne, kui lähedal poleks asunud party laeva, kust mingit x muusikat tuli, aga ega me sellest end väga häirida ka ei lasknud, vaid krõbistasime rahulikult oma sihvkapaki lõpuni (tänu Türgile olen ma nüüd professionaalne sihvkade sööja – erilised tänud oma mentorile ehk õele) ja üritasime lainete tekitatud helikunstile pigem keskenduda.

Okei, ma pean lihtsalt ära mainima ka oma tragöödia. Samal ajal, kui õde uuris, mis bussiga tagasi Ölüdeniz’i kesklinna saaks rannast, lippasin mina poodi ja üritasin mingi siidri ligi tõmmata (siider Türgis on muidu üsna harukordne nähtus). Võidurõõmsalt õe juurde tagasi lipates, hakkas mul see siidrinäru käest libisema ja eks ma siis üritasin kuidagi žongleerides seda õnnetukest päästa. Noh, see õnnestus, kuid osavas võitluses jäi kannatajaks mu küüs. Ta murdus.

R.I.P.

Et see postitus liiga pikaks ei veniks (kuigi see juba on mingi kilomeeter-kaks pikk), siis kirjutan allesjäänud trip’ist järgmises postituses.

Kõike head seniks!

 

 

 

 

 

 

 

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s