Külaskäik oma lemmiklinna

Sellest on nüüd juba kaks kuud möödas (jah, ma olen kiire ..), kui ma külastasin oma lemmiklinna – Istanbuli. Seekord ei olnud tegu mitte niisama lõbureisiga (kuigi lõbu oli täiesti olemas), vaid Erasmus + noortevahetusega, teemal Europe: Home that we want.

Kohale läksin ma juba 30. märtsil, kuid projekt ise algas 1. aprillil ning kestis 9nda aprillini. Esimesed kaks ööd ja 1,5 päeva veetsin ma koos õega. See oli ka üks põhjustest, miks just Istanbuli projekti kandideerisin ja nii elevil oli, kui sain võimaluse sinna minna. Ma nägin viimati oma õde silmast-silma ca pool aastat tagasi, nii et oli super lahe ühendada 2 asja – taaskohtumine õega + osaleda imelises ja uusi kogemusi andvas projektis.

Räägin siis igast päevast natuke, kuid üritan seda teha lühidalt.

30. märts – jõudsin päris hilja Istanbuli, umbes 22 ajal. Ega tol õhtul miskit erilist ei jõudnudki teha, sest juba lennujaamast õe poole liikumine võttis 1,5 h aega. Tol õhtul rääksin lihtsalt õe ja ta kutiga juttu, seni, kuni tuli aeg tuttu minna, sest järgmisel päeval pidi varakult üles ärkama, et saaks võimalikult palju Istanbuli uuesti avastada.

 

IMG_20170330_200902edd

31. märts – ärkasime umbes 7 ajal, sest ma polnud varasema kellaajaga lihtsalt nõus. Natuke 8 läbi pidi minema praam Büyükadale, mis on siis kõige suurem üheksast Istanbuli saarest (Printsi saartest). Saartel on alati mõnus ja rahulik käia, sest seal on vähem inimesi, ainult mõned üksikud autot ja selle võrra ka puhtam õhk. Ainus saarte miinus on see, et seal kasutatakse suures osas hobuvankreid liiklemiseks, ning need hobused ei ole alati kõige paremates tingimustes + see hobusekakahais, mis kaarikutega kaasas käib. Me õega pole kunagi aru saanud, kuidas inimesed sellega üldse sõita suudavad, sest see kakahais on tõesti nii vänge ja tugev ning üleüldse need saared on ikka üsna pisikesed, et neid jaksab vabalt kondijõul ka läbida. Laiskus, mis muud ..

IMG_20170331_112422ed

IMG_20170331_113940ed

IMG_20170331_121304ed

IMG_20170331_122014edIMG_20170331_131813edIMG_20170331_134219edIMG_20170331_184855ed

Pärast saarel käimist, käsisime õega veel šoppamas ning ma ostsin endale mitu kiisudega riideeset. Jep, bacause cats are life. Õhtul käisime Valonias Islak Keki söömas ja ou em džiii, see on iga magusasõbra suurima unistuse täitumine. A, ja aasta kalorinorm saab ka korraga täidetud, but it was totally worth it.

IMG_20170331_214453ed
Valonia Islak Kek

1. aprill – Oli ka mul veel põhimõtteliselt vaba päev. Projekti kohta, Marnas hotelli, pidin alles õhtupoole liikuma, aga siis oli ka seal ainult õhtusöök. Projekt hakkas tõsisemalt pihta 2. aprillil. Igatahes, esimesel aprillikuu päeval, enne hotelli minekut, jõudsime õega käia veel Emirgani pargis, mis oli õitsvaid tulpe ja nartsisse täis. Türgis oli üldse kevad juba täies hoos, kui Eestis samal ajal veel lund sadas. No olgem ausad, ei olnud just väga ammu, kui meil siin veel lund sadas. Eelmine nädalgi sadas veel rahet.

