“Forget all the reasons why it won’t work and believe the one reason why it will.”

Tänane (*vaatab kella*okei, tehniliselt tegelikult juba eilne) päev on kindlasti üks mu viimase aja huvitavamaid päevi.

Kell 14 oli mul ülikoolis kirjalikkatse, mis .. ei läinud just suurepäraselt. Pärast testi ma tundsin küll ennast muserdatuna, kuid nüüd leidsin ma oma Momentumilt uskumatult hea tsitaadi ning selleks on mu tänase postituse pealkiri. Kahjuks pole teada tsitaadi autor. Igatahes, selle asemel, et oma tuju ebaõnnestumistele mõeldes rikkuda, üritan ma neist õppida ning viimasel katsel endast parima anda.

Pärast testi, kõndsisin Raekojast Kaubamaja poole ning Pahade Poiste ees peatas mind üks neiu, kes küsis, et kui ma saaksin Jumalalt küsida ühe küsimuse, siis mis see oleks. Ma vastasin, et kuigi ma isiklikult Jumala olemasolusse väga ei usu, siis praegu tahaks küll küsida, kas ma saan ülikooli sisse. Tuli välja, et neiu on USAst pärit vabatahtlik, kes on ca aasta Eestis elanud ja ta valdas eesti keelt niii hästi. Muidugi oli tal tuntav aktsent, aga minu jaoks oli lihtsalt nii uskumatult lahe, et ma saan suhelda ameeriklannaga eesti keeles. Ma ütlesin ka talle mitu korda, et ta on nii tubli ja minu poolt suur-suur respekt. Mu tuju muutus hoobilt mitukümmend kraadi paremaks, kuid ma ei saanud väga pikalt temaga rääkima jääda, sest pidin lippama sõbrannaga kokku saama.

Läksime sõbrannaga Aparaati sööma, sest see on meie lemmikoht ning teiseks, me olime nälga suremas. Meil vedas, sest enamus lauad olid reserveeritud alles õhtuks ning üldiselt polnud ka seal veel väga palju kliente. Aparaat on Tartus väga populaarne söögikoht ning kui on soov minna sinna õhtul, peale 17, siis ilma varasema reserveeringuta sinna väga naljalt sööma ei mahu.

Õhtul sain kokku ühe teise sõbrannaga, kes tutvustas mulle üht huvitavat projekti, mis pakkus mulle päris palju mõtteainet. Projekti tutvustusele järgnes filmiõhtu ning filmiks oli “Miracle” . Ma ei ole tükk aega nii inspireerivat filmi näinud. Mitte, et ma oleks suur hokifänn, aga lihtsalt see sisu ning tagamõte ise olid nii sügavad ja mõtlema panevad.

Linnast koju kõndides oli mu pea mõtteid ja ideid nii täis, et ma reaalselt ei pannud peaaegu tähelegi, kui juba koduuksest sisse astusin. Aeg kipub turboga lendama, kui on huvitav ja lõbus. Või käed-jalad tööd täis.

Tegelikult peaksin ma nüüd tuttu minema, et jõuaksin homme enne tööd veel Hansapäevadelt läbi hüpata, sest töö tõttu rohkem võimalusi selleks sel aastal ei tulegi, aga enne veel tahaksin ma jagada imelisi pilte Tartu botaanikaaia ilust.

Siit nad tulevad ..

IMG_20170702_1726ed18

IMG_20170702_172932ed

IMG_20170702_173523ed

IMG_20170702_174355ed

IMG_20170702_174649ed

IMG_20170702_174900ed

IMG_20170702_180113ed

IMG_20170702_180506ed
Lõpetuseks väike selfie minudest. 😀

Päikest ja minge vaadake ka Tartus asuv pojengiparadiis üle! 😉

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s