August 2017 @ Türgi | I

Sellest on nüüd juba neli kuud ja mõni päev peale, kui ma Türki läksin. Oeh, kuidas ma igatsen seda ilusat ja sooja aega. Ma ütlen ausalt, et see on hetkeseisuga mu elu parim reis. Ma üritan selle seikluse mingi 2-3 postitusse ära mahutada, kuigi reis ise kestis ca 11 päeva. Nii, davai, läheb lahti!

21. august 2017

Ärkasin hommikul kl 6, sest mul oli veel kohver pakkimata. Jep, tüüpiline mina. Põhjus? Sest ma olen lootusetu pakkija + ma pesin eelmine päev alles oma riided ära ja need ei olnud ära kuivanud. Aga ma sain lebolt hakkama. Kui ma ei eksi, siis buss Tartus Tallinna läks vist kas 8 või natuke läbi. Lennuk Tallinnast Istanbuli läks 12:30 (tegelikult hiljem). 15:50 oleksin pidanud Istanbuli jõudma, kuid lennuk hilines natuke. Oma õega sain kokku alles pärast kella 17 (kui olin passikontrolli läbinud ja kohvri kätte saanud jne). Tema poole jõudsime alles 19 ajal, sest et jäime täpselt tipptunnile jalgu.

Tol õhtul me suurt midagi ei teinud. Käisime ainult natuke jalutamas ja muljetasime asjadest, mis oli vahepeal toimunud. Mis mulle Istanbuli juures väga meeldib (tegelikult oleneb piirkonnast, hetkel pean silmas Beşiktaş’t), on see, et sa lähed esmaspäeva õhtul kell 23 välja ja inimesed on igal pool välikohvikutes või mere ääres ja lihtsalt chillivad ringi ja naudivad elu. My kind of people.

22. august 2017

Üsna sombune päev. Hommikul käsime Galata Tower’i lähedal ühes kohas söömas ja väikseid poode uudistamas. Kauaks me sinna jääda ei saanud, sest õel tuli töövestlus vahele ning pealegi sajas ikka päris magusalt vihma.

IMG_20170822_102358ed

IMG_20170822_113159ed
Mina mõtlemas: Oi! Tere, vihm.

Vahepeal, kui õde omi asju ajas, käisin ma Beşiktaş’es riidepoodides ringi. Kui ma esimene kord õel seal külas käisin, siis ma poleks seal küll üksi hakkama saanud. Teine kord käies, ma juba enam-vähem teadsin, kuidas koju saada jne (see koht on reaalselt mingi normaalne labürint). Ja nüüd julgesin täitsa üksinda seal juba ringi tuiata.

Õhtupoole läksime lossivaremete juurde ja pärast šoppama, sest midagi muud ei andnud teha. Ikka täiega suur vihmasadu oli. See on nagu aamen kirikus, et alati kui ma Istanbuli lähen, siis on kas pilvine (healjuhul), või sajab vihma (tavaliselt) või on vihm+äike+torm (siis, kui ma eriti “õnnetoov” olen).

IMG_20170822_155850ed

IMG_20170822_160604ed

IMG_20170822_163714 (2)

23. august 2017

Ärkasime õega kell 7, et kella 8 ajal hakata SAW lennujaama minema, sest 9 ajal pidi meil minema lennuk Denizli‘sse. Ja teate mis? Me jäime sellest lennukist maha. Ma pole vist sellist meeleheidet tükk aega tundnud. Reaalselt, me mõtlesime, et mis nüüd saab. Mu õde mõtles, et davai hääletame sinna siis, aga mulle tekitas see plaan *khm* millegipärast veidi kõhedust. Õnneks leidis õe kaaslane meile mingi bussi, mis Denizlisse sõidab ja nii me siis läksime bussiga. See oli reaalselt mingi 12 h sõitmis (väikeste peatustega). Nii et jah, minge ikka varakult lennujaama kohale, mitte ärge olge meie sugused ullpääd. Aga noh, mis ma kurdan, vähemalt pakuti bussi peal küpsiseid ja lahustuvat kohvi. #luksus

Õhtul 23 ajal jõudsime Denizlisse ja sealt edasi liikusime väikese bussiga (u 15 min sõitu) Pamukkale, mis oligi meie tegelik sihtkoht tol päeval (hetkel mõtlen Pamukkale all küla/aleviku moodi asja). Check-in’isime motelli, sõime seal ja jalutasime natuke ringi, enne kui magama läksime.

24. august 2017

Sõime hommikusöögi ära ning hakkasime Pamukkale (kui lubjakiviterrassidega kuumaveeallikad) juurde liikuma. Ja oh my god, kui imeline koht see oli! Nagu reaalselt, loodus on uskumatu! Kahju oli ainult näha, kui suur ala juba ära oli kuivanud ja võibolla mõne aasta pärast pole seal enam üldse vett .. Kurb.

Lisaks oli seal ka antiikse linna Hierapolis‘e varemed. Kõige paremini oli säilinud amfiteater.

Ma rohkem näitan siinkohal pilte, sest üks pilt ütleb rohkem ju kui tuhat sõna. 😉

IMAG1142ed

IMG_20170824_101649eddd

IMG_20170824_103411ed

IMG_20170824_111906ed

IMG_20170824_114749ed

IMG_20170824_143146ed

IMG_20170824_150007ed

IMG_20170824_150540edd

IMG_20170824_164216ed

No ja õhtul käisime veel söömas, basseinis ujumas ning tõmbasime kohalikust külapoest veini ja mahla, et neid kokku miksida ja juua. Õe sõnul pidavat see ainus viis olema, kuidas suuta Türgi veine juua, haha.

Järgmises postituses kirjutan juba Akyaka’st, Ölüdeniz’ist ja Fethiyest.

 

 

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s