IMG_20170401_105410edIMG_20170401_110406edIMG_20170401_111637ed

Igatahes, pärast pargis käimist, sõitsime õega tagasi tema poole, pakkisin oma kompsud ning liikusimegi edasi hotelli poole, et kodinad mu uude koju maha visata. Nägin oma toakaaslased ka kohe ära – kaks Ungari tüdrukut ning juba esmapilgust sain aru, et tegemist on äärmiselt toredate neiudega. Tol hetkel polnud aega nendega pikemalt tutvust tegema jääda (ja noh, meil oli 7 täispikka päeva veel ees), aga mõned sõnad saime vahetatud ja seejärel ruttasime õega edasi Decathlon’i spordipoodi.

Tagasi hotelli jõudes, tegin veel oma toakaaslaste ning teiste Ungarlastega tutvust ning otsisin üles oma eestlastest grupiliikmed, et nendega ka tuttavaks saada. Siis jäigi üle hakata õhtusööki ootama ning pärast sööki tegime eestlastega väikse tutvumisõhtu.

Ma natuke räägin projektist ka. Põhiteemad olid: tolerantsus, stereotüüpide ja eelarvamuste, diskrimineerimise vastasus. Projektis osales 8 riigist (Türgi (korraldaja), Eesti, Ungari, Leedu, Slovakkia, Sloveenia, Horvaatia, Norra) 7 inimest igast riigist (v.a Norra, tehniliste probleemide tõttu 😀 ).

IMG_20170403_093955ed
Vaade hotelli katuselt
IMG_20170403_094132ed
Vaade hotelli katuselt vol 2

2. aprill – Hommikusöök oli igapäev ajavahemikus 8:30-10:00. Kell 10 algas esimene sessioon, milleks oli siis üksteise tundma õppimine (nimede õppimine, 3 õiget ja 1 vale fakt enda kohta jne). Esimene sessioon kestis kella 11ni, 11-11:30 oli kohvipaus ning 11:30 algas teine sessioon, kus me siis pidime mõtlema välja ootused ja hirmud selle projekti suhtes ning pärast projekti juhendaja andis nende kohta tagasisidet. 13-15:30ni oli meil lõunasöök-paus. Pärast lõunapausi jagati meid gruppidesse, kus olid liikmed eririikidest ning meil oli ülesandeks käia kohalikel tänavatel ning rääkida kohalikega, teha pilte, otsida tähtsamaid hooneid. Hiljem oli grupitööde esitlused ning esimese päeva tagasiside.

3. aprill – Päevased ülesanded toimusid rahvusgruppides. I sessioon: stereotüübid ja eelarvamused. Meile anti üks ülesanne, kus ma nägin vist esimest korda elus (kaineid) eestlasi nii elavate ja kirglikena mingi teema üle arutlemas. Teistest sessioonides olid teemaks diskrimineerimine ning kuidas selle vastu võidelda. Õhtul oli esimene kultuuriõhtu ehk Sloveenia, Horvaatia, Norra ja Hungari tutvustasid oma riiki ning pakkusid ka traditsioonilisi toiduaineid mekkimiseks. Ma mäletan, et tol päeval oli hullult päikeseline ja soe ilm ning me jalutasime lõunapausi ajal kahe eestlasega ca 2 km kaugusel asuvasse kaubanduskeskusesse, põhimõtteliselt ainult selleks, et Starbucksist mingi külm jook hinge alla tõmmata. 😀

IMG_20170403_145748ed

4. aprill – Päevateemad olid: vabatahtlikkus, inimõigused. Ma algul mõtlesin siin pikalt, et miks ma seda päeva väga ei mäleta, aga siis mulle meenus, et tol päeval ei olnud ma vaimselt kõige säravam pliiats. Lihtsalt, terve päev ründas mind uimasus. Küll aga mäletan ma seda, et hommik algas sellega, et terve meie seltskond jagati ruumi keskelt pooleks (kaheks suuremaks grupiks). Üks pool sai teemaks abordi poolt ja teine abordi vastu. Esimene sessioon pidime me välja mõtlema siis väited oma teema kasuks (minu puhul siis abordi vastu) ning teise sessiooni ajal hakkasid pooled omavahel argumenteerima. See kiskus lõpuks päris tuliseks ja tundus, et ega lõppu ei tulegi. Õhtul oli teine kulutuuriõhtu, kus tutvustasid oma kultuuri-riiki peale meie ka Leedu ning Slovakkia.

5. aprill – 3 gruppi ehk Facebook’i lehekülg, Youtube’i video ning brošüüri päev. Inimesed said ise valida, millises grupis nad olla tahavad. Õhtul viimaseks seanssiks pidi kõik oma asjadega valmis olema. Mina olin Facebooki grupis. Facebook’i lehekülg ja video on veel internetis olemas ehk linkisin eelpool ära.

6. aprill – Oli suure hulga vabaajaga päev. Kasutasin seda ära ning taasühinesin oma õega. Käisime Istanbuli Aasia poole peal seiklemas. Ma pikalt sellest ei räägi, vaid parem näitan pilte.

IMG_20170406_124350ed

IMG_20170406_124536ed

IMG_20170406_124627edIMG_20170406_125209edIMG_20170406_122941edIMG_20170406_131350edIMG_20170406_133256edIMG_20170406_134827edIMG_20170406_155210edIMG_20170406_160612edIMG_20170406_160656edIMG_20170406_160946ed7. aprill – teemad: EVS’i võimalused (Euroopa vabatahtlik teenistus), Erasmus +, pidime tutvustama meid saatnud organisatsiooni ehk Seiklejate Vennaskonda (tegime postri, ettekanne), projekti planeerimine ehk meid jaotati väiksematesse gruppidesse ning pidime ise välja mõtlema projekti teema, pikkuse, ülesanded jne. Õhtul oli Türgi kultuuriõhtu.

8. aprill – Tegime oma “tasuta kallide” kampaania ära ehk läksime hotelli läheduses asuvasse parki ning üritasime kohalikega kalli teha. Enamik kohalikke olid päris tõrksad ja ettevaatlikud, aga paar kalli õnnestus meil siiski teha. Ma olin terve päev üsna nukras meeleolus, sest see imeline aeg hakkas lõppema, aga ma oleks tahtnud, et see oleks veel edasi kestnud. Nagu ikka, saab iga hea asi ükskord otsa. Õhtul oli youthpasside jagamine ehk tunnistus sellest, et oled noortevahetuse edukalt läbinud.

9. aprill – Koju minek. Ma jõudsin nii napilt oma kalliks saanud Ungarlastega hüvasti jätta. Neil läks lennuk juba maru vara. Algul ma ei saanud aru, miks nad nii vara ja nii kiiresti pakkima hakkasid, aga kui ma hommikusöögilt tagasi tulles avastasin, et mu toakaaslaste asju seal enam ei ole, tajusin ma ära, et nad on läinud. Korraks olin juba alla andmas, kuid siis jooksin alla lobby’sse, mis oli tühi. Mul tekkis juba klomp kurku, kuid siis nägin väljas taksosid, kuhu nad oma asju peale panid ning jooksin kiiresti sinna, karjudes filmilikult dramaatiliselt: “Waiiiiiiiiit, I want to say goodbye to you, guys!” ning pisaraid tagasi hoides tegin oma kallid, lehvitasin neile ja lippasin tagasi hotelli, et oma tuppa ulguma minna. Jep. Igatahes, minul läks lennuk 14 ajal ning enne 19 olin ma omadega juba Riia lennujaamas. Sealt liikusin linnaliibibussiga Riia bussijaama, mis oli kõige pettumust valmistavam koht ever. Seal oli külm, kohvik oli toolideta (ilmselt eeldati, et ma ehitan oma kohvrist-kompsudest iseendale diivani, well) ja no üldse, ainus + oli vist see, et see oli lahti. A vabandust, unustasin mainida, et imekombel oli seal isegi wifi. Muidu elas see hoone vist endiselt otsapidi veneajas. Buss Riiast Eestisse väljus 22:00 ning poole 2 jõudsin ma Tartu.

Vabandust, selle üüratult pika postituse pärast, aga ma tegin isegi meeletult kärpetööd.

Päikest!

PS! Oma lemmiklinnaga kohtun uuesti juba 21. augustil. *elevil*

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s